Albaania matk – Shqipëria toibub hoogsalt koomast

Puhh

2005. aasta septembris algas Puhhi Matkade järjekordne ekspeditsioon Balkanile. Bussitäis rahvast asus kihutama selle kauni, samas ka Euroopa püssirohutünniks hüütava poolsaare poole. Bussis oli mitu jalgrattamatkurite gruppi, kellest ühed pidid asuma väntama Montenegros, teised Bosnia-Hertsegoviinas, kolmandad Albaanias.

Mina sokutasin end Albaania gruppi. Albaania oli mulle koolipõlve geograafiatundidest saati tundunud salapärase maana, mis ägas eriti raske kommunismiikke all ja oli eriti kinnine - sisse ega välja ei lastud peaaegu kedagi. Ma polnud lootnudki sinna kunagi sattuda.

Läti piirivalvur päris piiril: „Kuhu sõidate?” Meie: „Albaaniasse.” Läti piirivalvur: „Mis te sinna sõidate? Te vist ei tea isegi, kuhu te sõidate.”

Teel „sinna” tegime mõnetunnise peatuse Budapestis ja ööpäevase Montenegros ehk Tšernogoorias Durmitori rahvuspargis.

Budapest ja Durmitor

Budapestis suundus suur hulk me bussirahvast kümblusasutusse, mina moodustasin kahe härraga väikese kamba, kes kiirustas allmaarongile, et sõita läbi Pesti, ületada üks Doonau sildadest, see kivilõvidega, ja tõusta tõstukiga Budale.

Allmaraudtee - Euroopa maismaa vanim (1896) - ei olnud just eriti maa all, kuna tuli vaid lühikesest trepist alla astuda, mitte aga eskalaatoriga sügavusse sõita. Lagi, mille peal on Pesti asfalttänavad, näis imeõhukesena.

Doonau, ehkki läbipaistmatult helepruuniveeline, tekitab kahe linnaosa vahele avaruse. Buda oma kuningalossi ja Matyasi kirikuga on Toompealaadne, kuid elavam ning mitte nii iidne. Selle rinnatistelt avaneb jõelaevadega Doonaule ja Pestile lai vaade.

Linnaliinidel sõidavad eranditult Ikarused. Mõnel Ikarusel on ülemine osa ära lõigatud ja sellest on saanud linnatuuri buss turistidele.

Kui enne Budapesti jõudmist olime oma bussiga läbinud mägise Ungari nukukülasid ja väikelinnu kõrgetel küngastel, siis pärast Budapesti muutus maapind õige tasaseks. Nii laudtasast maastikku, mis laotus me ümber peale piiriületust ja Serbia Vojvodinasse jõudmist, polnud ma osanud ette kujutada. Täielik tasasus. Ka laudsile maa on kunmmaline ja võõristav. Kauguses paistsid vahelduseks põllumaale mõned üksikud metsatukad, üksikud maamajad kiirteest kaugel eemal. Silmasime bussiaknast muldonnides elavat peret. Siin-seal libises mööda päris suurtele maa-aladele istutatud metsa. Näis, nagu siin tasandikul eriti kedagi ei elaks. Liikluski oli nöörsirgel maanteel täitsa hõre. Iga mõne aja tagant sõitsime läbi viadukti alt, ent ristuvat teed, mis üle selle viadukti läheks, enamasti polnudki! Paljad viaduktid.

Õhtuses Belgradis särasid sillad uhkelt tuledes. Alles hiljuti, Kosovo sõja ajal, pommitati need ju katki. Kirjed tänavapildis ja viidad seisid kord kirillitsas, kord ladina tähtedes, kord mõlemas. Linna taustasid mägede siluetid.

Belgradi järel algasid ümarad, kohati üsna järsud mäed, vaheldudes suurte sama ümarate kausjate orgudega. Mägede nukukülad näisid sama klantsid kui näiteks Šveitsis, Austrias, Slovakkias, Ungaris. Kõigil majadel puha kivikatused. Taamal üleni kuusemetsadega kaetud mäed.

Pärast Tšernogooria piiri polnud jugoslaavia dinaaridega enam midagi teha, siin kehtis nüüd vaid euro. Üks riik (praegu veel), aga kaks erinevat vääringut! Mäed läksid sootuks järskudeks. Tšernogooria mägikülades kohtab majade õuedel vahelduseks ka hubast segadust: kola-, laua-, küttepuu- jm hunnikud. Enamik maju on ehitet püstistest tellistest, krohv või iluplaadistik peal. Mõni maja on muude seas väga uhke, paljud aga on pooleli. Majade esikülgedel ripub alati pesu. Leidub kummalisi pooleks lõigatud heinasaadusid.

Tara jõe kanjon. Järske ülikõrgeid kanjoniseinu oli kõige parem imetleda bussi laeluugi kaudu. Kanjonist tõusis tee platoole ja jõudis Durmitori rahvusparki.

Durmitori kõrgeim tipp on 2522 m. Need on igale amatöörile jõukohased määd ronida, siiski tuleb olla ettevaatlik. Vahel tuleb turnida ahvina mööda püstjat seina üles.

Mägede jalamil kasvab võimas hariliku kuuse ja euroopa nulu mets. Puud on suuremõõtmelised. Siinsed teabetahvlid nimetavad harilikku kuuske ladina keeles Picea excelsa, mitte aga Picea abies, nagu meie harjunud oleme. See on vist üks lõunapoolsemaid hariliku kuuse levikupiirkondi.

Metsa all mööda teerada ülespidi turnides lõpeb suur kuuse ja nulu mets ühtäkki selgepiiriliselt. Avaneb vaade mägede sõõrile. Maapinnal kasvavad mägimännid, sekka pihlakaid. Leidub Eestiski tavalisi taimi: äiatar, naistepuna, kellukad, näsiniin, murakad. Avanevad üha uued hunnitud vaated, märkamatult klõpsisin peaaegu kaks filmi täis.

Vastu tulevad lumelaigud, mõne mäe varju sattununa on üsna jahe. Hiigelkaljus asub jääkoobas, kuhu sisse tuleb mööda lund laskuda.

Koopas on stalagmiidilikud äraspidised ehk püstised jääpurikad, mis on moodustunud laest tilkuvast veest. Nende vahelt saab mõnusalt juua karget jäävett.

Albaania, õieti Shqipëria

  • Pind 28 748 km²
  • Rahvast 3 069 275 in (2001)
  • Iive -0,88% (2001)
  • Maavarad nafta, gaas, süsi, raud, vask, kroom
  • Kõrgeim tipp Peshkopia, 2753 m
  • 1/8 riigist asub kõrgmäestiku- ja kõrgmäestikulähedases kliimavööndis
  • Läänes Aadria ja Joonia meri, Loodepiiril Shkodra järv (Balkani suurim), idapiiril Ohridi ja Prespa järv
  • Naaberriigid: Tšernogooria, Serbia (Kosovo), Makedoonia, Kreeka; ülemerenaaber Itaalia
  • Algasukad illüürlased; kuulunud Roomale, Bütsantsile, Türgile.
  • Kuulsaim albaanalane (vist) – ema Theresa
  • Lubatud piirkiirused: kiirtee 90, II klassi maantee 80, tavaline maantee 70, asula 40 km/h

Öises Tšernogoorias ehk Montenegros Albaania piirile lähenedes hakkas silma ja oli tunda, et tee muutub üha kitsamaks ja asfalt lainetavamaks. Vilksatasid mõned teeäärsed majad. Peale meie teisi liiklejaid ei olnud; mööda mahtumisega olnuks vist raskusi.

Saabus piiripunkt igavlevate asjameestega. Paar tukkuvat rekkat, muidu autodest ja piiriületajatest tühjus. Sellegipoolest istusime seal miskipärast poolteist tundi. Kõik me maksime ära riiki sissesõidu maksu. Tõkkepuu ei tõusnud üles, vaid tõmmati eest ära.

Olime Albaanias! Samas stiilis „maantee” jätkus, ent nüüd ääristasid seda lähemal ja kaugemal madalad majad. Oli kell 3 öösel. Tänavavalgust polnud kuskil, ent peaaegu iga maja küljes kumas elektrilamp. Möödusid madalad aiad, madalad liiklusmärgid, käsitsi maalitud. Tundus, nagu oleksime jõudnud lilliputtide maale.

Ent nii oli ainult põhja pool, Montenegro piiri ääres. Hiljem nägime ja kogesime, et lõunas, vastu Kreekat kulgevad vastse peegelsileda kattega laiad asfalteed ja üha uusi lõike ehitatakse kilomeeter kilomeetri järel.

Ema Theresa lennujaama viis õige kitsas ja muhklik asfalttee. Kraavi ületav sild oli nii armetu väljanägemisega, et bussijuhid läksid selle tugevust kontrollima, enne kui üle sõita söandasid. Lennujaamas võtsime peale lennukiga tulnud matkakaaslased.

Hommik saabus meie jaoks Ohridi järve ääres, mille vastaskaldal asuvat Makedooniat polnud silmapiirivines näha. Asusime bussi järelkärus pappkastides sõitnud jalgrattaid kokku monteerima ja matkakotte kokku pakkima. Matkagrupi moodustasid Rein Kaarlõp, Raul Kasper, Helen Soosalu, August Künnapu, Aivar Lumberg, Kalli Piht, Liina Sadam, Laura Vaan, mina. Esimesena kogetud huvitav nähtus oli, et nagu maa alt kogunes me ümber kohalikke poisikesi, kes püüdsid omakasupüüdmatult abistada rataste kokkupanekul ja sõna otseses mõttes toppisid oma ninad me asjadesse. Mitte selleks, et midagi näpata, vaid huvist. Nad kõnelesid palju ja erutatult omas keeles, millest me (veel) midagi aru ei saanud.

Ilmus ka üks vanamees, too aga soovis hoopis, et meie tema ratast remondiksime. Parandasin tal paar asja ära, aga ta tüütas muudkui edasi. Ühtäkki kadus ta. Nagu ka mu uhiuus võtmekomplekt.

Esimesed vändapöörded, esimene linn, Pogradec. Uhiuued valmid ja kerkivad villad kõrvuti Hoxha ajast poolelijäänud suurehitiste varemetega. Hoxha ajal ehitatud laskepesi - ümaraid, avadega betoonkupleid mügardus kõikjal nagu seeni pärast vihma. See oli olnud osa Hoxha totaalse kaitse programmist pealetungiva imperialismi tõrjeks.

Meie pagesime septembripalavuse eest Ohridi järve ujuma. Nagu maa alt ilmusid rataste ja meie ümber taas poisikesed. See juhtus edaspidi alati, kui me kuskil peatusime. Kõigepealt ilmus üks poiss. Kui korraks silmad kinni panid ja taas avasid, oli neid juba kaks. Uuesti silmad kinni ja - juba neli. Enamasti kasvas poiste arv umbes viietesitkümneni ja peatus siis. Vaid ühel korral tulid uudistama ka kaks tüdrukut.

Poisid olid väga sõbralikud. Üks neist rääkis head inglise keelt. Kui küsisime, miks nad koolis pole, selgus, et kool algab alles 19. septembril. Miks nad siis Eestit ei teadnud! Nad loetlesid kohe ka teised vennaliku pere liikmed: Gruusia, Azerbaidžaan, Moldaavia jne. Küllapolid nad neid koolis õppinud. Eks meie siis tutvustasime end ja oma riiki nii neile kui ka edaspidi nii paljudele kui saime, selgitades, et nood vennasvabariigid olid jõuga kokku poogitud. Albaanlased näivad kõige vastu tundvat elavat huvi, ja enamasti leiab nende seltskonnast alati kellegi, kes inglise keelt räägib. Kõigest ühe korra sattusime inimesele, kes oskas vene keelt. Ta oli Korca linnas baaripidajanna.

Seega kui mu varasematel matkadel oli kohalikega suhtlemist vaid aeg-ajalt, siis Albaania matk kohalikega suhtlemisest koosneski. Mida põhja pool, seda suurem oli inimeste elevus turiste nähes. Hiljem kogesime, kuis lõunapoolsed, Aadria mere äärsed poisikesed loopisid meid koguni kividega. Ju nad olid turistidest juba jõudnud tüdida.

Pogradecis ümaral, elava liiklusega väljakul pärisime liiklust reguleerivalt politseinikult õiget teed. Järgmisel hetkel pöördusid peaaegu kõik väljakul viibivad inimesed me poole ja viipasid vajalikus suunas. Nagu muinasjutus.

Me sõitsime nüüd järgmisse linna, Korcasse suunduval maanteel. Esimene tõsisem tõus. Ülevalt avanes vaade käänulisele maanteele, terrassidele, kus kasvatatakse maisi ja viinamarju ning äsja läbitud linnale. Traditsiooniliselt paiknes tõusu lõpus baar või isegi mitu, kus sai lõõgastuda külma õllega: kes jõi Albaania õllesorte, kes eelistas Kreeka Amsteli.

Baari juures lesiskles viludas varjus hulk inimesi jõude. Oli ka põhjust - algas keskpäevane palavus, mis sest, et septembri esimene pool käes.

Rauli ettepanekul pöörasime põhimaanteelt vasemale punaka kruusaklibuga kaetud, raputavale teele. Tee kulges noolsirgelt põllumajanduskõlvikute vahel, ületades iga mõne aja tagant laiad kuivenduskraavid. Saabusime Zvezda külasse. Teest sai kahe aiamüüri vahel kulgev külatänav. Müüris olevatel aiaväravatel seisid inimesed, poisid kisasid tänaval „Tsiklista!”.

Mõned viinamarja taha varjunud üksikmajad mägede taustal, ja järgmine küla. Seekord kolhoosiküla laadne. Seisatasime, küsimaks lähimast majast joogivett, kui juba ilmus esimene poisike.Varsti oli tänav rahvast täis, jalgpallisärkides naakmannid tegid oma ratastel trikke. Keegi mees ratsutas eeslil edasi-tagasi.

Sellest külast peaaegu Korcani asus meie seas, meie ees ja taga sõitma mopeed kahe kutiga. Lootsime, et nad peagi tüdinevad, aga nad tüdinesid õige pika aja pärast.

Tasub teada: kui küsid Albaanias vanemalt inimeselt, kas see tee viib sellesse ja sellesse kohta ja küsitav ägedasti pead raputab, oled õigel teel. Kui küsid poes eakamalt inimeselt, kas jäätist või õlut on, ja vastatakse pearaputusega, tähendab see, et on küllalt. Albaanlaste seas on pearaputus ikka tähendanud jaatamist, noogutamine eitamist. Ehkki nooremad inimesed harjuvad tasapisi ümber, pole tark rääkides oma sõnade kinnituseks muudkui noogutada: võidakse vastupidiselt mõista.

Korca asub üpris Kreeka piiri lähistel. 1913 tuligi kreeklastel isu Korca enda külge liita, nad annekteerisid selle ja rüüstasid ümberkaudseid moslemikülasid. Paljud albaanlased emigreerusid. Alles 1921 saadi kreeklastest lahti.

Nüüd, kus kommunismiike on kadunud, käivad paljud siit Kreekas tööl, baarides kõlab kreeka tümps. Sellal kui teised Shen Gjergji puiesteel baari ees jooke maitsesid, jalutasime me Augustiga kreeka katedraalini. Möödusime justkui esimese Eesti Vabariigi stiilis majadest.Samal ajal nägi ülejäänud seltskond tänaval karu jalutavat meest.

Leidsime kesklinnas panga ja suundusime sinna eurosid Albaania lekkideks vahetama. Pangast soovitati raha vahetada tänaval. Igas Albaania suuremas linnas leidus rahavahetajaid onkleid, kes seisid, rahapakk käes ja andsid iga euro eest umbes 130 lekki (üks Eesti kroon = veidi üle 8 leki).

Korca jättis erakordselt puhta ja elegantse mulje. Albaanial on mitu nägu.

Ööbima jäime esimeseks ööks küngaste kõrvale, kust rohune ala langes mudase veesooniku poole. Lähenesid ühed inimesed. Meid oli märgatud. Mõtlesime, et meid tullakse siit ära ajama, ent head inimesed tõid hoopis meile hulga õunu.

Järgmisel hommikul asusime väntama Erseka poole. Küngastel tervitasid meid taas Hoxha betoonkuplid, mis lausa sobisid maastikku. Teed ja teeääred on loomarohked: palju eesleid, hobuseid isevärki laastudest sadulatega või vankrite ees. Väikest kasvu lehmad. Kitsede ja lammaste segakarjad.

Sisenesime Ersekasse (Albaani kõige kõrgemal, 900 m kõrgusel asuv linn), kus linnapiiril võtsid meid vastu pooleli jäänud tööstushoonete varemed külg-küljetsi uusvilladega, ja olime peagi keskplatsil, mille ümber majade alumistel korrustel töötas mitu baari. Nii ilusaid maju nagu Korcas Erzekas polnud. Platsi servas seisis äge nelikveoline tumesinine Fiati mikrobuss suurte kirjadega POLICI.

Albaania politsei paistab olevat hästivarustatud. On ka põhjust: lähiminevikus on siin riigis toimunud mitmeid äkilisi sündmusi. 1985 diktaator Hoxha (loe: hodža) küll suri, aga ta režiim kestis mõnda aega edasi Põhja-Albaaniast pärit Ramiz Alia juhtimisel. Kestis seni, kuni lammutati Berliini müür.

1990 ronisid paljud albaanlased Tiranas üle lääneriikide saatkondade müüride; algasid tudengite väljaastumised. 1991 kisti Tirana keskväljakul maha isakese Hoxha 10 m kõrgune kuju. Tuhanded mehed hõivasid Durrësi ja Vlora sadamas seisvad laevad ja käskisid meeskondadel võtta kurss Itaaliassse Brindisi. 1997 puhkesid rahutused püramiidrahastusskeemide kokkukukkumise järel, kuhu paljud albaanlased olid teadmatusest panustanud suure osa oma varast või selle tervenisti. Püramiidipankade vastu suunatud protest muundus valitsusevastaseks mässuks, mille käigus purustati kõik, mis ette juhtus, hõivati relvalaod ning sunniti põgenema sõjavägi ja politsei. Alles rahuvalvajate saabudes hakkas olukord rahunema. Itaaliale kõige lähemas sadamalinnas Vloras arenes välja salaväljarände korraldamise ja naistega kaubitsemise võrk. Ometi õnnestus valitsusel ja omavalitsustel 2002. aastaks olukord ohjesse saada.

Erseka linna lõunaservas paiknes surnuaed täis marmorit, kus läbisegi paiknevate valgete ristide ja poolkuude järgi otsustades puhkasid leplikult kõrvuti moslemid ja kristlased, nagu peakski nii olema ja nagu poleks ilmas mingisuguseid selleteemalisi jamasid.

Linnapiiril seljataha vaadates nägin… sedasama vinget tumesinist politseibussi, mis ennist keskväljakul seisis. Politsei oli meie rattaid linnapiirini eskortinud!

Mägisel maastikul esinesid põlvekõrguste kääbustammede põõsastikud, põldmurakad (väga kosutavad!) ja mitmesugused ogalised vääntaimed, orgudes kasvasid paplid ja lepad. Paiguti leidus kadakaid. Tee ääres olid viina- ja viigimarjaistandused, väikesed õunapuud paksult suuri õunu täis. Me ei teadnud, kelle omad need on ja kas tohime nende küljest süüa, aga me igatahes sõime.

Korraga muutusid seni kidura taimestikuga mäed metsarohkeiks, rohkem tõusev kui laskuv tee hakkas kulgema männimetsa vahel. Tekkis täitsa skandinaavia tunne, nagu polekski me enam Albaanias. Metsaalune muld oli punakas. Võtsime Qarriti kuru (1196 m). Jõudsime järjekordse söögikohani, väga nooblini. Sellega kohakuti oli liiklusmärk signaali andmise keeld. Trügisime sisse, kuni avastasime, et see on liiga noobel ja meid, väntamisest higiseid seal eriti näha ei tahetudki. Meil soovitati laskuda mõned kilomeetrid allapoole, kus asuvat kalakasvatus...

...mis oli meile nagu paradiis. Kujutas endast jõeäärset kalatiikidega restorani ööbimiskohaga. Me pesime end õhtuhämaruses külmas jõevees puhtaks, panime telgid püsti, misjärel asusime kreeka muusika saatel tellitud kalapraade sööma, istudes vabaõhus pika varikatuse all. Vulisevad kalabasseinid, kivirinnatised, vinge värk. Peale meie külastajaid ei olnud. Meid teenindas mitu noort kutti, põhiboss pakkus oma seltsi. Tundus kõva ärimees olevat. Käinud Moskvas pruudi juures ja puha ning mujal ilmas, aga Põhja-Albaaniasse pole kunagi sattunud, sest seal olevat kõik vaesed ja sinna polevat ärialast asja.

Eks see üks rahapesurajatis ole, pakkus omavahel Aivar. Kui nii, siis on rahapesul ka omad head küljed.

Hommikul ümbritsesid meid peagi jälle Albaanialikult paljad, kidura taimestikuga mäed, kuni nõlval järsu mäe all avanes nagu peopeal … . Edaspidi läks maastik äkilisemaks, kaljusemaks. Lapilise asfaltiga tee - asfalt, mis ei ilmutanud ka keskpäevases palavuses mingit pehmenemise märki - kõrval suundus järsk veer ühel pool teed üles, teisel pool alla. Sagenesid teeäärsed mälestuskivid, terved memoriaalid teelt alla sõitnud inimeste mälestuseks. Oli koht, kust kunagi oli kuristikku kadunud pruutpaari auto pulmarongi ajal.

Jõudsime kohani, kus vasakut kätt võis ronida üles suurde, otse teeäärsesse koopasse, paremal oli teel väljasõidu eest kaitsev müür, millel istudes võis jalgu kõlgutada sügaval all oleva kanjoni kohal.

Leskoviku jäi meelde Linnana, Kus Pole Naisi. Tänavail uitasid ainuüksi mehed, erandiks üksikud plikad ja vanatädid. Hiidrahnu kõrval osutas taeva poole valge moslemi minarett. Ostsin raamatupoest, kus oli pime nagu koopas, Inglise - Albaania sõnaraamatu. Raamatupoe kõrval oli naela- ja toiduainete pood, kus üldiselt müüdi toiduaineid, kuid sissepääsu kõrval paiknesid virnas naelakastid, kust hoovas erutavat naelalõhna.

Albaania raha kohta on tark teada järgmist. 1980ndate algul teostati siin rahareform, üks null võeti tagant ära. Sada lekki oli nüüd sama, mis enne tuhat lekki jne. Kuid paljud inimesed, sealhulgas poodnikud, baaripidajad nimetavad rahasummasid endiste nullide arvu järgi. Kui hotellipidaja nimetab arve suuruseks näiteks 1600, tuleb järele mõelda, kas ta mõtleb selle all 160 või 1600 lekki. Eriti maakohtades võtke näppudel näidatavast, inglise keeles öeldavast või paberile kirjutatavast hinnast kindlasti üks null maha.

Väikses linnas Peratis, üsna Kreeka piiri ääres, poisikesed miskipärast huilgasid me neist mööda sõites. Linna lõpus poolmurenenud mäe otsas olid salapärased varemed. Siit alates sai me teekaaslaseks ja sõbraks Vjosa jõgi, mille sinises vees edaspidi korduvalt ujusime. Jõgi tuleb Kreekast, kus seda kutsutakse Aoos'iks. Vjosa ääres ühe korra ka ööbisime. Ööbimiskohas olid justkui hiiglaslikud, kividest täidisega betoonkamakad, laudlamedad, mõned lahti murdunud ja serva peal seisvad. Jäi mulje nagu oleks mõni hiiglane need valanud. Niisuguste kamakate tekkeviis jäigi meile saladuseks.

Kohalikud fauna esindajad, keda sel matkalõigul õnnestus näha, olid sisalikud, kelle ristisime gekodeks, mööda kraavi suurel kiirusel jõe poole roomav roheline, 1,5 m pikkune madu ja palvetajaritsikad.

Teeäärne mälestusmärk Teises Maailmasõjas saksa alpi küttide vastu võidelnutele viis mu mõtted sellele ajajärgule. Sõjas moodustus Albaanias sakslaste vastaseks võitluseks kaks grupeeringut - natsionalistid (sõjaeelse kuninga Zogi toetajad, kelle sooviks oli liita Albaaniaga albaanlastest elanikkonnaga Kosovo) ja partisanid. Partisanid eesotsas Enver Hoxhaga võitlesid sakslastega tõhusamalt ja said liitlastelt paremat toetust varustuse näol. Ent partisanide ja natsionalistide vastasseis oli omakorda nii tugev, et oli karta kodusõda. Sisuliselt see puhkeski, kuna osa natsionaliste läks partisanide võidu kartuses sakslaste poole üle. Partisanide edu sillutas Hoxhale tee Albaania kommunistliku diktaatori troonile, kelleks ta jäi oma surmani 1985. aastal.

Küsimus suurele ringile: olnuks Hoxha asemel teised mehed eesotsas, kas saanuks Albaaniast pärast sõda samasugune riik nagu Kreeka? Ilmselt saanuks.

Maanteest sai kivikonarlik külavahetee, mida mööda laskusime kottides olevate esemete kolinal üle Vjosa viiva vanaaegse rippsillani. Rippsilla oli lasknud ehitada Ali Paša ise. Ülal järsul vastaskaldal on Tepelena linnake. Üle kõikuva rippsilla ja mööda kitsast rada rattaid lükates jõudsime tiheda liiklusega maanteele, mida pidi endid ülesmäge Tepelenasse surusime.

Tepelenas tellisime kõrgel kaldapealsel asuvas restoranis lambapraed. Lambaliha pandi meie silme all küpsema sütele justkui sepaääsile. Aknast avanes oivaline vaade me poolt ületatud Vjosa jõele, selle orule ja ümbritsevatele mägedele. Tundsin: see on mu elu üks tipphetki.

18. ja 19. sajandi vahetuse tegijaks Albaanias oli kahtlemata Ali Pasha Tepelena. Türgi valitsus teostas oma ülemvõimu Albaanias põhimõttel „jaga ja valitse”, sekkudes vähe kohalikesse asjadesse, kuid hoolitsedes selle eest, et maksud ikka kenasti laekuksid ning et kohalike klannide pealikud omavahel rivaalitseksid ja tülitseksid.

1788 määras Türgi valitsus Ioannina (praegu linn Kreekas) piirkonna pealikuks Tepelenast pärit mehe Ali Paša. Röövlina oma karjääri alanud Ali Paša oskas võita sultani soosingu. Riigimehelikku kavalust ja halastamatut julmust tarvitades laiendas Ali Paša Tepelena oma võimu kogu Lõuna-Albaaniale ja suurele osale Kreekast. Oma kontrolli all olevatele aladele ehitas ta kindlusi, akvedukte, sildu, mošeesid. Suure ehitustehnoloogia huvilisena palkas ta arhitekte Lääne-Euroopast. Näiteks niisugune mees nagu lord Byron külastas Ali Pašat tema Tepelena residentsis. Põhiresidents oli Alil siiski Ioanninas.

See, et Ali Paša valitses nüüd ülisuurt ala, hakkas Türgi keskvõimu häirima. Kui Ali siis tagatipuks Kreeka revolutsionääridega mehkeldama hakkas, tulid türklased Ioanninat piirama. See kestis 17 kuud, misjärel kaotas Ali Paša neile oma pea. Ta pea viidi Istambuli.

Ometigi tuli meil Tepelenast lõpuks liikuma hakata ja õhtu eel jõudis me matkaseltskond Gjirokastrasse. Selle linna lähenemisest andsid märku vanarauaväljad ja suured prügihunnikud spaleerina kahel pool maanteed, neist hoovas võimatut metaanihaisu. Taolised olmeprügi, tööstusjäätmete ja ehitusprahi ning kooritud pinnase (Albaania ehitab hoogsalt!) kuhjad on Albaanias linnade lähistel teeveertes tavalised, kuna enamasti puuduvad sel maal veel prügi ladustamise kohad.

Meile hakkas tegema muret sobiva öölaagripaiga puudumine. Polnud enam meid saatmas kirkaveelist Vjosa jõge. Kaart näitas mingit jõge küll ka Gjirokastra külje all, ent see osutus solgihaisuliseks.

Kuid me püstitasime telgid ühe küla lähistel põlluäärse võsariba kõrvale. Külas kastsid inimesed hoolega oma maju ümbritsevaid aedu, ühestki aiast ei puudunud viinamarjad. Keegi mees ütles Aivarile end nägevat siin külas turiste esmakordselt.

Kui me küla peale vett tooma läksime, tekkis hea mõte: küsida mõnelt elanikult rakit ehk viinamarjapuskarit. Isegi inglisekeelne reisijuht ju soovitab, et kõige paremat rakit ei saa Albaanias mitte poest, vaid kohalikelt elanikelt. Mõeldud, tehtud. Tädi, kes oma kaevust meile lahkelt vett andis, tõi toast napsiklaasitäie rakit proovimiseks ja siis me heakskiidu peale terve suure pudeli. Andsime selle joogi eest vastu sama lahkelt raha, mille tädi justkui üsna vastu tahtmist vastu võttis.

Üle põllu me laagripaiga vastas oli kõrge mägi, mille nõlval laotus õhtutuledes Gjirokastra linn. Võrratult ilus vaatepilt, eriti nauditav koos rakiga. Keegi meist pakkus, et võiksime osa rakit bussini kaasas vedada, ent märkamatult sai see ülikange jook õige pea otsa. See oli meil anekdootide jutustamise õhtu.

Hommikupäikeses oli Gjirokastra sama ilus. Vurasime taas prügimägede vahelt läbi ja siis üles linna.

Just nimelt üles, kuna Gjirokastra vanalinn asub ülal mäe otsas. See kividest tänavate ja kivimajade linn on kahtlemata ainulaadne kogu maailmas - erakordselt maaliline. Nõlv, millel majad ja tänavad asuvad, on nii järsk, et maja vundament algab sageli samalt tasapinnalt, kus lõpeb tema naabermaja katus. On kohti, kus võiks astuda kõnniteelt vabalt mõne maja katusele. Huvitav tõik: tänavatel pole nimesid. Ei vanalinnas ega Vahemerelikus uuslinnas pole jälgegi prahist - vastupidiselt linnaservadele.

Linn päädib ülal suure kindluslossiga, kus asub muuseum. Kindlust asuti rajama juba 6. sajandil. Seda laiendas otsustavalt 19. sajandi alguses Ali Paša, kelle käsi ju kõikjale ulatus.

Lossi sisemuses kõrgete võlvide all on välja pandud kahurid ja kivikujud; kindluse õuel seisab väidetavalt 1957 Albaania kohal alla tulistatud USA spioonilennuk. Loss-muuseumi üheks osaks on vangla osakond kongidega, kus hoiti vange 1971. aastani.

Lossiõue äärselt müürilt avaneb vaade alla vanalinnale, mida võib kõrvutada vaatega Toompealt Tallinna vanalinnale. Ainult et vaatekoht on kõrgemal ja alt kostab pidevalt eri kohtadest kukelaulu. Kõik majad on eranditult kivikatustega, kas hallid, laotud lamedatest paeplaatidest või punased katusekividest.Halle katuseid on rohkem. Nägime oma silmaga tänaval, kuis ehitusmehed koksisid kihilisi paekive õhukesteks plaatideks.

Omal ajal hakkas linn arenema ülalt lossi juurest allapoole. Enamik Gjirokastra vanemaid maju on pärit 19. sajandist; varasemad on hävinud tulekahjudes.

Peaaegu iga Albaania elumaja katusel on veepaak, umbes niisugune, millised meil on vahel kasvuhoonete juures. Nõnda kütab päike albaanlastele sooja vett. Paagid on kas ise kokku keevitatud ja ära värvitud või firmade poolt toodetud. Viimased on kiiskavläikivad, ilusa firmalogoga ja paagile lisandub torusid sisaldav klaaspaneel, et päikse toime tõhusam oleks. Mitmekorteriliste majade katustel paikneb terve paakide mets - igal korteril oma. Nii on veepaagid ka Gjirokastra linnapildi lahutamatu osa.

Gjirokastrast pärineb üks kuulus ja üks kurikuulus mees. Viimaseks on siin 1908 sündinud kunagine partisanide juht ja hilisem kommunistlik diktaator Enver Hoxha; kuid siit on ka võrsunud mujal ilmas tuntuim, praegu elav Albaania kirjanik Ismail Kadare. Tema teoste pealkirjad võiksid eesti keeles kõlada nii: romaanid Surnute armee kindral (1970), Unistuste palee, Koletis (oli kommunismi ajal keelatud); publitsistlikud teosed Kivikroonika (Gjirokastrast), Koostöö (suhetest Hiinaga), Albaania fenomen: türannia anatoomia (1995).

Gjirokastrast Butrinti poole suunduv maantee oli ootamatult tasane, kulgedes ilmselt kahe mäeaheliku vahelisel tasandikul. Puudusid vaevarikad tõusud, ent tasase teega oli jälle häda - see mõjus üksluise ja igavana. Küllap selle ja palavuse tõttu hakkaski muidu nii vastupidaval Kallil halb.

Kui riigi põhja poolsetes osades sõitsid albaanlased enamasti päevinäinud mersudega, siis siin, Kreeka piiri ligidal liikus teedel ka Albaania numbrimärgiga luksus- ja sportautosid. Meie jalgrattakaravani nähes autojuhid muudkui signaalitasid ja lehvitasid. Peaaegu keegi ei jätnud tuututamata. Helen asus autojuhte ennetama, hüüdes aegsasti esimesena „miik-miik!”

Palju sõidab siinsetel teedel õppeautosid. Sotsialismi ajal polevat Albaanias sõiduautosid peaaegu olnud, maainimestel polevat lubatud linnas käia jne. Elu oli vist päris kole.

Albaaniat on haaratud ehituspalavik. Alguses püstitatakse tondilossina mõjuv raudbetoonkarkass, lõpuks valmib keeruka arhitektuuriga, sambakeste, treppide, rõdudega krohvitud, puhast heledat värvi maja. Villalikud valminud majad ja hallid pooleli betoonmonstrumid paiknevad läbisegi. Vahel on valminud vaid üks korrus, näiteks esimene või teine, kus juba elatakse või äritsetakse, ülejäänud maja on alles betooni väel. Katuseks on kõige pealmine betoonplaat, katusel turritavad raudarmatuuride otsad selle mõttega, et kui tulevikus jälle raha koguneb, ehitatakse järgmine korrus. Päris katuste katteks on enamasti katusekivid.

Otsustasime saata palava lõunaaja mööda kreekapärases baaris, kuna oli oodata rasket tõusu.

Baariga kohakuti ristmikul pööras meile vajalik tee teravnurga all üles mäkke ja kulges esialgu tagasi all oleva tasapinnalise tee suhtes, mida olime läbinud, pöördudes hiljem läände. See oli üks meie poolt võetud kolmest Tõusust, mida võib kirjutada suure algustähega. Ülejäänud kaks tõusu olid veel ees. Albaanias tunneleid ei ole (ainus kohatud lühike tunnel oli Vlora linnas mere ääres), seega ronivad maanteed üle mäekurude. Meie ja teega paralleelselt tõusva mäeaheliku vahel oli sügav org, mille põhjas rühkis ülespoole pinnasteerada.

Tõusu lõppedes ootas meid järjekordne toidukoht koos tanklaga. Seal tervitas kõiki me grupi ülesjõudjaid täiesti toibunud Kalli, kes lõpetas tõusu ühena esimestest.

Teisel pool ahelikku Bistrica jõe orgu laskunud, nägime paremale osutavat viita kirjaga Syri I Kaltër ehk eesti keeli Sinine Silm. Sellenimelise allikani viis kehva asfaldiga mõnekilomeetrine tee.

Allikaorg, mille kõrval 50 m kõrgused kaljud, kust põhjavesi tulebki, kujutas endast lopsakate puudega oaasi võrrelduna ümbritsevate, Albaaniale üldiselt omaste paljaste, väheste puude ja põõsastikega mägedega. Ümara järvekese keskelt sügavsinisest sügavast august pulbitses välja põhjavesi. Allika läheduses algas mäe seest tulevast veest järsult jõgi. Pilt oli üpris sarnane Koeru vallas Norra külas oleva Vilbaste allika ja Võllinge jõe algusega, ent Sinine Silm, ehkki samatoonilist sinist värvi nagu Vilbaste allikas, oli sellest suurem ja soojema veega. Kui Eestis on põhjavee ja allikate temperatuur pisut üle 4°C, siis Albaanias oli see 10°C ringis. Mu grupikaaslased käisid allikas koguni suplemas.

Sinise Silma äärde me telkima jäimegi. Loomulikult oli allika juures kohiseva jõe ääres baar. Baaris kohtasime hollandlasi, üks neist elas Albaanias ja rääkis albaania keelt. Järgmistel päevadel kohtasime edasisel teel samu hollandlasi korduvalt kui juba oma vanu tuttavaid.

Baar on sotsialismiaegne ehitus. Sotsialistliku režiimi ajal käisid parteitegelased Sinise Silma oaasis kalal ja jahil, tavalisi albaanlasi ei lastud siia ligigi.

Läbinud järgmisel päeval huvitavate nimedega asulaid nagu Feodosia (niisugusenimeline linn on ka Krimmis), Mesopotam ning kaldunud kruusastele teedele, jõudsime lõpuks ometi Vahemere äärde. Esimeseks soolaseks veekoguks, kuhu kümblema läksime, oli Butrinti järve Joonia merega ühendav Vivari kanal. Järv ja kanal ümbritsevad kõrget küngast, ümarat Butrinti poolsaart, üht ainulaadset paika siin maamunal.

Butrinti jõudmiseks tuleb ületada Vivari kanal trossist tõmmataval parvel. Me ei saanudki aru, kas ülesõidu eest tuleb ka maksta; Rein igaks juhuks maksis ja raha võeti tänuga vastu.

Butrint oli ilmselt asustatud juba väga kaugel ajal, sest legendi järgi peatus Troojast põgenenud ja lõpuks Itaaliasse jõudnud Aeneas oma kaaskonnaga just siin, Butrintis, kus ta külalislahkelt vastu võeti.

Butrinti varemed ja rajatised pärinevad antiikajast kuni Ali Paša ajani. Kreekaaegne teater oma tribüünidega on ehitatud 4. sajandil e.Kr. Teatri ees on Rooma sauna, taga Bütsantsiaegse kiriku varemed. Edasi viib teerada 6. sajandist pärit paptistikiriku jäänusteni, siis samast ajast pärit basiilika müürideni.

Poolsaart palistab rohtu kasvanud suurtest kiviplokkidest antiikaegne müür. Lahe on noid iidseid hiiglaslikke ehituskive oma käega katsuda. Künka otsas oli kunagi akropolis, praegu on siin 19. sajandi algusest pärit kindlus, mille laskis ehitada kes muu kui Ali Paša. 1930ndatel ehitati siia itaalia arheoloogidele korterid.

Rein ütles end olevat Kreekas paljudes kohtades käinud, kuid nii ägedaid varemeid kui Butrintis polevat ta Kreekas küll näinud. 500 lekine sissepääsupilet (ca 60 EEK) tundub tagantjärele pigem odav kui kallis.

Kõrget mereäärset teed pidi saabusime Sarandasse. Saranda on Albaania vanimaid linnu, selle asutasid illüürlased ammu enne Kristuse sündi, nimetades selle Onhesmus'eks. Sarandaks sai linn 20. sajandi algul, sõna saranda tähendab kreeka keeles nelikümmend. Kümnendal sajandil ehitati siin kirik neljakümne märtri auks. Praegu on kirik varemetes.

Paraku pole tänapäeval Saranda iidsusest palju alles. Siia on kerkinud hotellide mets, nende read tõusevad ridadena mööda mäekülge üles, jättes hiigeltribüüni mulje. Paljude hotellide ehitus on veel pooleli, mõni on alles betoonkarkassina püsti. Hotellid ei ole lihtsalt kuubid, vaid igaüks omamoodi nägusa arhitektuuriga.

Kindlasti on eelistatumas olukorras mereäärsete hotellide omanikud. Igaühe kallasrada Albaanias ei tunta, supelrand ja meri moodustavad iga hotelli õue osa. Ilma loata ei ole mõtet läbi vee ümber aia otsa naaberhotelli õuele ronida. Mõne hotelli õuel taovad lained raevukalt vastu kaljusid ja ujumaminekule ei saa mõeldagi, teise õuel on meri vaikne ja vaga.

Kõrgemal mäeküljel paiknevate hotellide eelis on küllap avaram vaade merele. Hotellid asetsevad erakordselt tihedalt. Lõuna-Sarandas peale nende muid ehitisi peaaegu polegi. Septembri keskpaigas, mil meie Sarandasse jõudsime, paistsid hotellid olevat klientidest tühjad või peaaegu tühjad, ent ometi nad töötasid.

Jäime laagrisse mere äärde ühe hotelli õuele seal töötava meespersonali lahkel loal. Saime baarist värke osta, kasutada tualettruume. Magasime öösel õues lamamistoolidel, mille eest meilt tasu ei võetud. Peale personali ei paistnud hotellis mitte kedagi olevat.

Pimeduses panime üle mere paistval Korfu saarel tähele tulekahjukuma. Peagi hakkas palangust üpris kaugel selle poole liikuma punane vilkuv tuluke, liikudes aeg-ajalt siksaktrajektooril, ronides ilmselt mööda serpentiine ülesmäge. Kui juba päris pimedaks oli läinud, jõudis vilkur(iga auto) tulekoldesse ja tuli hakkas vaibuma. Varsti saabus sündmuspaigale teinegi punane vilkur. Nood kaks punast tulukest vilkusid seal sündmuspaigal öös veel kaua-kaua.

Korfu saar näis meie kaldalt vaadatuna ilmatu kõrgena, kõrgeim koht on seal 906 meetrit üle merepinna. Rein, Laura ja Raul olid Kreekale kuuluval Korfu ehk Kerkyra saarel jalgrattamatkamas käinud. Me teadsime, et meil siin mandril tuleb paari päeva pärast tõusta jalgratastel rannalt tuhande meetri kõrgusele, seega Korfu tipust kõrgemale, kuna seda teeb Sarandast Vlorasse viiv maantee. See tundus kohutav. Võiks ju arvata, et ühest rannikulinnast teise peaks kulgema tasane rannalähedane maantee, aga kui mere ja mandri veepiiriks on püstloodis mäesein, ei jää maanteel üle muud, kui kulgeda üle mägede.

Järgmisel päeval kohtusime ühes Saranda kesklinna hotellis meie teise Albaania rattagrupi liikmetega. Sadamasse saabusid Korfult turiste täis tiiburid, turistid ronisid suurtesse bussidesse, millel sildid English ja Deutch. Rein teadis rääkida, et Vahemere mered on tiibureid täis. Kõik tiiburid on valmistatud Venemaal, mootorid tänapäeval muidugi läänes. Peale Venemaa ei ole teised riigid seda tüüpi kiirkaatreid konstrueerinud ega tootnud, välja arvatud vähesel määral Prantsusmaa. Nii kõneles Rein.

Suvitasime päev otsa Sarandas, tundsime end vabalt, ostsime suveniire, CD-sid Albaania muusikaga, maakaarte, raamatuid ja mida iganes. Üks ajalehekiosk üllatas sellega, et klaasitagune oli laotud täis Dostojevski erinevaid, Albaania keelde tõlgitud teoseid.

Pärast Sarandat algas kohe tõus, ööbima aga laskusime taas rannikule, üpris inimtühjale, hiigelsuurte Hoxha punkrite ja mõne kioski seltsi. Ühest saime unerohuks aniisiviina.

Järgmisel päeval kulges maantee rannikust tükk maad kõrgemal, ent silmsidemes merega. Läbime järjest mitmeid külasid. Asfalttee muutus kitseraja taoliseks, ei tea, kuidas liinibussid siin hakkama saavad. Albaania eripära ongi, et kord on tee lai ja asfalt peegelsile, siis jälle kitsas ja võimatult konarliku asfaldiga. Kuid ei uus ega vana asfalt ilmuta keskpäevases päikeselõõsas mitte mingeid pehmenemise märke, vaid jääb kivikõvaks. Ju on asfalt vastava koostisega.

Külades kisavad eeslid. Kõikjal levib kitserasva vänget hõngu; koguni Maggie puljongikuubikud, mille külapoest ostsin, haisesid lahustades võimatult kitserasva järgi. Enamik kuubikuid jäi mul alles, kodus keetsin neist koerale puljongit, mis levitas Albaaniapärast lõhna..

Igas külas on mitu toidubaari. Albaanias valitseb teeäärsete baaride üleküllus (vastupidiselt Bosniale, kus neid üldse ei olevat, nagu Bosnia grupilt kuulda saime), näib nagu peaks iga teine albaanlane oma auasjaks pidada baari. Baaride ja restoranide hinnad ei erine väga suurelt toidupoehindadest, olles kohati peaaegu samad (poehinnad Eesti omadest pisut kallimad, baarihinnad odavamad).

Veerohked jõed vahelduvad piirkonniti kuivade jõesängidega. Oliivipuusalud katavad sillerdava mereni laskuvaid nõlvu. Igale puule on personaalne tasapinnaline terrass valmistatud, kividega ääristatud, et puu alla ei kukuks. Seda olevat teinud kunagi kampaania korras Tirana tudengid. Väikesed vanaaegsed kreeka kirikud. Korraga silmasime kaljusse ehitatud mahajäetud sõjaväevarjendisse viivaid avasid, kus siis taskulampidega kolasime. Pärast seda tuli vastu järjekordne kindlus otse Palermo lahe ääres, kus samuti põnev ronida, ehitatud mõistagi Ali Paša käe all. Sama lahe põhjaküljel on allveelaevabaas. Kalju sees on suur ümar avaus, mille ees olevad väravad avanevad otse merre. Minu teada rajas selle Nõukogude Liit viiekümnendatel, enne kui sotsialistlik Albaania venelastega tülli läks ja Hiinaga mehkeldama hakkas, vahetades ühe suure venna teise vastu.

Hoxha kurjuse režiimi positiivseks pärandiks võib aga pidada siinset ehedalt looduslikku mereranda Saranda ja Vlora vahel, mis - ime küll! - ei olegi hotelle täis ehitatud. Rannal leidub vaid üksikuid tagasihoidlikke baarikesi. See on ainus nii väheste tsivilisatsioonijälgedega rannikulõik Joonia mere ääres.

Allveelaevabaasi aga kahjuks kolama ei pääse, sest see on Albaania sõjaväe range valve all. Rohkem ma kogu matka jooksul Albaania sõjaväe olemasolust mingit märki ei näinud.

Peamiselt kreeklastest elanikkonnaga Himaras tegime restoranis kõvad praed. Tänava merepoolses küljes olid vabaõhulauad varikatuse all, restoran ise oli teisel pool tänavat. Seekord sõime põhiliselt kala.

1990ndatel piiride avanedes kiirustasid kreeklastest elanikud Himarast Kreekasse emigreeruma, kuid Albaania olukorra stabiliseerudes tulid paljud uuesti tagasi. Mõne viimase aastaga on laokile jäetud Himarast saanud mõnusate poekeste, restoranide, võõrastemajadega linn, kuhu pole veel jõudnud hotellide ehitamise buum. Himara pidavat praegu olema niisugune, nagu oli Saranda varem.

Himara järel ootas meid kohe vaevarikas tõus. Külad jäid seljataha, leidsime end asustamata mägedes. Vastu tuli karjusvanamees kitse- (mitte lamba-) karjaga, seejärel kaks sakslasest jalgrattamatkajat. Peatusime ja jäime nendega vestlema. Tuli välja, et meie olime nende kuttidega võrreldes algajad amatöörid jalgrattamatkanduse alal. Neil olid eritellimusel valmistatud rattad, kotid olid veekindla kummikattega. Nad olid sadulasse istunud juba Saksamaal, et vändata läbi Albaania Kreekasse, sealt suunduda lennukiga Keeniasse matkama, misjärel jälle lennukisse ja Tiibetisse. Koju jõudvat nad ligi kahe aasta pärast. Nad pärisid: „Why did you choose Albania?" Raul vastas: „Why not?"

Meie jätkasime inimtühjas mägises maastikus päris püstist tõusu (teine suure algustähega Tõus). Meist möödus veoauto. Tekkis kiusatus hääletada, kindlasti oleks autojuht meid ja me rattad peale võtnud ja üles viinud. Me siiski ei hääletanud.

Tõus jätkus, viimaks hakkas uuesti paistma meri, mida me vahepeal hulk aega aega polnud näinud. Pisut eespool vilkusid koguni küla tuled. Olime umbes 300…400 meetri kõrgusel merepinnast; jäime oliivipuude vahele laagrisse, et järgmisel hommikul kell 4 matka jätkata.

Järgmisel päeval leidsime end Tõusude Tõusu jalamil: kiilavõitu mäeküljele oli justkui Zorro märk joonistatud. See oli maantee, mida mööda pidime suuri siksakke tehes tõusma 1027 meetri kõrgusele Llogaraja kurule. Et olime selleks katsumuseks vaimselt juba valmistunud, ei läinudki tõus vaatamata pähe paistvale päiksele väga raskelt. Kaunis pilt üha allapoole jäävale päikselisele merele oli kogu aeg silme ees. Tee ääres müüsid mesinikud mitmes kohas mett. Ostsin ühe purgi koju viimiseks.

Tõus tipnes loomulikult toidubaariga, mis oli tõeliselt teretulnud. Teisel pool kuru alla laskudes sattunuksime nagu teise kliimavöötmesse: udu, sompus taevas, Albaania jaoks ebatavalised skandinaavialikud okaspuumetsad.

Enne me rattamatka lõpp-punkti, Vlora linna saabumist oli Rauli eestvõttel meil plaan käia üle lahe Vlora vastas asuval Karaburuni poolsaarel. Seal pidavat asuma mitu mereäärset koobast, millest ühes olevat end varjanud mereröövel Haxhi Ali; seal olevat stalagmiitide ja -ktiitidega koobas, kalju, kuhu on meremehed alates 4. saj. E. Kr. pilte graveerinud, kiriku varemed. Seal polevat mitte mingeid turismi- ega teenindusrajatisi, seega on kõik ehedalt looduslik.

Plaani elluviimiseks pöörasime Orikumis rannikule, seda enam, et August kuulis kohalikult linlaselt seal olevat hea söögikoha, mille peremehe tütar Inglismaal õppinud. Soravat inglise keelt rääkiv neiu teenindaski meid seal, jagades maitsvat toitu. Elektrit muidugi ei olnud, nagu päeva ajal igal pool Albaanias, see aga ei takistanud nähtavasti toidutegemist.

Selgus kurb tõsiasi, et Karaburuni poolsaare algus on NATO sõjaväebaasi käes ja maitsi poolsaarele ei pääse. Sinna saab ainult Vlorast paadi või laevaga, selleks aga ei jätkunud meil Vloras enam aega ja poolsaarel jäi käimata. Tundub, et Karaburuni poolsaar on just see koht, kuhu peaks teinekord Vlora kanti sattudes pürgima.

Vlora lähistel kohtasime teeveeres ootamatult oma bussi. Tühjendasime kotid kaheksa matkapäeva jooksul üle jäänud ja ebavajalikeks osutunud asjadest. Kohe kergem hakkas veereda.

Kui Saranda oli meid vastu võtnud hotellide reaga, siis Vlora tegi seda mereäärsete baaride riviga. Neist ühe kõrvale rannakivistikule püstitasime telgid. Öösel ärkasime kõik äikesemöllu ja telkidele kallava vee mõjul. Võib-olla tähendas see sügisese vihmaperioodi algust Albaanias. Meie ei olnud oma matka kestel kordagi vihma saanud.

Hommikul suundusime Vlora linnaga tutvuma. Kesklinna poole sõites lõppes baaride rivi ja tänav kulges lõunamaiselt eksootilisena piki rannikut, mandri poolt palistasid seda palmid, mere poolt laternapostid ning mere ja sõidutee vahel kulges promenaad.

Vlora asub Vlora lahe ääres, lahte piiravad mere poolt Karaburuni poolsaar ja Sazani saar. Itaaliani on siit üle mere vaid 75 km. Lahes nägime seismas ankrus mitut NATO sõjalaeva. Hästi kaitstav laht on üheks põhjuseks, miks antiikajal Auloni nime kandnud Vlora on läbi ajaloo käinud ühe võimu käest teise kätte.

Vlora peaväljak Lipuväljak asub merest eemal ja sinna viib lai Sadik Zotaj tänav, võiks öelda: prospekt. Prospekti ääristavad hotellid, restoranid, pangad, poed, jalgpallistaadion. Kõnniteed aga palistab igas suuruses elektrigeneraatorite põrisev rida.

Albaanias nimelt ei ole päeval elektrit. See riik ei suutvat elektri eest rahvalt raha kasseerida, seetõttu lülitatakse elekter päevaks lihtsalt välja, v.a. ilmselt tööstus- ja tootmisettevõtetes, haiglates jmt. See aga ei näi albaanlasi segavat. Nad käivitavad päeva ajaks generaatori või lepivad lihtsalt ilma elektrita olekuga. Süüa saab teha ju ka sütel ja gaasipliidil, poes saab kaubitseda ka ilma laelambi valguseta. Milleks lõunamaal päeval elekter? Õhtul elekter ju saabub ja linnad ning rannaäärsed küladki löövad värvilistes neoontuledes särama, käivituvad külmkapid, arvutid, konditsioneerid, kodumasinad ja muu vajalik.

Postsotsialistlike ühiskondade inimesi tuntakse ju oma nupukuse poolest, mis tuleneb üleelatud ja -elatavaist raskusist. Ei albaanlasedki hätta jää.

Suuremates Albaania linnades seisavad pankade uste ees turvamehed, automaat kaelas, nii ka Vloras (Tiranas ajas rõõmsameelne automaatur panga ees oma tuttavatega sõbramehelikult juttu, ja August ütles: see on nii sõbraliku näoga mees, et see küll laskma ei hakka). Küllap kehtib niisugune kord 1997. a sündmuste mõjul, mil püramiidskeemidega laostatud rahvas panku ründas. 2002. aastani võimutsesid Vloras relvastatud banded, kuid seejärel õnnestus riigil maa neist puhastada. Praegu elab Vlora tavalist linnaelu, nagu poleks midagi seesugust olnud.

Kirjatarvete poodides käis kooliasjade ostmine, kuna järgmisel päeval, 19. septembril algas Albaanias kooliaasta. Jõudnud Lipuväljakule, asusime ehedalt sotsrealistlikus stiilis massiivse ausamba ees ülesvõtteid tegema.

1912 ühinesid kõik Balkanimaad võitluseks Türgi okupatsiooni vastu ning lõid türklased Balkanilt minema. Samas tekkis Albaania naabritel Serbial, Montenegrol, Kreekal ja Itaalial ebaterve huvi Albaania territooriumi vastu. Kerkis esile mees nimega Ismail Qemari, kes leidis, et tuleks kiiresti kuulutada välja Albaania iseseisvus. 28.novembril saabus Albaania igast otsast 83 delegaati Vlorasse, kus nad deklareerisidki praegusel Lipuväljakul, et Albaania on nüüdsest iseseisev. Masti tõmmati kahe peaga kotkaga lipp, sellest ka väljaku nimetus.

Sotsialismist ei teadnud need Albaania rippumatusele aluse panijad midagi ja kuna ausammas pole ju süüdi, et ta rajati sotsialismi ajal sotsrealistlikus stiilis, tuleb seda pidada igati austus- ja tähelepanuväärseks; terve hulk suuri, pronksist tehtud erinevate elualade inimesi seisab seal.

Kui olime käinud kõrgel künkal, kust avaneb hea vaade linnale ja kus asetseb Albaanias populaarse Bektaši islamisekti tempel, suundusin ma rattal piki Vlora rannikut loodesse, kus turismijuhi järgi peaksid asuma männimetsaga kaetud kaunid rannad (kagus olevad baaridega rannad on puudetud). Möödusin itaalia sõjaväegarnisonisonist, misjärel läks tänav õige konarliseks ja sellel vuras suuri tolmuseid veokeid. Supelranna ligidusele see küll ei vihjanud. Kahel pool sõiduteed algas juba varem mitmes kohas kogetud prügihunnikute spaleer. Ilus rand ilusa männimetsaga oli täiesti olemas, kuid metsaalune igasuguseid jäätmeid ja ehitusprahti triiki täis! Hoxha betoonpunkrite kupleid oli pillutatud kõikjale, koguni merregi. Küllap olid need ehitusele jalgu jäänud. Pilt oli piisavalt kole - prügila sinava mere ääres helerohelise okastikuga männiku all. Ja seda väga suurel maa-alal! Ühtegi suplejat ega ülepea ühtki inimest ei olnud seal.

Aivar ennustas pärast, et on vaid mõne aasta küsimus, et prügi siin tormiliselt arenevas riigis sihukestest paikadest ära koristatakse ja sellele õige koht leitakse. Loodetavasti on tal õigus.

Kui õhtu poole jalgrattad lahti monteeritud ja pappkastidesse pakituna kärusse pandud said, algas taas matka bussisõidufaas. Sihtpunkt oli Dubrovnik - kohtumispaik Bosnia-Hertsegoviinas ja Montenegros seigelnud matkagruppidega. Teel sinna peatusime Beratis ja Tiranas. Vlora ja Berati vaheline maantee läbis suure naftapuurtornidega välja.

Berati asupaik oli vanadel hallidel aegadel väga oluline - ta asus tollaste, lõunapoolsetest mägedest tasandikule siirduvate kaubateede ääres. Kui Makedoonia selle illüürlaste ala 4. saj e.Kr. hõivas, pandi talle nimeks Antipatrea. Bütsantsi lagunemisest 13. sajandil kuni türklaste tulekuni 15. sajandi algul olid eri huvigrupid Beratist vägagi huvitatud, teda rünnati, piirati ja ta käis pidevalt käest kätte. Viimased Berati valdajad enne kui türklased Albaania vallutasid olid kaks võimsaks kasvanud suguvõsa - Mudžakid ja Balšad.

Kui Berati külastamiseks vaid lühike aeg on antud, tuleks otsemaid ronida mäe otsa, mille nõlval linn asub, ehkki ka järsul mäeküljel üles ronivate kaunite valgete majade vahel kitsastel tänavatel on lahe patseerida. Mäe otsas paikneb nimelt suur keskaegne tsitadell. Kui meie grupp ülespoole rühkis, ründasid meid taas vihm ja äike.

Berati tsitadell on erinevate ajastute - bütsantsi- ja türgiaegsete - kindlustusehitiste, kirikute, eluhoonete, kitsaste tänavate labürint, kuhu võib lausa ära eksida. Tsitadelli servas mitmel tasapinnal paiknevates keskaegsetes hallides kivist elumajades elatakse ka praegu, koridorid ja korterid paistavad seest väga kaasaegsed ja värvikad olevat, nii palju kui väljastpoolt läbi akna ja üle ukse näha on.

Ühes õigeusu kirikutest oli suurtest seinamaalingutest vaid üksikuid tükke järel, samas oli üle maalingute tõmmatud nöörid, mis need korrapärasteks ruutudeks jagasid. Igal ruudul oli oma tähis. Küllap käisid restaureerimistööd.

Mulle astus ligi keegi vanem mees ja üritas anda seinamaalide kohta seletusi. Inglise keeles teadis ta vaid mõnda sõna, kuid näis oskavat natuke itaalia keelt. Ehkki me teineteise keeli ei osanud, sain ma imekombel aru paljustki, mida mees seletada püüdis.

Ta rääkis, et Suur Ateist Hoxha laskis omal ajal meelega kirikute katustel läbi joosta, et vihmavesi ikoonid seintelt maha peseks. Nüüd püütakse neid Albaania teadlaste ja UNESCO koostöös taastada. Hästi korras hoidsid „rahvajuhid” vaid püha Georgi kirikut, mille Hoxha omale residentsiks valis.

Nii toimiti kultuuriväärtustega vaatamata sellele, et sotsialistlik režiim kuulutas, ime küll, Berati 1976. aastal koguni linn-muuseumiks, mistõttu too linn pääses sinna sotsialismile tüüpiliste paljukorteriliste paneelmajade ehitamisest.

Mu isehakanud giid pakkus ringkäiku tema juhatusel mööda tsitadelli. Me möödusime keset tsitadelli asuvast mošeest. Sain teada, et too mošee on nii vana, et pärineb kogunisti Türgi-eelsest ajast ja ehitati kaubateedel liikuvate moslemite rõõmuks.

Kõndisime ja ronisime kahekesi mööda kivist nurgataguseid, kuni sisenesime suurde sammastega kivihoonesse. Sinna laskus trepp, mis äkki lõppes; edasi tuli mitu meetrit vaba langemist, all hämaruses läikis vesi. Nagu suur ennemuistne bassein. See oli mehe sõnul kunagine akvedukt. Ma ise poleks küll taibanud seda leida ega sinna minna.

Kaitsemüürilt alla vaadates paistis mäeküljelt 1200ndatest aastatest pärit väike raskepärane Bütsantsiaegne kirik. Ma ise poleks osanud seda märgata. Kui meie tuur läbi sai, küsis onu 500 lekki (62,5 krooni). Andsin pisut vähem; igatahes oli see üks müstiline jalutuskäik.

Sadamalinnas Durrësis panime me maha mõned oma matkakaaslased, kes suundusid koju lennukiga, nagu nad olid tulnudki. Meie pidime veel mitu päeva (lõbusat) bussielu elama. Omapärane oli näha moodsas, tiheda liiklusega linnas (tänavatel vuras ka kolmerattalisi autosid) üksikuid jäänukeid antiik- ja keskaja ehitistest - sammaste kaart, linnamüüri. Taolisi vanaaegseid ehitusfragmente kohtab Albaanias sageli. Durrësis asub Balkani suurim, 2. sajandil rajatud amfiteater.

Durrësist Tiranasse kulges peegelsile maantee. Kuusin üht bussijuhti teisele mingi maantee kohta ütlemas: seda teed möödunud aastal ei olnud. Samad juhid olid käinud Albaanias aasta eest me bussikaaslastest grupiga, mis praegu matkas Bosnias. Tolle grupi liige, hing ja vaim Kati oli meid teavitanud, et Tirana algab teeäärsete prahihunnikutega.

Meie ei näinud aga prügi kuskil. Sõitsime läbi pulstunud paneelmajadega rajooni; mida kesklinna poole, seda rohkem oli neid jõutud renoveerida. Sageli olid maja kolm külge veel jubedad, neljas aga vahemerelikult kaunis.

Trana südameks on Skanderbegi väljak. See on ainulaadne linnaväljak maailmas - tema lõunaservas asuvad fašistlikus, põhja- ja idapoolses küljes sotsialistlikus arhitektuuris suurejoonelised hooned. Valitsusasutused on ehitatud Mussolini ajal, mil Albaania oli Itaalia mõju all. Itaalia arhitektid projekteerisid siia ministeeriumid, rahvuspanga, raekoja, saatkonnahooned ja kujundasid väljaku niisuguseks, kus oli hea pidada fašistlikke paraade.

Sotsialismi ajal püstitati Skanderbegi väljaku äärde kaks suurt paleed ja hotell: põhjaserva Rahvuslik Ajaloomuuseum ja Tirana Rahvusvaheline Hotell ning idaserva Kultuuripalee. Viimased kaks on projekteeritud nõuka arhitektide poolt. Hiigelsuur Kultuuripalee kätkeb endas ooperiteatri, raamatupoe (tasub külastada!), söögikoha.

Kõik väljakuäärsed hooned on restaureeritud. Pimedal ajal kaunistavad kollaseid peene arhitektuuriga fašistlikke hooneid kollased tuled, suuri, rohmakaid ja valgeid sotsialistlikke ehitisi sinised tuled. Suurepärane vaatepilt.

Skanderbegi väljaku äärde mahub ka 18. sajandist pärit mošee, mis on Tirana vanimaid hooneid. Siinkohal tsiteerin Eesti Entsüklopeedia (EE 9, 1996) Tirana märksõna all kirjutatut: T jaguneb madalate hoonete ja kitsaste tänavatega vanalinnaks ja valdavalt tüüphoonestusega uuslinnaks.

Kuid niisugust vanalinna Tiranas ei ole. Tirana pole ülepea vana linn. Ta on asutatud 17. sajandi algul, ning jõudsalt kasvama hakkas alles 1920-st, mil Albaania pealinn Durrësist Tiranasse koliti. Tirana valiti pealinnaks seetõttu, et asub enam-vähem riigi keskel. Kogu 20. sajandi kestnud monumentaalse ehitustegevuse käigus lammutati enamik türgiaegseid vanu hooneid.

Sotsialismist vabanemine on toonud 21. sajandil pealinna uue ehitustegevuse. Rahvusvahelisele Hotellile on kerkinud viimasel aastal seltsiks mitu uut klaastornhotelli. August võttis vaevaks sõita ühes neist liftiga üles ja imetleda tuledes Tiranat kõrgelt. Samas leidub kesklinnas küllaldaselt rohelust purskkaevude ja söögikohtadega parkide näol.

Skanderbegi väljakust lõunas teispool nöörsirget Lana jõge asub marmorpüramiid. Omapärase, ehkki suht mõttetu hoone arhitektideks olid Hoxha tütar ja väimees. Praegu on püütud hoonele leida multifunktsionaalset kasutust, eeskätt konverentside kohana.

Hoxha ise elas villas Ismail Qemali tänaval. Praegu on selles keeltekool.

Skanderbegi väljakul asub loomulikult Skanderbegi mälestussammas. Ta on ju Albaania rahvuskangelane. Kes ta siis oli?

Skanderbeg ehk õieti Gjergj Kastriot elas 15. sajandil. Hoogsalt peale tungiv Türgi armee sai 1443 Nišis, praeguses Serbias paljurahvuseliselt sõjaväelt lüüa, mida juhtis Ungari rahvuskangelane Janos Hunyadi. Skanderbeg oma meestega deserteerus Türgi armeest, tuli koju ja haaras türklastelt võimu oma isa kindluses Krujas.

Albaania erinevad kogukonnad tegelesid toona omavahelise tülitsemisega. Skanderbegi vägitegu seisneb selles, et ta suutis Albaania klannid ühendada võitluseks sissetungivate türklaste vastu. Vastav leping kogukondade vahel sõlmiti Lezha linnas, kus asutati Lezha Liiga.

Ühinemise tõttu õnnestus albaanlastel seista türklastele vastu järgmised 34 aastat. Viimane kants, Rozafa kindlus Shkodras langes alles 1479. Skanderbeg oli selleks ajaks juba 11 aastat surnud. Tema poeg põgenes hulga albaanlastega Lõuna-Itaaliasse, kus asuvad tänini külad, mille elanikud räägivad vanaaegset albaania keelt.

* * *

Dubrovniku linn Dalmaatsia rannikul Horvaatias, 20. september 2005. Turistidest rahvaste paabel vanalinnas paksude müüride vahel. Muude keelte seas kuuldub aeg-ajalt ka eesti keelt. Puhhi ekspeditsiooni grupid on nüüd kõik siin päral ja nende liikmed hulguvad ükshaaval või kambakesi mööda linna.

Kivist vanalinn on täis katedraale, paleesid, kloostreid, skulptuure, purskkaeve. Pea kõikjale pääseb vabalt ligi, kõik kunstiaarded on silmale kättesaadavad. Mere poole kulgevad kolme-nelja inimese kitsused sirged tänavad ei suundu mitte alla- vaid ülespoole. Kivitänavad lähevad üle järskudeks treppideks, ja seal üleval… elatakse! Üleval on kivistes majades korterid. Tänavad lõppevad linnamüüriga, mis on terviklikult ja täielikult säilinud. Asi on selles, et pärast Bütsantsi riigi lõppu õnnestus Dubrovnikul 1204. aastast alates jääda läbi aegade sõltumatuks vabariigiks, olles küll suurte riikide mõju all. Keskajal siin purustamisi ja tapatalguid seetõttu ei toimunudki.

Otse müüri kõrval on selges Aadria mere vees ujumiskoht, muulil ja kaljudel võib päevitada. Taamal lahes seisavad mootorpaadid.

Muidugi on Dubrovnik täis kohvikuid või mis iganes söögikohti. Neid on müüri välisküljelgi, kus saab vaadata merd või jälgida müüris elavate lindude tegevust.

Sellest kõige kohta on saadaval piisavalt teavet. Kuid on paik, mille kohta pole teavet üheski reisijuhis ja mida ometi tasub vaadata. Sellest järgnevalt.

Ülal Dubrovniku kohal kulgeb maantee; maanteest ülespoole järsk nõlv jätkub. Meie grupi liikmed leidsid õhtupimeduses hea olevat minna nõlvast üles, teha seal kõrgel mõned kangemad dringid matka lõpu puhul ja magada värskes õhus. Kaunis vaade avanes sealt läbi pimeduse tuledes Dubrovnikule, Lokrumi saarele ja merel olevate tuledes lõbusõidulaevadele. Dubrovniku vanalinn on siniste laternate tuledes, muud linna väljaspool müüri valgustavad kollased laternad.

Mina magamiskotti üles kaasa ei võtnud ja mul hakkas külm. Kui teised uinusid, läksin nõlva pidi veel kõrgemale, kuni nõlv lõppes. Ülal oli eramajadega asula ja paar mahajäetud sõiduautot. Magasin ühes neist.

Hommikul valges nägin mälestuskivi viimases Balkani sõjas hukkunud Dubrovniku kaitsjatele, kuhu olid raiutud hukkunute nimed. Mööda nõlva serva jooksis keegi tervisejooksja oma dalmaatsia koeraga. Seal paistsid mingid kivist objektid, midagi varemete taolist.

Suundusin sinna. Varemete vahel olid betoonist punkrid ja laskepesad. Nende põrandad olid padrunikesti, sealhulgas signaalrakettide ja koguni jahipüsside omi täis.

Astusin piki nõlvapealset edasi. Dubrovnik siia ei paistnud, jäi just mäekumeruse taha. Tuli järgmine punker. Selle seintesse olid valatud betoonist istepingidki. Keset padrunikestade kuhje lookles valge ohulint musta kirjega POZOR MINE (ettevaatust, miinid).

Siis järgmine ja järgmine punker. Punker on vist õige sõna, kuna neist ühe sissepääsu kohale oli kirjutatud aerosoolvärviga BUNKER. Siit siis andsid serblased ja tšernogoorlased alates 1991. aasta oktoobrist UNESCO pärandi nimekirjas oleva Dubrovniku pihta tuld. Hulk inimesi hukkus, hooned said kannatada, peaaegu kõik sadamas olnud ujuvalused läksid põlema. Ent vanalinna hooned olid liiga paksudest kiviseintest, et täiesti puruneda.

Need olid minu muljed Puhhi Matkade 2005. a. Balkani-ekspeditsioonist.