Horvaatia reis 16.07. - 28.07. 2003.a.

Aleksander Sooväli ehk Sassi variant
Kaidi Aasma ehk Kaidi variant
Tiina ja Jaanus Lohuri variant
Maive variant
Kalevi killud
Horvaatia pildigalerii

Autor: Aleksander Sooväli ehk Sassi variant

Horvaatia reisi eesmärgiks oli jalgrattamatk, mille korraldajaks ja kokkupanijaks oli Järva Matkaklubi eesotsas Reigo Paasiga. Matk oli meil planeeritud marsruudil Rijeka - Krk (saar) - Cres (saar) - Brestova - Pazin - Pula - Koper Sloveenias ja Trieste Itaalias.

Matka saatsid algusest peale jamad, seda juba grupi moodustamise hetkest kuni lõpuni. Matka grupp koosnes Jõgeva, Viljandi ja Järvamaa inimestest, vastavalt 5, 1 ja 7. Jõgeva grupp koosnes: Aleksander Sooväli, Veigo Mandre, Marge Suimets, Kaire Põllu, Velle Taraste, mille moodustamisega oli lausa probleeme ja loomulikult olid probleemid seotud naistega. Igatahes lõpuks grupp kokku sai. 16.07. võis reis alata. Reisile läksime kahe väikebussiga: VW Transporter ja Citroen Jumper.

16.07. Jõgeva – Viljandi – Ikla

Kuueteistkümnendal juulil kell 15.00 pidi meile Türilt Jõgeva Bussijaama parkimisplatsile väikebussiga VW Transporter järele tuldama. Selleks, et kõik kella kolmeks valmis saada koguneti kella kahe ja poole kolme vahel bussijaama. Mina ja Veigo tulime poole kaheks ja käisime veel poes, ostsime pildistamise jaoks veel ühe filmi lisaks ja kaks viina kaasa: 80% ja 40% „Viru Valge”. Poole kolme paiku, kui me Veigo ja Kallega, kes tuli oma naist, Kairet matkale saatma, rattaid transportimiseks kokku pakkimisime, jõudis kohale ka Velle. Kella kolme ajal Reigo helistas ja teatas, et buss on veel remondis, varsti sõidab välja, jõuab kella neljaks kohale, kuid tegelikult jõudis alles poole kuueks. Teine jama tekkis sellega, et me ei saanud kõiki rattaid lahti, sest 15" lehtvõti ei keeranud, andis järele. Helistasin Andrile, kes Aidu järvest ujumast tulles sõitis meie juurest läbi ja andis padrunvõtme kasutada, nii saime ka oma rattad lõplikult lahti. Rataste lahtivõtmisega läks meil nii kaua, et buss jõudis vahepeal kohale ja me pidime ühiselt Andrit ootama. Rattad ja kõik muu kola saime lõpuks kella 18-ks bussi peale ära pandud ja sõit võis alata. Kõigepealt sõitsime Viljandisse, et otsem saada, siis läksime läbi Kolga-Jaani. Viljandis ühines meiega Avo. Nüüd nägime ka ülejäänud gruppi ja saime esmakordselt kokku. Viljandis seisime Neste tankla parklas. Siin pakiti ja paigutati asjad lõplikult ringi. Meie bussi jäigi Jõgeva seltskond + Avo. Tegime esimese grupipildi. Igaüks andis rühmakassasse 500.- kr. Viljandist sõitsime Ikla piiripunkti poole. Vahepeal oli väike peatus Reigo vanematekodus Häädemeeste kandis, kus ta võttis oma noorema venna Rünno kaasa. Piiril olime kell 22.00. Piiril läks suhteliselt kiiresti, meil kontrolliti ainult passe. Järjekordne väike jama oli sellega, et meie bussijuht Janek ei leidnud bussi rohelist kaarti üles ja seega me ei saanud kohe üle piiri. Ta läks Eesti poolele tagasi ja hakkas dublikaati nõutama, kuid Reigo leidis selle siiski üles, peale mida saime piirist kiirelt üle. Peale piiriületust võtsime kohe ühest piiri lähedasest tanklast diislit juurde. Seal tanklas juhtus selline jama, et meie bussil suur külguks ei soovinud enam rullikutel liikuda, oli lahti kuid kinni enam ei tulnud. Selle vea remontimiseks kulus oma paarkümmend minutit. Tegime bussis ka esimese söömaaja ja elasime tasapisi matka õhustikku sisse. Kuna bussis oli kolmandas reas ainult üks iste, siis seal olija oli nagu kokpitis istuja, parem külg vastu bussi seina ja vasak külg vastu rattaid ja kotte, kutsusime teda piloodiks. Algul istus sinna Marge, kuid peatselt vahetas ta selle koha pealt välja Kaire, kes jäi sinna kuni reisi lõpuni.

17.07. Poola – Slovakkia

Läbisime öösel Läti-Leedu ja Leedu-Poola piiri. Piiriületused toimusid kiirelt ja probleemideta. Vaadati passe ja kontrolliti isiku samasust passiga. Poola piiril olime enne kella 5. Poolas remonditakse kõvast maanteid. Teetöölised olid juba kell 8.15 tööl. Kuskil 150 km kaugusel piirist peatusime bensiinijaamas ja tegime esimese ühise hommikusöögi, peaaegu püha söömaaja. Jõime kohvi ja nosisime võileiba kõrvale. Velle näitas oma aktiivsust üles ja hakkas asju korraldama, mida ta tegi reisi lõpuni välja. Aktiivsuse, korraldamise ja kamandamisega teenis ta endale pootsmani hüüdnime, nagu pootsman laevas – majandab ja kamandab. Edasi sõites ühes teeääres oli üleval tabloo, mis näitas õhutemperatuuri ja teetemperatuuri. Õhk oli Kesk-Poolas 28°C ja tee temperatuur oli 44°C. Kell 13.50 peatume järjekordses tanklas ja tegime lõunasöögipeatuse. Krakov jäi veel ca 150 km kaugusele. Kell 18.30 olime Slovaki piiril. Piiril kontrolli sisuliselt ei olnud. Vaadati, et passid on olemas ja piirivalvur andis vile ja käeviipega märku, et võib minna. Piiriületus toimus ca 2 min. Enne piiri, Lõuna-Poolas, olid väga ilusad loodusvaated. Kupliline maastik. Kultuurmaastik nagu lapitekk, suured väljad. Peamised kultuurid on teravili, mais ja õunapuuaiad. Lõuna-Poolas on ka väga ilusad majad, erinevus põhjaosaga ilmselge. Esimeses Slovaki linnas, milleks oli Strestena, tegime peatuse. Reigo vahetas ka rühmaraha. Kalevi tegi esimesed ostud. Slovakkias on odav, rattad olid 2-3 tuhat kr. meist odavamad ja ka teised hinnad olid meie omadest odavamad. Sealt tasub kaupa osta. Strestena linnast sõitsime edasi läbi Lieste Oravice kämpingusse, kus meil oli planeeritud ööbimine, seal olid ka terminaalbasseinid, mida me kahjuks külastada ei saanud, sest basseinid pannakse kell 20 kinni, meie olime kohal 19.45. Liisa, Peedu, Kalevi siiski läksid sinna ligunema. Kämpingus telkides ööbimine maksis inimese kohta 39 kohalikku raha, meie mõistes väga odav. Panime 4 telki ülesse. Igale telgile anti numbriga plakat. Tegime ühise sööma, krokiringi, tutvusime ja mängisime kaarte. Mõned meie grupist läksid kuulama-tantsima kämpingus mängivat andsamblit, päris head lood olid. Kell 24.00 saabus kämpingus öörahu. Mina olin telgis koos Marge ja Kairega. Veigo oli koos Avo ja Vellega, nii jäi kuni lõpuni.

18.07. Slovakkia – Austria – Sloveenia

Kell 06.30 ärkasime, tegime süüa ja kella 9 ajal sõitsime kämpingust ära. Streste linnas käisime rattapoes, kus Kalevi ostis üht koma teist. Tangiti ka busse ning sõitsime Zilina suunas. Nägime ka kalju otsas olevat kindlust. Vaatepilt oli suurejooneline, kuid tekkis küsimus, kuidas seda ehitati ja mismoodi kindluse varustamine käis? Ilm oli vihmane. Teel oli ka paar avariid ja liiklus oli seisma pandud. Zilina poole sõites jäi paremat kätt rahvuspark, kus on 2 suuremat tippu, üks üle 1700 m ja teine üle 1300 m. Läbisime Martini nimelise linna. Vaated suurejoonelised, mis meenutavad Norrat. Käisime Zilina linnas poes, supermarketis. Lõunasöögi tegime bussis. Kuna Kairel oli jahe, siis läksin tema juurde kokpitti ja nii oli Margel ja Veigol hea lõunasööki jagada. Veigo pakkus teravamaitselist suupistet Slovaki moodi - bussi pidurdamise ajal antakse noa otsas olev vorst otse suhu. Läbisime ka Slovaki pealinna Bratislava ja ületasime Doonau. Bratislava on ilus linn. Slovakkias oli palju kaljudel olevaid linnuseid või nende varemaid. Tegime enne Austria piiri ühes bensukas peatuse ja läksime siis piiri ületama. Piiril olime kell 17.00. Peale piiriületust läbisime esimese Austria linna - Windeni. Ilus, korras ja puhas väike linn. Austrias sõites olid kahel pool teed viinamarjaistandused ja päevalillepõllud, eksootiline vaatepilt. Peatselt läbisime ka See nimelise linna. Peale linna jäi vasakut kätt Badensee järv, kus sõitis ka väikseid purjekaid. Tegime ühes kiirtee ääres olevas bensukas lõunasöögi. Pille saatis kodust SMS-i, kõik oli korras. Veigo vastas minu eest. Sloveenia piiril olime kell 23.00. Piir läks nii jooksvalt, et ei vaadatud isegi passe, veenduti vaid, et passid on ikka olemas. Sloveenia teed ja maa üldse nägi välja nagu Austria. Majad valged ja punaste katustega, kõik korras ja puhtusest klantsiv - ornung majas. Maksime ka 5 korda kiirtee makse. Kuna bussijuht Janek oli väsinud ja me sõitsime öisel ajal, siis Velle, istudes ees bussijuhi kõrval, rääkis pidevalt ja togis teda aeg ajalt küünarnukiga. Otsiti ööbimiskohta, mida ei leitud, sest selleks kõlbulikud kohad olid kõik hõivatud. Sellega ka 18. kuupäev lõppes.

19.07. Sloveenia – Horvaatia: Rijeka linn – Krk’i saar

Leidsime kella 04.00 ajal ööbimiskoha Podstenjesse viiva tee ääres endise võõrastemaja territooriumil. Võõrastemaja tagant voolas oja, kus sai ennast natuke pesta. Kahjuks oli kõikjal fek. miine. Pinnas oli nii kõva, et telgivaiad ei läinud maasse. Mina sain oma telgi ka ilma selle vajaduseta ülesse. Hommikul ärkasime üsna varakult, sest me olime kiirtee ääres ja müra oli küllalt suur. Kähku ülesse ja kähku minema, sest tänane päev on matka alguse päev ja oli vaja ruttu-ruttu jalgratastele saada. Läbisime Bistrica linna kell 09.12, kust jäi Horvaatia piirile ca 10 km. Piiril oli sama lugu, piirikontroll oli sümboolne. Horvaatia piiripuktis vahetasin 70 eurot kohaliku raha vastu kunadeks, kursiga 1 EUR 7.39 KUNA´t. Ostsin ka Cres’i saare topograafiliselt täpse kaardi. See saar on meie matka nael. Edasi sõitsime Rijeka linna. Vaated, mis bussiaknast avanesid, olid väga ilusad. Majad on ehitatud sellistesse kohtadesse, et tahaks teada, kuidas nad seda teinud on? Rijeka linn on ilus, paikneb suuremas osas mäenõlvadel. Isegi mitmekordsed majad on mäenõlvadel. Kõigil akendel luugid. Rijeka linnas oli suur rahavahetamine, läksin ka kampaaniaga kaasa. Tegime supermarketis esimesed ostud. Ostsin kohaliku veini ja õlut. Rijekast sõitsime välja, nägime silda, mis viib Krk’i saarele, mis oli meile esimese päeva eesmärk. Esimeses sobilikus mahaminekukohas tekkis vaidlus, kas läheme seal maha või sõidame veel edasi ja seega päris lahe äärde välja ning üsna silla juurde. Üldsus ei suutnud bussist kuidagi loobuda ja nii sõitsime alla välja. Lahe ääres jäime ühe kohviku parklasse seisma ja seal seadsime endid matkaks korda. Rataste kokkupanekul selgus, et Velle rattal on sadula kinnituse polt kadunud, kuid bussi remondikastist leiti sobiv polt ja nii oli see jama likvideeritud. Paari päeva pärast leidsin kadunud poldi oma rattakoti põhjast üles, kuidas see sinna oli sattunud, oli suur mõistatus. Osa asju jätsime bussi, sest lepiti kokku, et buss tuleb meile peale Cres’i saarelt Istra poolsaarele jõudmist sadamasse vastu. Sealt suund edasi Pula peale. Mina jätsin ka mõned kilod maha, kuid pakiraamikott oli ikka nii suur ja raske, et oli soov veel midagi maha jätta. Lõpuks saime niikaugele, et hakkasime minema. Enne oli suur vaidlus, kas liigume kahes grupis või ühes? Jäi nii, et eks aeg näitab, mitu gruppi moodustub ja kes kuhu gruppi jääb. Sõitsime Krk’i saare suunas. Saarele viival silla olid ilusad vaated, seda enam, et need olid meie esmased. Peale silda ootasid esimesed tagumisi küllalt pikalt järgi. Sai tehtud ka esimesed fotod. Velle asus hoogsalt pildistama, sest tal oli plaan teha 900 pilti, et oma digikaamera mälu täis saada, see tal ka peaaegu õnnestus. Peale silda läks grupp esimest korda kaheks, need kes pidasid ennast tugevamaks või vähemalt motiveeritumaks matka mõttes ja tahtsid rohkem näha, läksid sisemaa suunas, ülejäänud võtsid otsesema suuna, et jõuda Dunapisse. Dunap asub risti üle saare, seal on kämpingud ja sealtkaudu saab ka Krk asulasse, kus on ka saare sadam. Mina sõitsin tugevamas grupis. Suundusime sisemaa poole. Nägime fantastilisi väikesi külasid, kus olid kiviaiad, mille sees olid omakorda kivihunnikud. Kive oli seal nii palju, et kivi oli kivi kõrval – kivikülv. Sõitsime ka ühe jupi kruusateel. See tee polnudki väga hull, ilmselt seetõttu, et olime tõusul. Laskudes kihutasime 50-64 km/h, sai ka kiiruspiiranguid ületatud. Sai küladest kiirus 50 km/h läbi kihutatud ja autodega võidu aetud. Kuskil peatuse ajal mõõtis Peedu varjus õhutemperatuuriks 34,5°C. Enne Dunapit mäest all laskudes on kiiruse piirang 30 km/h, kus jäid mulle ja Veigole 2 autot jalgu, kuna nad pidasid ilusti kiirusepiirangust kinni, meie tahtsime kiiremini liikuda. Fantastiline on rattaga sellise kiirusega kihutada. Me grupp jagunes lausa neljaks rühmaks. Me jõudsime Dunapisse enne teist rühma, kes pidi sinna jõudma otsemat teed. Ootasime neid ristteel. Teised läksid kämpingut otsima ja mina Veigoga jäin Kalevit ja Liisat ootama. Me tulime algul koos, kuid nad kadusid vahepeal kuhugi ära. Hiljem selgus, et nad sõitsid alla Vrbniku linna sisse (seal oli jahisadam ja kohvikud), kuhu meie – mina, Veigo ja Peedu, ei läinud, sest kellaaeg oli väga hiline ja kiirustasime alla. Kalevi ja Liisa tulles sõitsime teistele järele, kus selgus, et leiti kämping küll, kuid nudistide oma, mis loomulikult naistele ei sobinud ning seetõttu otsisime pimedas ca 2 tundi teisi kämpinguid, lõpuks leidsime. See oli peaaegu keset Krk’i linna mere ääres. Kämpingusse jäime kell 23.00. Saime VIP poolele, oli hea ja rahulik. Maksta tuli igaühel ca 50 kunat. Telkidele anti oma number ja registreerimine käis passide alusel. Kuna jalad olid kõvasti vatti saanud, siis tegime telkkonnaga massaaži. Minu ratta spidomeetri järgi oli läbisõit 64 km, max kiirus 61,4 km/h, keskmine kiirus 18 km/h.

20.07. Krk – Valbiska sadam – Cres’i saar ja Cres’i linn

Ärkasime peale kella 8. Käisime ka Aadria meres ujumas. Väga ilus puhas, sinine ja soe vesi, kuid väga soolane. Kella 12 paiku saime minema. Ostsin kämpingus paar postkaarti. Kämpingu väravas läks veel jupp aega. Meie tänase päeva eesmärgiks oli jõuda Valbiska sadamasse ja sealt praamiga Cres’i saarele ja sõita seal risti üle saare Cres’i linna ning leida kämping. Selleks, et jõuda Valbiskasse, tuli teha ränk tõus, ca 5 km-ga tõusta 200 -230 meetri peale. See tõus oli tõsiselt järsk ja tuli kasutada esimest ja teist käiku ning ühel tõusul ei aidanud neistki, pidi rattalt maha tulema ja jalgsimatka harrastama. Tõusu kõrgem punk oli Vrh´i linnas. Seal oli meil pikem ja põhjalikum peatus. Peatuse ajal käis Veigo veidi ringi ja teatas meile, et ta kohtus kohaliku poe omanikuga, kes avas meile poe. Pood oli suletud, kuna oli pühapäev. Mis meil siis muud üle jäi, kui käisime poes. Peamiselt osteti juua ja õlut. Kõik mis koonust alla kallasid, tuli higistamisega välja, põieprobleemi ei olnud, sest oli põrgukuumus, varjus 33°C. Vrh’i poe juures kasvas ka viinamarju, kus me võtsime matti. Marjad olid toored ja hapud. Jõudsime lõpuks suure pingutusega sadamasse, kus meie nina eest läks praam Cres’i saarele. Niisiis oli meil tervelt tund aega, mida me sisustasime sadamas ujumisega. Kell 15.30 väljus praam. Sellega sõitsime 30 min. Teekond väga ilus, tegime massiliselt fotosid. Cres’i saarel olles otsustasime kasutada otseteed, mis oli kaardile märgitud punktiiriga, et vältida 10,5 km sõiduteed koos selle tõusude ja otse lagipähe paistva päikesega. See tee oli täielik petekas, sest peale Merag’i küla majade lõppu oli tee tõeline õudukas, väga järsult tõustes. Meil oli tõsine probleem teostada jalgsimatka koos jalgratta ja sinna paigutatud kotiga, sest vahepeal käisid jalad all ringi, edasi ei saanud ja oli tegu, et allapoole libisema ei hakka. Kõigele vaatamata saime lõpuks siiski ülesse. Veigo, Peedu ja Liisa olid meist 1,5 tundi ees ja ootasid meid teeristis. Ajas me kindlasti ei võitnud ja kas me üldse midagi peale eneseületuse võitsime, kuid kindlasti nägime „medali tagakülge”, mis maanteel sõites nägemata jääb. Üleval s.t. mäe otsas oli väga ilus, olid isegi puud ja lõkke tegemise võimalus. Näha oli jälle kiviaedasid ja ka mõningaid lambaid, kes olid täiesti omapead. Peale seda suurt pingutust, nagu mägedes tavaks, tuli julge ja kiire allasõit. Laskumist oli 6,5 km. Me ei saanud enne pidama kui Kovacine kämpingus. Käpingusse jõudsime ilusti kella 19 ajal. Nüüd jäi enne pimedat 2 tundi vaba aega. Kämpingu väravas oli jälle probleeme, sest meie, kes olime esimesed, olevat mõnede eest ära sõitnud, mispärast nad ei teadnud kunas tuli kämpingusse pöörata ja põrutasid Cres’i linna välja. Varsti olid nad igatahes tagasi ja saime kämpingusse mindud. Kämpa väravas kohtusime nelja eesti noort, kes seiklesid Horvaatias ringi ning otsisid ka käpingut. Nemad olid targemad ja olid tulnud autoga. Seekord läks kämpingus ööbimine eesti rahas maksma 140 kr. Selle eest kämping oli tasemel. Käisime ujumas, Kalevi astus veel meresiiliku kanda. Õhtul oli meie telgis massaaži ring. Minu ratta komp. näitas läbisõiduks 25,5 km, max kiirus 61,6 km/h, keskm. 12,0 km/h ja puhas sõiduaeg 2 tundi 10 min.

21.07. Cres – Porozina – Brestova sadam (Istra poolsaar)

Hommikul hakati kella 7 ajal tegutsema. Magada oli väga palav, ei saanud kuidagi ülesse. Velle tegutses hoolsasti ja varsti oli hommikusöök valmis. Pärast käisime ujumas ja Margele püüti kinni üks väike meresiilik, kelle ta koju viimiseks õhtul ära prepareeris. Kella 9 paiku saime minema. Grupp jagunes kaheks – kuigi minek oli ühte teed pidi, oli niiviisi mõttekam liikuda. Päeva naelaks oli 15 km-ga tõus 400 m kõrgusele Sis’i mäe juurde. Tee hargnes üks kord ja seda 639 m mäe juures, kus teed hargnesid Porozina ja Beli peale. Kuni sinnani oli küllalt ühtlane tõus, sai 2. ja 3. käiguga hakkama. Liikumiskiirus oli peamiselt 9-11 km/h vahel, vahel ka vähem. Tõus oli hea, kuid päikse eest ei olnud kusagil varju. Teeääres olevad puud-põõsad varju ei pakkunud, kuna päike paistis ülevalt otse lagipähe. Ühes kohas ma leidsin siiski võimaluse korra peatuda ja varju minna, teepiire oli ca 5 m ulatuses katki ja läksin istusin puu alla, jahutasin ennast ja jõin tubli sõõmu. Pärast sai veel korra peatutud, kuid seda ühes bussioote paviljonis. Jõudes Sis’i mäe juurde, oli kaardi järgi meie kõrgus 370 m, kuid tee jätkus veel ülespoole, kuni meile avanes kahele poole ilus vaade, mõlemal pool meri. No on maailmas ilusaid kohti! Siin nägin ka merikotkast lendamas. Meil oli teise rühmaga kokku lepitud, et me ootame neid siin, kuid seda me ei suutnud teha. Veigo, Peedu ja Liisa sõitsid pool tundi enne mind ja Avot edasi, meie sõitsime edasi täpselt kell 12.00. Oligi hea, et ma üksi ei sõitnud, kuna mul kukkus fotokas kotist välja ja Avo nägi seda. Meid ootas ees veel paari-kolme kilomeetri jagu tõusuteed, siis tuli u. 10 km jagu laskumist. Selle laskumisega sai jälle mootorratturi tunde kätte. Maksimumkiiruseks oli mul alla 60 km/h, kuid see eest kurvid olid üsna järsud ja pidurdamist oli üksjagu, kallutada sai ka päris korralikult. Alla jõudsime poole tunniga. Parkisime endid kaatrite sadamasse ja käisime seal ka ujumas, kuigi sildi peal oli, et ei tohi. Ülejäänud grupp jõudis meile 2 tundi hiljem järele. Kaire oli kohale jõudes „surnud”, ta oli näost valge nagu lubi, ilmne kurnatuse ja ülekuumenemise märk. Turgutasin teda vee ja söögiga ning pritsisin teda veega, et ta maha jahtuks. Mõne aja pärast hakkas tal külm, siis viisin ta päikse kätte soojenema. Peedu mõõtis varjus temperatuuriks 29°C. Kell 15.30 läksime praamiga üle, sõita oli 20 min. ja maksis 30 kuna. Brestovas oli meil bussijuhtide seltskond vastas, panime bussi peale veel asju ära, sest järgmine bussiga kokku saamise koht oli meil planeeritud Pulas, see oli järgmisel päeval. Sadamas vedelesime päris pikalt, käisime ujumas. Bussijuhid ütlesid, et sadamast ca 3 km edasi on teelaiend ja vaateplatvorm, kus meil on võimalus ööbida. Selleks täiendas pootsman vee-ja söögivarusid. Kaire ja Maige läksid bussiga ülesse. Sellesse kirjeldatud kohta oli sõita 3 km. Sealt läks 4 majapidamise juurde alla üks väike teeharu. Me olime sadama kohal. Meie ööbisime vaateplatvormil, mille kõrval oli pooleldi valmis mahajäetud maja, mis meenutas oma stiililt kindlusmaja. Ööbisime telkideta, lihtsalt mattide peal, kuid magamiskottides. Käisime ja kondasime ka natuke ringi. Peedu ja Kalevi leidsid mingi mahajäetud vana tüüpi sõiduauto, mis parema akuseisundiga või lükates oleks ka käivitunud. Kell 21.30 oli pime. Varsti süttisid vastaskaldal ühe linna tuled, mille nime väljaselgitamiseks uurisime kaarti ja avastasime, et see saab olla vaid Rijeka linn ja imestasime, et kas see tõesti saab olla meile nii lähedal. Vaatepilt linnale oli väga ülev ja võimas, tulede meri väreles. Enne magamajäämist tegi Avo meie selili olles meile ekskursa astronoomia vallas ja tutvustas tähtkujusid. Tegime ka krokiringi, mis sobis sellise ülevusega väga hästi. Päevane läbisõit oli 32,4 km, puhas sõiduaeg 2 tundi 10 min, max kiirus 57,2 km/h, keskmine kiirus oli 15,1 km/h.

22.07. Brestova – Pazin – Pula

Hommikul ärkasime kell 6 ja hakkasime kohe süüa tegema. Pisut hiljem ärkasid kõik teisedki. Päike tõusis üle meie ees oleva aheliku ja päikese paisteviirg oli meie seljataga lahes, mis tasapisi meieni jõudis, väga ilus. Me saime kell 8 sõitma, mis oli meie jaoks enneolematult vara. Meie seltskond läks jälle kaheks. Esimese peatuse tegime Rt Mašnjaka juures, siin oli ka elektrijaam. Vozilicist läksime Pazini peale. Kuni Pazinini on pidev tõus, kuskil 400 m peale. Kuna meil jäi nüüd kämpinguraha alles, siis käis pidev õlle ostmine. Maapoodides maksis taarata õlu 6,50 kn (15,7 Eesti krooni). Taara maksis 2 kn (5 EEK). Ületasime ühe suure jõe, mis meenutas rohkem suurt magistraalkraavi, mille põhjas oli ka natuke hägust vett. Jõe ühe perve külge oli kinnitatud veetaseme mõõtmiseks 6 meetri kõrgune mõõdulatt, nii et aeg-ajalt on ilmselt seal ka vett ja mitte vähe. Väga huvitav koht on Pican, me olime seal 1,5 tundi. Pican on täielikult säilinud keskaegne linnak koos oma müüri ja ehitistega. Nendes keskaegsetes majades elatakse. Linnakese kirikuaeda on maetud 5 piraati, ilmselt riigi teenistuses olnud piraadid. Kiriku tagant avaneb võimas vaade. Sealt me nägime oma päevast teekond tagasi ja sealt oli näha ka Cres saar. Selle linnakese läheduses on üks küla, kus on usk, et igas õiges peres peab olema 4 kuni 12 last (seda oleks meilegi vaja!). Pazinis käisime linnuses, selle külje all olevas kanjonis (seisime sügaviku kohal sillal) ja linnast väljas ühes jões ujumas, mille sogases vees olid isegi kalad olemas. Üle hulga aja saime ujuda magedas vees. Pazini linna kindluses laskis keegi „rahvavaenlane” minu ratta tagumise kummi tühjaks. Pazinist oli Pulasse veel 46 km, mis oli peamiselt allamäge ja tuul tagant ja seega läks sõit kiirelt ja lõbusalt. Pula peale sõites tahtis mu rahakott jalga lasta, kuid ratta pealt maha kukkumisest ta kaugemale ei jõudnud. Pula linna alguses kohtusime bussidega. Ööbima jäime Pulast 12 km põhja poole mere kaldale. Pulas pidid kämpa hinnad päris pöörased olema. Seal õhtul ujumas käies keegi kurat kõrvetas minu parema käe sisekülge nii nagu oleks nõgese põõsas käinud. Ilmselt oli kõrvetajaks meduus. Sellel kohal tekkis tugev lööve ja oli päris valus. Seda kohta sai pestud 80%-se viinaga ja kinni seotud. Rand, kus me ööbisime, oli üsna vilets, seal haisesid fek. miinid ja polnud midagi meeldivat, kui meri välja arvata. Laagrisse jäime kella 9 ajal, see oli päikese loojumise aeg. Päike loojub tõesti kiiresti, pool kümme juba pime. Päeva läbisõiduks oli 101,6 km, max kiirus 55,5 km/h, keskm. kiirus 20,6 km/h.

23.07. Pula – Limski kanal (kanali sisemaaots)

Hommikul saadi kella 06.30 ajal ülesse. Käidi järjekordselt ujumas ja korjati krabisid ja tühjadesse karpidesse elama asunud erakvähke, pildistati ja lasti jälle merre. Sõitsime ratastega Pula peale tagasi. Linna alguses saime rattad jätta ühe kohviku juurde, lahke perenaine lubas silma peal hoida, mida ta ka tegi. Edasi linna sõitsime bussidega. Linnas parkisime ühe marketi läheduses olevale parkimisplatsile. Selle läheduses oli ka bussijaam. Sealt polnud palju maad amfiteatrini, kuhu minnes jäime Veigoga kahekesi. Vaatasime amfiteatri ära, jõime õlut ja vahtisime inimesi. Pärast leidsime vanalinnas odava söögikoha. Paistis, et seal käisid ka kohalikud söömas. Seal süües nägime ka kohalikku „parmu”, kes oli mingit löövet täis ja kratsis end mõnuga, nii et veri väljas. Minu enda lööve oli selleks ajaks taandunud, kuid nüüd oli selles piirkonnas näha tuhandeid täppe, mis ka sügelesid. Me läksime kell 15.00 parklasse tagasi, aga peale Velle ei olnud seal kedagi. Velle ütles, et teised läksid ujuma. Mingi aja pärast üks bussidest tuli, kuid siis ei olnud Marget ja Kairet. Nemad jõudsid kohale alles 15.45. Peale nende kohale jõudmist sõitsime rataste juurde tagasi. Kohviku juures tehti väike õllepeatus, peale mida hakkasime fjorditaolise Limski kanali poole sõitma. Grupp lagunes jälle kaheks. Tee läks tõustes, päris aeglaste käikudega tuli sõita. Enne kanalit (fjordi) oli väga mõnus laskumine. Kanali alguses ootasime teisi tund aega. Laagrisse jäimegi kanali algusesse. Ujuda siin ei saanud, kuna vesi oli pikalt madal ja põhi oli mudane. Ujuda sai ööbimiskohast 0.5 km edasi minnes, kus oli sadam ja 2 restorani. Mina ujuma ei läinud, kuna käsi oli ikka veel valus. Käisime restoranis, mina sõin kalasuppi. Jälgisime mõõna ja krabide tegevust, mõni neist oli päris suur. Selle päeva läbisõit oli 32,5 km, kiirus 54,7 km/h, keskmine 19,4 km/h, sõiduaega 1 tund 40 min.

24.07. Limski kanal – Savudria (Istra saare loodetipp)

Öösel käisid vargad. Täielik jama. Ärkasin kell kuus, kuid otsustasin edasi vedeleda. Mõni aeg hiljem ärkas ka Kaire ja ta küsis, et miks telgiuks lahti on? Ma ei osanud midagi arvata. Marge kuulis ka seda vestlust ja vaatas oma asjades ringi ning märkas, et tema kõhukott on kadunud. Ta läks välja seda otsima ja leidiski selle telgi kõrvalt, kõik peale raha oli alles. Siis vaatasin ka mina asjad üle ja leidsin, et minu kõhukott on samuti kadunud. Leidsin selle väljast ühe meie telgi kõrvalt. Kõik raha oli läinud, muu alles. Minult said nad 30 EURi, 400 kn ja 300 Eesti kr. Margele oli see tõsine šokk, tema kaotas Eek-desse teisendatuna 1500 kr. Mina võtsin seda rahulikult, vanduma ajas küll. Enne edasisõitu käisime veelkord ujumas. Võtsime päevase puhta vee restoranist kaasa. Sõitsime Povaci suunas. Enne linna jõudmist käisime Zelena Lagunas ujumas. Rand oli turistide jaoks väga ilusaks tehtud, siin olid ka üürimajad. Seal läks meie seltskond jälle kaheks. Meie seitsmekesi: mina, Veigo, Velle, Kalevi, Avo, Peedu ja Liisa sõitsime läheduses olevate koobaste juurde, mis asusid Poreči ja Pazini vahel Gedici läheduses. Teine pool gruppi sõitis otse edasi. Koobastesse pääse 40 kuna. Koobastes pilti teha ei või, kuna see kahjustab seal elavat floorat-faunat. Muuseas, seal elavad ka valged salamandrid. Koobastik on vertikaalne, sügavus kuni 66 m, mille põhjas on sügav vesi. Koobastes leidub rohkesti stalagtiite ja -miite. Koobastik ise üsna väike ja ilmetu. Põnevaks teeb sügavus, stalaktiitide tohutu pikkus ja seal elavad salamandrid. Kohapeal lasime ka mõned õlled. Peale koobastes käimist ketrasime Umagi suunas. Umagi juures kohtusime ülejäänutega ja ka bussidega. Otsisime ööbimiskohta, milleks oli poolsaare loodetipp. Kämpingus nimega Borozija. Siin laagerdasid sakslaste lapsed, tegid oma mänge ja õhtudiscot. Koht on ilus ja odavam, kui lõuna pool. Siit Sloveenia piirile jäi 10 km. Päevane läbisõit oli 76,8 km, max kiirus 50,0 km/h, keskmine kiirus 20,1 km/h, sõiduaeg 3,5 tundi.

25.07. Borozija – Sloveenia – Itaalias Trieste linn – Sloveenias Basovizza

Ärkasin kell kuus, kuid vedelesin kella seitsmeni. Käisin ujumas ja kutsusin Maive kaasa, et teha veel viimased ilusad pildid. Osa grupist otsustas sõita Itaaliasse Trieste linna ja sealtkaudu Sloveeniasse tagasi. Sloveenias oli meil eemärgiks minna Euroopa suurimatesse koobastesse, seda juba kui bussireisijad. Me saime kämpingu väravast liikuma alles kell 11, natuke nagu hilja. Meie kuuekesi: mina, Veigo, Kalevi, Liisa, Peedu ja Marge võtsime Itaalia tee ette. Horvaatia – Sloveenia piiriületus oli naljategu, passegi vaadati ainult niipalju, et nad olemas on. Sloveenia lennuväli on otse piiri juures, sinna maandusid purilennukid. Sloveenias suundusime Koper’i linna suunas, kus on isegi jalgratastele omad valgusfoorid ja teed. Seal juhtus minuga jälle jama - ma panin hommikul pakiraamile suure koti asemel, mis oli bussi ära pandud, ühe väikese, mis nüüd Sloveenias peale ühte kiiret kurvi kodarasse läks ja blokeeris tagumise ratta. Sidusin koti teibiga kindlasse asendisse. Mööda rannikuteed on väga tihe liiklus, auto autos kinni ja liikumiskiirus on kohati tigulik. Koper’i linnas oli meil tee leidmisega tõsiseid probleeme, pidime teed küsima, et minna Trieste suunas. Sattusime korra ka kiirteele. Enne Itaaliasse jõudmist einestasime piiri juures olevas kohvikus. Sõime itaaliapärast toitu – pastat (nuudleid) nelja juustu kastmes ja pähklitäidisega pannkooke. Baari ees juhtus jälle jama: lõhkusin oma prillid ära, õnneks sai need kokku liimida. Peale Itaalia piiriületust, kus samuti näitasime, et meil on passid olemas, jõudsime peatselt Trieste linna. Enne linna jõudmist sattusime juhuslikult kiirteele. Triestes on liiklus tõsine põrgu. Pea kohal postide otsas kiirteed. Kalevi tahtis kesklinnas ära käia ja seega seiklesime linnas päris tõsiselt. Tuli sageli teed küsida. Seal sõidetakse rolleritega ja peale meie ei näinud ühtegi jalgratturit. Kõnniteede äärekivid on nii kõrged, et ratastega on neid pea võimatu ületada. Liisa kukkuski neid ületades, kuid õnneks rohelise fooritule ajal ja apteegi vahetus läheduses. Apteegist saime talle osta külmakompressi, see maksis 5.20 eurot. Peale seda sõitsime linnast välja. Läbisime ka mõned tunnelid. Neis olid kõnniteed sees ja nad olid valgustatud. Me pidime jõudma Lipica piiripunkti. Linnast välja jõudes hakkasin mina ees ülesmäge sõitma, Peedu ja Liisa tulid mulle järele, kuid kuskil poole tee peal kadus Liisa meie tagant ära. Peeduga olime piiripunktis kuskil tund teisi oodanud, kui tuli telefonikõne, et Liisa eksis ära ja mingu Peedu talle alla vastu. Anti ka kohalik number, mille peale sai Liisale helistada, mida ka tehti. Peedu läkski, mina jäin piiripunkti teisi ootama. Mõne aja pärast tulid ka Veigo ja Marge. Vahetult peale nende tulekut tõi üks itaallanna Liisa oma autoga piiripunkti ära, millest teatati ka Peedule ja Kalevile. Varsti tulid ka nemad. Liisa käest kuulsime, et peale seda, kui ta meist maha jäi keeras ta ristteelt vasakule, tegelikult tuli otse sõita. Tagant tulevad Marge, Kalevi ja Veigo ei teadnud ka, et Liisa vahelt kadunud on, nad jõid vahepeal rahumeeli Basovizzas õlut. Kui Liisa aru sai, et on valesti sõitnud, laskus ta ristteele tagasi ja sõitis alla, kuna lootis seal teistega kohtuda, kuid kõik olid juba üles jõudnud. Telefoni aku oli tal tühjaks saanud. Seal kuskil kohtus ta itaallannaga, kelle moblat kasutatigi ja kes ta piiripunkti ära tõi. Piiri ületades tekkis sloveeniga probleem, nimelt ta nõudis, et rattal oleks töötav esituli, meil olid ainult reflektorid. Pika jamamise peale saime siiski üle. Sealsamas piiripunkti juures olevas bensukas ööbisime ja pakkisime oma rattad ja muu kraami reisiks ära. Päevane läbisõit oli 77,77 km, max kiirus 53,2 km/h, keskmine 17,5 km/h, aeg 4,3 tundi. Sellega oli meie matka osa ka läbi.

26.07. Tagasitulek. Sloveenias Euroopa suurimate koobaste külastus – Austria – Slovakkia

Kokanaat tõusis täna vara, sest taheti juba kell 7 liikuma hakata, et olla kell 9 koobastes. Olime graafikus. Saimegi esimestena sisse. Meid viidi algul allmaarongiga u 2 km koobastikku sisse, siis läksime jala edasi. Giidid, neid oli kolm, sest peale meie oli seal veel palju rahvast, rääkisid koobastikust üht-teist. Piltide tegemine oli üldiselt keelatud, mina ei teinud, kuid pildistajaid oli siiski. Velle ostis koobastiku CD plaadi, ma loodan selle koopia endale saada. Need koopad on tõsiselt võimsad, ma olen enne neid mitmetes käinud, kuid sellist suurust ja vägevust ei ole varem kuskil olnud. Siia on ehitatud teed, sillad, mis on ka veel kahekordsed. Stalagtiidid ja -miidid olid vägevad, eri suuruse, kujuga ja värviga. Seal koobastikus elutsevad ka salamandrid. Täpsemalt seda vägevust kirjeldada ei saa, sest võimatut on võimatu kirjeldada. Koobastikus olime tunni. Sealt sõitsime edasi Austria piirile. Piiri ületamine oli rohkem kui nali. Austrias sõitsime läbi Eisendorfi linna, väga ilus linn. Ületasime ka Slovaki piiri, keegi peale passide midagi ei küsinud. Käisime Slovakkias paaril korral poes. Sealsed hinnad on meile väga soodsad, tuleb koha vägisi osta. Ööbima jäime jälle ühe tankla parkimisplatsile, täpsemalt selle taha. Siin olid lauad ja toolid olemas – kultuurne värk. Kuna selline asi Eestisse jõuab?

27. - 28.07. Tagasisõit läbi Slovaki – Tšehhi – Poola – Leedu – Läti

Siin ei ole midagi enam kirjutada, kõik on ju teada. Jõgeval olime tagasi 28.-ndal kella 15 ajal.

Koostas SASS, 2003

Autor: Kaidi Aasma ehk Kaidi variant

19. juuli 2003, laupäev. Rijekas kottide pakkimine fiesta ajal. Kuidas me küll suutsime? Päikest ma armastan väga, aga palavust mitte üks raas. Matka ajal muudkui ootasin-unistasin külmast joogi- ja kastmisveest, vilust, kuhu varjuda.

Kämpa otsimine. Satume nudistide kämpasse. Eksleme õhtupimedas Punatis (Dunapis) ja Krk’i linnas ööbimiskoha otsingul

20. juuli, pühapäev. Ikka Krk’i saarel. Kohutav palavus. Vrh’i kohalikus pisimarketis. Poe ukse ees vaipkate. Väikene poeke – kaupa seinast seina. Sümpaatsed külad oma lihtsusega, vabalt laotud kiviaedadega, žalusii-aknaluukidega. Põõsasmetsad. Praamiga 5 km sõitu 30 min-ga. Laevapileti hinnas kaubelda ei andnud, see oli 30 kuna. Oleme Cres’i saare Meragi sadamas. Otsustati minna lühemat, aga järsemat teed, s.t. ratast tuli lükata 20% kaldega tõusul. Olin vist grupis ainuke, kellele see tõus meeldis, sest tee kulges puude-põõsaste VILUS!

Cres’i saarel Kovacine kämpas kohtume nelja eestlasega, kes on võimalikult odava kämpa otsingul.

21. juuli, esmaspäev. Pool päeva tõusu „praepannil”, aga laskuda oli hea. Loodus kõrbenud, troostitu. Taimestik – seeder, loorber, oliiv. Aadria meri selge, läbipaistev – merisiilikud, krabid, kivid. Lahkume Cres’i saarelt. Ööbimine metsikult lageda taeva all. Vaade öisele Rijekale. Natuke ohtlik ööbimiskoht – äkki põrutab keegi öösel autoga me sekka vaateplatsile?

22. juuli, teisipäev. Äratus 6.00, liikuma saime 8.00. Laskumine varjus – hinne 5+, sellele järgnes Kolgata tee päikese käes. Pazinis oli väike arusaamatus. Esimene grupp puhkas mingi veekogu ääres, meie nautisime jahedust kohalikus keraamikapoes ja vestlesime ka müüjaga. Külm vesi, konditsioneer, žalusiiaknaluugid – paradiis! Pula (Pola) tee oli rahuldav – istumis- ja veepeatusi piisavalt. Ööbimine metsikult Fažanast põhja pool (Peroj). Sass põletas käsivarre. Tiina ja Jaanuse 15. pulma-aastapäev. Šampa, maasika-vahukoore tort (Jaanus ise bussis salaja tegi), mmm! Kilometraaž umbes 90 km.

23. juuli, neljapäev. Tutvumine Pula-Pola linnaga. Liikuma saime 17.00. Ööbime metsikult Limski kanali otsas. Kena kohake. Ainult vargaid hulgub.

24.juuli, reede. Ilm pilves – Hurraa!!! Suvitame Porečis Plava Lagunas. Ilus puhas rand! Kiivid – lehed meenutasid meie pärna, tsipa suuremad. Umagi kämpa, lõi välku ja müristas, vaid mõni piisk, päeval oli veidi sadanud. Muidu on siin kaua kuiv olnud.

25. juuli, laupäev. Jaanus leidis merest $ 100. Kellelt võetakse, kellele antakse. Taevas jälle pilvitu. Kes läks Itaaliasse, kes Sloveenia rannale Izolasse suvitama. Rahvast seal palju, vesi räpane. Kokku saame Lipica piiripunktis.

Autorid: Tiina ja Jaanus Lohur

16.07. Kolmapäev

Kell 16.00. Kabala-Pilistvere rist. Jõuame enam-vähem täpselt risti, nagu oli kokku lepitud. Üritame kodust suure spordikottidesse pakitud pagasiga ristini sõita(!!!). Jaanusel õnnestub tee peale mobiil maha pillata, mille kadumist ta esmapilgul ei märkagi. Küpseme 37 kraadises kuumuses ja ootame bussi. Vahepeal avastab Jaanus mobiili kadumise ja suundub tagasi kodu poole. Leiab telefoni keset sõiduteed. Käib veel korra kodus ja toob paar õlut ning leiab viimasel minutil üles Euroopa atlase, mida me mitme päeva jooksul pole suutnud leida.

Peale pooleteisetunnist ootust saabub kollase Citroeniga Reigo; meie rattad lähevad bussi taha raamile ja oleme päästetud – bussis on meeldivalt jahe ja tuuline – aknad lahti. Sõit suundub Viljandi poole, kus kohtume teise poole grupiga. Nagu teise bussi juht Janek hiljem tunnistab, sõitis ta meist mööda Jõgevale. Vaatas – rahulikud inimesed – las ootavad, aga igaks juhuks pööras pea ära.

Viljandis peatume Statoilis, et teise bussiga kokku saada. Seal kohvi juues meenub mulle, et Maive nägu on kuidagi tuttav. Tuvastame, et oleme koos Türi keskkoolis käinud, tema minust üks aasta eespool. Meie bussis sõidavad: bussijuht Reigo, Liisa, Peedu, Tiina, Jaanus, Maive, Kalevi, Kaidi. Jõgevalt saabuvad teises bussis Marge, Kaire, Sass, Velle, Veigo, bussijuht Janek. Viljandis lisandub meie seltskonnale veel Avo. Kella kaheksa paiku stardime Pärnu poole.

Häädemeeste ja Eesti-Läti piiri vahepeal hääletab üx kena punapäine tütarlaps sildiga „HORVAATIA”. Nagu hiljem selgub, on see Reigo õde. Meie seltskonnaga liitub aga hoopis Reigo vend Rüllo.

Ületame Läti piiri. Teisel bussil väike probleem rohelise kaardiga. Õnnestub siiski üles leida. Sõidame Riia külje alt läbi. Võimas tamm ja paisjärv.

Leedu piiril oleme kesköö paiku. Peale seda piiriületust jääb bussis vaikseks. Enamus inimesi üritab leida sobivaimat magamisasendit, mis polegi nii lihtne. Vahepeal võtab uni võimust; vähkren poolunes hommikuni.

17.07. Neljapäev

Varahommikul kella kuue paiku oleme Poola piiril.

Peale kella kaheksat peatus bensiinijaamas. Kas kohvijoojaid on? Toiduvalmistamiseks on kaasas gaasipriimused, kannud potid, pannid. Esimesel kohvikeetmisel on kannu maht ja seetõttu lisatava kohvipuru hulk teadmata. Teeme umbes; tuleb veits lahja, aga kulub ära siiski. Saame bensuka vetsu kasutada, toidunõud ja hambad pesta. Kui oleme teele asunud ja veidi sõitnud, avastan, et mu väike seljakott on kadunud. See sisaldas meie kolme rahakotte, passe. Päris suur ehmatus! Sõidame tagasi ja õnneks on seljakott pingil koos sisuga alles. Tänan jõude, kes meid hoiavad!

Sõidame läbi Poola väikelinnadest: väga lillelised aiad ja rõdud. Tokkroosid, päevakübarad – kõik õitsevad juba. Petuuniate ja pelargooniumitega üleküllatud rõdud. Palju on õuedes igasugu kauneid okaspuuvorme, ümaraid ja püramiidjaid. Põldudel kasvavad tomatid, kapsad, kartul. Sageli õunapuu- ja astelpaju(?)istandused. Tee ääres sageli väikesed pühad paigad – jumalaema kujukesed, lilledega kaunistatud. Punased moonid viljapõldude ääres. Üx Poola linn, millest läbi sõidame, on nii kummalise nimega, et seda välja häälida küll ei suudax: Szcunzc... vms. Üle Pilica jõe munakivisild.

Kontrast Põhja-ja Lõuna-Poola vahel on minu meelest suur: lõuna pool on majad ilusamad, majade ümbrus paremini hooldatud. Poolas on Yaris vist päris pop auto – kohtab sageli.

Õhtul jõudsime üle Slovakkia piiri. Ööbime Oravice lähedal kämpingus (umbes 16 km piirist). Ühe inimese telkimiskoht maksab umbes 39 EEK-i. Peedu, Liisa ja Kalevi käivad ligunemas looduslikult kuuma veega basseinis. Paneme telgid üles, teeme õhtusöögi. Kolame õhtul kõik kämpingu baarid läbi. Lõbus on – joome odavat slovakkia õlut: 0,3 l maksab 4.80 EEK-i, 0,5 l umbes 8 EEK-i (need on baari hinnad!). Ühes baaris mängib mees süntekal kohalikke rahvaviise vahelduvalt viimaste hittidega, vahepeal koguni klassikat. Üks poolakatest paar vehib emotsionaalselt tantsu. Roknrolli ajal ei suuda meiegi istuma jääda. Tumedate prillide ja nokkmütsiga tšehh hakkab Janekiga tutvust sobitama; nad üritavad ühist keelt leida. Lõbus on. Kuna kuuleme kohalike jutus tihti sõna „dobro”, ütleme ettekandjale dobro! Too küsib: „a sto dobro?” Ööpimeduses saabub politsei lahendama mingi aeg tagasi toimunud jõukatsumist ühe poisikese ja auto vahel, kus poiss jäi ilmselt kannatajaks. Taskulambi valgel mõõdetakse ja arutletakse põhjalikult toimunu üle.

18.07. Reede

Hommikul käime linna peal turul ja poes. Ostame kaasa kohalikku õlut (ilusad klambriga pudelid) ja veini.

Jätkame sõitu. Külades, millest läbi sõidame, on majad ehitatud tihedalt üksteise külge – kaitse vaenlase vastu? Kasvatatakse palju köögivilja, lilli. Ühes külas on kolm kirikut. On ka vanu palkmaju, tumedaks peitsitud. Armastavad maju krohvida.

Orava kaljukindlus, kirik. Piiratud aja tõttu ei saa üles vaatama minna. Öösel on sadanud, tee on libe – autosid on mõlgitud päris mitmel korral. Mäest alla sõites peame autoderivi järel ootama. Mis juhtunud? Avarii, veoauto järelhaagis kummuli, sõiduauto esiots läinud. Ootame umbes pool tundi, et edasi liikuda.

Parnica. Kahel pool mäed, teest vasakul jõgi. Paremal raudtee minirongiga.

Kaljukindlus. Osaliselt lagunenud, kuid ühel aknal tunduvad klaasid ees olevat. Peatume ja ostame arbuusi. Vihma sajab.

Lõuna paiku käime marketis süüa ostmas. Saiakesed odavad. Sööme bussis sõidu ajal saia-sinki ja joome õlut peale. Nüüd oleme kiirteel, kella nelja paiku õhtul. Bratislavani on umbes 40 km. Mäed on meist paremale jäänud. Liiklus on märksa rahulikum kui Poolas.

17.00. Austria piir. Mehed muutuvad aina tõmmumaks. Olemegi Austrias! Kaunid päevalillepõllud. Õisevad, hakkavad valmis saama. Tuulegeneraatorid. Oleme teel Viini. Vahelduseks mõni küla, viljapõllud, eemal mäed. Viinamarjaistandused vahelduvad viljaväljade ja päevalilledega. Kiirtee taskus lammutatud Mazda. Viini ei läinud, Suundume Grazi. Väga head kiirteed. Tõusud-langused mägedes. Kõrvad lähevad lukku.

Kell 20.30 viidame pikalt aega kiirteel (1 rida kinni). Kõrvalreas teosammul liikuvas autos poiss teeb elu lõbusaks: iga kord, kui nad meist mööduvad, pritsib meid veepüssist. Teeservas suured päikesepatareid (toidavad teetähistust?), puidust punutud aiad. Aeg-ajalt kaunid vaated kiirteelt alla orgudesse. Peatume õhtusöögiks ühes taskus. Kõik sellised kohad on õudselt ülerahvastatud- on reede õhtu ja inimesed on linnast väljas sõitnud.

23.10 ületame Sloveenia piiri. „Jälle Slaavimaal!” /Kalevi/

Piiril püüab Kalevi juttu teha: „Dobre!” – ei vastata

Tukun. Ärkan poole kolme paiku öösel. Autojuhid otsivad peatumispaika. Leidub üks plats mahajäetud võõrastemaja juures (Topolc, Ilir-Bistrica, 13 km enne Horvaatia piiri). Öösel kella neljaks saame telgid üles. Algul arvame, et võiks ka lageda taeva all magada, kuid siiski on liiga jahe.

19.07. Laupäev Sloveenia- Rijeka-Krk

Äratus kell kaheksa. Päike kõrgel taevas, meie telke ümbritsevad kõikjal kaunid sinised lilled, paari sammu kaugusel on oja, kus saab veidi pesta, üle oja seest tühi puu ja heinamaa. Nii armas! Sööme hommikust, jätkame sõitu. Viltjas vägihein, mille seemneid sel kevadel kodus peenralilleks külvasin, kasvab siin looduslikult. Umbes 2200 km on sõidetud enne Horvaatia piiri. Kolmveerand kümme ületame piiri. Horvaatia raha on KUNA. 1 KUNA = 2,4 EEK.

Meie sihtpunktiks on RIEKA - linn Aadria mere kaldal. Käime linnas, võtame raha ja kondame toidupoes.

Edasi liikudes hakkab pähe jõudma tõsiasi, et oleks aeg bussiga hüvasti jätta ja ratastel edasi liikuda. Minu jaoks on asi mõistusevastane – tappev kuumus, kitsas tee, millel pole jalgratturite jaoks ruumi, pidev autodevool. Millesse ma end küll seganud olen??? Ühel laskumisel, kus tahetakse ratastele ümber kolida, mina igatahes ka porisen – pikk laskumine, raske pagas kohe ratastel – ma ei suudaks. Sõidame veel veidi bussiga. Siis pole enam pääsu. Kotid maha, ümberpakkimine spordikottidest rattakottidesse – kaheks päevaks hädavajalik varustus, toit ja joogivesi tuleb kaasa võtta, kuna suundume Krk-i saarele ja sealt edasi Cresi saarele. Bussid saartele kaasa ei tule.

Ratastel. Vasakul kalju, paremal väike kaitsepiire, all Aadria meri. Tee on kitsas. Pidev autodevool. Autojuhid on äärmiselt turistisõbralikud ja kannatlikud; tuututamine ei tähenda siin vist mitte, et sa neile ette jääd, vaid pigem võtame seda kui tervitust. Teisi endasuguseid me küll ei kohta. Palju on turiste (saksa, austria), kes samuti suunduvad Krk-i saarele. Sinna saab ületades silla. Sillal on ka jalgratturite-jalakäijate rada, mis on küll nii kitsas, et jalgrattal seda läbides mahud vaevalt läbi. Meie grupp on küllalt suur – 13 sõitjat ja meie füüsiline ettevalmistus sõiduks on küll seinast seina. See, mis ma siin kodus üritasin mööda tasast maad treenida ja läbi sõita, pole võrreldav sõiduga mägedes, kus tõusud ja laskumised aina vahelduvad. Iseenesest ei pea me esimesel päeval tõusma eriti kõrgele – veidi üle 100m, siiski paras eneseületamine. Kohe moodustame grupi saba mina, Maive, Kaidi ja Jaanus, kes hoiab viimastel silma peal. Kiiremad sõitjad liiguvad ees. Mõne aja pärast kohtume Vellega, kelle pagas on hiiglama raske ja seetõttu ei ole ta jaksanud esimestega sammu pidada. Joome õudselt palju (vesi+vitamiinijoogipulber) ja higistame selle kõik välja – pissil käia pole tarvis. Loodus sarnaneb Krimmile: küpressid, palmid, rododendronid. Luuderohi on kiviaedadest koos puujuurtega läbi põimunud. Läbime teel väikesi külasid. Ühes külakirikus algab õhtune teenistus. Jääme Kaidiga seda vähekeseks vaatama. Maapind väga kivine, 5x5m aialapid. Väga palju kiviaedu. Arvame, et kiviaedu on seetõttu nii palju laotud, et maapind vabastada ja lammastele rohumaad tekitada. Lõputud põõsastikud. Õhtuks on meie 13-liikmeline seltskond jagunenud 3 või 4 grupiks. Üritame kokku saada ja ööbimispaika leida, mis polegi nii lihtne. Kell kolmveerand kümme õhtul eksleme pimedas veel Krk-i linna peal. Üks kämping (veidi enne linna), mille leidsime, oli nudistide kämping ja sinna me siiski ei läinud. Peale mitmeid teejuhatusi ja ekslemisi ühest linna otsast teise leiame Ježevaci kämpingu (täiskasvanu koht 30,80 kuna, telk 16,20 kuna). Kämping on hiiglasuur võrreldes näiteks telkimiskogemusega Norras. Palju on autoturiste haagissuvilatega. Teeme priimuste peal taskulambivalgel õhtusöögi, saame käia meres ujumas ja duši all (jahe vesi). Sel päeval läbisin rattal 45km.

20.07. Pühapäev Krk- Cres

Peale hommikusööki käime ujumas. Rand on kiviklibune, inimesed päevitavad betooni peal. Vesi oma soolsuselt paras kurkide soolamiseks. Suundume ratastel Valbiska sadamasse, et praamil üle saada teisele – Cresi saarele (sadam Merag). Selle päeva tõusud on tunduvalt raskemad kui esimesel päeval – enne sadamat tõuseme enam kui 200 m kõrgusele; üks tõus on üle 15 km pikk. Praamisõit Cresi saarele maksab a 30 kuna.

Oleme jõudnud Cresi saarele. Miks minna ringi, kui otse saab? Kuid otsetee osutub parajaks katsumuseks. Pidev ülijärsk tõus mäkke JALGSI mööda vana karjateed(?), mis on kunagi olnud isegi asfaldiga kaetud. Tõusu pikkus 3,2 km. Umbes üks kolmandik tõusust on kivitee ja kaks kolmandikku lagunenud asfalt. Ainus lohutus, et tee läheb põõsaste vahelt, mis pakuvad varju kõrvetava päikese eest. Minu meelest kasvavad tee ääres ka loorberipuud; lõhn nagu loorberil aga maitse väga kibe. Mehed, kes on ette jõudnud, tulevad vahepeal tagasi ja aitavad ka meil rattaid üles vedada (mina jõuan Jaanuse ratast vaevalt paigast liigutada selle koormaga). Siis veame kahepeale, nii et üks lükkab ratast tagant ja teine juhib. „Jalgsimatk täisvarustuses ja rattaga!!!” /Jaanus/ Teel mäkke väike kirik. Uksed kahjuks kinni, kiriku kõrval väike, väga väike surnuaed. Jaanus küsib ühe kohaliku käest meile joogivett. Unustab prillid sinna! Tädike kurdab, et veega on saarel tõeliselt raske – nad korjavad sadevatt, saarele veetakse tsisternidega joogivett. Kui üles jõuame, avaneb sealt väga kaunis vaade alla merele ja ümbritsevatele mägedele. Üleval mäe otsas oleks ideaalne telkimiskoht. Luuderohi on end põiminud ümber kõrgete puude. Jõuame asfaltini, laskume 4,5 km. Velle mõõdetud suurim kiirus mäest laskumisel: 56,7 km/h. Täna oleme sõitnud 24 km. Oleme Kovacine kämpingus Cresi linnas. Õhtul 11 paiku lähme ujuma. Jaanus tunneb midagi teravat jala all. Siilik (merisiil)!!! Toovad veest välja siili ja ühe kunagi siili moodustanud tükikese. Siilikul on kõhu all roosa nupp, keskel iminapp. Hoiab kõvasti suurest kivist kinni. Õhtul on neid suurte kivide külge kinnitunud päris hulgaliselt. Kui paneme siiliku väikeste kivide peale rannale, hoiab ta ka väikesi kivikesi kõvasti enda küljes kinni. Pildistame siilikut iga külje pealt ja veealust kivi, kus neid palju on. Kalevil on õnnestunud endale paar okast jalga saada. Velle antud pinsettide ja nõela abil algab urgitsemine. Meie elame väga kaasa. Tuleks siis terve okas korraga välja – ei, ta tuleb jupikaupa. Pärast narritame Kalevit, et peale op-i on õllejoomine keelatud.

Hetkel on kell kolmveerand üks öösel. Istume mere ääres. Vaatame, kuidas noored end lageda taeva alla magamiskottidega magama sätivad, jagame omavahel muljeid. Kõrgel mere kohal liiguvad tuled – need on mäest laskuvad autod. Homme pidi varakult äratus olema!

21.07. Esmaspäev Cres - Plomini lähedal

Ärkan poole seitsme paiku ja unelen veel pool tundi.

Saadame hommikusöögi ajal Joosepile sünnipäevasõnumi! Käime ujumas. Lahedad täispuhutavad atraktsioonid, millelt vette hüpata. Umbes kella kümne paiku saame liikuma. Eile juba oli juttu 500 m tõusust. Tõus on aeglane, esimese poole tunniga läbime 4 km. Puhkame. Pidevalt täidame joogipudeleid. Jätkame tõusu. Oleme jälle neljakesi koos: Maive, mina, Kaidi ja Jaanus. Meie ees väikese vahega Marge, Kaire ja Velle. Teised on ammu läinud. Kohati on vasakul pool kõrged punakaspruunid kaljuseinad, paremal heal juhul piire. Langus, kiviklibu, puud, meri. Vahepeal polegi tee ääres piirdeid ja paremal on lihtsalt mäeveer...meri. Puhkame teeäärse kiviklibu peal selili maas. Tõusime järjest umbes 15 km ja siis algab pikk laskumine, umbes 8 km. Tee on väga kurviline. Lõpuks veel vahelduvad mõned tõusud-laskumised. Täna jalgsi ratast järel vedama ei pidanud. Mägedes kiviaiad, kohtame üksikut jäära uitamas. Kella kolmeks oleme ületanud taas praamiga veetakistuse Cresi saare ja Istra poolsaare vahel. Reigo, Janek ja Rüllo on meil sadamas bussiga vastas. Sadamas on mõnus rand, kivid on ümaramad ja mitte nii teravad kui saarte rannas. Mõnuleme mitu tundi merevees ega taha kuidagi liikuma hakata. Saame praamilt küsida joogivett. Joogivesi on siinkandis defitsiit. Mina ja Kaire läheme veenõudega, osade kompsudega autoga üles, kus kavatseme öömajale jääda (maanteetasku, vaateplatvorm). Teised võtavad ratastel 20% tõusu. Ööbime metsikult, ei pane telke üles, nii soe on. All vaateplatvormi on mõned majapidamised. Avastame, et vaateplatvorm ise on ka mingi hoone katus. Kohe meie kõrval olev maja tundub mahajäetuna, kuid õhtul paistab aknast valgus. Peedu ja Kalevi leiavad mahajäetud auto, mis peaaegu läheks käima! Meri tundub siit ülevalt vaadates nii lähedal. Ööpimeduses säravad üle mere kauni Rijeka tuled. Kui oleme end magamiskottides mõnusalt unele seadnud, hakkab Avo meile tähtkujusid seletama.

22.07. Teisipäev Plomini lähedal – Pazin – Zminj – Vodnjan – Pula – Fažana lähedal

Kõige pikem sõidupäev, meie grupil 86 km. Ma ei ole jõudnud selle päeva kohta eriti midagi kirjutada. Röövlipealuudega surnuaed ühe mäe tipus. Linnus, mida restaureeritakse. Sööme metsikuid viinamarju (väikesed ja sinised), kuid see-eest peaegu valmis. Imeilus vaade ümbritsevale. Poiss keraamiliste plaatide poes Pazinis, kes teab Eestit eurolaulu järgi ja mäletab, mida tähendab eesti keeles sõna „tänan”. Teeme koos pilti ja vahetame meiliaadresse. Minu ja Jaanuse 15. pulmaaastapäev. Kohtume bussidega Pula linna piiril. Ööbime Fažana lähedal metsikult – mere ääres, kus on teisigi, kes kämpsis ei ööbi. Joome meie päeva tähistamiseks šampust, Jaanus on teinud vahukooretordi maasikatega. Velle punus mulle valgetest õitest pruudipärja. Õudselt armas! Oleme kaua üleval ja räägime juttu, lõbus on. Käime öösel ujumas.

23.07. Kolmapäev Pula linn – Limski kanal

Hommikupoolik on kavas veeta Pula linna peal. Saame ühe kohaliku baaritädiga kaubale, kes valvab meie rattaid kella neljani. Lähme bussidega Pula linna. Amfiteater, kus toimub hetkel filmifestival. Triumfikaar. Kaunis vanalinn. Käime ujumas. Õhtupoole kella poole viie paiku hakkame sõitma. Pöörame teelt kõrvale, et külastada üht järjekordset linnust (kui on õige seda niiviisi nimetada?). Paksude müüride vahel toimub elu nagu väikelinnas – on tänavad, korterid, milledes elavad inimesed, kirik. Õhtuks jõuame Limski kanali äärdre, kus ööbime taas metsikult. Ujumine üle kanali. Peale õhtusööki läheme veel restorani, kus võtame friikaid ja õlut. Sassilt ja Margelt varastatakse öösel telgist raha ära. Varastele kõlbavad ka eesti kroonid. Midagi peale raha ei ole võetud. Hommikul teeme korjanduse, et neid veidi toetada.

24.07. Neljapäev Limski kanal – Porec – Umag

Hommikul lahkume Limskist. Poole tee peal ei suuda enam vastu panna kiusatusele hakata kohalikke koduveine degusteerima. Pea iga majapidamise juures väljas vaat, millel kiri „Vino”. Jõuame tõdemusele, et kuiv punane vein on kohalikus kliimas märksa õigem jook kui õlu. Kasvatatav viinamarjasort on kohalike jutu järgi Merlot ja liiter veini maksab keskmiselt 10 kuna (nii 22 krooni meie rahas). Osa grupist käib sel päeval koobastes (Porečist paremale à Baredine koobas; www.baredine.com). Seetõttu jõuame meie neist varem Umagi ja ootame õhtul kuue paiku kokkusaamist. Porečis laguun, kus käime ujumas. Jaanusel lendab käiguvahetaja laiali ja Margel on rattaga probleemid, kuid saame korda. Tee, mida mööda sel päeval liikusime, ei olnud just kõige meeldivam – tihe liiklus, kohati närviline. Palju tossu ja vingu. Umagi juures ööbime kämpingus, Jaanus kaotab rannas kella, leiab 100 dollarit.

25.07. Reede Umag – Izola

Viimane sõidupäev. Eksleme algul mööda kohalikke külateid. Pidime sõitma sel päeval 30km ja meil tundub aega küll olevat. Enne Izola (Sloveenia) randa jõudmist oli veel kaks rasket tõusu. Ületame Sloveenia piiri. Kohtume rannas bussidega. Osa grupist (Peedu, Sass, Liisa, Kalevi, Marge, Veigo) valib aga viimasel päeval sõidu Triestesse (Itaalia). Liisal kukkumine Triestes ja ekslemine Itaalias (kaotas ees- ja tagapool sõitjad silmist). Itaallased toovad ta autoga piiripunkti. Vastutasuks Eesti halvaa. Meie Vellega käime kohalikus restoranis õhtusöögi kõrvale saia ostmas. Rattad pakitakse bussidesse. Ööbime bensukas.

26.07. Laupäev

Edasi liigume nüüd taas bussidega. Hommikul saame küllalt vara liikuma, kuna kavas on külastada kuulsaid Sloveenia koopaid: Postojna Jama.

Autor Maive Leif ehk Maive matkapäevik

17. juuli – kolmapäev.

Pärastlõuna - oleme jõudnud Lõuna-Poola. Väga ilusad mäed ja majad kaunistatud lilledega.

18. juuli – neljapäev.

Kell 19.45 jõuame Slovakkias Oravice kämpingusse. Seame telgid üles. Basseini kahjuks ei jõua, kuna see suletakse kohe. Õhtul jalutame kämpingu territooriumil. Ühes baaris mängib keegi onu süntekat ja lähme lõpuks ka ise tantsima. Meie poisid ostavad piisavalt õlut ja on päris lõbus. Mure teise bussijuhi Janeki pärast, kas ta ikka jõuab sõita järgmisel päeval.

19. juuli – reede

Hommik. Külastame kohaliku linnakese poode ja turgu. Kalevi teeb suured sisseostud (rattapüksid ja kott), Rüllo ostab elevandipudelis meeveini. Algab vihm ja teed muutuvad mägedes väga libedaks. Mitmed avariid.

Kell 17.30 oleme Austrias. Tee ääres võimsad tuulegeneraatorid, viinamarjaistandused. Läheneme Viinile, kuid keerame siiski enne ära. Põllud kollased, vili koristatud, külad punaste katustega. Peatume kiirtee ääres Umazi linna lähistel,valmistame õhtusöögi. Öö on täis autosid ja meeletult palju inimesi ühes bensukas. Kell on umbes kaksteist öösel, kõik inimesed sõidavad kuhugi. Sloveenias on ainult maksulised kiirteed. Külades majad vanad ja koledad. Sõidame pimedas. Teed käänulised ja väga palju autosid. Siiski bussijuhid leiavad ühe koha, kuhu saame ööbima jääda. Kell on kuskil kolme-nelja ajal öösel.

20. juuli – laupäev

Kell 9.30 oleme jõudnud Rupa piiripunkti – Horvaatia!! Siin on väga pikk autode järjekord . Bussis sõidetud kokku 2300 km. Peagi paistab meri. Jee!! Oleme kohal! Siin ta siis on – see hele-helesinine Aadria meri. Oleme Rijekas. Külastame kaubanduskeskust ja tutvume hindadega .Vahetame endile kunasid. Mina vahetan 40 euri eest. Peatume mäe nõlval ega suuda otsustada, kas alustada sõitu ratastel või veel mitte. Teeme esimesed kaunid pildid linna taustal.

Kell 15.00 alustame sõitu Krk-i saarele. Meeletu kuumus, autod, autod. Väga ilus suur sild viib meid saarele. Kivid igal pool. Täielik julgustükk autode vahel sõita ja laveerida. Aga saame hakkama. Lõpuks võib sellega juba harjuda. Läbime saare, kuid ei leia ööbimiskohta. Pimeneb, tunneme puudust grupijuhist. Oleme Krk’i linnas. Leiame lõpuks suure otsimise peale kämpingu ja oleme pääsenud. Läheme Kaleviga mere äärde. Mina ei riski siiski vette minna, kuna on täiesti pime ja vees on väga teravad kivid . Istume Kaleviga kella kaheni rannal ja naudime ranna äärset öist melu. Kuu paistab ja on väga, väga ilus. Siin ma nüüd olen!

21. juuli – pühapäev

Hommik. Saan käia esimest korda meres. Jube soolane, a i kui teravad kivid. Vette minekuga on päris raskusi. Aga ujun. Jaanus teeb pilti.

Kell 11.00 alustame sõitu. Linnas väga ilusad majad. Kõikjal aedades palmid ja rododendrorid. Hirmus palavus. Tsikaadid, tsikaadid – proovin seda nime meelde jätta. Õhk on nende siristamisest paks. Jõuame sadamasse, kust lähevad praamid üle mere teisele saarele. Kastame end sadama äärses vees. Pilet Ceresi saarele maksab 30 kuna.

Valime mäkketõusuks otsetee ja liigume mööda kiviteed 500 m kõrgusele. Imeilusad vaated merele. Paistab kivine Krk’i saar. Õnnelikult jõuame kämpingusse. 70-kunased piletid ja võime siseneda. Pool territooriumit on siin mõeldud nudistidele. Nudistide kämpinguid on siin palju. Ostan endale suveniirikioskist elevandi. Kohtame nelja Eesti noort. Vette saame siiski pimedas. Kalevi astub endale siili jalga. Õhtul istume Jaanuse, Tiina ja Kaleviga rannas ja räägime päevasündmustest. Vaatame, kuis inimesed magavad lageda taeva all; öiseid tuled, väga soe ja mõnus on, ei taha kuidagi magama minna.

22. juuli - esmaspäev

Algab pidev tõus mäele. Asfalt sulab rataste all, üksikud põõsad ja ainult kivid ümberringi.Varjuda pole kuhugi. See eest on võrratud vaated merele ja mägedele. Meid päästab päris tore laskumine. Liiklus siin nii tihe pole. Ületame jälle praamiga mere. Hüvasti saared! Manner paistab koos meie bussidega. Kohtumisrööm on suur. Mõnus suplusrand. Hästi siledad ja ümmargused kivid. Väga, väga mõnus. Lesime vees kividel. Võiks jäädagi siia. Kell 19.00 alustame 20% tõusu. Ja 19.30 oleme kõik õnnelikult üleval. Magamiseks mõnus vaateplatvorm. Ilus öine vaade Rijeka linnale ja saartele. Magame kõik reas nagu silgud ainult magamiskottides. Avo jutustab tähtedest. Väga palav. Betoon õhkab kuumusest.

23. juuli – teisipäev

Imeilus hommik, naudime päiksetõusu saare tagant. Kell 8 juba alustame sõitu Pazini linna suunas. Jõuame mäele – vana linn-loss, suurepärane vaade Istra’le. Tee-ehitus. Pazin - siesta aeg. Esimene grupp kadunud. Keraamiliste plaatide poe omanik lubab meid enda poodi, saame külma vett ja väheke varju. Väga mõnus. Suundume Pula linna poole. Nüüd laskub tee vähehaaval ja mägesid ka enam pole. Ostame tee äärest õlut ja teeme tihti puhkepause. Sõidame koos Velle, Kaidi, Tiina, Jaanuse ja Kairega.

Jee! Pula paistab. Kohtume bussidega. Nemad ootasid meid teisel teel, kuid saime ikkagi kokku. Soovitavad meile kämpat, kuhu on veel vaja liikuda 10 km. Keegi ei lähe bussi, vaid kõik sõidavad vapralt lõpuni. Mõned panevad kotid bussi. Läbitud sel päeval kuskil 80 km. Päikseloojanguks jõuame mere äärde. Ööbime rannal metsikult. Läheme Tiinaga ruttu vette enne, kui päike loojub. Õhtul Tiina ja Jaanuse pulma-aastapäev. Imearmas – Jaanuse tehtud tort, ja šampus, veinid. Velle tehtud pruudipärg.

24. juuli – kolmapäev

Külastame Pulat. Amfiteater, keskaegne kivilinn, ostame suveniire. Suundume ühe bussiga randa. Bussijuhid näitavad, millega nemad vahepeal tegelesid. See on lõpuks tõeline rand koos sinna kuuluvaga. Vetteminek redelitelt ja lained väheke suured, muidu mõnus.

Kell 17.00 alustame sõitu ratastel. Laskume imekaunisse fjordi: Limski kanali äärde. Osa rahvast läheb ka sinna ujuma. Mina mitte, kuna vesi tundub seal must olevat. Läheme Sassi, Kaire,Veigoga Krabi restorni. Sass tellib supid. Vaatame, kuidas rahvas igasuguseid molluskeid isuga sööb. Hästi mõnus.Tunneme end ka natuke aega väheke inimestena. Öösel käivad vargad.

25. juuli – neljapäev

Esimene pilves ilm. Kas tuleb vihma? Ostan oma tüdrukutele suveniirikioskist südametega käepaelad. Tõuseme üles fjordile. Tulevad ka mõned vihmapiisad. Poreči linna lähistel imeilusad suvitusrajoonid – Plava Laguna, Zelena Laguna.Turistidele imearmsad valged majad punaste katustega, kus elada ja suvitada. Supleme rannas ja liigume jälle edasi. Tee ääres ostame kohalikelt koduveini.Väga lõbus.Ainult teed on autosid jube täis, hingata pole midagi. Umagis kohtume bussidega. Läheme noorte kämpingusse.

Õhtul istume Janekiga kividel mere ääres ja naudime viimast õhtut Horvaatias. Loeme tuletorni tulede vilkumist ja vaatame üle mere paistavaid Itaalia tulesid. Nii romantiline! Öö jätkub veel Tiina ja Jaanuse seltsis. Magada kuidagi ei tahaks, kuigi olen rampväsinud.

26. juuli – reede

Sloveenias Portorozis kohtume bussidega ja veedame mõnusa pärastlõuna rannas. Vesi on siin küll mustem ja õiget rannaäärt ka pole. Lained on ka korralikud. Osa rahvast sõitis edasi Itaaliasse Triestesse. Kell 17.00 pakime oma rattad ja sõidame neile Itaalia piirile vastu. Ööbime sealsamas bensukas. Segadused Liisaga. Kõik, lõpp.

27. juuli – laupäev

Kell 7.00 alustame sõitu koju. Käime ka Postojna koobastes. Edasi magasin bussis praktiliselt kogu aeg, ärgates vaid marketites käimise ajaks, nii et midagi suurt enam ei näinud.

Kalevi kilde Horvaatia – Sloveenia – Trieste rattamatkalt 2003

Läbi Läti sõita on praegu hoopis muu kui neli aastat tagasi. Siin on vahepeal kõik edenenud: teed, elamud, bensukad, poed... Eestis oleks nagu kogu aeg ühesugune ja Läti temast möödunud.

Poolas on väikesed Fiatid asendunud limusiinidega. Muidu on ikka nagu enne, peldris tilgub vett pähe (see pole muidugi näitaja, aga ikkagi) jne. Enne Slovakkiat muutub maastik väga künkliseks ja ilusaks, nõlvadel nukumajad sarnased Slovakkia omadele...

... aga mitte külad. Slovakkia omapärased ridakülad Tatrates olevat tegelikult kindluskülad: majad on kahel pool teed hästi tihedasti reas, õued imekitsad, mõne maja taga põiki kõrvalhoone – et saaks kogu küla muuta hästi kaitstavaks kindluseks. Mägedes elavad slovakid sõidavad vanade väikeste Škodade, Tatratega, vanade Moskivitšite või koguni lehmarakenditega, aga majad on neil uhked: krohvitud või rõhtpalkidest ja lilleliste aedade ning lillekastidega akende all. Ühtki rääbakat hütti pole. Väärtushinnangud on neil meist pisut erinevad.

Oravice kämpa kõrval on termilised basseinid, kuhu juhitakse mägedes looduslikult soojenenud mineraaliderohke vesi. Basseinid kubisevad rahvast, kes kaelastsaadik vees imetlevad ümbritsevaid mägesid. Meie näeme seal istudes, kuidas taamal rahvast ja autosid täis parklas manööverdab üks auto lapsele otsa. Laps pistab karjuma, aga asi laheneb kuidagi ja osalised lähevad laiali. Järsku paari tunni pärast, kui on juba pimenenud, ilmub nii valgetes särkides kui ka lapilises vormis politseinikke ja kukub pimeduses sündmuskohta pildistama ning mõõdulindiga mõõtma...

Meie rüübime vabaõhubaaris üliodavat ja head slovaki õlut (odavaim kann 2 eesti kroonides!), vihume koos kohalike, tšehhide ja poolakatega tantsu ning vaatame poole silmaga politseinike tegevust pealt.

Slovakkias on alati lahe, lõbus ja ilus. Poleks osanud arvata, et Slovakkias on nii ilus, tähendas üks mu matkakaaslane siin kolme aasta eest. Iga teekäänaku tagant tervitab uus, omanäoline metsane mägi. Mitmete kõrgete mäenukkide otsas leidub losse või nende varemeid. Teel on mitmes kohas juhtunud raskeid liiklusõnnetusi – külili lamavad rekkad, sätendavaiks mügarikeks lömmitud sõiduautod.

Metsamaterjali tuuakse metsast välja ja veetakse maanteel pika tüvena. Metsandus on siin mägedes oluline tööstusharu. Kord nägin unes, et ostsin Slovakkias metsakinnistu.

Slovakkia areneb kuidagi ebaühtlaselt. Külades pole euronorme ollagi (ja ongi hea), poed nagu Venemaal, Oravice basseini riietusruum räpasevõitu, mittelukustatavate kappidega jne., samas aetakse riigis massiliselt kiirteid elegantsetele postidele; Eesti teeehitus on selle kõrval tühine. Bratislava ümber tasandikul vastupidiselt metsarohkeile mägedele metsa ei ole.

Austrias jätkuvad Slovakkias alanud päevalille- ja viinamarjapõllud. Päevalilleõied on kõik kuklaga päikese poole, viinamarjaistandused ulatuvad täiesti maantee äärde ning viinamarjad saavad nii kindlasti omale maanteesaasta. See küll euro ei ole. Kuskil vasakul jookseb läbi põldude ja istandike Ungari piir, kaugemad põllud peaksidki juba Ungari olema.

Austria – Sloveenia piiri poole tulvab meeletu mitmerealine autode voog. Teeäärsed bensukad ja puhkekohad on hilisõhtul paksult rahvast täis. Naaberreas nõkshaaval venivas voos lastakse mingist autost meie bussi aknast veepüstoliga vett sisse. Jälle ja jälle satume kohakuti ja saame taas veesahmaka. Valmistume juba vasturünnakuks... aga enam kõrvuti ei satu.

Sloveenia piiri ületab nii võimas autode mass, et kontrollitakse vaid möödaminnes juhtide dokumente ning üksnes korraks tuleb hoog maha võtta. Samas näeme, kuis üks auto on rajalt maha võetud ja pagasiruumi sisu piirikate poolt asfaldile laiali laotatud.

Sloveeniat katab kiirteemaksuväravate rägastik. Sõidad kiirteel – maksad; sõidad maha – maksad, sõidad peale – maksad. Teeääred on inimfekaale täis (seal, kus meie peatume). Pimedas jääbki Sloveeniast kehv mulje, mis tagasisõidul 180° muutub. Öö on üpris jahe.

Horvaatias oleku jooksul ununeb, mida tähendab külmatunne, kuna kogu aeg tuleb leppida palavusega. Rijekas märkame, et kõigil akendel on luugid. Oleme lõunamaal, Kimmist siiski õige veidi põhja pool.

Krk’i saarele viib ülikõrge sild. Ei mingeid kõrgeid piirdeid enesetapjate takistamiseks. Neid pole ka Pazinis ülikõrgel kanjoni kohal oleval sillal ega Baredine stalaktidikoobastes, kus koopas võinuks langeda vabalt sügaval augus olevasse järve. Kas siin maal stressi ei tunta? Ometi oli siin veel 8 aastat tagasi ohvriterohke sõda. Mitte küll siinkandis – tagalalinnu peale Spliti vist ei pommitatud, aga ikkagi. Siin-seal mõni miskipärast maha jäetud maja, on see möödunud sõja märk?. Kohalikud on lähiajaloo osas sõnakehvad. 8...10-aastasi lapsi olevat vähe. Muidu pole siin läinud sõjast mingit jälge – tavaline lõunamaine, idülliline Euroopa riik, pealtnäha etemgi kui mõned Euroliidu riigid.

Krki ja Cresi saarel ning Istra poolsaarel on mäed peaaegu paljad või katavad neid pöösastikud, leidub vaid väheseid jämedatüvelisi, kummalise mühkliku tüvega puid ja metsasalusid. Mullakord on imeõhuke. Rohi on kõrbenud. Õhutemperatuur +35°C kandis. Kas siin ongi suvel lõputu päiksepaiste? Eestis tagasi olles kuuleme uudistest, et Prantsusmaalt Balkanini valitseb põud ja Bosnia-Hertsegoviinas põlevad põõsasmetsad. Selge – need on põõsasmetsad paepealsel, mis on kohastunud ka erakordselt kuivade suvede üleelamiseks, nagu tänavune. Sellepärast siin poes piim nii kallis ongi, et lehmadel siin elu ei ole ja piim tuuakse teab kust kaugelt.

Küll aga on põõsasmetsad lambaid täis, kes meie omadest väiksemad, pehmevillalised, jäärad suuresarvilised, kuid sõbralikud. Kivid on mägedes suurteks kivihunnikuteks kuhjatud. Miks? Et vabastada nende alt lammastele rohupinda. Mööda mägesid jooksevad lahtistest paekividest lõputupikad aiad. Miks? Mõisnikud lasksid need ehitada, et nende lambad segi ei läheks.

Saartel ja ka mandri mõnedes osades puudub täielikult magevesi. Pole ühtki mägioja nagu on Norras või Šveitsis. Sestap koguvad elanikud vihmaperioodil kogu aastaks sadevett ning käivad praamidega tsisternautod neile joogivett toomas. Baaridest ega poest vett ei anta; meie saime seda praamist. Mõnel matkakaaslasel tekkiski veemaania e. veeta jäämise foobia, nii et ka kojusõidul loksus bussis veepudelite patarei.

Istra poolsaare sisemaa poole, kui pinnas viljakamaks läheb, algavad põllulapid – põhil. viinamari ja päevalill nagu ikka. Ka mais ja mõned meile tundmatud kultuurid. Muld on pruunpunane, justkui turbane, ometi peaks turbast asi kaugel olema.

Horvaatias on serpentiine ehk siksaktõuse vähe, enamasti tõuseb maantee otse ja väga järsult. Kurusid pole, seetõttu peab tee paratamatult mööda mäekülge tõusma sama kõrgele kui mägi ja selle ületama. Kurvides on aga asfalt karedaks freesitud, küllap et vähendada libedust märjal ajal ja talviti harva esinevate miinuskraadide korral.

Horvaatia vaadete ilu seisneb mägede, merede ja saarte koosmõjus. Seepärast ongi Aadria mere äärne Horvaatia mõnede meelest maailma kaunemaid paiku.

Ühes kohas remontisid teetöölised teed. Vahepeal pikutasid nad limonaadi imedes puu all, siis jälle liigutasid. Justkui oleksid laisavõitu. Tegelikult on viga kuumuses. Et siin suvel üldse tööd teha, peavad töö ja puhkepausid vahelduma rütmiliselt ega või ülearu energiat kulutada, muidu kurnab palavus ära.

Ent toidupoes on k õ i k veidi kallim kui Eestis. Pole ühtki odavamat asja. See viitab meist kõrgemale elatustasemele. Klaastaara on suhteliselt kallis, mõnes poes on pudel kallim selles sisalduvast õllest (näiteks 10 eesti kroonides), aga mineraalvee või õlle pudeli peab tagastama samasse poodi, kust selle ostsid. Mineraalveed on justkui magussoolased ja väga kosutavad. Poodides ei või ust lahti hoida, sest ruumides töötavad konditsioneerid.

Enne Pazinit oli ühes külas keskaegne linnak ühes mereröövlite haudadega väiksel kalmistul kiriku ees. Me seltskond arvas, et need olid riigipiraadid. Kiriku juurest avanes vaade poolele maakonnale kuni mereni ja mägikindlustele. Teiste seas paistis küla, mille elanike põhimõtteks olevat omada 4...12 last.

Paljude kirikute juures olid nii maal kui ka linnades raskepärased kindlustornid kas kirikust veidi eemal või sellega ühenduses. Pazinis vääris vaatamist tõeliselt lõunamaine vanalinn, eelpool mainitud kanjon ja kindlus-muuseum, kus sai salaja mitmesajaaastaseid kelli tilistatud ja piinapinke proovitud. Vanaaegsete rõivaste näitusel ilmnes, et vanadki moevoolud olid vahel üleeuroopalised ja teineteisest väga kaugete kantide riietumistavad mõjutasid vahel üksteist.

Majad on väga ilusad, enamasti beežiks krohvitud, sambakestega ja lillederohked – puiduvarud on siin kasinad ja puit kallis. Kõikjal ehitatakse. Tihti on renoveeritud hoonel uus kivikatus, kõrval vanal aga vana kivikatus. Uus ja vana kõrvuti mõjuvad huvitavalt. Auto pole siin nagu Slovakkiaski nii tähtis kui maja. Nukumajade vahel, nagu eelpool öeldudud, mõni lukustatud mahajäetud maja. Ent eriti ilusad on üksikult asetsevad maamajad – ilmneb, et horvaat nagu eestlanegi tahab elada rohkem omaette. Leidus ka paekiviehitisi, kivid olid suuretahulisemad kui meil ja vaheldusid kitsaste kiviribadega.

Saartel oli nii, et mida väiksem laps, seda soravamat inglise keelt rääkis, vanemad inimesed oskasid vaid oma emakeelt. Teed küsides oli targem pöörduda mõne lapse poole.

Kämpingutes on mõnes mõttes väga mõnus, rahvaste paabel, seltsis ja segane, euronäolised pesu- ja tualettruumid. Ent loputuskast asub üleval nagu meil vanasti, mitte all, kuigi on eurovälimusega. Nöörist tuleb tõmmata. Mõnedes pesuruumides on marmorseinad ja tuled süttivad ise ruumis, kuhu astud. Kämpingud pole just odavad, saartel on kõik hinnad kõrgemad.

Väljaspool kämpingut, s.t. metsikult ööbida on omamoodi lahe ja raha üldse ei kulu, ent see on Horvaatias turistidele ebaseaduslik, kui sellest ametivõimudele ei teata. Meie ööbisime mitu korda suvalises kohas, keegi ei ajanud ära ega kutsunud pollareid. Meist hiljem käinud Puhhi matkaklubi sattus metsikult ööbimise eest Horvaatia kohtusse. Ei tea, kas lärmasid, sõitis politseinik mööda või olid muud põhjused.

Kuid väljaspool kämpinguid puudub täielikult prügi- ja WC-majandus, pole rajatud taolisi puhkekohti nagu meil RMK rajab. Seepärast on rannikul põõsaalused ka prahti ja „miine” täis. Selles ei saa süüdistada niivõrd inimesi kuivõrd Horvaatia puhkemajanduse poliitikat, kuna loomulikke vajadusi ei saa ju tagasi hoida.

Baredine koobas Poreči lähedal Horvaatias oli Sloveenia Postojna koopa kõrval auguke, ent huvitav auk. Siinkandis leiduvat 1900 koobast, kuna tegu on karstialaga. Baredine koobas avastati 30 aasta eest, avati 8 aastat tagasi. Raudoksiid ja alumiiniumoksiid moodustavad stalaktiidi, mis tilgub ajapikku stalagmiidiks. Stalaktiidid pikenevad jube aeglaselt, aga osa stalaktiite pikenevad teistest 10 korda kiiremini. Nii meile räägiti. Nii pikki stalagtiite nagu Baredines – kuni 10 m – me Postojna Jamas igatahes ei näinud. Olid alles purikad! Mõned stalaktiidid olid inimnäo ja -kujuga.

Koopaid ehk karstitunneleid katab lubjakivikiht ja pruunmuld. Oma matka jooksul möödusime vähemalt kahel korral paekivikaevandusest.

Pula linn võib uhkeldada hästi säilinud amfiteatri, triumfikaare ja mõne Vana-Rooma ajast säilinud ehitisega. On ju Istr(i)a poolsaar kuulunud Roomale, Bütsantsile, frankidele, Veneetsiale, Austriale, Prantsusmaale, Itaaliale. Itaalia sai selle omale pärast I Maailmasõda, pärast II Maailmasõda jäeti Itaaliale Istrast vaid Trieste linn. Praegu kuulub enamik poolsaarest Horvaatiale, põhjaosa Sloveeniale. Ometi on asulate nimed praegugi kakskeelsed – ülal kohalikus, all itaalia keeles. Slaavlased, praeguste horvaatide ja sloveenide esivanemad asusid siia elama 6. sajandil.

Pula (it. Pola) on elanike arvult Pärnu suurune, näiliselt aga palju suurem, selle muudavad rahvarohkeks tohutud turistide hulgad. Enamik turiste on eurooplased, kohtasime siin eestlasi ja lätlasigi. Esimest korda Horvaatias nägin siin USA gruppi. Pilusilmseid Aasia turiste ma Horvaatias ei kohanud. Märkasin vaid kolmel korral naabermaa Bosnia-Hertsegoviina BIH tähisega autot, ehk on seegi sõja jälg.

Pula-lähedased Aadria mere supelrannad on päevitajaid täis. Erinevus meie randadest on väga soolane vesi, mis kannab sind pinnal kui lauda ja millesse on vee tiheduse tõttu raske sukelduda (tuleb kätte võtta kivi), dušid soolvee maha uhtumiseks ning paljaste rindadega tibid. Umbes pooled naisrannalised ei kanna rinnahoidjaid ning meie naissoost matkakaaslased olid oma päevitusriietes nende kõrval justkui kohatult paksult riides.

Üldse ujusime igal pool, kus vähegi aega tekkis. Ka näiteks paadisadamais, kus sildid ujumise keelasid. Enamasti oli vesi helesinine ja üliläbipaistev, kuid mõnel pool, eriti Sloveenias, ka sogasevõitu. Mõnel pool olid teravanukilised, teisal silemunajaks hõõrdunud rannakivid. Kahjuks polnud meil kellegil kaasas ujumisprille ega -maski, et vee-elustikku jälgida. See oli aga põnev: leidus mitmesuguseid karpe, krabisid, kes elasid tühjaks jäänud karpides, kaljudele kinnitusid kivivärvi karbid. Kui neid puutuda, tõmbusid nad hästi kõvasti vastu kaljut, maskeerudes justkui kiviseina osaks.

Sloveenia piiri ületades ja mööda rannikuäärt sõtkudes tabasid meid taas hunnitud mägi- ja merevaated. Kohe pärast piiri nägime nelinurksete basseinide võrku – kas Sloveenia nagu Hollandki püüab merelt maad võtta? Portorož, Izola, Koper (it. Capodistria) on imeilusad valgete majadega ja jahisadamatega rannikulinnad. Kohati kulgevad aga maantee ja jalgrattatee täiesti mööda rannikut, tee ja merepiiri vahele on mahutatud supelrandu, siin-seal päevitas tee ja mere vahel kividel mõni alasti naine. Sloveenia rannikul elu keeb, kuna selle riigi rannajoon on ju nii lühike. Linnades kulgevad eraldi jalgrattateed jalgrattavalgusfooridega autofooride kõrval. Süsteem on nii hästi kujundatud, rohked ratturid ja autod ei sega üksteist ega puutu peale fooridega ristmike kokku.

Linnades kasvab eksootilisi puid. Surnuaiad täis on küpresse. Mitmed surnuaiad on nii Horvaatias kui ka Sloveenias ümbritsevast maapinnast tublisti kõrgemal ja neid ääristab kõrge bertoonrant.

Kuus inimest me grupist soovisid matkata üle Itaalia piiri Triestesse. Alul plaanisime süüa Itaalias pizzat, ent einestasime siiski Sloveenias enne Itaalia piiripunkti, süües itaaliapäraseid toite.

Itaalia algas naisekujuliste sammastega majadega. Varsti sattusime aga kiirteede rägastiku alla, kõrgel peakohal rohmakatel postidel kihutasid autod. Me ei jaganud üldse värki, tahtsime kesklinna, ent sattusime hoopis tsemenditehase õuele. Korduvalt teed küsides ja ekseldes liikusime siiski aegamööda kesklinna suunas.

Trieste on Sloveeniaga võrreldes hoopis teine maailm. Kõik inimesed on itaallaste nägu, nagu vaataks Itaalia filmi. Paistis, et paljud võõrkeeli ei valda. Linnapilt oli siin nagu Pihkvas – asfalt lapitud ja konarlik, sõiduridade märgistus puudus, autod liiklesid suvaliselt ja parkisid suvaliselt mitmes reas, ummistades tänavaid. Kõnniteede äärekivid olid kõrged; kuna me sõiduteel suurt sõita ei julgenud, oli see meile tõsiseks tüliks. Liisa sõitiski vastu äärekivi, kukkus rattalt ja lõi põlve ära. Seda õnneks apteegi ees, kust ostsime kompressiks külma koti. Proviisor, suur tüse mees ja ta naisabilised täitsid vastutulelikult me joogipudelid veega ja lubasid meil apteegijaheduses pisut puhata.

Peale meie polnud jalgrattureid siin linnas üldse näha, nende asemel liikusid tänavail motorollerite hordid. Kui kümme rollerit korraga valgusfoori tagant liikvele läks, lõid kõrvatrummid nende undamisest resonantsi. Ka ei leidunud ei i-punkte ega müüdud kusagil suveniire (vähemalt meie ei näinud), mida Triestes ära käimise märgiks soovinuksime. Eks ta ole põhilislt tööstuslinn.

Kesklinn sarnanes justkui Riia kesklinnale, oli ainult itaaliapärane. Pikad tänavad, kõrged äri- ja büroohooned, inimjõed. Keskaegseid arhitektuurimälestusmärke polnud meil kahjuks mahti imetlema minna. Küsisime ühelt serblaselt ja ühelt itaalia noorpaarilt teed ning saime sotti, mis kursil taas orust üles Sloveenia Lipica piiripunkti poole rühkida. Tee tõusis ja tõusis, kuna Triestet ümbritseb sõõrina kõrge Sloveenia, vaid loodesse suundub mööda kitsast koridori Veneetsia maantee. Liisa, kaotanud ees- ja tagasõitjad silmist, pööraski sinna.

Meie ei teadnud Liisa on vahelt kadumisest midagi, sõtkusime ülesmäge, olime selle tegevusega ju harjunud, meist uhasid mööda mõned kohalikud võidusõiduratastel harjutajad. Jõudsime Basovizza linnakesse, ostsime poest õlut, mille etiketile oli kirjutatud: valmistatud Sloveenias Trieste jaoks ja nautisime muretult õhtust Itaalia külamelu. Meie kõrvale kogunes suur kamp inimesi, kes valjuhäälselt läbisegi itaalia keeles vadistasid – tõeline eksootika! Veigo sattus jutuhoogu vanema mammiga, nad arendasid elavat vestlust, ehkki ei saanud teineteisest sõnagi aru. Tädi kinkis Veigole nätsu ja talismani, niipalju sai Veigo aru, et tädi palus tal edaspidi seda vaadates meenutada, kuis ta Basovizzas oli.

Kui piiripunkti jõudes selgus, et Liisat polegi, puhkes paanika. Kas pöörduda kohalike võimude – grenaderide poole? Sõita rattaga alla tagasi otsima? Ta telefon ei vastanud. Siis aga saabus Liisa autoga piiripunkti. Keegi itaalia noorik oli nõutut Liisat märganud, lubas kasutada enda telefoni, kuna Liisa oma oli tühjaks saanud. Ma märkasin küll Basovizzas oma telefonis vastamata kõnet imeliku numbriga, aga arvasin et keegi helistas eksikombel ega teleofoneerinud vastu.

Sloveenia piiriäärses bensukas tabas mind mulje, nagu oleksin jälle Euroopas tagasi. Siin lõppes me rattamatk, kõigil oli sellest kahju.

Tagasitee naelaks oli Postojna Jama koobas – maailma suurimaid koopaid, aga seda peab ise vaatama minema, sest see on nagu muinasjutt, mida on võimatu edasi jutustada. Läbi tunnelite ühest stalagmiidisaalist teise viis lahtiste vagunitega rong, hiljem toimus jalgsimatk. Kohati rippusid lagedes, võlvides, orvades ja jooksid mööda seinu nagu hiiglaslikud porgandid, kohati rippusid justkui tuhanded väikesed valged jäänõelad. Suurimas koopas peetakse kontserte, see mahutab kuni 10 000 inimest. Viimasel ajal on mindud üle spetsiifilistele, just siia miljöösse sobivaile kontserditele.

Basseinikeses võis jälgida valgedi sabakonnalisi prooteusi (nn. Valgeid salamandreid), kes on pigmenditud ja tegutsevad vaid pimedas. Giid ei lubanud neid välklambiga pildistada.

Bussiga tagasisõidul magasin kõik ilusad kohad maha, uinusin 48 tundi järjepannu, ärgates vaid marketite külastuse ja öölaagri püstitamise ajaks.