Jägala jõgi

Jägala on Narva jõe järel Eesti suurima jõgikonnaga ja veerohkeim Soome lahte suubuv jõgi, kuid pikkuselt Keila ja Pirita jõe järel alles kolmas.

Jägala ja Pärnu jõgi algavad teineteisest 5 km kauguselt, esimene Kihmelt, teine Roosna-Allikult (Jägala alguseks peetakse ka Ahulast algavat kraavi või sellega liituvat Aravete lähistelt algavat Neitla peakraavi). Seejärel voolavad nad kõrvuti läbi Kaalepi-Hiripilli raba teineteisest kõigest 2 km kauguselt. Nende vahele on kanalgi kaevatud. Kuid siis pöördub esimene põhja, teine lõunasse. Jägala ja Paunküla veehoidla vahel on 25 km allavoolu omakorda kanal, teine kanal Jägala ja Pirita vahel algab enne Kehrat Kaunissaare veehoidlast ja lõpeb Veskitaguses. Kõik need kanalid on kaevatud selleks, et täita vajadusel Ülemiste järve, kui see ei suuda üksi Tallinnat veega varustada.

Pärnu jõgi on kanuuga sõidetav alates Paidest, kus see ühineb Esna jõega. Jägala jõgi on kanuu või süstaga „laevatatav” peaaegu algusest – Kiigumõisast. Jägala on 97 km, Pärnu 144 km pikkune. Jägala jõe sängi langus on 82 meetrit, millest 8 m Jägala joal, Pärnu jõel 78 m. Jägala jõe peamised parempoolsed lisajõed on Ambla jõgi, Tarvasjõgi, Jänijõgi, Mustjõgi ja Soodla jõgi, vasakpoolne Jõelähtme jõgi. Kõik lisajõed nagu Jägalagi on kohati pikkadel lõikudel kaevatud sirgeks ja toimivad kuivendussüsteemide peakraavidena.

Enne vette minekut võib jõest paremal, teisel pool suurt Kiigumõisa väljamäge (mille servas paiknesid vanasti talud, nüüd on siin vaid üks majapidamine) imetleda 4,9 meetri kõrgust ja 22 meetrise läbimõõduga jämedateralisest graniidist Kiigumõisa rändrahnu, mis on kandunud siia viimasel jääajal mandrijääga Lõuna-Soomest. Euroopa 65 suurimast rändrahnust (jääajal oma algsest asupaigast teisale rännanud suurkivist) 60 asub Eestis. Kivi tagant algab jõhvikarohke Kaalepi raba.

Kiigumõisa-Vanaveski (12,5 km, 4,5 h)

Vanaveski-Simisalu (8,5 km, 2,5 h)

Napuveski-Vetla (12,5 km, 3,5 h)

Kiigumõisa – Vanaveski (12,5 km 4,5 h)

Kanuud paneme vette otse Kiigumõisa allikate juurest. Need on Pandivere kõgustiku servaala ning Kõrvemaa Maastikukaitseala piiril asuvad allikad, kus põhjavesi tõuseb maapinnale ja toob Jägalasse lisavett, mistõttu Jägala saabki kanuutatavaks. Allikaid paikneb jõe mõlemal kaldal, suuremad neist moodustavad 4 rühma: Uuemardi (kolmest lehtrist koosnev tõusuallikate rühm), Kuhjamäe (suurim, 60x20 m suurune allikas), Mustaaugu (kaks süsimusta turbapõhjaga allikajärve), Miku (sinaka veega kuni 20 m läbimõõduga allikas).

Jõgi kulgeb oma looduslikus käärulises sängis soiste või rabamännikuga kaetud kallaste vahel. Aeg-ajalt paistab kõrgem puudetukk – soosaar, millest paremaid näiteid on Tõugussaar paremal kaljukotka peasaga. Kaldavees õõtsuvad pikavarrelised parthein, metskõrkjas, laialehine hundinui, vee all heljub vesikuusk, vee peal penikeeled. Et jõgi tugevasti lookleb, on algajal kanuu juhtimisega tegu, vool viib sageli veesõiduki ninapidi kaldasse. Ühes kohas on takistuseks sild ning kanuud tuleb vedada mööda maad ümber selle, kahes kohas on näha silla jäänuseid, ilmselt on üle jõe kulgenud talitee. Kõikjal on kobraste tegevuse jälgi – langetatud ja söödud puid, käike kaldas, pesakuhilaid.

Vanaveski turismitalu on rajatud kunagise veski kohale. Siin tuleb kanuud ja pagas taas ümber silla lohistada. Vanaveskil saab paviljonis puhata ning kokkuleppel omanikuga grillida ja muid turismitalu teenuseid kasutada.

Vanaveski – Simisalu (8,5 km 2,5 h)

Pärast Vanaveskit kulgeb jõgi koridorina kõrkjate vahel, hargneb korraks kaheks (tuleb hoiduda paremale harule) ja pakub mõnu läbida kiirevooluline, aga ohutu kärestik. Seejärel koosneb jõgi pikkadest sirgetest, mida palistavad puiesteena puud, pms. kased. Mõnel lõigul on kõik jõeäärsed puud kobraste poolt latvupidi vette langetatud. Kohata võib kobrast ennastki. Vahel tõuseb põhjast saladuslik mullirida (kobras? konn?)

Jõe sirgus on tingitud 1968. aasta maaparandusest, mil Jägala õgvendati ning rajati kahel pool seda ulatuslik kuivenduskraavide võrk.

Iga mõne aja tagant suubub jõkke mõni magistraalkraav. Paremal pool jõuavad mitu magistraalkraavi algul jäänuk- ehk endisesse looduslikku jõesängi ja seda kaudu jõkke. Üht vasakpoolset kraavipidi saab sõita Matsimäe Pühajärve.

Paremal kaldal on näha kuivendatud rabamännikud, vasakul kidurate mändidega lage Laeksaare raba. Aerutada on mõnus, kuna kanuu on sirges sängis hästi juhitav. Simisallu jõudmisest annab märku liimpuidust sild kõrgel jõe kohal. Simisalus on paremal kõrval teinegi sild üle endise ehk loodusliku jõesängi. Sillast vasakule jäävad vaatetorn ja matkakodu (vt. Simisalu – Laeksaare matkarada, Simisalu – Matsimäe matkarada).

Napuveski - Vetla (12,5 km 3,5 h)

Napu sild taastati 2003. a. Silla lähedal asus kunagi Napuveski veski ja talukoht. Napu silla kõrvalt on hea kanuusid vette panna ja välja võtta. Napuveskist allavoolu on mõlemat kätt luhaheinamaad, taamal Kõrvemaale omased männimetsad. Kaldad on kohati kõrged, mõlemal pool praegust jõesängi leidub rohkelt tiike, kunagise jõesängi jäänukeid. Koprad on langetanud vette mõningaid puid.

2,7 km pärast saabub Jägala-Paunküla tamm, mille eel suundub vasakule Paunküla veehoidla poole kanal. Poole kilomeetri kaugusel kanalil paistab ülepumpamisjaam. Kui sageli vett üle on pumbatud, ei tea. Tammist saab sõita alla vasakul oleva avause kaudu.

Veel 2,7 km ja saabub Külvandu sild, misjärel jääb vasakule kruusatee ja väike küla. Kus tee jõest veidi eemaldub, paikneb luhaheinamaal pisuke rõhtpalkidest küün, mille juures on kena väikest sõidupausi pidada. Palkidel on üsna suured vahed, et hein paremini kuivaks. Varsti pärast küüni paistab vasakult kaldalt Nirgu rändrahn. Kallastel on näha inimasustust, üks hubane elamu paikneb otse jõeveerel ja jõkke laskub kiviktaimedega terrass. Tänapäeval vähem kui 50 m kaugusele jõest ehitada ei lubata.

Jõest umbes kilomeeter vasakul kulgeb 17 km pikkune Voose - Matsimäe oosistik, mis algab Vooselt Luurimäega ja lõpeb Matsimäe järvede juures. Jõekaldad aga tõusevad taas kõrgeks, vasakul on näha 1930 avatud, 1940 lõhutud ning 1991 taastatud Vabadussõja Voose - Saia liini mälestusammas.


Jões on vool muutunud kiireks. Vesi on päris madal ja täis suuri ja nähtamatuid veealuseid kive, mille asupaiku reedavad siiski poolringid veevoolus. Pöördudes ümber jõeäärse või peaaegu jõesisese soojaku paremale laieneb jõgi otsustavalt ning osa metsa - hallid lepad, aga ka kuused kasvavad lausa keset vett. Vetlasse jõudes näeme selle põhjust: silla alt läbi sõudes liugleme Vetla veskitammi varbadeni, millega jõevesi üles on paisutatud. Siinne kahe 50kW turbiiniga hüdroelektrijaam toodab praegu energiavõrku elektrit; kunagi jahvatati siin veejõul vilja ja saeti laudu.

Enne maanteesilda vasakut kätt künkal on Vabadussõja Vetla lahingu ausammas. Seda on kolm korda avatud (1932, 1942, 1990) ja kaks korda lõhutud (1940 ja 1945). 1919. aasta 1. jaanuariks 1919 oli Eesti sõjavägi taandunud nn. Jägala jõe joonele ning 4. jaanuaril üritas Punavägi suurt pealetungi Tallinna poole Kehras ja Vetlas, kusjuures punaväelaste poolt võitlesid Tartu ja Viljandi kommunistlike kütipolkude võitlejad, seega ka eestlasi. Ürituseks see jäigi, üle Jägala Punavägi ei saanud ning sealt alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. 4.01.1919 toimunud Vetla lahing oli üks sõja murdelahinguist. Langenud punastele küttidele püstitatud ausammas asub Vetla-Voose tee ääres vasakut kätt metsas. Selle kavandasid Jaak Soans ja Arseni Mölder ning see avati 1969.
Vetla vabadussõja ausambale on kirjutatud: „Vähenda sammu, paljasta pea. Siit löödi tagasi Eesti iseseisvust ja vabadust hävitav vaenlane 5-6. I 1919.” Punaküttide ausambale on kirjutatud: „Siia on maetud 1919. a. jaanuaris II Viljandi Eesti kommunistliku kütipolgu võitlejad, kes langesid nõukogude võimu eest.”

Vabadussõja ausamba taga asub endise Vetla metskonna keskus.

Kanuumatk 13. jaanuaril 2005 Kaalepist Napuveskisse – nädal pärast 6. jaanuari Suurt Tormi.

Fotod: Kristo Kokk