KARJALA RATTAMATK 1990

Osalejate märkmete põhjal pannud kirja Paavo Kaimre

SISSEJUHATUS KARJALASSE

Kus ja millal algas meie matk Karjalasse? Algus tuli vist ebaõnnestumisest, sest Kaukaasia variant langes ära, midagi oli tarvis asemele leida. Midagi, mis pakuks uut ja oleks võimalustele vastav (rahaliselt ning peamine – ajaliselt).

Eesti oleks jäänud vist kitsaks, kuigi ka siin on toredaid paiku. Aivo idee – juniooride jälgedes Karjalasse – lõpetas rajooni otsingud.

Junioorid – Peep Põntson ja kompanii käisid sealkandis 1986.a. suvel, jälg sellest sõidust rippus suureformaadilise kaardina ühikatoa seinal nagu tähtsad riigimehed ametkabinettides. Meil igaühel on oma jumalad ja jumalused.

Niisiis – otsustatud! Jüri Kõivult saime kaardi ja marsruudi kirjelduse. Veidi kõhklust tekitasid nende rattaremondi aruanded, jalgsiminek langes aga suurte vahemaade tõttu siiski ära.

Siit algas praktiline tegevus. Koosseisust olid kindlad Aivo ja mina ja kaheinimesetelk, kuhu mahub ka viis selli, nagu elu on näidanud.Teada oli, et Kalevi on enam-vähem kindel (ta ise küll olevat kõvasti kahelnud). Piia seadis tingimuseks veel ühe temasuguse kaasamise, kelleks osutus Heli, ning oligi koosseis koos.

Tõtt-öelda saime kokku alles 18.augusti õhtul Balti jaama perroonil. Sealsamas meie ja me inventarihunniku läheduses seisis üksik rattaga kodanik, arvasime juba, et kuues kaaslane, siiski ta ei seltsinud meiega ja nii alustasime ikka viiekesi.

Kimpsud-kompsud vagunisse tarinud ning peade kohale ja istumise alla pannud, saime esimest korda hinge tõmmata. Tapa kandis otsustasime üksteisega tuttavaks saada. Meeldiva tutvuse tähistamiseks toimus kohe õhtueine, millega kaasnesid mõningased sekeldused ja üllatused. Pidime end pidevalt nihutama, et istmekastides paiknevatele kottidele ligi pääseda ja sealt provianti välja koukida.

Selgus, et Heli „Lumivalgekesed” on hoopiski hapukoored. Varsti müüakse vist šokolaadipaberi sees liivapaberit ja kohvipurgis püssirohtu jne. Meil lahenes aga olukord soodsalt, sest kurkide-tomatite juurde sobib koor küll ja meestele läks see hästi peale. Ühe naise õnnetus on mõne mehe õnn. Järgnes üksteise riietuse kriitikavaba hindamine, veidi klatši ja üksmeelne otsus une kasuks. Pisike konkurents käis küll ülemiste riiulite pärast, vastastikune soovide arvestamine andis igaühele soovitu ning saabus esimene raudteeuni.

Hommik üllatas oodatust tunni võrra varem, sest kellavahe olime unustanud. Seetõttu jäid 80% seltskonnast silmad pesemata, küll sai seda teha juba jaamahoones.

Varssavi vaksalist tassisime rattad ja muu Balti vaksalisse ning laskusime maa alla. Metroorongis koondusime ühte nurka, kuid juba järgmine jaam sundis meid ümber paigutuma, kuna uksed avanesid seekord teisele poole.

Moskva jaamas panime pakid mingi räästa alla (sadas), naised jäid valvesse, mehed tormasid olukorraga tutvuma. Valitud laagripaik osutus räpasemast räpasemaks, millest andis tunda eriline lehk. Putka taga jooksis ringi rott (mitte küll Moskva hiigelelukas, vaid tavaline särasilmne nöörsaba). Siiski oli sellest küllalt, et kohta vahetada.

Jaama teabetabloolt lugesime, et Petroskoi poole on rong juba lähema tunni jooksul minemas. Mitmest kõrgharidusest ei piisanud märkamaks, et tegu on sissetulekuajaga. Sõiduplaani ja piletikassade otsinguil ei jäänud märkamata tüüpiline jaamaelu – ajalehtedel magajad, kes on vallutanud kõik elamis-olemisväärsed nišid, pidev tunglemine, omaste hõiklemine, saali keskel kõrguvate Leninite alla koondumine. Jäätise- ja pirukamüüjad kärudega liiklemas, elav järjekord käratsevana kannul. Muidugi moodustasime meiegi tahes-tahtmatult osa sellest melust, aga soov oli siit välja. Enne kui minema saime, kujunes lemmikuks STEPHANIE – mahl itaalia moodi.

Vihmahallis hommikus ekslesime jaama lähedal, otsides mõnusat kohvipoodi. Kalevi talle omase sihikindlusega jõudis restorani kelnerinigi, see keeldus teenindamast, sest polnud me ju organiseerunud turistide rühm, vaid lihtsalt veidi hullud matkajad.

Kulgesime mööda Nevskit, vahtisime kaugelt ja lähedalt Aleksandri sammast. Kust küll leiti füüsiline ja hingejõud sellise püstitamiseks? Sambal pühendus Venemaalt Tema Kõrgeaususele. Vene rahval peab olema ühine maapealne jumal, et teda austada, kummardada. Meil, eestlastel, on teisiti, me otsime igaüks ise oma jumalat.

Liteinõil oli näitus, mida pidasime alul van Goghi tööde ülespanekuks, tegelikult oli ainult pühendatud temale. Pildid eri tasemega. Läbi lõi ka realism – vene asulad ja ehitised, kus kõik kisub oma poole ja isepäi. Ornungist mitte märkigi.

Tund aega jäi erootiliseks reklaamitud videokinole, kus jooksis robustne lugu Josephine Nutzenbacherist.

Ja jälle jaam. Rongile minnes tegi vagunisaatja takistusi rataste osas, nõudes pagasipiletit. Kuna seda polnud, lubasime Aivoga maksta talle nõutava summa. See oli viga, tulnuks julmalt peale pressida ja kõik. Sai aga lubatud, olime sunnitud lubadust ka täitma.

Vagunis selgus, et kohtadel numbreid pole, igaüks vaadaku, kuidas saab. Siin puhkes meie matka ainuke konflikt kohalikega, kes olid pahased meie liigse kaasas veetava kola üle. Neid ärritas ülalt ratastelt kaela kukkuda võiv pori. Rongi liikuma hakates kired küll vaibusid, tõusis aga üldine leitsak, mis ei jäänud alla õhukindla kasvuhoone keskkonnale. Veerand kümne paiku Petroskoisse saabumine tähendas pääsu.

Mis muud kui rattad kokku, proovisõit ja teele. Juhatust andev mees juhtus küll olema natuke joobnud olekus, sellest hoolimata leidsime pimeda hakul Lososinka jõe kaldal kena kohakese. Olime vist rahul ja õnnelikud. Vaid korra häirisid ühest mikrorajoonist teise suunduvate noorte meeste hääled, õnneks olid nad valinud oma tee, mis meie omaga ei ühtinud.

Laagripaik sarnanes Lõuna-Eesti jõekallastele, kuiv metsaalune ja kividelt kanduv kohin.

Esmaspäev, 13. august
Lososinka jõgi – Petroskoi – Kiži saar – Petroskoi – Kosalma

Vastu hommikut algas mingi raske kellavaatamine P.K. (korra ka A.M.) poolt iga poole tunni tagant. Kell 6 P.K. õnneks lahkus telgist ja sai rahulikult edasi põõnata. Kella 7-ks oli P.K.-l kõik valmis ja sai sööma hakata. Enne üritas K.K. ujuma minna Lososinka jõkke, aga vesi oli nii madal, et vaid kõht sai märjaks. Eelmisel õhtul me A.M.-ga korralikku lõket üles ei saanud, aga kui magama läksime, hakkas lõke ise põlema. Näpuviskamise tulemusena väljus K.K. telgist ja pildus tukid laiali. Hommikul tegi P.K. küll lõkke üles, kuid lasi ära kustuda, mistõttu H.K. ta uuesti üles tegi.

Siis panime ratastega linna (K.K.-d pidi kogu aeg järele ootama), jõudsime me suure juhi ja isa P.K. targal juhtimisel sadamasse ja ostsime kiirlaevapiletid Kiži saarele. A.M. ja P.K. toimetasid nõupidamiselt välja jaamakorrapidaja, kes sümboolse tasu eest me rattad hoiuõue paigutas. Seejärel läksime linna peale, enne mida vahetasid A.M: ja H.K. häbenemata avalikus kohas rattasõiduriided linnariiete vastu.

Linna nimi oli Petroskoi ja tark raamat ütleb järgmist: Petrozavodsk (Petroskoi), Karjala ANSV pealinn; 264 000 el. (1987), asub Oneega järve läänerannikul Leningradi-Murmanski rdt ääres. Masina- (sealh. Oneega traktoritehas ja NSVL suurim paberitööstusmasinatehas) ja puidutööstuskeskus (puitmaterjal, kilpmajad, mööbel). P-s on NSVL TA filiaal, Kuusineni-nim. (sic!) ülik. (asut. 1940), pedagoogikainstituut, kolm teatrit. Asutati 1703 seoses Peetri relvatehase ehitamisega, kandis algul Petrovskaja Sloboda nime. Sai 1777 linna õigused ja nimetati P-ks, oli 1784-87 Olonetsi asehalduskonna, a-st 1802 kub-u keskus, nõuk. võim kehtestati 17.I 1918.

Kail poosetas K.K. oma inglise keelega ja A.M. kirjutas isetehtud katamaraanjahi peremehe aadressi üles. Varsti olime saarel. Kižil asub tuntumaid vene puuarhitektuuri ansambleid (restaureeritud 1956...59): Preobraženskaja e. Issanda Muutmise (1714) ja Pokrovi e. Jumalaema Kaitsmise (1794) kirik ning telkkiivriga kellatorn (1874). Tsentraalehitisliku põhiplaaniga Preobraženskaja kirikul on 22 viiel tasapinnal asetsevat kuplit, Pokrovi kiriku pikihoone lõpeb torniga, millel on 9 kaheksatahulise alusega kuplit. Rikkaliku puunikerdisega ikonostaasid koosnevad 17. ...18. saj. ikoonidest. Kižile 1960 asutatud vabaõhumuuseumi on ümbruskonnast toodud Muromi kloostri Lazari kirik (14.saj.) ning 17. ... 20. saj. taluhooneid, kabeleid, veskeid jm.

Külastasime enamikku neist hoonetest, lõpetasime võssa kasvanud kalmistuga ning tülpisime lõpuks. Me vahel puhkes arutelu Karjala ja soome-ugri rahvaste saatuse üle. Me arvasime, et kui mujal on enam arenenud kultuurid laienenud vähem arenenud kultuuriga rahvaste aladele, siis Karjalas jm. endistel soome-ugrilaste asualadel on toimunud vastupidine. Leidsime, et venelaste asurkonna laienemine tänaseks nii suurele alale on tõeline ja mõistetamatu fenomen.

Laevale istuma saades vajusid silmad kinni, suu lahti, kael puhkas, mistõttu pea jäi omapäi töllama. Kaldal selgus, et sadama korrapidaja arvas millegipärast meid saarele pikemalt jäävat, kuid leidsime ta siiski üles.

Linnariided vahetasid rattasõiduriietega koha ning algas tõsisem väntamine. Teel sattus Piia liiklusohtlikku olukorda, millest ta väljus vigastamata, kuid veidi vihasena. Ratas väljus ilma tagumise refleksklaasita.

Kosalmasse kihutades nägi Aivo parajasti üht ust lukustavat meest, kelle kohe ka õnnestunud manöövriga sisse piirasime. Tänu sellele olime kindlustanud end paadiga, ning päris oma saarega, mille leidmine ja omaks tunnistamine küll aega võttis, sest pidi see paik ju olema korraga viie inimese „oma”.

Veel, s.t. vee peal tõdesime, et igal asjal, sealhulgas saarel on mitu külge ja kõik need ei ole ühtmoodi meeldivad. Aga nagu öeldud, oma saare leidsime ja see oli oivaline.

Teisipäev, 14. august
Saar Kentjärves – Kentjärvi – Vikšitsa – Kivatši LK-ala – Vikšitsa – Voronovo – Berjozovka – Sopoha (86 km)

Hommikut ilmestas suurepärane tatrapuder, mille juures autori, A.M. oskusi kiitis tema isiklik abikaasagi. Teekeetmise kõrvalt pajatas Kalevi öisest suhtlusest süsturitest kolleegidega.

Eileõhtune kokkulepe paadilaenutajaga paadi tagasituleku aja suhtes sundis peagi väljuma sadamast vee-ekskursioonile. Aerudega töötavaid mehi huvitasid ka kaldad, mistõttu nad pöörasid paati ja pilke paremale-vasemale, millega aga ei suutnud leppida ahtrit täitvad naisterahvad, kes püüdsid kriitikaga sõudjate oskuste üle ennast tähelepanu keskpunkti seada.

Eestis on iga suurem kivi looduskaitse all, siin Karjalas on palju suuremaid kive kohati lausa lademes. Mis siis Eest suurkivides erilist on? Aga see, et jääajal kandis jää just Karjalast need Eestisse, seepärast kutsutaksegi meil neid rändrahnudeks.

Täpselt 11 olime laenutuses, kus andsime inventari e. sõiduki üle, võtsime inventari e. sõidukid vastu ning asutasime sõitma. Kohalikust puhvetist veel väiksed kõrvitsamahlad ja Kivatši poole. Eelnevalt saadud informatsiooni siivsalt järgides sattusime ärevusse õige teeotsa mahamagamise ohu üle, pärisime teadjamatelt teelistelt juhatust ning saime kindluse tagasi.

Kehaliselt kindlustusime Kentjärvi sööklas, et siis läbida kiirelt viimane lõik koseni. Ühispingutus kohalike teetundjatega saatis meid hästi sõidetavale kruusateele Vikšitsa suunas. Puhkepaus karastavaks supluseks Pertjärves, et siis sattuda tupikusse mingis farm-saekaatris. Õnneks avastasime ka õige rajakese ning peagi ületasime kaitseala piiri. Sõit läbi inimtegevusest puutumata metsa. Ja oligi see jõgi, kus pidi asuma kuulus kosk, millest sel hetkel kuuldus vaid kohinat.

Nüüd seisis meie ees küsimus, kuidas vastaskaldale pääseda. Kiirelt reageeris Kalevi, kes, riided seljast heitnud, pea ees tundmatus kohas vette hüppas ning teispool oleva paadisadama poole kroolis. Ülejäänutel jäi ainult vaadata ja oodata. Oodata mitte valget laeva, vaid rohelist vineerpaati, mis juba-juba oli koos Kaleviga kohal. K. kaebas ainult selle üle, et kelleltki polnud luba küsida, valvuriputkas paistnud mehike osutus topiseks. Kuju otstarvet võib küll aimata, imelik tundus see siiski olevat.

Varustust tooma minnes märkasin nüüd ka koske ennast ning kohe-kohe üritasime tema juurde pääseda, mis aga ürituseks jäigi. Pampude juurde pöördudes tervitas meid kolm looduskaitsetöötajat, keda oli häirinud tundmatu paadiärandaja ja nad olid teise paadiga järele tulnud. Aivo märkis pärast, et Kalevi nägi nende keskel välja nagu patune koolipoiss, Kalevi arvas sedasama meie kohta. Eks me ähmis olime kõik.

Tutvustasime vastastikku üksteist, pidasime lühikese vestluse ning mõlemad grupid pöördusid tuldud teed tagasi, meie kaotajatena, nemad võitjatena. Lapilistes riietes mees, nuga vööl, näis olevat nende pealik. Neid ei andnud kuidagi ära rääkida, et nad meid üle jõe viiks, nad käskisid tagasi minna ja tulla ringiga uuesti „õigelt poolt, sealt, kust tulevad turistid”. Ring oli aga väga-väga pikk. Ometi – saime keeluala, selle metsi näha ka tagauksest.

Õhtupoolikul nautisime rattasõiduvõlusid, sest võtsime nõuks jõuda Kivatšile ligi ka „õigelt poolt”. Ööbimiskohta otsides osutusime olevat Sopohas, kus teeristis külitavate lätlastega mõned repliigid vahetasime ning statsionaarsesse telkimisplatsi suundusime.

Vaimustusime õhtusest mustikakissellist ning oleks marju liitrite viisi korjanud, kui mitte öö tulek poleks seganud. Aga ta tuli ja segas.

Kolmapäev, 15. august
Sopoha – Kivatsu – Kontupohja – Mänselga – Kedrjärvi – Ližma – Äänisjärve kallas (89 km)

Hommikuks oli mustikavaimustus möödunud. Kotipõhjast leiti üles juba jäädavalt lahkunuks tunnistatud laudlina.

Kõikide kohmitsemiste lõppedes saime tund aega plaanitust hiljem minema. Siin tuleb mainida, et Kalevi oli küll pealesunnitud „sõjakommunismipoliitika” vastu, mis nõudis varast üles tõusmist ning väheseid magusakoguseid. Pedantselt sellest küll kinni ei peetud, kuna keegi ei soovinudki seda.

Varahommikuselt rutates olimegi „õigelt poolt” Kivatši LK-alal, mis... asub Kondopoga rajoonis, pindala 104,6 km². Piklikel seljandikel kasvab kesktaigamets (valdavalt mänd, vähem kuuske ja lehist), seljakute vahel nõgudes on sood ja järved; kaitseala paikneb pärna, sanglepa ja jalaka levila põhjapiiril. Loomastikku kuuluvad pms. orav, valgejänes, põder, karu, rabapüü, metsis. Kivatši Looduskaitseala on asutatud 1931.

Meile jäi eelnevaile puuliikidele lisaks silma hulgaliselt haaba. Muidugi, tee pealt näeb ainult teeäärseid paiku. Ükski loom meie jalgrattagruppi uudistama ei tormanud, nii jäigi kohaliku faunaga sinasõprus pidamata. Ainult üksik naarits (pärast mõningast omavahelist vaidlust leppisime kokku, et see oli naarits) ukerdas kose ligidal.

Kivatši kosk (karjala keeles KIVATSU) ise on 11 meetrit kõrge ja sobib suurepäraselt selleks, et temaga koos teha üks grupipilt. Tervet gruppi ei õnnestunud küll kokku saada, sest keegi pidi aparaadi taga ka olema.

LK-ala keskuses oli heisatud Leedu lipp ning loodusmuuseum suletud nagu igal kolmapäeval. Kalevi tervitas kontoris istuvat juhtkonda (nende hulgas juba vana tuttav lapiline kutt), päris neilt üht-teist, olulisemalt teadjamaks ei saanud.

Lahkusime tuldud teed Kondopoga suunas.

Kondopoga (KONTUPOHJA) – linn Oneega (ÄÄNISJÄRVI) ääres, 32 000 el. (1974). Tselluloosi- ja paberikombinaat (1/3 N.Liidu ajalehepaberi toodangust), puidu- ja ehitusmaterjalitööstuse ettevõtted. Puukirik (1774). Linn a-st 1938.

Veendusime, et linnas on ka kohvik, kus saab lõunat süüa ja kaasaegsete majapidamistarvete kauplus. Üks lahke tädi kutsus teed jooma, millest aga viisakalt loobusime, istudes hoopis ratastele ning võttes kursi põhja suunas. Siis me veel ei teadnud, et järgneb rängim pärastlõuna.

Alul oli päris põnev – tugevad tõusud ning uljad laskumised, mida kuulutasid ette liiklusmärgid 1.14 ja 1.13. Enim kõneainet pakkus hiljem sisse-(alla-) sõit Ližma asulasse, kus laskumishoo pealt tuli kurvides ületada poollagunenud sildasid.

Aga enne seda olime Mänselgas, kus meist mööda sõitnud autoturistid olid vestlushoos kohaliku ettevõtja-arhitektuurikaitsjaga. Sealse puukirikuga alustasid aasta eest tööd Leningradi restauraatorid, nüüd aga seisis see suletuna „valmimisjärgus”.

Küla masendav seisukord paistis silma mitte ainult kirikutornist, seda hoomasime ka kahe jalaga maa peal seistes. Kokkuvõtvalt ütles Aivo mõned kilomeetrid hiljem: „Sellisest kohast ei saagi ühiskonnale kasulikku produkti tulla.”

Tee äärde jäänud lageraiestike servas nägime nimesilte. Ilmnes, et igale lageraielangile on antud mõne silmapaistva nõukogude inimese nimi. Näiteks Gagarini-nim. lageraie või midagi sarnast.

Läbides Ilemselga ja Kedrjärvi asulad, jõudsime eelmainitud Ližmasse. Viimane asus jõesuudmes Oneega järve lahesopis ning kujutas endast väikest kaluri- ja sadamaküla. Huvitava väljanägemisega oli jõe kallas, paistis turbapaljandine; mis seal tegelikult avanes, jäigi selguseta.

Siin avastasime Heli kasutada oleval Kalevi rattal puuduvat mõned kodarad, s.t. kodarad olid alles, aga katki. See oli esimene tõsisem jalgrattarike teekonnal.

Kolmekesi proovisime Äänisjärve vett, Piia puhkas, Kalevi siirdus laagripaiga luurele. Külast väljudes ühinesid Piia rattakella tilina mõjul temaga mõned kohalikud lehmad, kelledele tundus see hääl sarnanevat oma juhtlehma kellukaga.

Kavatsetud paarikilomeetrine rännak laagripaika kujunes pikaks ja tüütuks sõiduks uuesti järveni jõudmisel. Lootus Äänisjärvele hakkas juba kustuma, kui paremalt helkis veepeegel ning pääsesime väntamisest.

Õhtune õnn tõi kaasa julma öö – telgi vallutasid sääsed.

Neljapäev, 16. august
Äänisjärve kallas – Käppeselga – Unitsa – Fedotovo

Sääskedega sõdimisest väsinud ning lõpuks uinununa äratas meid senikuulmatu hääl – tegu oli erilise korinaga, nagu oleks üks Ližma lehmadest rotimürki neelanud ja nüüd telgi taha oksendama tulnud.

Kiikasin välja ning nägin hoopiski varaseid kalamehi oma kummipaati pumpamas. Sellest too korin. Küsimusele, kas järves ka palju kala, tuli vastuseks, et omajagu, aga ujuvad ringi. Umbes tunni pärast oli selge, et mõni enam ei uju.

Hommikused matkasellide näod nägid välja toredad – kellel puru silma all, kellel niisama ümar.

Keetsime teed ja lesisime tule ääres, kui esimene (nagu hiljem välja tuli – ka viimane) vihmasagar meid jalule ajas, et telk jm pakkida. Õnneks lõppes taevas vesi.

Lahtise kivikruusaga teekate raputas meid kuni Käppeselga eeskülani. Külas tehti parajasti ajalugu – kommunismi teine osapool, elektrifitseerimine, käis täie hooga.

Kauplusest saime väärtinformatsiooni Käppeselga söökla kohta ning kohe järgnesid ülikiired viis kilomeetrit. Olime selle päeva viimased külalised, sellest hoolimata teenindati heal tasemel. Veidi häiris seinal rippuv translatsiooniraadio oma detsibellidega, Kalevi summutas need. Siin selgus, et hakkan vanaks jääma – unustasin nimelt oma rahakoti toolile. Poole tunni pärast rattasadulas küll avastasin apsu, ent Kalevi oli maha jäänud rahakoti oma kilekotti korjanud, kust see omanikule tagastati.

Asulas demonstreeris mootorrattaga südametemurdja meie daamidele oma oskusi. Naised ei reageerinud, võtsid suuna hoopis Fedotovole, mis meilgi muud üle jäi.

Metsavahel pildistasime endid kivide kaisus. Kuna maastik on sealkandis soine, oli tee-ehitusel täidisena palke kasutatud ning saadud päris hea lõpptulemus. Viisteist km läbisime lennul.

Unitsas sai teoks järjekordne suplus ning esmakordne happening. Viimane oli seotud senini arusaamatu spiraaltraadiga. Üheskoos leidsime, et tegelikult on kogu Unitsa küla küllalt vallatu happening. Ujuma läksime lagunenud kaldasillalt, mida ekslikult ujumissillaks pidasime ja vaevaliselt sellel kakerdasime. Järsku tulid külanaised ämbritega ja pahandasid, et me ujume nende joogiveevõtukohas. Nojah, neil ju graniitpinnas, kust nad peaksidki põhjavett saama, kivi sisse ei saa kaevu kaevata. Aga on nad siis lesed, et pole mehi, kes mõne laua ja naelaga silda kohendaksid?

Me sõit jätkus, aga vaid kuni esimese teeristini, kus meil mõistus otsa sai. Aivo kihutas tagasi külla mõistuse järele ning oli sellega peagi tagasi. Ometi pidime ikkagi siia teeristi uuesti tagasi tulema ja vigade paranduse tegema, sest Aivole teed juhatanud külamees oli pärast suitsu lõpetamist järeldusele jõudnud, et seletus läks nihu. Väga tore temast, et meid taga ajama kärutas ja veelkord selgitusi jagas. Kas keegi meist oleks nii talitanud?

Õigel teel oli hulgaliselt auke-lompe, paremat kätt jäi „võidukultuur”, mida tähistas toki otsa löödud rääbakas tahvlike. Kahjuks jäi märkamata Petrušino külakene, mida olime plaaninud vaadata. Kõrgendikult „pilve piiril” avanes väga hea vaade ümbrusele. Kaunist hetke nautinud, jätkasime allamäge. Siin ei arvestanud Heli massiinertsiga, mille tõttu oli lähedal katastroofile, Aivo sattus olukorrast vaimustusse, aga viskas ise uperpalli. Piia kiljus, mina naersin ja Kalevi ei saanud aru, miks üks mees võsas ukerdab.

Fedotovos selgus, et leivapoodi seal pole, sama kordus ka Šungas, ometi ei lasknud me end sellest häirida ning suundusime ikka laagripaika, kus viimast korda seadsime üles oma majapidamise. Õhtust kujunes happening.

Reede, 17. august
Fedotovo – Karhumäki (36 km)

Seekord oli hommikul aega küll, teadsime ju täpselt päevast kilometraaži ja asfalti olemasolu. Nii et kerge lõbusõit linnani.

Lahkumispilti üritasid teha kaks fotoaparaati teha korraga viitpäästiku abil, käitusid aga erinevalt ning me hakkasime neis kahtlema. Seepärast pidid nad kordama sama ülesvõtet samadest nägudest õige mitu korda. Nüüd rahunesime, olles enda ja aparaatidega rahul ning lahkusime. Laagriplats pidanuks küll palju viisakamsse seisukorda jääma, aga olgu see meie südametunnistuse asi.

Matka vältel oli Kalevil kiirusest nappinud ning ta tuli välja projektiga, mis ka teostati. Nemad Aivoga sõitsid ette pileteid kindlustama, kolm ülejäänut kulgesid rahulikus tempos. Raudteejaama astusin siis, kui Aivo-Kalevi parajasti piletite eest raha letile ladusid, eelnevast palaganist kuulsime nende endi suu läbi. Arusaamatusi oli tekkinud mitmeid (rongi väljumise kuupäev jms). Targemaks saime lühendi asjus. Leningradis arvasime, et see võiks olla , selgus aga, et polegi.

Raudteesillal arendasime kihlvedusid, linnasõidul märkasime tanki ja selle postamenti remontivaid naisproletaarlasi. Puhkes sundimatu vestlus, kus mõlemad pooled avaldasid arvamust tänase ühiskondlik-kaubandusliku situatsiooni üle. Olulisi ettepanekuid ja üleskutseid kummaltki partnerilt ei esitatud. Vestluses osales ka möödakäijate-kojuminejate esindaja. Tanki alusel oli tekst, et see on pühendatud vapratele nõukogude võitlejatele, kes lõid tagasi saksa ja soome anastajad. Üks tädi avaldas arvamust, et kui „soome anastajaid” poleks siit tagasi löödud, elaks ta praegu Soomes.

Kuna rongidele on kehtestatud sõiduplaan, olime sunnitud sellega arvestama ning valmistama ette oma sisenemist reisirongi Murmansk-Leningrad.

Vagunis ootas järjekordne üllatus (kaua võib?) kohtade vaba valiku näol. Kaaslaseks saime naisterahva, kes osutus (pärast seda, kui olime lubanud teda välja süüa ning maininud sihvkanärimise jälkust) eesti keelt mõistvaks. NB! Saa inimest enne tundma, kui hakkad teda taga rääkima.

Närisime siis koos tädiga veidi tädi sihvkasid. Tädi osutus soome verd karjalalaseks. Aga ta unustas Leningradis oma sooja villase suurrätiku rongi. Kuna tädi enda ja ta koduküla nimi olid meile meelde jäänud, siis läks Kalevi kodus Tihemetsa sidejaoskonda talle rätikut ära saatma. Sidejaoskonna juhataja tõrkus teenindamast, kuna Eestis oli kehtestatud riietusesemete väljasaatmise keeld. Veenmise peale asus ta siiski rätti sisse pakkima, mainides, et ta võib kaotada selle pärast oma töökoha.

Tüüpiline rongisõit kestis Leningradini, kuhu saabusime poole viie paiku.

Laupäev, 18. august
Leningrad

Matk ratastel lõppes eelmisel päeval, seepärast võiks ülevaate lõpetada. Kuna aga alustasime Tallinnas Balti jaamast, eks pöördume siis sinna ka tagasi, et ring täis oleks ning meenutame sekeldusi laupäevases suurlinnas.

Piletid saime alles hilisõhtuks, mistõttu järgneski tuiamine Nevskil jt. tänavatel.

Hiinlased said ka piletid. See oli mulle elu esimene suhtlemine hiinlastega, Aivole ja Kalevile ilmselt ka.

Linnas külastasime kohvikuid, muuseumi ja kauplusi. Raamatupoes käimise tagajärjena oli kolmel viiest kotis saksa keele õppekirjandus – ilmne arvestamine Suur-Saksamaa lähenemisega.

Tugeva külgetõmbejõuga oli etnograafiamuuseumis üles seatud väljapanek Nikolai II-st, viimasest tsaarist, ja tema perekonnast. Vaimustus saalis oli tuntav.

Püsiekspositsioon NL rahvastest mõjus meie väsinud vaimudele liialt rängalt (tegelikult ei jõudnudki enam pärale).

Vaheldust lootsime laevaekskursioonist mööda kanaleid ja seisime selle nimel pikalt piletisabas, sellest kujunes aga omalaadne saunalava-tunnike tänu meeletule palavusele ja õhupuudusele.

Jällegi läksime erootilist filmi vaatama, nii uudne asi ju. Zorro armuseiklusi lahkava kinoseansi lõpp tähendas pääsemist vabalt hingama hämarduvasse ja veidigi jahenevasse Leningradi ja pääsu koju suunduvale rongile.

Pühapäev, 19. august

Varahommik Balti jaama perroonil. Siin saime kokku, siin läheme ka laiali.

Kui meist viiest keegi kunagi meenutab... see oli siis, seal , Karjalas, on see retk täie ette läinud. Aeg on otsustaja.

Internetist pole meil veel õrna aimu.