Kodru raba matkarada

Ja heledal laudteel
ei otsa ei algust
On soohaldjal kee
katkend rindade peal
Nüüd kaotatud helmeist
kuldrohelist valgust
võib kahel pool jalgrada
leida siin-seal


Küllike Pärn

Matk algab Tammsaare väljamäelt A. H. Tammsaare muuseumi juurest ja kulgeb üle endiste soostunud rohumaade ning Kodru raba Järva-Madisele. Matk on huvitav igal aastaajal ja iga ilmaga, sest raba on alati pisut erinevat nägu, kõige värvikam ehk kevadsuvel ja kesksügisel.

Matka pikkus on 5 km; varakevadel ja vihmarohkel ajal üjutab vesi kohati laudtee üle ja tuleks jalga panna kummikud. Seda ehtsam on rabaretk.

Kunagi väljamäge poolitanud Tammsaare-Põhja ja Tammsaare-Lõuna talu piiri lähedalt laskume lodusesse metsa.

Liigume endisel sookarjamaal, millest nüüdseks on saanud vesine sookaasik, kaskede vahel pajupuhmad, paakspuud, türnpuud, maapinnal angervaksad, soo-koeratubakad, ojamõõlad, karusammal. Iga natukese aja tagant ületame purret pidi järjekordse kraavi. Niisugusi mitmekordseid kraavitõkkeid rajasid ümber Tammsaare väljamäe nii Hansenid kui ka Grosthalid, et peatada raba edasitungi ja kuivendada sooheinamaid; kraavid kaevati käsitsi. Nüüdseks on need ubalehte ja konnaosja täis kasvanud.

Sookaasik läheb edasi üle siirdesoometsaks, sookasele ja haavale hakkavad lisanduma männid ja karusamblale turbasamblad. Rohttaimedest leidub palderjane, ümaralehist uibulehte, suga-, ohtest ja maarjasõnajalga. Mätastel näeme juba jõhvikavääte, sinikavarsi, laiu murakalehti. Mätaste vahel kasvab kollast tedremaranat ja soopihla, poolparasiittaime palu-härgheina, kes imeb iminappade abil puude ja põõsaste juurtest toitaineid, kuid võib kasvada ka iseseisvalt nagu tavaline taim.

Juba mitmest purdest üle läinuna jõuame hõredamasse puissiirdesoosse. Siin kasvavad hajusalt kiitsakad sookased ja kidurad pajupuhmad. Sookase kõrval leiame maadligi põõsastena kasvavat vaevakaske ja madalat kaske. Vaevakask on jäänuk ehk relikt 10 000 aasta tagusest jääaja lõpu perioodist, mil Eestis oli tundrataimestik. Ta kasvab 0,5...1 meetri kõrguseks. Tal on umbes ühe sentimeetrise läbimõõduga ümmargused lehed. Madal kask kasvab temast poole kõrgemaks, ta lehed on piklikumad ja paari sentimeetri pikkused. Kuni 22 m kõrguseks kasvavat sookaske ja kuni 35 m kõrguseks sirguda võivat kuiva maa lembest arukaske kasvab mõnel soosaarel kohati läbisegi.

Puissiirdesoos leidub nii madalsoo- kui ka rabataimi. Silma hakkavad heljuvad villatutid. Need on alpi jänesvilla, tupp-villpea ja ahtalehise villpea pähikud, viimasel on terve tutikimp varre otsas.

Jõuame metsasele väikevoorele – Palgissaarele. Tegelikult kerkib soost mitu mineraalmaapõndakut, mis on omavahel ühenduses. Seljandikul kasvab kuuske, mändi, haaba, soo- ja arukaske, halli leppa. Taimkate on lopsakas ja liigirohke. Juuni algul puhkeb õitsele kumariini lõhna levitav maarjahein. Rohukattes leiame valget ristikut, karvast hunditubakat, aas-seahernest, kannikesi, kellukaid, keskmist ristikut, kevaditi kullerkuppe, pääsusilmi, nurmenukke. Lubjarikka pinnase tõttu näeme siin madaraid – pehmet, värv- ja rabamadarat. Alusheintest on näha väriheina ja tarnu, pealisheintest arukaera ja rohkepähikulist luht-kastevart. Palgissaarel kohtab leppade ja sarapuude juurtel parasiteerivat käopäkka – täiesti klorofüllita kahvatulillade lihakate lehtedega taime.

Edasi läbime siirdesooriba, mille lõpus ulatub pilliroog rinnuni. Maapind üha tõuseb, kuni jõuame Kodru ehk Tipu raba servale. Kui kõrkjad andsid veel tunnistust liikuvast veest, siis raba moodustub seisvas vees poolenisti kõdunemata jääva taimemassi jäänustest ning kerkib aastatuhandetega ümbritsevast pinnast kõrgemale. Siit algab hõre sookailumännik, kus alusmets peaaegu puudub. Sookailu kerajad õisikud levitavad rabamännikutele nii omast uimastavat lõhna. Vanarahvas kasutas sookailu tiisikuse ja jooksva raviks, teda pandi õlle sisse. Ta sisaldab närvimürke leedumkamprit ja ketooni.

Kui sookail õitseb jaanipäeva paiku ja vahel ka hilissügisel, siis kanarbik augustis. Ta violetsed mahedalt lõhnavad õied muudavad raba sellal nauditavaks. Õitest saab maitsvat teed.

Sinikad sobivad söömiseks ja hoidisteks nagu jõhvikadki. Väikesed mustad kukemarjad on mõrkjalt maitsetud, ent karjalapsed söönud neidki.

Kanarbiku ja sinika kõrval toituvad rabaputukad küüvitsa ehk joovika võluvatest roosakatest õitest. See väike taim on aga väga mürgine. Parkainesisalduse tõttu kasutati teda varem musta värvi saamiseks.

Südasuvel võib siinkandis kohata mitut liiki käpalisi: kuradi-sõrmkäppa, kahkjaspunast sõrmkäppa, roomavat öövilget, harilikku käoraamatut. Sügise poole puhkeb lodukohtades õitsele valge õiega ädalalill, mis lõhnab just keskpäeval päikese käes, mitte kannikeste moodi õhtuti, ja mida kutsuti seetõttu päikeselaternaks.

Ületades viimase papa Hanseni kaevatud kraavi, oleme puisrabas. Üle madalate mändide hakkab paistma Järva-Madise kiriku torn. Umbes matkaraja koha pealt kulges vanasti talitee Tammsaarest Järva-Madisesse, mis oli üle küngaste kulgevast kuivast teest tunduvalt lühem. Mändidel on siin hapnikuvaeses liigniiskuses jäänud kasv kängu ja paljudel on omapärase kujuga harali okstega võrad. Kolme kuni viie meetri kõrgune mänd võib olla 80...100 aastane. Kasvu pidurdavad neil ka turbapinnases leiduv CO2 ja ainevahetuse mürgised jäägid. Nende elu peab päris piin olema – nagu jaapani bonsaidel.

Hapnikuvaese seisva vee tõttu ei kõdune surnud taimed soos mullaks, vaid poolkõdunemata massiks – turbaks. Mida paksemaks muutub turbakiht, seda vähem taimeliike suudab seal elada. Kodru raba turbakihi tüsedus on kuni 8 meetrit. Lehed on rabataimedel kitsad, tihti nahksed, nende elutegevuse käigus tekkivad ained muudavad nad söödamatuks loomadele ja vastuvõtmatuks paljudele bakteritele ja seentele. Rabas võimutsevad turbasamblad, kes suudavad toituda vaid sademetest ja õhus hõljuvast tolmust. Neil on võime imada endasse suurel hulgal vett.

Edasi liikudes muutub rabapind laiguliseks ja vöödiliseks. Kõrgemail kuivemail peenrail kasvavad üksikud männid ja esineb tihe puhmarinne, peenrad vahelduvad heledate madalate vaonditega, kus kõiguvad tuules tupp-villpead. Veel edasi asenduvad heledad lapid vesiste või mudaste älvestega. Mõned neist on kaetud rohekaskollase linikuga valge nokkheina pähikuist, siin seal roosatavad putuktoidulised huulheinad, mille lehtedel pärlendab liimjas eritis. Rohkem leidub ümaralehist, vähem pikalehist huulheina; nad võivad anda omavahel hübriide. Huulheinad on hea näide taimede kohastumisvõimest. Lehele kinni jäänud putukad ärritavad lehepinda, kutsudes esile valke lagundavate fermentide vooluse, mille toimel putukas seeditakse. Huulhein võib elada ka putuktoiduta, ent on putukaid süües jõudsam. Arvatakse, et huulheina leht pärast kuni nelja putuka seedimist sureb.

Nüüd jõuab matkarada laugastikku. Laugas on pisike soojärv. Laugaste hulk ja suurus sõltub sademete hulgast ja kevadel lumesulamisvee rohkusest. Ühe lauka juurde pandud lauad võimaldavad sinna ujuma minna. Laukavesi soojeneb kevadel varakult ja seal kannatab ujuda hilissügiseni. Laugaste koha peal asub matkaraja kõrval 5 meetri kõrgune vaatetorn.

Rabas ei näe ega kuule linde just sageli. Ometi elutsevad siin kevaditi kisavad kalakajakad ja raba-hõbekajakad, kelle pesad paiknevad laugaste ning älveste saarekestel või kallastel. Nukker „hüü” kuulub põldrüüdile. Tavaliseks haudelinnuks on siin mudatilder, harvem kohtab punajalg-tildrit. Siin pesitsevad ka sookured.

Eemalt hakkab paistma Vibujärv – 1,5 ha suurune käärulise kaldajoonega rabajärv. Matkarajalt järve poole astudes hakkab kallas kahtlaselt õõtsuma, ent kannab inimest siiski! Kallas oleks justkui alt õõnes. Sügiseti täitub õõtsik jõhvikatega. Kajakate kõrval sulistab siin rägaparte.

Ümberringi vaadates ilmneb, et Kodru raba paikneb kui suures kausis, mille servaks mineraalmaa rant. Jääaja lõpus moodustus siin suur järv, mis hakkas läbivoolu puudumise tõttu rabastuma. Vibujärv on kunagise suure järve jäänuk. Tüüpiline praegu rabastuv järv on Kodru rabast 4 km edelas asuv Kihmjärv.

Järvest kagusse jääb päris lageraba, kus ei suuda enam kasvada männidki. Meie aga suundume kirdesse; paralleelselt matkarajaga kulgeb kraav, mille kaudu voolas varem vesi Ambla jõkke, nüüd on kraav raba serval umbes. Huvitav, milleks taoline kraav kaevati, kas turba kuivendamiseks või vee varumiseks? Kraavi servades kasvavad männid jõudsamalt kui mujal rabas. Turbasambla seast leiab nüüd juba metsasamblaid: palusammalt, lainjat kaksikhammast, laanikut. Paremale jäävad väikesed Kaubassaared, kus kasvab koguni tammesid, pärnasid, sangleppi, sarapuid. Enne mineraalmaale jõudmist männik tiheneb, kohtame jälle kanarbikku, sookailu, sinikat, kukemarja, pohla.

Soost väljudes näeme taluhooneid. Rabast varusid kunagised talunikud loomade allapanuks turvast, raba servast savi pottsepatöödeks.

Matkarada lõpeb Järva-Madise kiriku ja pastoraadi juures. See ühelööviline kirik ehitati 13. sajandi lõpul, kuid tema ehitamine kestis läbi aegade. Torn valmis alles 1858. Et torni alla jääv portaal ei kaotaks oma mõju, jäeti torni alumisse ossa avar kaar.

Kirik pühitseti pühale Matteusele. Tal on kitsad, kõrged aknad, teda kasutati keskajal ka ilmselt varjupaigana.

Kiriku kantsli tegi 1650. aastatel Lüdert Heissmann, figuurid nikerdas Elert Thiele. Altar pärineb Chr. Ackermanni töökojast, altari maali autor on Tallinna kunstnik A. Sprengel. Kirikus on suur kivist hauaplaat 17. sajandist. Kirikaias paiknevad kurikuulsa Albu mõisniku Douglase kuppelkatusega hauakamber ning Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenute mälestusmärk.

1623...1633 oli Järva-Madisel pastoriks Heinrich Stahl. Ta kirjutas „Kodu- ja käsiraamatu”, mis ilmus Riias 1632 ja oli esimesi trükiväljaandeid, milles kasutati eesti keelt. Ta avaldas 1637 esimese eesti keele õpiku ja nimetas esmakordselt trükisõnas Kalevit.

1862...1905 oli Järva-Madise kirikuõpetajaks Franz Johann von Nerling, keda peetakse A. H. Tammsaare teoste kirikhärra algkujuks. Temalt ilmus 1875 matemaatikaraamat „Rehkendamise tahvlid”.

Järva-Madise küla on mainitud esimest korda 1427. a. Goldenberge külana, hiljem kiriku järgi St. Matthäi. Enne viimast ilmasõda oli siin mitu poodi (viimane pood kaotati 2000. a.), meierei (tegutses 50-teni), apteek (töötas 1977-ni), peeti laatu ja pidusid. Praegu elab vaikses külas ligi 60 inimest.

Kiriku kõrval on siin vaatamisväärseks hooneks 1898 ehitatud Albu vallamaja, selles asus tsaariajal ühtlasi vallakohus, kus käisid oma tülisid lahendamas ka Peeter Hansen (Mäe Andres) ja Jakob Sikenberg (Oru Pearu). Hoone ees on 1936 kirjanik A. H. Tammsaare auks püstitatud monument, esimene Eestis, mis püstitatud elavale kirjanikule. Narva-Jõesuus suvitanud kirjanik ise monumendi avamisele ei tulnud. Üle tee bussipeatuses olevad müürijäänused tähistavad kunagise kõrtsi aset, kuhu viis sageli ka Vargamäe meeste tee. 1946 põles rahvamajaks muudetud hoone elektririkke tõttu ära.

Järva-Madise vanal kalmistul puhkavad Tammsaare isa Peeter Hansen ning ema Ann Hansen, samuti Tammsaare-Lõuna pererahvas: Jakob ja Mari Sikkenberg. Siia on maetud Simisalu kunagine peremees, kirjaniku ristiisa Hans Grossthal (Hundipalu Tiidu algkuju) ning mitmeid teisi Albu vallas elanud ja tegutsenud tublisid inimesi.


Koostatud 1989. a. ilmunud Viktor Kapi raamatu „Tammsaarest üle Kodru raba Järva-Madisele” põhjal. Raamat sisaldab Ilmar Pere ja Tiiu Saaristi fotosid ning on saadaval A. H. Tammsaare muuseumis ja Simisalu matkakodus.