Jalgrattamatk Kuramaal

Tukums – Sabile – Kamparkalns – Talsi – Dundaga – Mazirbe – Dundaga – Pope – Ventspils

25.–28.juunil 1988; 275km

Täispikk matkapäevik 1988. aasta suvest muutmata kujul

Eellugu

Jaanipäeva õhtul saabusid Tihemetsa kolm noort daami. Oli seda palju või vähe? Vähe, kuna mitmed teised, kes plaanitud jalgrattamatkast olid lubanud osa võtta, ütlesid viimseil hetkil väga mitmekesistel põhjustel ära. Palju – sest meid oli siis nüüd jäänud vaid neli – Tiina, Sirje, Marit ja... mina. Tulen ma üksi kolme (?nõudliku?) neiuga toime? Kohkuma ei mõelnud ma lüüa.

Et kaks ratast oli puudu, ruttasin kähku Tihemetsa peale neid otsima. Asjatult traavisin kõik oma tuttavad läbi, kaotasin juba meeleheite... Viimaks sain rattad Tihemetsa metskonna juurest Kärsust. Metsameestelt saab ikka abi! Tegelikult oleksin sealt pidanud alustama. Rattad olid väga metsamehelikud – pidasid lõpuni hästi vastu.

Tüdrukud proovisid rattad kohe ära – käisid Tihemetsa jaanitulel. Kenade meeste rohkusele vaatamata tulid nad peagi tagasi. Pakkisime asjad, misjärel jäi hommikusele Riia rongile minekuni magada veel mõni tund. Sirts rääkis, et Andy olla Piiaga lubanud samale rongile Pärnust peale tulla ja meiega ühineda. Elu on näidanud, et taoliste lubadustega ei maksa eriti arvestada – aga mine toda Andyt tea!

Laupäev, 25.06

Hommikul kl ¾ 5 ajal kõikusime seljakottidega rattasadulais oma esimesi matkakilomeetreid Tihemetsast Punapargi raudteejaama. Kui rong ette sõitis, kargasin mina tamburisse rattaid vastu võtma. Tuli äkiliselt tegutseda, sest peale meie rongileminejaid peaaegu polnud. Esimene ratas kukkus külili maha; ega jäänud muud üle, kui kõik rattad suure raginaga üksteise otsa hiivata. Tüdrukud lipsasid kõrvalvagunisse. Mina taidlesin rattakuhja otsas lae all ega teadnud, kust otsast seda lenksude ja kodarate, väntade ja sadulate räga lahti kangutama hakata. Olime Maritiga just esimese ratta vagunisse putkestanud, kui silmasime... laia naeratusega Andyt läbi vaguni tulemas. Andy asus meile kohe appi. Kohtumisrõõm oli kõigipoolne. Pistsime rattad pingivahesse, pidasime pisut matka maršruudi ja kestvuse üle plaani, siis läks Andy oma vagunisse Piia juurde tagasi; meie keerasime igaüks oma pingile magama.

Mina uinusin alles tunnike enne Riiat. Ärkasin Riia eeslinnas. Äkki nägime päris lähedal hiigelsuuri laevu – ju möödus raudtee sadamast. See oli ka ainus huvitav pilt raudteeäärsest Riiast.

Riia jaamas toimetasime nüüd juba 6 ratast ja veelgi enam pampe kähku rongilt maha. Rataste maha- ja pealelaadimine oli vist selle matka tüütuim tegevus.

Olime plaaninud Ventspilsi rongiga Stendeni sõita ja seal ratastele asuda, ent pisut pettunult tõdesime, et Ventspilsi läheb rong alles õhtul. Elektrironge käib sinnakanti tihemini, kuid ainult Tukumsini. Järsku avastasime, et Tukumsi rong väljub 9.30, seega viie minuti pärast! Aga oh õnneks läks just sama perrooni äärest, kuhu maha olime tulnud. Kiire hakkas; Andy ostis jooksujalu piletid, viie minuti pärast istusimegi rahvast tulvil rongis, rattad ning kimpsud-kompsud mööda vagunit nii hästi laiali laotatud kui oskasime.

Tukums – Kandava

Tukumsisse loksusime ligi kaks tundi. Jällegi rabinal maha roninud, hakkas igaüks oma kompse pakiraamile sättima. Minu oma osutus kõige kopsakamaks, vormitumaks ning raskemini sätitavaks. Sellega oli kogu matka kestel omajagu tegemist. Algul sidusin koti püsti, raskuskese tõusis nii kõrgele, et lenks vänderdas käes kui tallesaba. Hiljem köitsin oma pambu Andy soovitusel pikaliasendisse. Andyl olid taga pakiraamil peale seljakoti spets jalgrattamatka jaoks tehtud külgkotid, ees pakiraamil aga midagi ostukorvi taolist. Seetõttu oli tal pakkida lihtne ja asjad kättesaadavad.

6-st rattast oli meil tavalisi, s.o. käikudeta 2; ühe võtsin mina, teise Marit. Tüdrukud üleüldse pelgasid veidi käikudega rattaid. Matka kestel nende arvamus paraku muutus.

Tukumsis küsisime esimest korda teed (Kandava poole). Sellest alates oli meil nelja matkapäeva jooksul kohalike elanikega kontakte üsna rohkesti. Meisse kui eestlastesse suhtuti väga hästi. Enamasti kõik pidasid oma pühaks kohuseks kinnitada, et nad venelasi ei salli ega vene keelt ei poolda. Me saime suhelda kohalikega ju vaid vene keeles, seetõttu kui nad meie hirmuäratavast puuvene keelest kohe ei taibanud, et eestlased oleme, kohtasime mõningast sallimatust. Oli veel üks häda – mida Kura tipu poole, seda enam kohtasime inimesi, kes üldse vene keelt ei osanud – eriti laste ja eakate seas.

Tukums jättis üsna hea mulje, ehkki siia näis juba päris suur hulk venelasi migreeruda jõudnud olevat. Ent et olime palju kaugemal lõunas kui algul kavatsenud, otsustasime aega viitmata teele asuda ja alustada põhjalikumat paikadega tutvumist Kuramaal (Tukumsi rajoon jääb rohkem Zemgale piirkonda).

Esimesed kilomeetrid kulusid matka rütmi leidmiseks. Järjestus kujunes selliseks: mina maakuulajana ees, siis metsandust õppinud neiuksed (enamasti nõnda: 1.Tiina, 2.Sirje, 3.Marit), lõpuks Piia ja Andy hoolitsemas, et keegi ära ei pudeneks. Kohe veendusime Läti teede headuses – ideaalsile asfalt justkui jalgrattamatkadeks loodud. Ilm oli nii lämbe, et kõik koorisid end kohe peaaegu paljaks, misjärel paljud vastutulevad autod signaali või muul viisil märku andsid, muidugi mitte mulle ega Andyle. Üks katsus läbi lahtise autoakna Maritit õlast.

Sõidutempo kujunes ehk aeglasemaks kui olin oodanud, aga nii jäi rohkem aega rahulikult ringi vahtida.

Esialgu ei juhtunud miskit erilist. 13 km pärast jõudsime Riia – Ventspils magistraalile. Üsna vastik oli, kui transiitmasinad muudkui mööda mürisesid.

Veidi enne Kandava teeotsa jõudsime õdusa maanteekohvikuni. Nagu läänes! Muidugi pidas seda kooperatiiv. Seest oli kohvik sama kena kui väljast ja meie kui eestlased väga teretulnud. Vähendamaks vene keele kasutust, üritasime hääldada noid lätikeelseid viisakusväljendeid, mida teadsime: sveiki, paldies, visu labu, uz redzešanos jm. Eputasime ka saksa ja inglise keelega. Mahe oli jahedas hämaras ruumis Secret Service’i muusikat kuulates jälgida lahtisest uksest läbi asfaldilõõsa voogavaid viljavälju, kaugeid metsatukki. Arve ei tulnudki nii soolane.

Mõne km pärast saime tollest magistraalist lahti – pöörasime vasakule Kandava peale. Paremat kätt hakkas meid saatma pidev kõrge vall – silmale üpris harjumatu pilt. Ka suurem osa Kandava linnast paiknes vist tolle valli otsas; sinna üles me aga ei läinud, vaid sõitsime lihtsalt edasi, polnud me ju veel päris Kuramaal. Ah jaa, tee äärest ostsime tuututäie maasikaid.

Kandava – Sabile

Too tee kõrval kõrgunud vall oli Abava jõe kaldavall; peale Kandavat tegi jõgi pöörde paremale ning tee tõusis vallile. Viibisime looduskeelualal. Ühes kohas teepervel kasvasid hulgakesti kuradi sõrmkäpad. Andy herbariseeris omale ühe, ta sõnas, et see pole mitte päris tavaline õievorm.

Kandava – Sabile teelt avanesid alla orgu ja vastaskõrgendikule nõnda maalilised vaated, et korduvalt tuli fotoaparaadid lahti pakkida. Mõnel tõusul tuli rattad käekorvale võtta, mõni laskumine oli nii järsk, et arglikumad matkurid lasid piduritel laulda.

Sabile asus juba Talsi rajoonis. Sabiles pidi olema keskaegne linnakeskus, kirik ja linnamägi, mistõttu otsustasime seni peaaegu pideva sõidu seal korraks katkestada. Sabile algas väikeste majakestega. Üks poisike jootis meid kaevuveega, seejärel veeresime kesklinnast läbi ja kiriku juurde puude alla päikesevarju.

Kirik oli armas, polnud aga silti, millal ehitatud (1568.a). Olime kesklinnas möödunud üsna huvitavatest eakatest majadest, üks neist oli pikk ja mitme kangialusega, paraku ei pakkunud nad silmale eriti, sest olid üsna räpakas seisukorras. Tänaval torkas silma palju mustlasi, venelasi nagu enam ei märganud.

Jätsime tüdrukud kirikaia hämarusse ning ronisime Andyga linnamäele. Ronida tuli hoolega, sest treppi polnud. Eestis on linnamägedel kogu Eesti linnamägede kaart, siin aga, nagu kiriku küljeski, polnud midagi lugeda. Oli vaid jaanitule ase. Hea, et Ligo puhuks heingi oli ära niidetud. Sabile jättis ülalt vaadatuna tõtt-öelda üsna armetu mulje. Laskusime mõttega, et kui siin linnas mõningast vaeva näha, saaks sellest tasemel turismiobjekt.

Sabile – Stende – Villa

Sabilest lahkudes oli kell juba kuus. Eemaldusime Talsi maanteed pidi Abava jõe orust peaaegu täisnurga all põhja suunas, seega maalilised maastikuvaated lõppesid. Tee kulges kui nööri mööda. Sõitsin kiirelt eest minema – kui hoog vähegi aeglasemaks jäi (näiteks tõusudel), olid parmud kohe seljas. Vist päiksest ja palavusest hakkas pea valutama. Muretsesin veidi, kas tüdrukud jaksavad; Marit polnud ikka nõus oma „tanki” kergema ratta vastu vahetama. Käikude puudumine andis tunda tõusudel – Andy ja Piia veeresid siis minust kergelt mööda. Tiinal ja Piial ei paistnud küll midagi häda olevat, aga Sirts oli märgatavalt tõsinenud.

Möödusime arhitektuurimälestise tahvliga varustatud vanast talust. Stendesse jõudsime enne seitset. See oli pikk ilmetu ridaasula, kust olime esialgu tahtnud oma matka alustada. Ent siis oleks meil kena Abava jõe ürgorg nägemata jäänud.

Peale Stendet ääristasid teed mõlemalt poolt männimetsad, mille teepoolsed serval kasvasid maasikad. Tüdrukud kohe rattad pikali ja maasikatesse! Pisut kahtlane oli nii tee ligidalt süüa, aga... Andy jõudis meile järele ja pahandas, miks me seisma jäime, aga asus siis ka ise maasikate kallale.

Varsti lõppesid metsad ja algasid Stende katseselektsioonijaama maad. Teravilja-, kartuli- ja juurviljapõllud olid varustatud etikettidega. Kartulipõldude veeres vilksatas ka nimi „Sulev”.

Peagi viis maantee üle tollesama Riia – Ventspils magistraali. Just üle – viadukti pidi. Enne seda jäid vasakut kätt järv ja kirik, kukk ja rist torni tipus nagu kõigil siinseil kirikuil. Pärast magistraali ületamist jäi Talsini vaid 5 km. Meile oli Stendes juhatatud, et pisut enne Talsit paremale pöörates jõuame järve äärde, kus saaksime ööbida. Tüdrukud kustusid juba päris ära, küsisime muudkui teed, kuid järv näis aina kaugemale eest ära nihkuvat. Mariti kurnatud näol püsis kõigest väest naeratus.

Ka aeg oli juba hiline. Sõitsime lõpuks juba üle Talsi linnapiiri, siis kohe teist teed jälle välja, ekslesime mööda teid, kuni lõpuks järve üles leidsime. Koha nimi oli Villa. Kell juba pool kümme.

Järve kõrval haigutas kruusakarjäär, otse karjääri servale varjulisse paika leidis Andy kena laagriplatsi. Sääskede ja muude pilootide poolest oli see talutavaim laagriplats meie matka jooksul. Üheskoos – telgid, mehed – lõke, naised – toit, Kalevi – grokk. Enne sööki ujusime järves, vesi oli liiga soe.

Tüdrukud ja Andy läksid küla peale piima ning vett otsima ja sattusid mingile perekonnapeole, kus neile ülevoolava lahkusega 3 liitrit piima tasuta pihku pisteti ja olemisest osa võtma paluti. Andy sai suutäie õlutki (miks küll mind kaasas polnud?). Me omad ütlesid viisakalt ära, sest hiljutise jaanipäeva tõttu oli kõigil mitu magamata ööd selja taga ja peo paneku korral poleks me järgmisel päeval Villast ehk vändapööretki eemale jõudnud.

Küla poolt kostus me laagrini bändimuusikat, üllatuseks tundsime ära sellised viisid nagu „Eidekene ketrab”, „Ühel mehel oli peni”, „Mu isamaa armas, kus sündinud ma”, „Mets mühiseb”. Jälle üks peovõimalus, ent meie kobisime rambelt telkidesse.

Paar paradoksi: Lõppenud päeval, mis oli õigupoolest ju poolik (11.30-ni reisisime rongides), sõitsime oma matka pikima päevateekonna (80 km), ja laagrissejäämise aeg, mida pidasime liig hiliseks, jäi kõige varajasemaks.

Pühapäev, 26.06

Villa – Kamparkalns – Talsi

Hommikul peale sööki üllatas ilm võimsa piksekakofooniaga ning hoogsa hoopaduvihmaga. Pugesime kõik minu kurgikile alla; telgid olid juba kokku pakitud. Tõusis jutt, et eile võinuks ikkagi kuskil peol käia. Andy vaatas märjakssadanud seljakotile ja möönis, et tal pole ju ülikonda kaasas.

Vihm lõppes õnneks. Asjad peal, kummid täis, läksime liikvele. Ilm muutus paugupealt kuumaks päikeseliseks suvepäevaks. Asusime otsima Kamparkalnsi mäge (kalns – läti k. mägi), Kuramaa kõrgeimat tippu – 174 m ü.m.p., mis ei saanud ju kaugel olla, sest ka Villa asus Talsi kõrgustiku maastikukaitsealal. Järjekordne vastutulelik lätlane, kellelt teed küsisime, nõustus meid autoga sinna juhatama. Algul sõitsime ratastega auto taga, siis viis ta minu autos mäe ligi ja tagasi, et teistele teed teaksin juhatada. Kruusatee muudkui tõusis, avanevad vaatepildid meenutasid Karula kõrgustikku. Küngaste vahel vilkus järvepeegleid. Asustus üpris hõre. Vestlesime autos Kuramaale planeeritavast aatomielektrijaamast, Riia metroost, Eesti fosforiidist. Tagasiteel olid teised viiekesi kuue rattaga juba poole maa peale vastu rühkinud. Tänasime teejuhatajaid ning väntasime teed pidi otse läbi Kampari talu õue. Ent õiget mäetippu, veel vähem teed sellele polnudki lihtne leida, lihtne polnud leida ka mõnd vene keelt oskavat lätlast, kellelt küsida. Üks memmeke pakkus taluõuel meile piima ja hakkas Andyle läti keeles midagi jutustama. Andy noogutas tähelepanelikul ilmel kaasa, jättes meile, tädile ja vist ka endale mulje, et tal läti keel selge kui seebivesi.

Lühidalt, tolle Kamparkalnsi tippu viisid meid ühest teisest talust kaks poissi, kellest vaid üks purssis pisut vene keelt. Nad polevat eestlasi oma elus veel näinud. Mäge kattis ürgmets, me poleks tippu kulgevat rajakest iial üles leidnud. Poisid isegi(!) eksisid vahepeal teelt.

Mäe otsas oli pisike lage lapike, mööda metsaalust allapoole vaadates silmasime kunagise vaatatorni mädanevaid jäänuseid. Tuul oli ta ühel aastavahetusel ümber tõuganud. Andy üritas tamme otsa ronida, lootuses ülevat maastikupilti näha, ent ei näinud sealtki läbi kuuselatvade müüri mitte kui midagi. Jälle üks turistidele kaduma läinud objekt.

Pärast vestlesime ühe poisi isaga. Saime teda, et Lätis on Läti rahvuslipp endiselt range keelu all, kui me ta näiteks ratta külge kinnitanuks (algul plaanisingi), huvituks politsei meist. Leidsime üksmeelselt, et kõigis me hädades on süüdi venkud.

Meil oli matkal oma häda. Olnuks viisakas kõigile me teejuhtidele mälestusese kinkida – vimpel vms. Meil polnud aga midagi kaasas. Poistele leidsime siiski taskukalendrid.

Õige tillukese külakalmistu veeres (umbes 15x15 meetrit) nätsutasime kuivatatud õunu ja rüüpasime Andy plaskust hommikust kisselli. Päike hõõgus taevas kui sulatusahi.

Teel tagasi suurele maanteele silmasime uhket ja omapärast villat. See väärib märkimist, kuna üldiselt olid siin talud ja eramajad tagasihoidlikuma välimusega kui Eestis või Leedus. Mõned hetked hiljem kimas Marit kevadvete poolt uuristatud auku. Esimene ratas sai banaanjaks. Andy asus julgelt kodaravõtmega algul lootusetuna näiva asja kallale. Tal kulus tubli tund, enne kui ratas jälle kahvli vahel jooksma mahtus. Nii ei saanudki me Talsi kõrgustikult veel ära. Et see juhtus järjekordse järve juures, panid ülejäänud end likku.

Talsi (läti k. „kauge(l)”) linna veeresime kella nelja paiku. Too 10 000 elanikuga linnake jättis kõigist nähtud linnadest kõige parema mulje. Täisvenkudevaba. Uue linnajao paneelmajad polnud lihtsalt üles laotud betoonkastid, vaid neil oli tegu kui ka nägu. Haljastust ja heakorda võetakse siin vist väga tõsiselt. Postimaja oli päris pilvelõhkuja.

Vanalinn paiknes ida pool ülal kõrgendikul. Romaani stiilis kirik, punaste katustega keskaegsed majad, kitsad ja kõverad kallakjad tänavad. Vanalinnast leidsime kunsti- ja koduloomuuseumi. Ehkki kell sai juba viis, meie aga polnud Villast veel kuigi kaugele jõudnud, astusime sisse.

Alumisel korrusel näidati parajasti Läti käsitöömeistrite töid – rahvalikud seinavaibad, linikud, kindad, vaasid jm. huvitasid eriti tüdrukuid. Ühes saalis olid väljas leedu meistrite puunikerdused ja maalid – lustlikud, peened, keerukad. Läti puunikerdajate töid nägime hiljem Riia Vabaõhumuuseumis.

Ajalugu tutvustavas osas jäid meelde inimjuustest kaelaehe, linnamäelt leitud 12.sajandist pärit viljaterad, rahvarõivais inimsuurused nukud, sälkudega talupoegade võlapulgad, mõnede rahvavalgustajate nimed: Valdemars, Dinsbergs, saksa sõduri vormimüts jne.

Kui välja jõudsime, oli ilm läinud päris pimedaks – taevas hallid, õigemini juba helemustad pilved. Einestasime kähku muuseumi seina najal ja kargasime rutuga sadulaisse.

Siis juhtus midagi ootamatut. Sirje, kes rihtis mingi ohtliku putuka, vist sääse pihta, lõi hoopis omal prillid eest ära. Kostis vastu asfaltit puruneva klaasi klirinat. Sirje hüüatas esimese ehmatusega, et tema peab nüüd kohe lähimasse raudteejaama suunduma ja koju sõitma, sest ta ei näe prillideta enam midagi. Veidi aega oli kesk Talsi tänavat näha seismas kohkunud, rataste najale toetunud kampa, sest lähimat raudteejaama polnud tõesti kuskilt võtta. Õnneks leidis Sirts ise väljapääsu: üks prilliklaas oli jäänud terveks, teise asemele mähkis ta leukoplasti. Nõnda muutus vaid nii palju, et stereopildi asemel nägi ta nüüd monopilti. Oma laialt lehvivate heledate juuste ja šturmahõlmadega, trotsliku ilme ning kinni plaasterdatud silmaavaga jättis Sirts nüüd vist päris võimsa mulje, sest vastutulijad piidlesid teda üpris aukartlikult.

Laskusime vanalinnast jälle alla, möödusime järvest (Südamejärv) – järve vastaskaldal paikneski linnamägi – ja põikasime sisse skulptuuride aeda. Tekkis mõte mõni graniitbüst sealt mälestuseks kaasa võtta, ent keegi ei tahtnud seda oma pakiraamile.

Talsi – Valdemarpils – Dundaga

Oli juba pool seitse õhtul, kui me Talsist Dundaga suunas lahkusime, s.t. kui meie tänase päeva teekond tegelikult algas. Tibutav vihm ei seganud, pigem jahutas ja värskendas. Tõdesime, et me Rojasse, vanasse liivlaste kaluriasulasse enam ei jõua, sest mõnesid meist ootasid ees Gaudeamus ning EÜE. Roja teele pöörasime siiski, leidsime et Valdemarpilsist jõuame küll läbi käia. Inimasustus hõrenes üha.

Valdemarpilsist hakkas esimesena silma kiriku torn (kir. eh. 1646). Kena vaikne linnake, ehkki linnaks raske nimetada, sest rattaga võis ta mõne minutiga läbida. Ta sai sellise nime omale 1926.a. rahvavalgustaja Valdemarsi järgi, varem oli ta Sasmaka. Linna serval linnamäe ees oli mölluplats estraadilavaga, ei midagi erilist. Valdemarpilsis kohtasime kõige nõukogulikumat peldikut oma Läti reisi jooksul (ka teised olid piisavalt nõukogulikud v.a. Riia Vabaõhumuuseumis).

Valdemarpilsist tagasi Talsi – Dundaga maanteele viis me „rõõmsaks” üllatuseks tagasi õudne kruusatee. Lahtises kruusas ja arvukate munakate vahel ukerdasime vist mitte üle 10 km tunnis. Koormad kippusid suurest raputusest upakile vajuma. Aga ehk oligi hea – peegelsile asfalt kippus meid vist juba liiga ära hellitama. Tol teel kohtasime meest, kes, uhiuus Partner 5000 õlal, kodu poole sammus ja meile väsinult naeratas. 60% Kuramaast katab mets ja metsameestel on siin uued rootsi riistad käes.

Ciruli küla kohal asfaldile jõudes hakkas Dundaga jõudsalt lähenema. Pilk jäi pidama teeäärsel noorel haavikul. Niisugust 15...20-a tihetüvelist puhthaavanoorendikku pole ma Eesti metsades kohanud. Umbes 5 km enne Dundagat läksid Tiina ja Andy teelähedasse tallu kuulama, ega ligiduses mõnd veekogu ei leidu, mille äärde kena laagrisse jääda. Vastuseks lajatati neile „njeepanimõmm”, kuni Andy koeraga eesti keeli rääkima hakkas. Siis läksid peremehe häälepaelad valla, küsis, kes, kust jne. Lähim järv asuvat alles Dundaga alevis. Kohe pärast seda möödusime Dinsbergsi Rahvakooli juhatavast teeviidast.

Kui olime Dundagas sees, näitas kell üle 22.Üle kõrgete tammede helkles neist palju kõrgem Dundaga kiriku tornikiiver. Laiade tammevõrade varjus läbi Dundaga kihutades möödusime alevi südames kõrguvast suurtest maakividest vanast vee(?)tornist. Dundagast läbi, pöördusime paremale, lükkasime rattad käekõrval üle põldude metsaveerde ja jäime öölaagrisse, järv mõne kiviviske kaugusel. Täna õhtul me piima enam nii lihtsalt ei saanud, kohalikud külaelanikud olid õige kitsid (vist jõusööda jaotamise normide tõttu), lõpuks õnnestus liiter osta. See oli ka ainus kord, mil kitsidust kohtasime.

Esmaspäev, 27.06

Dundaga – Slitere – lk-ala – Mazirbe – Dundaga

Hommikul tõusime tahtejõudu kokku võttes pisut varem. Ei aimanud veel, et algav päev kujuneb matka naelaks. Andy sõitis Dundaga Külanõukogu Täitevkomiteesse maad kuulama, sest üles kerkis piiritsooni probleem. Tal õnnestus kohtuda nii TK esimehe kui ka Slitere Looduskaitseala juhatajaga. LK-ala metskonda helistati ja teatati me peatsest tulekust. See oli hea. Halba öeldi niipalju, et ega me ilma piiritsooni lubadeta kaugele jõua.

Laagripaigast. Poleks arvanud, et t a m m võib olla metsahunt. Kuuseenamusega segametsas laiutasid siin-seal tammemürakad oma kohutavalt pikki, jämedaid ning haralisi oksi ega lasknud kuuskedel jt. puudel olla. T ü v e neil nagu polnudki, selle asemel tohutu vormitu, pehkinud, seenetanud, keerdunud korbalasu.

Kõigepealt kaesime Dundaga lossi ja kirikut. Lossinõlv tõusis tiigist. Loss oli võimas, rüütlivappidega ehitud, kuid käest lastud. Siseõu nägi välja hoopis rääbu. Kohtasime seal prahilasu kõrval ilusasti nikerdatud tammist ust, muidugi lootusetult pleekinud. Selles poollagunenud hoones elutseb keskkool. Kuid oli ka tellinguid üles laotud, restaureerimise plaane ilmselt peeti. Dundagasse oli peagi oodata Eesti Muinsuskaitse Seltsi esindust. Ehk panevad taolised kontaktid üht-teist liikuma.

Dundaga nime saamise legend: üks karjapoiss leidis koopast lossi. Öösel ilmutati talle unes, et mingu ta järgmisel päeval koopasse tagasi ja arvaku ära lossi nimi, siis tõuseb loss maapinnale. Kui poiss koopasse astus, lõid parasjagu lossikellad – dung-dang. Poiss ütles: „See kõlab nagu Dundaga.” Samal hetkel tõusis loss maapinnale, poiss aga kivistus. Dundagas pidi Poisikivi olema.

Kirik (alust. 13.saj, ümber eh. 16...17.saj) polnud lossist kaugel. Taas romaani stiilis. Esimene Läti kirik, mille seinal nägime silti: arhitektuurimälestusmärk. Kiriku kõrval lebasid ridastikku hauaplaadid „Freiherr”’idele ja „Freifrau”’dele. Üheskoos veerisime hasartselt raudristidelt saksakeelseid kirju.

Siis siirdusime minu initsiatiivil kohvikusse. Mind mõjutas veel jaanipäevaaegne magamatus, Sirje ja Marit tögasid mu kohvihimu.

Kolmveerand kaks kiirustasime Dundagast minema, sest lõuna poolt ligines laial rindel midagi rasket ja tinast, otsegu must mure, ning ilm hämardus üha. Vihm sai meid kätte umbes viie kilomeetri pärast. Teised tõmbusid puu alla vihma varju, mina sõitsin trotslikult lausvihmas edasi, mõeldes, et mis siis, kui too vihm peaks kestma näiteks kaks päeva? Jäämegi siia või?

Mõtted katkesid plõksti – ja vasak jalg jäi õhku rippuma. Pedaal oli ära murdunud. Jätkasin ühe pedaaliga veelgi trotslikumalt. Asfalttee läks kruusateeks. LK-ala metskonda saabusin vettinuna enne kolme. Meie ootamisest oli seal peaaegu loobutud. Arvasin, et teisi tuleb veelgi oodata, aga ennäe – veerand tunni pärast saabusid Tiina ja Marit.

Juturingis selgus, et Slitere Looduskaitseala allub vahetult ministeeriumile. Asutatud on see 1912: 2 aastat Matsalu Looduskaitsealast hiljem. Pindala on nüüdseks laienenud 15 000 hektarile, mis jaotub umbes 400 metsakvartaliks. Raietöölisi on vaid üks, sest LK-alal on mitu reservaati, kus kõik jäetakse looduse hooleks ja kus „ei tohi sääskegi tappa”, ning mujal tehakse vaid kujunduslikke raieid.

Peale peametsainseneri (loe: metsaülem) ja teadurite töötab LK-alal kolm metsavahti. Üks neist lubas meile teha väikese ekskursiooni kõrvalmajas asuvas ekspositsiooniruumis. Sõnas, et muidu teeks metsaülem, aga too ei oska hästi vene keelt.

Ootasime ülejäänud kamraade (Sirjet, Piiat, Andyt) veel ligi tunni, ja kuna nad ei saabunud, otsustasime alata ekskursiooniga. Väljas ladistas endiselt, paistis, et välimatkast LK-alal ei tule asja. Kohalikud tundsid vihma üle rõõmu – oli esimene sadu seal üle tüki aja.

Ekspositsiooniruumis nägime fotosid Slitere düünidest. Nood on taganeva mere poolt tekitatud moodustised – mõnekümne meetri laiused ja 5...50 m kõrged männikuga kaetud düünid vahelduvad sama laiade rabaribadega. Need ribad on kümnete kilomeetrite pikkused ja jooksevad paralleelselt Kura rannajoonega. Niisugune düüni- ja rabaribade vaheldumine kestab tosina kilomeetri kauguseni rannikust. Kusagil mujal Läänemere rannikul polevat nii kujukaid düüne.

Edasi rääkis habemik metsavaht meile faunast ja floorast. Suhtel. palju olevat Sliteres musti toonekurgi, kassikakke, metstuvisid, näiteks jäneseid aga väga vähe. Siia on toodud ka kopraid, kes toiduse – lehtpuude vähesuse tõttu harrastavad rändavat eluviisi, jättes kõikjale maha tammisid, tekitades sellega omajagu probleeme. Karusid ei olevat kogu Lätis pea üldse, küll aga traavib hulgaliselt ringi põtru ja metssigu. Esimesed kahjustavad metsakultuure, teised elanike kartulimaid. Lätis kehtivat rumal eeskiri, et metsanoorendike hooldamisel ja hooldusraieil tohib kasvama jätta vaid ühe puuliigi. Kui aga kased jt. lehtpuud düünidel mändide ümbert täiesti ära raiuda, piisab ühest põdrast, kes mööda düüni jalutades kultiveeritud männitaimed ära napsab ja enda taha tühja maa jätab. Põtru ja sigu peaks laskma rohkem kui lastakse. Metsavahid varjavat nende tegelikku hulka, kuna ei viitsivat jahiga jannata. Hirv olevat veelgi suurem kartulite hirm, kuid neid on vähe ja nende laskmist piiratakse.

Metsavaht Jansons leidis, et piirivalve keelutsoonis asumine tuleb LK-alale kasuks, kuna raskendab soovimatutel külalistel siia pääsu. Eriti tüütud olevat mustlased, kes suurte hordidena siia marjule saabuvat ja kelle vastu ei saa midagi ette võtta, sest neil pole raha ega passe. Ekspositsioonis oli terve hunnik eri sorti konfiskeeritud marjakombaine.

Edasi kiskus jutt poliitikale. Lätlasi olevat Lätis veel 49%, Riias aga 32%. Palju segaabielusid. Ent siingi ärgatakse. Daugavpilsi HEJ ja Kuramaa aatomielektrijaama ehitus pandud rahva nõudmisel seisma. Lätiaegne president Ulmanis on rahva seas jalle au sees. LK-ala keskus olnud kunagi Ulmanise maaresidents. Talupoegadele meeldinud see väga, sest tänu sellele ehitati siia korralikud teed.

Metsavaht rääkis veel suurest metsatulekahjust Kuramaal, kus mets tuli lasta lihtsalt ära põleda, sest kõikjal plahvatasid sõja ajast metsadesse jäänud mürsud, miinid, granaadid, padrunid.

Kui jutt läbi sai, siis vihmasabinat enam ei kostnud. Ja just siis saabusid Andy, Piia ja Sirje. Metsavahi kannul suundusime kirsialleid pidi kunagise Litoriinamere kaldani. Maapind lõppes äkki 40 m sügavuse metsaga kaetud järsakuga. Hunnitu vaatepilt. Kevadel ja sügisel, kui puud lehetud, paistvat siia üles Saaremaa. Järsaku serval kõrguva majaka tuli olevat Sõrve tipust selgelt näha. Nagu ka Sõrve majaka plink siia. Mereni jääb järsaku servalt linnulennul 5...6 km.

Metsavaht laskus mööda kahtlaselt pudedat treppi järsaku üpris püstloodis nõlva pidi allapoole ja noppis meile maitsmiseks karulauku. Sibul mis sibul! Hea õhtul supi sisse panna. Läti punase raamatu liik.

Varsti väntasime edasi Mazirbe poole. Kuna mu ratas oli ühe pedaaliga, võttis Andy mu nööriga sleppi. Palusime häid vaime, et mõni piirivalvemasin meile vastu ei veereks, olime ju lubadeta piiritsoonis. Kindlasti vajavad nad kartulikoorijaid. Vastu tuli hoopis roheline RAF, kes meid nähes äkki teepeenrale keeras ja mütsti kraavi põrutas. Siia teele oleks lisaks meile 3 RAF-i kõrvuti mahtunud. Igal oma lõbu.

Ja siis... ja siis... siis saabus see koht, kus ratastelt maha ronisime ning jalgrada mööda metsa suundusime. Meiega liitus metsavaht, kes just M-ga järele oli jõudnud. Ületasime ühe männimetsase düüni, veel ühe ja jäime imetlema endi ees laiuvat järjekordset rabariba ning selle teisel kaldal kõrguvat järjekordset männiviirgu. Rabalt tõusis õhku sookurg. Nii düünid kui ka rabad kadusid pikisuundades kaugusse. Sellistel düüniribadel on raske metsi majandada, seletas metsavaht, sest traktoriga puidu väljavedu on risti üle rabaribade väga keeruline. Rabaribadel olid elanikud kunagi, kui siin hulga tihedam asustus oli, kasvatanud kartulit jm. söödavat.

Muide ka kruusatee, mida mööda Mazirbele lähenesime, kulges tegelikult piki düüni.

5 km pärast ristus me tee Kolka – Ventspilsi maanteega (ka kruusatee). Õhus oli selgelt tunda mere hõngu. Enne teeristi pöörasime paremale väikesesse külakesse, kus asus metsavaht Jansonsi maja. Selgus, et metsavaht on kirglik ja kogenud jahimees. Ta palus meid sisse, me tõusime ülemisele korrusele ning sisenesime trofeedetuppa. Lõi päris pahviks. Kõik seinad ja lagi olid täis paigutatud sarvi, kihvu, nahku, koljusid, mitmetel trofeevõistlustelt toodud medalid juures. Kollektsiooni lõviosa moodustasid metsavahi poolt lastud loomade, samuti surnult leitud loomade ja üksikuina leitud sarved ja kihvad. Nad olid ära liigitatult ja suuruse järjekorras ridadesse seatud. Auhinnasarvede kõrval saime näha mitmesuguseid väärakalt kasvanud, murdunud, äsjakasvanud karvaseid, samuti vanade „lihunike” sarvi. Mõne „lihuniku” sarvede juures pajatas Jansons pikalt, millise vaeva ja seiklustega „vanahärra” lõpuks kinni püüti. Mitmete surnult leitud loomade sarvede juures teadis ta rääkida, mil viisil too loom hukkunud oli. Kuulsime, et hirv on väga visa hingega, kaugemalt kui 30 meetrit teda tulistada ei tasu ega tohigi, sest siis ta mingil juhul maha ei jää. Hirvejaht olla ka kõige huvitavam, kuna hirv liigub ringi möirates. Ajujahti pidas metsavaht mõrvamiseks. Kui nugis puuvirna alla poeb, siis tehtavat sellele võrkaed ümber ja loobitavat kõik puud välja, kuni jääb üksainus puu maha. Selle all kükitabki siis värisedes nugis.

Peale enda soetatud sarvede nägime vahetuse korras või kingituseks saadud põhjapõtrade jm. kaugete paikade loomade peaehteid. Kuulsime – ega jätnud meelde – kus tuleb leotada metsseakihvu, et nood ei praguneks. Eriti huvitav oli metsavahi isa (kes samuti jahimees olnud ja isegi trofeemedali omanik) jalutuskepiks kokkupandav jahipingike.

Andy arvas, et nii täiuslikke ühemehe trofeekollektsioone Eestis ilmselt pole. Jansons selgitas, et see polevat mitte näitusetuba, vaid puhkeruum.

Metsavahi abikaasa, ametilt LK-ala giid, lubas meid lahkelt Liivi kiriku juurde viia. Viibisime ju liivlaste põlisel elualal. Majast väljunud, hoidusime vaevaga jõllitamast peenramaal punetavaid priskeid aiamaasikaid.

Kõigepealt tõusime vanale surnuaiale. Esimese peatuse tegime Ameerika ärimehe poolt oma liivlastest sugulaste auks pandud raidkivi juures. Tekst sellel oli liivi ja inglise keeles. Ingliskeelse teksti lugesime läbi, aga liivi keel tundus küll mõistetamatu. Ent näe imet! Uurides iga sõna lähemalt, avanes kui nõiaväel nende tähendus: üle poolte sõnadest osutusid sarnasteks kas eesti kirjakeelsete, murdeliste või soomekeelsete sõnadega.

Läbinud surnuaia, avanes me ees maakividest laotud Liivi kirik täies ilus. Esimene restaureeritud suurehitis, mida Kuramaal nägime. Pärit XVIII sajandist. Kukke tal torni otsas ei olnud, oli rist, mille kõigi kolme haru otsas omakorda rist. Ristile võlgnebki kirik tänu oma restaureerimise eest. Veel mõni aeg tagasi olnud kirik kohutavas seisukorras: seintes hiigelpraod, katust polnud ollagi, tornikiiver lagunenud. Üha hõredamaks kuivanud kogudusel polnud raha restaureerimiseks kuskilt võtta. Siis tõsteti ajakirjanduses kära, et tolle kiriku torni tippu ristiga kasutavad Ventspilsi saabuvad välismaa laevad orientiirina. Imeliselt kähku käinud siis restaureerimine. Vaid siseviimistlus oli meie külaskäigu ajaks veel lõpetamata. Kirikusse tahetakse rajada Liivi muuseum.

Kiriku lähedal asub 2 ladinakeelse raidkirjaga kivi. Kiri kividel on suurelt jaolt ajahambast kustutatud, kuid üht-teist on siiski dešifreeritud. Tekst räägib liivlaste raskest saatusest XVII...XVIII sajandil sõdade, katkuepideemiate ja muude hädade keerises, kus ellu jäid vaid üksikud. Ajalooallikate järgi peaks kuskil asuma kolmaski kirjaga kivi, kuid see on alles leidmata. Asja uurimisega tegeleb kohalik kodulooring.

Liivlaste kui rahva hävingule pani punkti Ulmanise poliitika Läti Vabariigi ajal. Kartes, et Eesti võib liivlaste elualale hakata esitama territoriaalseid nõudmisi (soome-ugri rahvas ju), püüdis ta liivlasi läti rahvasse sulatada (nii kõneles Jansons). Näiteks eksisteeris Läti ajal Kuramaal vaid üks liivi õppekeelega kool – väike kalanduskool. Liivi rahvusest vabanemine on nüüdseks õnnestunud.

Kuramaal on eestlastega olnud päris otsesidemeid – eestlased, peamiselt saarlased on läbi aegade siin tööl käinud. Osa jäi siia elamagi. Seepärast leidus ja leidub Kuramaa külaarhitektuuris eesti tunnusjooni.

Jansons oli lubanud vahepeal ühendust võtta piirivalvekordoniga, küsimaks, kas me tohime Ventspilsi liikuda mööda rannaäärset maanteed. Halb, kui piirivalve meid Dundagasse tagasi saadab. Kui me aga omapäi mereäärt pidi läheksime, jääksime kindlalt vahele ja pole teada, mis siis saab.

Meie surnuaiast naastes seisiski võimas sõjaväefurgoon metsavahi maja ees. Ootasime, et välja kargab furgoonitäis laskevalmis automaatidega sõdureid, ent väljus vaid nilbelt naeratav major. Rooli tagant vahtis meid mustaverd säravpilusilmne sõdurpoiss, kes me tüdrukute pilke paelus.

Kak võ suda bes propuskah papali, imestas major, uurides „hea onu” naeratusega järjekorras me passe. Maritil oli kaasas vaid üliõpilaspilet, minul mitte midagi peale toidukaardi. Tak, drugie mogut ujehat, tebe mõ dolzhnõ suda astavit, naljatles major Maritiga. Mind unustas hoopiski kontrollida.

Ootasime ammulisui. Tak, võ dolzhnõ ujehat obratno v Dundagu, sleduištši ras prijehaite s propuskami, kõlas. Andy kirjeldas, kui keerukas on luba saada ja mainis, et Eestis on piiritsoonid ära kaotatud, kuigi oli selge, et asi on otsustatud. Da mõ znajem, što u vass snjali, no... jne. Tülgastav tüüp.

Jansons selgitas pärast, et tema tuttav piirivalveülemus on parasjagu komandeeringus, too oleks vast asja korda ajanud.

Mazirbesse kultuurimaja vaatama lõpuks siiski armulikult lubati. Mazirbe mõjus siin inimtühjaks jäänud paikade keskel kosutavalt ja lootustandvalt. Väike küla maailma serval oma poe, postimaja, kooli ja trobikonna talumajaga kui mälestusmärk aegadest, mil siin sugugi maailma serv ei olnud – kõikjal piki rannikut elasid ja töötasid kalurid põlv-põlve järel. See järg katkes 48 aasta eest.

Mazirbes sain ühelt külamehelt uue rattavända.

Kandiliste kontuuridega justkui vaikses tardumuses helekollane kultuurimaja, õigemini rahvamaja e. rovkuoda. Kahel pool peaust viies keeles – läti, liivi, soome, ungari – teatamas, et tolle maja ehitasid liivlased oma kodumaa Latvia ning soomlaste, eestlaste ja ungarlaste abiga. Ehitasid kõigest kahe aastaga (1938...39).

Hilisõhtule vaatamata polnud uksed lukus. Eesruumis nurgas tükikese merepõhja kompositsioon, seintel pildid kahest ladina keelsest kivist. Väike, aga esinduslik saal, 2 kinoaparaati pukkidel.

Jansonsi sõnutsi on maja praegu alakoormatud. Kaks korda kuus näidatakse siin kino, peale selle peavad siia vahel sõitvad teadusgrupid siin saalis sümpoosioneid.

Lahkusime tollest nägusast majast ja küsisime Jansonsilt, kaugel meri veel on. Pool kilomeetrit, kostis ta. Hoolimata kiirelt lähenevast ööst kargasime sadulaisse ning pistsime mere poole kimama. Mere kutse. Jõudsime liivaluitesele rannale ja nägime lõpuks merd endi ees. Väga selge ilmaga pidi Saaremaa siia paistma, ent praegu oli pisut vinene ja Sõrve kohal joondus lihtsalt tühi silmapiir.

Jansons nimetas seda merd surnud mereks, kuna kalastamine ja üldse igasugu liiklemine on „riigikaitselistel kaalutlustel” piirivalve poolt rangelt keelatud. Vanasti siinse kandi rahvas kalastamisest elaski. Nüüd ei või kellelgi paatigi olla. Vaid viimasel ajal on üksikuid kalapüügilitsentse välja antud. Ujuda tohib vaid 50 meetri kauguseni kaldast ja ainult kuni kella kaheksani õhtul.

Jätsime surnud, ent loojangutaevast peegeldava maalilise mere seljataha, läbisime jälle Mazirbe küla ning jätsime siis Jansonsiga hüvasti. Jälle kerkis probleem – tahtnuks midagi mälestuseks jätta. Andyl juhtus märkmiku vahel olema värvifoto Järvselja jahilossist, selle me väikse pühendusega metsavahile ja ta abikaasale andsime.

Sõitsime tuldud teed tagasi. Korra korjasime tee äärest tolmuseid maasikaid hoolimata sellest, et tolm nagu kitt suulae külge jäi. Öölaagrisse jäime LK-ala piiridest väljapoole LK-ala metskonna hoone lähedusse kella ühe paiku öösel. Tiina asus kohe telgivaiu valmistama, see töö näis talle meeldivat. Sirje oli alati peakoka eest, teiste tüdrukute abiga tegi ta igal õhtul maitsvaid matkaroogasid, ise ei võtnud aga suutäitki. Päeval sõi põhiliselt vaid veidi kommi. Tal oli selline dieet.

Läheduses asus heinaküün. Andy oli alul arvanud, et võiks ju sinna magama heita, selgus aga, et see oli täis tuliseid heinapalle, kartsime, kas ta mitte juba täna öösel põlema ei lähe.

Putukad ei lasknud korralikult magada. Lisaks palavusele ja sääskedele kubises telk imepisikestest putukatest, kelle iga hammustus oli ai-ai ja tekitas nahale tumepunase kubla. Sellest hoolimata olid tüdrukud telgis hirmus lõbusad, lausa visklesid naerukrampides, ent jäid lõpuks vist ikka magama.

Teisipäev, 28.06

Matka viimane ja ka muljetevaeseim päev. Eesmärgiks oli iga hinna eest õhtuks Ventspilsi vändata.

Dundaga – Pope – Ventspils

Kell veerand kaksteist olime jälle Dundagas, kus veel eile arvasime, et kes teab, kas siia enam satub. Ja poes kohtasime jällegi tuttavat metsavahti Jansonsit, veel eile õhtul mõtlesime, et võib-olla teda elus enam ei näegi (tegelikult tulime Siiri ja Sirjega aasta pärast siia Liivi Rahvamaja juubelile. Vene piirivalve sõnaõigus oli selleks ajaks üsna pisikeseks kahanenud). Ta juhatas õige Popesse viiva tee, sest teist teed pidi satuksime jälle rannikule piirivalve haardesse. Küllap see sõjaseisukord siin ükskord lõpeb, arvas Jansons, siis saab jälle omal maal vabalt rännata.

Kolasime veidi poodides. Tiina ostis pisikesele Liisale lastekreemi „Dzintarinz“.

Pope poole viiv asfaltee muutus kruusaseks, siis jälle asfaldiseks. Ühe küla kohal jätsid Piia ja Andy meid maha, nad soovisid õhtusele Ventspils – Riia rongile jõuda, et Vilniusse „Gaudeamusele” edasi sõita. Andy pidi teotsema seal ajakirjanikuna. Meiegi neljakesi saime hea sõiduhoo, mõnusa asfalti ja tagantuule tõttu saavutasime keskmise rekordkiiruse 23 km/h. Maritit hoidsime korda-mööda tuules; Tiina oma naistekaga oli väsimatu.

Varsti tuli vastu majakas, mille seinad olid kuni maani katuselaastudega kaetud. Teeäärsete tolmuste maasikate söömiseks peatudes avastasime metsas mustikad, mis nii varakult juba valmid. Varem pole nagu juunis mustikaid söönud.

Ka täna sõitsime paljaina ja pälvisime tähelepanu. Juba kolmas kord matka jooksul Riia – Ventspilsi magistraalile jõudes jõudsime ka Popesse. Tahtsime otsekohe poest juua osta, aga poe ümber käis mingi arusaamatu rahvarohke tunglemine, võib-olla oli õlut toodud, igatahes ei pääsenud me poele ligigi. Ostsime mahla ühest kioskist, lesisime selle ees murul ning tõusime siis, et otsida üles Pope kirik ja mõis.

Kirik seisis kõrgel mäe otsas ja paistis kaugele, olles lihtsalt leitav. Surusime end mööda nöörsirget asfaltteed üles. Kiriku kõrval oli ilmatusuur kirsiaed ja tüdrikud läksid kohe paha peale, mina ka. Vastasnõlva pidi nöörsirgel asfaltteel alla veerenuna leidsime end mõisapargist. Hooned piirasid meid kolmest küljest – otse ees mõisa peahoone, külgedel samas stiilis veidi väiksemad tiibhooned. Nende väsinud ja kulunud väljanägemine ei üllatanud, aga peahoone eesseinale olid püstitatud tellingud ja oli alustatud restaureerimist.

Mõisa ees kasvas koletusuur mitmetüveline punaselehine pöögipuu. Jämedate väänlevate tüvede hall koor meenutas elevandinahka.

Jälle vurasime õhtuvalguses Riia – Ventspilsi magistraalteel. Peale Ventspilsi linnapiiri ületamist näis, nagu oleksime maapealsesse põrgusse sattunud. Hirmus palju prahti ja igasuguseid hunnikuid ning kuhjatisi betoonsõrestike ja tossavate vabrikute ümber, kraanad, tõstukid, tsisternid, tündrid, laga, laga ja laga. Autotee kõrval kulges raudtee, mõlemal pool teetammisid oli maapind soostunud ning kõrkjatesse kasvanud. Ses maastikus kössitasid siniste uste ja aknaraamidega lobudikud, kus näis elatavat. Ventspilsi jäävaba sadama kaudu käib mürkainete vedu, mitmesuguseid mürgiseid saadusi toodetakse kohapeal. Tootmisala laieneb, ja väga kiiresti. Ventspilsi kutsutakse „surevaks linnaks”, siinseis aedades näiteks kurgid ei kasva. Lätlased on ses linnas jäänud venelaste ja valgevenelaste kõrval väikseks vähemusrahvaks. Kogu too õitsev tööstus ja „internatsionaalne” elanikkond on muidugi viimase 40 aasta ilmutis.

Räpane raudteejaam tekitas kohe päriselt iivelduse, kusjuures paistis selgesti, et algselt oli jaamahoone uhke ehitis olnud. Ventspilsi ja Riia vahet käib vaid kaks reisirongi päevas, küllap et mitte häirida mürgikaravanide liikumist. Linnaliinibusse ehtisid kirjad VENTSPILS 700, mis mõjusid pigem pilkena kui pidulikult.

Päris linna me ei jõudnud, sõitsime pisut Riia poole tagasi, pöörasime paremale Piltene maanteele ja jõudsime varsti aedlinna. Selle peaaegu läbinud, pöörasime üht tänavat pidi alla (jälle paremale) ja sõitsime niikaua, kuni saabusime üsna kitsa, pooleldi kinnikasvanud jõeni. Leidsime eest platsi, mille ühte külge jäi jõekäär, teise surnuaed ja kolmandasse aedlinna majad. Siin olevat Peeter Esimene kunagi laevu ehitanud. Mõtlesime platsile juba laagrisse asuda, aga ilmnes, et siit käib läbi palju rahvast, kuna meist pisut edasi jõe ääres on ujumiskoht. Läksin siis uut laagripaika paika otsima, jättes tüdrukud ootama. Nad olid väga elevil, kui tagasi jõudsin. Siia oli ilmunud poistekamp, üks kipsis kaelaga veidra olekuga kutt oli teisele jalaga näkku virutanud ja siis tüdrukute juurde juttu sobitama tulnud. Sirje oli omale igaks juhuks lahtise taskunoa põue käepärast pannud.

Olin läbi surnuaia tulles näinud midagi ilusat – graniidist hauaskulptuuri leinavast, pearätikus ja väljendusrikka ilmega naisterahvast.

Mingi puukooli taga asusid juurviljapõllud, öölaagriks sai kurgipõllu taganurk. Naaberpõllul kasvasid kapsad, järgnes arooniaistandus. Küllap oli linnasaasta mõju siin juba väiksem. Põlluvälju eraldasid laiad võsaribad.

Marit ja Tiina läksid piima otsima, nad kohtasid ühes talus väga lõbusat vanameest, kes imestas väga, mis me siin teeme, kirus valgevenelasi, soovitas tüdrukutel perenaist ära ootamata ise lehma alla lüpsma ronida. Tüdrukud olid ära üle tunni. Piim anti jälle ilma rahata. Äratuskella nad ei söandanud küsida – et Riia rongile jõuda, pidime hommikul kell viis ärkama, kuid äratuskella muidugi kaasas polnud. Me kõigi kartus sisse magada osutus asjatuks, kogu öö virgus iga natukese aja tagant keegi ja vaatas kella. Hommikul kolmveerand seitse istusime nagu viis kopkat raudteejaamas. Paks, kõike hõlmav udu oli meil juuksed märjaks teinud, udul oli kirbehapu lõhn.

Pool tunnikest oli aega, otsustasin kähku kesklinnas ära käia. Kõigepealt sõitsin üle Venta jõe; sild oli pikk, udu tõttu ei näinud aga kummagile poole vähimatki. Peale silda hargnes tee mitmel korral, vist tänu juhusele pöörasin alati õigele harule ning tänavale. Sõiduteed kattis hea asfalt, ent õiget kõnniteed kummalgi pool polnud, paneelmajade ümber oli rämpsune ja auklik, igal pool mingi kola.

Aga kesklinn üllatas. Munakivitänavad, udust ilmuvad gooti majad punaste kivikatustega, omapärase torniga kirik jätsid muinasjutulinna mulje. Jõudsin turuni, kuhu parajasti esimesed kauplejad kogunesid. Turu tagant majade vahelt vilkus meri (alles teine kord selle matka jooksul merd näha!).

Tagasiteel sattusin korraks paanikasse, kuna näisin olevat udus eksinud. Tundsin suurt kergenudst, leides end järsku tuttavalt valgusfooridega ristmikult. Kimasin raudteejaama tagasi.

Kohe sõitis ka rong ette. Oli eelviimane kord rattad ja kotid rongile vinnata. Vagun kubises slaavi nägudest, kostis vaid vene keelt. Sirts käratas ühe ehtslaavi näoga poisikese pingivahest minema ja me pressisime sinna oma rattad. Ventspils – Riia rongi uksed sulgusid ja matk oligi läbi.