Kalevi Kvell

Elu on nagu male. Valged jõud on head (sinu poolt), mustad jõud pahad (sinu vastu) või vastupidi. Mustvalgete nuppudega võib mustvalgeruudulisel laual teostada värvikirevaid kombinatsioone. Kui tahad hästi mängida, mõtle mitte üks-kaks käiku, vaid kümme käiku ette. Öeldakse: ela päev korraga. Tahtes aga hästi ja värvikirevalt elada, mõtle mitte pool tundi, vaid veidi pikemalt ette.

Luuletada on nagu maletada. Teed mitu igavat käiku järjest, siis aga tuleb midagi täitsa välja. Musta tindiga valgele paberile kirjutades sünnib samblaroheline, ookerkollane, purpurpunane, seepiapruun või potisinine luuletus.

Tudengipõlve luuletused on mul tähistatud tärniga. Kõik teised on üsna uued.

KÕVA MEES

Olen kõva mees
teistest kaugel ees
olen kõva mees
käsi kõikjal sees
olen kõva mees
naisi lademes
olen kõva mees
mersu ukse ees
olen kõva mees
nagu kala vees
olen kõva mees
suplen raha sees
olen kõva mees
pugu on mul ees
olen kõva mees
neli õlut sees
olen kõva mees
püsin pinnal veel
olen kõva mees
taldade all keeb
olen kõva mees
siplen võlgades
olen kõva mees
püsti tõuseb tee
olen kõva mees
elu varsti pees
olen kõva mees
omadega sees


1998

--------------------------------------------------


LEMMIKKUU OKTOOBER

oktoober...
sompus päevade hõng
looduse elujõu lang
oktoober...
hommikune härmas künd
vettinud tüvega mänd
oktoober...
raagus remmelgas udus ringutab
kõdunev lehevaip lõhnab mõnusalt
oktoober...
madal päike veel soojaltki särab
ometi haned lendavad ära
oktoober...
Sinust mälus vaid ähmane virvendus
sisimas magus umbmäärane kirvendus

okt. 2000

-----------------------------------------------------


URVASTE UHTJÄRV

Sügisõhtu. Väljas on veel valge
Järv on võtnud sätendava salli kuju,
vesi salapärane ja karge,
kõhklemisi keset järve ujun.
Põhjatu ürgoru kohal hõljun,
põhja tõesti nõnda pikk on maa,
kõhust allpool sebib palju kalu,
nende seltsi eriti ei kipu ma.
Kaldalt hüüab mulle sõbratar:
kaugele ei tohi minna sa,
siia järve jäänud häidki ujujaid,
märja haua endale nad said.
Külmad salalikud hoovused
krampi lihased sul kisuvad,
nähtamatud, õelad keerised
vete hõlma asuvad sind tõmbama.
Ujun kitsal, hämarduval järvel,
mõlemal pool kõrged perved,
kuuse-, lepatihnik kaldal vasemal,
parem nõlv on vähe lagedam.
Vanarahvas teada rääkida –
järv kord tulnud siia pilvena,
järve põhja valge kirik jäi,
muidugi see oli rahvast täis.
Kirikukell siiamaani heliseb,
helin tekitabki järves keeriseid.
Seda lugu sugugi ei usu ma –
keegi oru põhja kirikut ei ehita.
Ei neist juttudest ma hooli,
keha jalgadega roolin.
Piklik jahe järv mu meeli lummab,
välja enam siit ei tahaks tulla.

------------------------------------------


MUST LEIB

(koos poja, Magnusega)
Leib on õige Eesti mehe söök
leivata ei lähe temal töö
leivata ei saa ta kõhtu täis
leivata ei tule mõtteid häid

-------------------------------------------


Magnuse (9-a.) luuletus:

LEMMIKRAAMAT

Viplala ei olnud päkapikk,
aga oli pika päka jagu pikk.
Tinistama oli kõva mees,
kuid tihti oli omadega sees.
Kassi nimi oli Parm,
kellel tuli selga kivist karv,
eks Viplala on selle taga,
tema aga juba magab.

----------------------------------------


Issi lapsepõlve

LEMMIKRAAMAT

Doktor Dolittle’i ma oma perearstiks valiksin,
kuigi nimi tähendab tal "vähe tee".
Oma haiged koerad, kassid, rotid, hiired,
lambad, pardid tema juurde tariksin,
sest ta mõistab kõigi nende keelt.

-------------------------------------------------------

 

JÕULURAHU OTSIMAS

Vene ajal olid jõulud põnevad
koolis "jõul" ei tohtind ütelda
jõuluvana tuli salaja
nagu talvesõja partisan
Sõja ajal olid jõulud ärevad
jõululauba kaval oli vastast rünnata
äge lahing panna möllama
igikestvat rahu külvata
Nüüdisa’al on jõulud kirevad
jõulurahu kaubamajas redutab
kõik sealt seda pühendunult otsivad
närvid pisitasa nudiks kuluvad
Sõja ajal polnud mind veel olemas...
Vene ajal olin alles naga
igal aastal trügisin end kantslini
kõrge värvilise akna taga
laternate kumas helbed tantsisid
Astusin siis pühapildi sisse
vikerkaarevärvi maailma
pilvevaibalt tõusin kosmosesse
olemise mõtet otsima
Nüüdisa’al ma olen käinud alla
kirikusse lihtsalt peitu poen
hingeauru kerkib võlvi alla
orelist ja ilust hakkab soe

dets. 2000

----------------------------------


ENDAST HALE

Jalas pang,
olen iseenda vang...
Äratuskella vang
valusa selja vang
kange kohvi vang
telefoni vang
lõputa tööde vang
uneta ööde vang
pere ja kodu vang
elu ja olu vang
koera ja kassi vang
kadunud passi vang
nukrate mõtete vang
kurbade tõdede vang
heade tavade vang
arengukavade vang
ja rahatuse vang
ja pahanduste vang
mitme lolli hobi vang
tartu maratoni vang...
Õues hang,
pihus sang

jaan. 2001

--------------------------------------------


TSÜKKEL*

Mõistust rabab metsik lühis,
mälus läbi kärssab mähis,
kere viskleb hullushoos,
keegi peas vist võrke koob,
puhkeb viirastuslik tants,
komplekside resonants.
Ahastus saab aina väge,
ajus lõhkeb skisomiin,
pudruks vastu koljulage
purskub mõtetelaviin...
Kargan kähku üles ma,
kahman pihku sulepea,
hoogsalt paberile vean
lugematud värsiread...
Kiri hakkab sulama,
laiali read voolavad,
paberileht kargab näkku,
pimeneb kõik kole kähku...

nov. 1987

--------------------------------------


Õhtud Andres Perega EPA "Tornis"*

Jällegi on õhtu käes
ning õlled toodud Toome poest.
Täna "Moskvat" polnudki,
tuli osta "®igulit".
Ei tea, mis rõhub jälle minu meelt,
ma juba "Torni" teise tiiba teel.
Õnneks kodus Andres Pere,
avan ukse, ütlen tere.
"Tere. Istu," kutsub ta,
"kas viitsid juttu ajada?"
Ta tõsimeelset pilku kohates
ma esimese õlle avan ohates.
Me elumõttest räägime
ja õlut peale rüüpame,
ja kuidas ka ei kavatseks,
jutt peagi pöördub naistele…
Nad hoopis erinevad meist,
miks aru küll ei saa me neist?
Miks naistega on olla hea?
Miks mõnel naistega ei vea?
Mis asi nende juures just
teeb mehed nõnda meeletuks?
Kui viimne õlle otsa saamas**,
siis Andres diplomaadi haarab.
"Paar õlut mul siin varuks veel,"
ta ütleb, märkmiku siis lahti teeb.
"Kas kuulata sul mahti on –
mul luuletusi täna tehtud kolm."
Sätin ennast kuulama,
kohe ta ka alustab.
Üks räägib elust metsaüksilduses,
ja teine vastamata armastusest,
kolmandamas vaguneid veab T' P …
on palju igas luuletuses tõtt –
aeg-ajalt taban enda mõttelt ma,
et küll ta oskab hästi ütelda.
Andres aina hoogu juurde saab,
enam ta ei suuda peatuda,
mind lõpuks haarab õlleuni,
saab luulest sume sõnavulin.
Ei sõnad enam aidata saa siin,
kus nõnda põhjatu on hingepiin.
Küll hommik mured tuimestab
ja murtud mehed kainestab.

detsember 1986

** toona polnud pärast kella kaheksat õhtul ja enne kella kaht päeval õlut kuskilt võtta


Kahe palgega kuu

Kõndisid kaks sõpra läbi öise linna,
täiskuu valgel oli nõnda ilus minna.
Üks ütles: "Kuu kui hõbelühter valgust kallab,
naerulsui me peale vaatab alla.
Ta lummav nägu õudselt võlub mind
ning kiiremini tõuseb-vajub rind."
Kostis teine: "Päevavalguslambina seal särab ta,
mis müstilisest näost küll räägid sa?
Seal tapatöö on käimas vaid,
all Aabel kägaras, peal noaga käes on Kain."
"Kõik ära rikkuda sa oskad küll,
kui asi nii, siis ütle palun mul',
mis teeb ta palgel ülal vasakul
see suur ja tume laik?"
"See pole laik, vaid lihtsalt vereloik."
"Seenele sa mine."

aprill 2001

------------------------------------------------


KOSMOSETÜDRUKULE SÜNNIPÄEVAKS

Seitsmekümne kolmandama aasta
keskööl Kremli kellad raadios lõid kaksteist,
kätte jõudis reede ja aprill kolmteist,
tähtsa sündmuse tõi endaga ta kaasa.
"Jää kestma" polnud lõppend veel, kui
ruumis, kus ei magand keegi
tõi üks õnnevalus leedi
siia ilma pisikese beebi.
Valges kitlis tädid panid kokku pead:
"Teeme paberite peale väikse vea,
halba tüdrukule keegi meist ei taha,
reede, kolmteist, on ent sündimiseks paha.
Kehtib meie suurel maal dekreediaeg,
aga tegelikult on veel eilne päev,
kaksteist talle sünnipäevaks pangem,
küllap õnn siis talle osaks langeb."
Kui said Sa kaheksateist aastat täis,
dekreediaeg siis tiksus vaikselt täis.
Algas iseolemise vaev,
hakkas kehtima meil vööndiaeg.
Nüüd Laar me riigitüüri pöörab,
kella veelgi tagasi ta keeras.
Me aastaringi talveajas elame,
pikki õhtuid hämaruses veedame.
Sa õnne soovida võid endal’,
et valges kitlis tädid tegid siiski õieti,
et päeval, mil Gagarin kosmosesse lendas,
sa ametlikult sündisid.
Nüüd aasta vanemaks saad õhtul pärast kümmet
ning oma elus küllalt oled kohan’d õnne.

12. aprill 2001

-----------------------------------------------


TUPIKUSSE

Kõigi näpud näitavad: näe sinna
mingil juhul sa ei tohi minna.
Üle tõkkepuu ma kõhklemata hüppan,
rulal enda klaasist tunnelisse lükkan.
Korrapealt saan sisse kiire hoo,
üle selja jookseb mõnus võdin,
vastu lendab värske õhu voog,
tunnen joovastavat närvikõdi.
Kulgen õitsvas kevadlillemeres,
nende lõhn lööb pähe nagu vein,
ürgne kutse võidutseb mu veres,
saatuseks ent telliskivist sein.
Läbi klaasi kiirgab kuldne päike,
tunnelisse ilmub vikerkaar,
sume õhk saab sillerdava läike,
sooja vihma näkku udutab.
Seljas higist leemendamas särk,
veidi hoolimatult meenutan:
tunnelisuud ehtis tupikmärk...
julmalt hoogu juurde vajutan.
Seisatada võiks ju, mälestada veel ehk,
mis kõik halvasti, mis hästi elus teind.
Siiski vääramatult allamäge veeren,
Ees mind ootamas on telliskivist sein.

--------------------------------------------


ALAVÄÄRSUSKOMPLEX

Mix ma pole sõdur Stalingradi all, kõhus labidas,
või kloostris mungana ei rõskes kongis palveta?
Mix ma pole suu- ja sõrataudis lehm – auku aetuna,
või turul hobustega neljax kistav kaabakas?
Mix pole ma gladiaator hargi otsas, kurgus korin,
või kivitahku püramiidi tippu tariv ori?
Mix ma pole nõid, kes tuleriidal sureb,
või mix mu keret näitex vähk ei pure?
Mis õigus on mul kamina ees õlut juua
ja püüda sinuga siin mingeid suhteid luua?

-------------------------------------------


MADAM A.W.-LE

Miks aru veel ei saa sa
et suhete ja inimeste kohta
valemid ei kehti
need on kui raamat
mida lehitsedes kohtad
üha uusi lehti
Autor(e)ile liiga teed
tehes ainult ühe lõigu
järgi tehteid

-----------------------------------------


Minu koda koosneb kahest toast –
pimedast ja heledast.
Heledasse tuppa ihkab hing,
kuid pimedasse aplalt tirib mingi.
Jälle nagu peni lävepakul ma,
miks nii pendeldama pean, ei tea

-----------------------------------------


* * *

Unistused on ilusamad kui nende täitumine
kurvad laulud on ilusamad kui rõõmsad
püüelda on ilusam kui saavutada
kannatada on ilusam kui nautida
otsida on ilusam kui leida
vaadata on ilusam kui katsuda
äraolek on ilusam kui kohalolek
õnnetu armastus on ilusam kui õnnelik

--------------------------------------------


MIKS INIMESED ON LOOMADE VASTU PAHAD

Miks inimene on loomade vastu nii paha?
Miks sarvede taga ta hinge näha ei taha?
Ta eluka meelsasti sirutaks maha,
ning võtaks selt elu, liha ja naha.
Ta loojuva päikse taustal metskitse näeb
ja hardunult kaunist vaadet vahtima jääb.
Siis püssi kindlal käel palgesse paneb,
käib pauk ja tühi on päikese pale.
Loomad tal laudas rahutult tammuvad,
lambad määvad, sead kisavad, lehmad ammuvad,
ta täna nad jälle söötmata unustas,
liig palju sest endaga tegemist oli tal.
Ta jalahoop mõistagi koera tabab,
kui peni ta käsklust täita ei taha.
Kassipoja ta kodule ehteks soetab,
kui kiisu saab suureks, siis maanteele poetab.
On "loom" tal koletu sõimusõna,
ta enese arust on kole kena.
Ent metsloom inimest ebardiks peab
ja pageb – see paljus meist tunde loob hea.

veebr. 1998

------------------------------------------------


VANA TIBI

Suu jooksmas vett, tänaval kord tibi piidlesin,
kuis vedrustus tal eht, kui nõtke käik.
Rind kui riiul,
keha nagu viiul,
kõrge ahter
nagu sahtel.
Ta oma peegelpilti vaateaknal
puusi kiigutades imetlema jäi,
ja kulges edasi, kui isu täis.
Silmanurgast muuseas nägin
purskkaevu ääres pargipingil
aastakoormast lookas vana tädi.
Ta ümber tuvid ringis, neid söötis ta.
Lõug kuivand teravaks, näol ajaadra künnivaod,
sõrmed konksus nagu raod.
Siis lõpetas ja tõusis tädi,
ta ilme muutus elavaks,
vist märkas mind ja kaugenevat tibi.
Kui silmad sahtlilt kiskusin,
me pilgud järsku ristusid
ning tädi silmis süttis kaval sädelus.
Mind haaras äkki ärevus,
ma nagu kuulnuks eite ütlemas:
"Sa küll ei usu, pojuke, kuid minagi
tol uulitsal kõpskingadel kord tipsisin.
Rind kui riiul, keha nagu viiul,
kõik, mis tarvis, kaasa vetrumas."

juuli 2001

---------------------------------------------


ÕNNETU ÕHTU

Reipalt astus noormees mööda linna
sisimas ent miski värises
palju polnud jäänud enam minna
lõõtsabuss tast mööda mürises
Vastu tuli ridamisi maju
kuti reipus järjest vähenes
süda päris saapasäärde vajus
tuttav aken aina lähenes
Kui aken lahti või ses tulekuma
siis kindel on, et ta on kodus
viadukti tagant kiirgas ehapuna
näe, õige koht ses hoonerodus
Aken oli kinni, kuid selles põles tuli!
lõkkele lõid poisi kaunid lootused
süda saapasäärest kurku tuli
tagus ägedasti lembusootuses
Kella peale keegi ust ei avanud
valgus aknas oli ehapuna peegeldus

august 2001

-----------------------------------------


Mälestuste metsas

Kui sa vahel veidi aega saad,
mälestuste metsa sammud sea...
mälestuste maal on hele päev
metsa serval meelespäid seal näed
päike pärna võras sillerdab
kaunis kuldking õitseb kuuse all
rohulibled justkui läbi paistavad
kõdu lõhna haistad õnnis-magusat
valge pilveräbal varju heidab
liblikas end kännuprakku peidab
kuskil kaugel hakkab kõmama
taevas mustaks tõmbub korrapealt
puud mühisedes ähvardavalt kaarduvad –
kas pagema siit peaks või tarduma?
välk siis taeva pooleks käristab
väljal maasse jookseb särinal...
ja valus mälestus su kõrvus kärgatab
ja mitmeks tunniks vihm jääb sadama

---------------------------------------------


ANTONI SUVITUSLINN

eesti keel on üksnes kirjakeel siin
kõnelda ei mõista seda keegi
lagund kuursaal tühjalt haigutab
laste kilked pargis kaiguvad
puude varjus jalgteed kulgevad
aedlinnast randa viivad tänavad
merevesi sügavsinine
kümmeldes näib veidi sogane
vene beibedele päike kulda kallab
stringid jalas neil ja rinnahoidjad valla
kauges hämus lainetavad hallid korstnad
laugel luitel ümmargune papi norskab
valge sanatoorium mõtleb kadund aegadest
mil ta sisikonnas melu kees
nüüd aknad klaasidest jäänd ilma
need nagu väljatorgat’ silmad
männiku all kaevikute read
kust paate sihtisid kord kiivris pead
need siia kaevati seetõttu et
korraldada noile lahke vastuvõtt
kes sillerdavalt merelt maale kippusid
kõik lehvitasid võõraid lippusid
puupitsidega villad mitmesugused
siin ilutsema peaksid
endisaegseid hõrke armulugusid
nad pajatada teaksid
nüüd supelsaksu flirtimas ei näha looda nad
vaid zombidena peatset tulesurma ootavad
jõesuudme taga Magerburgi valged liivad
nii ligidal ja ometi nii kaugel
ei aita sinna tühja randa mind ka tiivad
vaid tsaari vaim koos perega seal laugleb
arvasite ära te
Narva-Jõesuus oleme
suviti, kui ilm ja tuju head
auto siiapoole sõitma sean

-------------------------------------


LAADAPEALINN


Kord aastas ellu ärkab Antsla linn
kui oleks talle sisse puhut’ hing
inimjõgi voogab igal tänaval
Viru tänav vaevalt neile vastu saab
kallasteks on kauplejate rivi
minutiga kümme meetrit trügid
ükskõik kust Eesti otsast olema sa’i juhtu
ikka tuttavatega siin kohtud
laadakaklust siin ei toimu
keegi ei saa vastu oimu
jänkupoisi, kitse, kutsu
kohe saad, kui viskad nutsu
rahaautomaadi taga
lookleb sada meetrit saba
üheainsa päeva jooksul sa
aastaks vajaliku osta saad
huvilennuk lendab madalal
mootor vahel harva paugub tal
koertenäitus, romuralli
hobused on toodud tallist
öösel taevas lastakse rakette täis
diskotümps kesklinnas hommikuni käib
sellist tunnet mujal sa
kuskil fiilata ei saa
mingit põhjendust ma sellele ei näe
miks Hauka laata pole iga päev


----------------------------------------


Elu nagu seebikas

Aastatelt me päris ühevanused,
ent vahel näin su kõrval nagu poisike.
Siis jälle jonnid sina nagu pubekas
ning mina tundun õudsalt elutargana.
Kord sa mind kui emme õrnalt lohutad,
kui ma enesega hakkama ei saa.
Siis end ära põletad, teed hädakisa,
olema pean äkki sulle vanaisa.
Kord mind kui kõurik ninapidi vead
ja pasundad, et mehed kõik on sead.
Ma vastan: enam me ei kohtu eal,
kuid varsti oma sõnu sööma pean.
Nii igal hetkel muutub meie vanus,
kord on meil hea, siis jälle hakkab valus.

---------------------------------------------


ILUS TÜDRUK ILUSAL PLANEEDIL*

auto minuga on sinu poole teel
tõusen õhku öiselt asfaltteelt
Linnuteel end kihutamas leian
Suure Vankri taga pikivahet hoian
Pegasus mu autost mööda uhab
suunatuld ta näidata ei taha
järsku valgeneb sest lähenemas Vega
su planeedile ma kohe jõuan seega
seal maastik hulga ilusam kui ulmefilmis
ja inimestel kuldne sära silmis
kõnnin nende seas kui ähmis tulnukas
peale sinu kedagi ei tunne ma

... ... ... ... ... ... ... ... ... ... ...

ajatagavara ruttu otsa saab
tagasi su juurest tuleb pöörduda
veel sind emban teele sunnin enda
tähetolmu rataste alt lendab
pimedusest sörgib valgusvihku Sõnn
järgmisena Jäära kohata on õnn
peagi Päiksekiir kabiini viskub
minu kõrval kahjuks sa ei istu
öösiti su
tähte vaatan kodutrepi pealt
mõtlen kuidas sa küll elad seal

----------------------------------


STUART

(valge hiire mälestuseks)
VÄIKSE KLAASIST KARBI SEES
ELAS ÜKSILDANE MEES
TA PÄRIT OLI TALLINNAST
JA SAABUS MEILE RONGIGA
TA MEELSASTI PATSEERIS LAUA PEAL
JA KÕIKE NUUSUTAS, MIS SEAL
ÜLE KÕIGE MEELDIS TALLE MAGADA
KUIGI VOODIT POLNUD KELLEGIGA JAGADA
AGA NIIKUI NAISI NÄGI
KOHE VALLATUSI TEGI
JUHTUS NII, ET ISAKSKI TA SAI
KUUS LAST TA DAAM SIIS SIIA ILMA TÕI
NÜÜD LAPSED LAIALI ON ILMA PEAL
KUIDAS TÄPSELT LÄHEB NEIL, EI TEA
RATAST TALLAMA TA POLNUD PÄRI
OMA MAJA AUKLIKUKS KUID NÄRIS
TA OLI VIIMAKS TÄITSA VANA MEES
JA PIDI PEAGI SAAMA KAHEAASTASEKS
KORD MAGAS STUART VATI SEES KUI KOTT
KUI TEMA KARPI MURDIS KURI ROTT
KEEGI EI NÄIND KUIDAS LAHING KÄIS
KUID STUARTIST VAID VALGE SABA JÄI
TA MÄLESTUSEKS SÜÜTAN KÜÜNLA MA
SEL KÜÜNLAJALAL MEELDIS TALLE KÕNDIDA

-------------------------------------------


VALGE LUMEHELVES SINU HUULEL PUNASEL

Valge lumehelves Sinu huulel punasel
imbub minu sinisesse silma
kontserdilt me täna koos veel tuleme
homme alles jään ma Sinust ilma
helves värvus justkui verest punaseks
tõmmis jäi mu paranenud silma
valutab seal vahel, vahel sügeleb
läbi helbe vaatan nüüd ma ilma
valge helves Sinu huulel punasel
ja reekviemi viimane akord
püüdmatud on, kuid ei kurat unune –
kolmekesi kustume me kord

--------------------------------------------


LASNAMÄEL

KELL PARAJASTI 12 LÕI,
JOHN OMA TOAS ÕHTUST SÕI
JA VEIDI ÕLUT PEALE JÕI.
AGA ÄKKI, VAAT’ SUL SÄH,
KOSTIS KUSKILT PUH JA ÄH.
TAIPAS JOHN, ET SEINA TAGA
NAABRINAINE VEEL EI MAGA.
JOHN RUSIKAGA VASTU SEINA LÕI
JA HÜÜDIS: "KURAT, KAUA VÕIB!"
ÄHKIMINE KORRAKS JÄRGI JÄI;
SIIS KUULDUS JUSTKUI HOBU HIRNUMIST
JA MASTODONI RASKET HINGAMIST.
HIRMSAT MOODI
ÕÕTSUS VOODI
SEINA TAGA,
JOHN EI MAGAND.
HOMMIKUL, KUI RAADIOS LAULIS IVO LINNA
TÕUSIS JOHN, ET JÄLLE TÖÖLE MINNA;
KORIDORIS NAABRINAIST TA KOHTAS,
KES PRUNTIS HUULIL TRIIKIS PEHMET KOHTA,
JA KÜSIS JOHNILT MAGUSALT:
"KUIDAS ÖÖSEL MAGASID,
EGA MA EI SEGAND SIND?"

-------------------------------------------------


SÕBRA JÜRI SUURSOOGA MARKI JA FILLI FIILAMA

Minu sõber oli treial. Kord tõmbas ta kodu
snepriluku kogemata väljastpoolt kinni, katsus
telekaablit pidi aknast sisse ronida, kuid kukkus
alla. Nüüd puhkab ta Haapsalus, kahjuks mitte

sanatooriumis. Temast jäi mitusada linti lindis-
tusi originaalLP-delt, mille teised sõbrad laiali
kandsid ja mis on küllap ammu risaiklingus,
sest kellelgi peale minu pole enam lintmakki

alles. Minu sõbral oli õnn elada ja surra raud-
se eesriide taga. Tema tipphetkeks jäi, kui Kiek
in die Kökis oli kaks fotonäitust korraga ja tema
ja Alice Cooperi pilt rippusid ühes ning samas

ruumis. Tahaksin talle kuidagi teatada, et meil
on nüüd käinud esinemas Toto ja Elo ja Eltoni
John ja Turneri Tiina ja Jetro Tull ja Alice Coo-
per ja Scorpions ja … ja varsti tuleb Yes. Yess!

Mu sõber arvaks, et olen end lolliks joonud,
aga võib-olla on ta kõigest juba kuulnud.
Yesi peale ta sel juhul niheleb kangesti,
aga kui saabuvad Knopfleri Mark ja Collinsi

Phil, virgub ta tingimata lõplikult. Igatahes ostan
talle siis igaks juhuks pileti eelmüügist ära

------------------------------------------------


ARMASTUS TALVEUNES

Kus on Sinu armastus?
On ta sootuks kustunud
või hõõgub kuskil tuha all?
Armastus on talveunes,
magab mustas koopas.
Küll ta sealt kord välja tuleb,
kui puud on õitest lookas.

-------------------------------------


SIND ON NAGU LIIVA MERE ÄÄRES

Sa ei ole üksik kaldakalju
kaugele mis paistab igas kaares
tegelikult on Sind palju
nagu liiva mere ääres
Enda jaoks Sa oled eriline
iga teise jaoks ent erinev
Mõnel silmad särama Sind löövad
mõni vastu tulles pilgu vasemale pöörab
ühed täitsa lahedaks Sind peavad
teised Sinus palju vigu teavad
ühed justkui hästi Sind ei salli
teistele Sa oled päris kallis
ühed ukse Su ees kinni löövad
teised naeratades lahti teevad
mõni on Su peale justkui tusane
ent talle hoopis hammas valu teeb
Minu jaokski on Sind tükki kümme
homme oled üks ja eile teine

------------------------------------------------


ILUS SÜGIS POLE ILUS

Miks see sügis on nii tüütult ilus
–suvi oli juba küllalt soe –
tahaksin, et oleks veidi vilu
nukrus nimetu et hinge poeks
Suvi selleks on, et rannas õlut juua
lainte soojas süles kiikuda
sügis mõistab meeleolu luua
paneb mõtted jälle liikuma

Paganamaa, september 2001

------------------------------------------------


KOIDUVALGUSE PUNASED VÕILILLED

Koiduvalguse punased võililled
ees ja taga
ees ja taga
täna möödanik ei maga
vanal kinnikasvand rajal
ammuastet’ samme kajab
põrkan kokku endaga…
kord kui poole lühem olin
tallatum siin oli rohi
põlvepikkust venda ka
tahaks täna kohata
ulatada talle käed
ent talle rada kitsaks jäänd
Aastad kui ööliblikad
koidulõõma lendavad
omaksed ja sõbrad neil
seljas uhkeiks kutsareiks
Alles jääb vaid metsakohin
kaua minagi veel
siia tulla tohin
kuskilt kostab sussilohin
keegi ütleb: ära ohi

Paganamaa, okt. 2001

---------------------------------------


TAHAKS LUULETADA RUUNIKIRJAS

Tahaks kirjutada ruunikirjas
tahaks luuletada regivärsis
tahaks kõneleda vanas eesti keeles
tahaks palvetada püha hiie veeres
kanda oma õnne niinest märsis

kuuldavasti selle jaoks on liiga hilja
maice aga civilisaciooni vilja




Joonistused © Annika Timusk