MÄGEDE MÕHNASTIKU MATKARADA

(Valgehobusemägi-Hundiaugu-Tõrvaaugu 2,8 km)
ning Lehtmetsa ja Mägede küla.

Lehtmetsa küla ümber teeristmiku (teed Vetla, Albu, Jäneda, Mägede poole) jäävat osa kutsutakse Lehtmetsa-Ristiks. Lehtmetsa oli 19. saj. lõpuni omaette vald, ent läks väikeste valdade ühinemise järel Albu valla alla.

Lehtmetsa tähelepanuväärseim hoone on ühe tiivaga endine koolimaja. Kooli ajalugu algab 1918, mil Lehtmetsa talu peremees Ants Murakas asutas oma talus kooli. Esimeseks õpetajaks oli 18-a. neiu Salme Kesler, kes aga sai olla ametis olla vaid alla kahe kuu, kuna ta 5. jaan. 1919 enamlaste poolt hukati. Neiu küsinud Vetla lahingu järel taganevailt punaväelasilt: "Kas juba Tallinnas käidud?", kuna nood hoobelnud eelmisel päeval Vetla poole minnes, et lähevad Tallinna. Talle püstitati 1932 mälestusmärk, mis nõukogude korra ajal lõhuti ja 1991 jälle taastati ning asub 1 km ristmikust Jäneda poole vasakut kätt teed paplite vahel.

1919. a.-st peeti kooli edasi Lehtmetsa kõrtsis. 1920...1922 töötas kool Mägede telliskivivabrikus, siis taas kõrtsihoones.

Koolis asuti viljelema käsitööd, koorilaulu, näite- ja pillimängu ning sporti.

Õpetaja Teet Lunts (elas 1902...41) oli Lehtmetsa-Risti koolis koolmeistriks ja juhatajaks 1928...38. Ta andis kõiki tunde v.a. tütarlaste käsitöö, mida andnud õed Pärnad äratasid talviti külaelanikes hämmingut suusakostüümis suusatades. Lunts on tuntud loodusvaatlejana, on kirjutanud artikleid ja kaardistanud Eesti taimestikku. Ta matkas palju lastega looduses.Ta hukkus 1941 punaste käe läbi, kes kuulu järgi võtnud ta saksa keele tõlgiks ja siis surmanud.

1934...35 ehitati kõrtsi asemele uus koolimaja. Kool suleti 1971 ning hoone on nüüdseks müüdud eraisikule elamuks. Õpilaste arv Lehtmetsa koolis: 1919 – 38, 1938 – 46, 1946...50 ligi 70, 1966 – 12.

Praegu elab Lehtmetsa külas 39 inimest.

Valgehobusemäe poole sõites jõuame Mägede karjäärini. Enne karjääri mõnisada meetrit paremal metsas asuvad telliskivivabriku e. Mägede Potilöövi varemed. Selle rajas Albu mõisa noor parun von Wrangel Talupidajate Põllupangast saadud laenu abiga 1900.a. Seal toodetud katusekividest valmistati Albu härrastemaja ja lusthoone katused. Tehti ka drenaažitorusid ja muidki keraaamilisi kive. Nende purustatud jääkidest rajati Mägedest Lehtmetsa nn. punane tee, mis nüüdseks on saanud maaparanduse käigus kruusakatte. Varem oli seal soo, millest läksid üle vaid laudadega tugevdatud jalgrajad. Savi saadi vabriku ligidusest turbakihi alt. Vabrik suleti 1919 mõisate likvideerudes.

Pärast seda tegutses vabrikus paar aastat Lehtmetsa kool, mis koliti siia Lehtmetsa talust Mägede ja Lehtmetsa „koolitüli" tagajärjel - Mägede elanikud ei tahtnud oma lapsi Lehtmetsa saata, kuna nende lapsi õppis koolis rohkem kui Lehtmetsa lapsi. Hiljem koliti kool tagasi Lehtmetsa kõrtsimajja, vabriku kontor põles maha ja muude hoonete müürid ajapikku murenesid.

Mägede karjäär rajati 1970 aastal. 1967 oli Aravetel hakatud tootma silikaltsiidiplokke desintegraatormeetodil. Menetluse ja silikaltsiidi leiutas ning tootmise käivitas Johannes Hint. Kolme aasta pärast võeti kasutusele Mägede liiv kui piisavalt peen. Männimetsaga kaetud künklikust alast sai liivakarjäär. 22 aastat sõitsid Mägede ja Aravete vahet iga päev liivaautod. Kui kaevandus põhjaveeni jõudis, tekkis väike järv ja liiva asuti pumpama selle põhjast; pumbati 1986...87. 1992 katkes tootmine silikaltsiidiplokkide vajaduse järsu vähenemise tõttu ning seepärast jäi osa Mägede liiva kasutamata, mis on nüüd liivamäe kujul järve kõrval. Mägede karjääri liivast ehitati 1970 ja 80-il aastail mitukümmend tuhat korterit ja pereelamut Eesti maapiirkondades. Praegu toodetakse silikaltsiiti vähesel määral Rakkes ja Kundas.
Allikatoitelisest Mägede karjääri järvekesest kujunes aga suplus- ja puhkekoht.

Jalgsimatk matkarajal...

...algab Sillaotsa talu juurest, mis on Mägede küla vanimaid talusid. Sisse vajunud katusega elumaja lammutati 2003. Selle lähedusse püstitatud hoone kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile.

Siit suundub jalgtee, mille servas kohtame söötreiarohtu, sininukku, kassiristikut, lõhnheina, üles Valgehobusemäele. See on Kõrvemaa kõrgeim tipp, 106 m ü.m.p., suhteline kõrgus 42 m, ning Mägede mõhnastiku kõrgeim mõhn. Varem oli siin triangulatsioonitorn, 1976 püstitas Aegviidu Metsamajand praeguse, 26 m kõrge vaatetorni. Kalevipoeg puhanud siin kord künniväsimust, hundid hiilinud Hundiaukudest ta valge hobuse kallale ja murdnud selle maha. Hobuse kerest saanudki mägi, pooleli jäänud künnist aga mühklik maastik. Tegelikult hukkunud siin 19. saj. lõpus triangulatsioonitorni ehitusel ühe talumehe hobune. Varem hüütud mäge Punamäeks.

Tornist paistavad: Iru elektrijaam (linnulennul 60 km), Tallinna teletorn (62), Kehra Paberivabriku korsten (19), Põhja-Kõrvemaa künkad, Aegviidu raadiolokatsioonimast (8), Ambla kirik (16), Tamsalu viljakuivati (31), Järva-Madise kirik (13), Kakerdaja raba oma laugastega (5), mis mõnikord päikesepaistes sillerdavad, Taganurga mõhnastik (6). Tornist nähtub, et metsa on Eestis veel palju. Öösiti tõusevad vahel metsastest orgudest udulondid, kauguses säravad Tallinna, Maardu, Kehra, Tapa (14), Aravete jt. tuled. Torni kõrval kiiguvad 28-m kõrgused vanad arukased.

Valgehobusemäe kagunõlval oli kunagi punaka liivmullaga põld, praegu kasvab siin noor männik. Puusuusa ajal lõhuti nõlvast laskudes mitmeid suuski. 2001 raadati lumelaudurite, mäesuuskurite jt. rõõmuks nõlv 35 m laiuselt.

Matkarada laskub hoopis loodenõlva pidi mäe taha, algul laugelt, kuid peagi nii järsult, et tuleb puudest kinni hoida. Jõuame teaduslikult öeldes termokarstilohku, ümberringi rahutu reljeefiga metsamaastik. See on mägede mõhnastik, tekkinud jääajal mandrijää taandudes. Siinsed pinnavormid on künkad, kuplid, vallid, lavad. Valgehobusemäe taga on sügavaid järsunõlvalisi lõhesid, soostunud sulglohke.Nõlvadel kasvavad ja lebavad ümberkukkunuina ligi meetri jämedused puud. Mets on laane- ja salumetsailmeline. Ülarindes kasvavad võimsad kuused, kased, haavad, teises rindes ja alusmetsas aga pärnad, pihlakad, sarapuud, kuslapuud (mürgine - †), magesõstrad, hajusalt näsiniined(†), mille roosad õied õitsevad kaunilt enne lehtede puhkemist. Rohurindes kasvavad sinilill(†), ülased(†), imekannike, kevadine seahernes, maikelluke(†), leseleht(†), kopsurohi, pruunikas pesajuur, lõokannused, metspipar, klorofüllita käopäkk, kuningakübar, koldnõges, ussilakk(†), salu-siumari(†), palu-karukell(†), uibulehed, kuutõverohi(†) jt. T. Lunts leidis siit omal ajal ka harakkuljust, võtmeheina, kollast kuldtähte.

Rohttaimede alla peituvad lehiksammal, kadrisammal, raunik, salusammal, roossammal, kaksikhammas, laanik, metsakäharik, palusammal, lehviksamblad.

Rada laskub veelkord järsult sulglohku, kus kasvab ohtralt soovõhka(†), siirdub taas üles ning kulgeb järgmise sügava sulglohu äärel lamedal mäel ehk Mägede laval. Nüüd laskub rada järjekordse lohuni - Röövliauguni (tee ääres kuldvits, siis kaks käpalist: laialehine neiuvaip ja kahelehine käokeel, talvik, harilik mailane, lakkleht ja tervelt kolm eri kolda: ungru-, karu- ja kattekold). Vasakule jääb Mägede lava järsk Mõrtsukanõlv. Seejärel mäkke tõustes ja taas laskudes jõuame Hundiaukudeni. Kevadeti võib siit korjata kupatatavalt söödavat seent, kevadkogritsat. Röövleid ega mõrtsukaid pole siin olnud – lihtsalt maastik on salapärane. Hundiaugu talu kunagine peremees nimetas siinset mõhnastikku hundieksitajaks.

Hundiaugu talu järel kõnnime kruusateel läbi endise Jaagu talukoha, mis on kaetud kõikmõeldavat värvi õitega lupiinidega (v.a. kollane). Seejärel pöörame vasakule, möödudes Muru talust. Siin kohtame laanemetsade asemel sootuks liigivaesemaid palumetsi, peamiselt pohlamännikuid. Peale 1950. a. rajati endistele põllulappidele palju puhtmännikuid, mis nüüd on taas erastatud ja mõnes raiegi tehtud. Palumetsades on matkaraja äärde end kasvama asutanud kassikäpp, nurmnelk, maarjahein, kassi- ja keskmine ristik, väike ja rohekas uibuleht, hõbe- ja tedremaran, karvane piiphein, kuningakübar, käokeel, tõrvalill. Kevadel on huvitav võrrelda aas- ja metsosja arengu erinevaid staadiume. Ühe kase tüvel on roniva karupoja taoline must pässik. Vasemat kätt jääb meteoriidikraatri taoline sulglohk, paremat kätt väike raba sookailude(†), küüvitsate(††), jõhvikate, sinikate, rabamurakate, kukemarjadega. Enne metsast väljumist ja tõusu Tõrvaaugu-Tooma lavale imetlegem paremal karusambla kolooniat. Matkarada lõpeb Tooma ja Tõrvaaugu talu juures. Tõrvaaugu palkmaja on alati olnud suusatajate meelispeatuskoht. Praegu kuuluvad Tõrvaaugu hooned Tallinna Liikumispuuetega Inimeste Ühingule, neid hooldab juba aastakümneid Hans Arb. Taluõue kaunistavad tema tehtud puuskulptuurid ja külastajate jäetud taarast valmistatud Taaratempel. Maja seina ilmestab murdunud puusuusaotstest roos. Tõrvaaugu talus saab ette kokku leppides saunamõnusid maitsta (038 59041).

Mägede külast. Küla on nimetatud ka Punamäeks, siinse punaka savija liivmulla tõttu. Mägede küla elanikest on teateid vähemalt aastast 1723, s.t. Põhjasõja järgsest ajast. Tollal kuulus paikkond Venevere küla alla. Mägede nimi küla nimena esineb hihgeloendites aastast 1795. Hingeloendites toonaste Mägede kandi talude nimesid (v.a. Krani ja Punamäe) ei leidu, elanikke nimetati küla nime järgi (Mäggede Jaan, Mäggede Mart jne.). Vanad talukohad on näiteks Hundiaugu, Linnapi, Vahtramäe, mille kohapidajad pidasid mõisa metsa- ja heinamaavahi ametit (buschwart - saksa k. võsavaht). Männikändudest põletati siin tõrva ja sütt Albu mõisa sepapaja tarvis. Võib-olla põletati ka kasest tökatit. Küllap pärineb sellest tegevusest hilisem Tõrvaaugu talu nimi.

1870 rajatud Balti raudtee elavdas piirkonnas järjest enam elu. Enamik Mägede küla talusid rajati 20. sajandi algul: 1907 laskis rahahädas parun Wrangel Mägedes maa kruntida ja 1909 alustati talukohtade (kruntide) müüki. Kohad koosnesid mitmest lahustükist, sest neid püüti moodustada nii, et iga koht saaks võrdväärselt põllumaad, metsa, heinamaad. Kohad osteti ära ja omanikud ehitasid või tõid palkhaaval mujalt neile hooned.

Uustalunikud asusid agaralt põldu raadama ja peagi oli Mägede mõhnastik paljas nagu peo peal, sest metsade asemel olid selle nõlvadel nüüd põllud. Mägedesse tekkis ligi 40 majapidamist. Tiidu talus tehti näiteks samuti telliseid, Punamäel põletati tõrva. Valgehobusemäe tipust loodes ja mõnes muus kohas säilis mets.

Teise Maailmasõja ajal Mägede külas muud sõjategevust ei olnud peale väikese nn. Pajupõõsa lahingu kohalike elanike ja punasõdurite vahel, milles hukkus üks punaväelane. Küll aga pidi sakslastega tekkinud tüli tõttu andma oma elu Tõrvaaugu talu peremees.

Pärast Teist Maailmasõda 1950-il tühjenesid Mägede küla talud, kuna nõukogude võim talusid pidada ei lasknud. Liivasuse ja künklikkuse tõttu andis kolhoos maad üle metsamajandile, kes neile metsa rajas. Istutama pandi ka külaelanikke enne nende lahkumist, kes olevat seda teinud pisarsilmil. Nüüdseks on siin ilus metsamaastik.
Tühjaks jäänud hoonetest osa lagunesid, osa võeti kasutusele suvilatena. Praegu elatakse kolmes majas taas alaliselt. Hooned on säilinud Tõrvaaugu, Tooma, Linnapi, Muru, Hundiaugu, Robo, Männimetsa, Luuavõru, Müürissepa, Songi, Vahtramäe, Punamäe talukohtadel, neid on ennistatud ja juurde ehitatud.

Mägede külas on veel kaks vaatamisväärsust: Rehessaare suurkivi ja Jänijõe uhtlammimets (esimene 4,5 km, teine 12 km Valgehobusemäest põhja pool).

Koostas Kalevi Kvell (051 65342) Evi Adderi, Ester Valdvee ja Kaja Leidtorpi abiga. Fotod Ester Valdvee ja Kalevi Kvell. Saadaval ka voldikuna, mille kujundas Peeter Maria Laurits ja trükkis Tõravere Trükikoda.