Simisalu – Matsimäe matkarada

Tegu on ühe huvitavama Kõrvemaa matkarajaga, mis on 9 km pikk. Algus- ja lõpp-punkt asuvad eri kohtades. Soovitav panna jalga kummikud, v. a. väga kuival suvel – pehmematesse kohtadess on pandud maha laudtee, kuid see ei hoia jalgu märjaks saamast.

Retk algab Simisalu matkakodu juurest (vt. Simisalu – Laeksaare matkarada). Retke eel võib ronida Simisalu vaatetorni, kust paistab hulk metsaseid kühme ehk soosaari: Naelassaar, Kõrgessaar, Reiessaar, Ratassaar, Kaalepi Linnamägi, Kollassaar, Lõhmu. Paistavad ka Järva-Madise kirik ja endine meierei, A. H. Tammsaare muuseum, loodes tabab teravam silm ära Valgehobusemäe. Varem oli naabersoosaari maapinnaltki näha, nüüd on mets ette kasvanud.

Esimesed 600 meetrit ühtivad Simisalu – Laeksaare matkarajaga. Kõnnime mööda "soosilda", mis tähendab sohu rajatud teed. Kahel pool kulgevad käsitsi kaevatud kraavid, soonikukohti on täidetud paekividega, mis aga üha enam niiskesse pinnasesse vajuvad. Ööbiku teeristist pöörame seekord vasakule. Kevadeti lainetab sel teelõigul põlvini vesi. Siiski hakkab maapind peagi tõusma ja me jõuame metsa kasvanud endisele niidule. Matkateed ääristavad segamini hall- ja sanglepad. Mõned puud on alt rõmelised kui sanglepad, ent ülalt hallitüvelised nagu hall-lepad. Hall lepp ja sanglepp võivadki anda omavahel hübriide, kuid hübriidi tuvastamiseks oleks kõige kindlam teha DNA-analüüs.

Teest vasakul sirgub metskonna istutatud kuusik, tee kõrval haigutavad endised linaleoaugud. Näeme maadligi kasvavaid kleepuvate leherosettidega putukasööjad taimi, roseti keskelt ulatub välja lilla õiekannus pika varre otsas. Need on võipätakad.

Järsku leiame end Kollassaare väljamäelt, mille viimane elanik Otto Vinter lahkus siit teise ilma 1960-il, ta majandas siin ennast ihuüksi elu lõpuni. Muud hooned peale aida on lagunenud, aidast võib vihma eest veel peavarju leida.

Läänes paistab Männissaarel kasvav katkendlik mändide rivi Meie liigume edelasse ja oleme märja lohu ületamise järel Kongissaarel. Siinsed kadakad tekitavad Saaremaa tunde. Juunis-juulis kohtab nii vööthuul-sõrmkäpa kui ka kuradi-sõrmkäpa õisi, mis on teineteisega äravahetamiseni sarnased.

Nüüd laskume madalsohu, ümberringi roostene vesi, palju erinevaid tarnu vaheldumisi käolina, alpi jänesvillaga. Vees ägavad vaevaliselt kasvada kolm kaseliiki – sookask puutaoliselt, madal ja vaevakask põõsasjalt ja puhmjalt.

Matkarajalt vasakule pöörab roigastega täidetud tee, mis viib kõrge ja lageda Sigapusma väljamäeni (käige seal kindlasti ära!). Sellel soosaarel elas kuni 1950. aastani hilisem metsavaht Endel Suve, kes praegu elab Reiessaares. Sigapusmal leidub nüüd vaid vanade põlluriistade jäänuseid. Sellelt kuiva maani on 2,8 km. Kuna roigasteel lainetab suvelgi vesi, pidi Endli vees sumpav hobune mäletama tee asukohta mälu ja tunde järgi, muidu vajunuks sohu. Hobune ei eksinud.

Järgmine soost kõrgemale ulatuv koht – Ohusilla mägi pole just mäe mõõtu, ent on põneva kujuga: kaheharuline oosihari, millel tihe männimets. Sellele külvati männiseemet eelmise Eesti aja lõpus, pandi maha ka tammetõrusid, ent metssead leidsid enamiku neist üles. Seljak on kohati järsunõlvaline. Kahe oosiharu vahele jääb nagu sügavasse kaussi laiguke sood. Seljakul kasvab madaraid, verevat kurereha, lääne-lõhnheina.

Laskume oosilt jälle sohu – seekord hõreda männikuga siirdesoosse, kus turbasambla kõrval näeb samblarindes karu- ja palusammalt, laanikut, soovildikut. Rohurindes kasvavad jõhvikas, jänesvill, ümaralehine uibuleht, küüvits, soopihl, leidub sõnajalgu.

Siirdesoo läheb üle rabamännikuks. Tüvede vahelt vilgub kõrkjane veepeegel.

See on Seli järv, madalate õõtsikuliste ehk kõikuvate kallastega rabajärv, mille pindala aina kahaneb, ent ta on oma 16,7 hektariga suuruselt siiski teine järv Järvamaal Väinjärve järel. Suvel kasvab ta järvekõrkjat ja vesikuppu nii täis, et vaba vett pole nähagi. Kus seda veidigi leidub, ilutseb valge vesiroos. Järvel on nähtud pesitsemas vesikana, mudatildrit, sarvpütti, sellel peatuvad rändel metshaned ja luiged.

Järve põhjakaldal kasvavad sookased ja männid, lõunakaldal üksnes männid, vahepealt voolab Jägala jõkke kraav, mis rabavee ärajuhtijana mõjutabki metsa koostist. Läänes kulgeb kõrgem puudehari, see on Ussisoo ja Voose vaheline pikk vallseljak ehk oos. Sealt läheb kruusatee.

Edasi jõuab matkarada sookailurohkesse ja -lõhnalisse rabamännikusse ja tõuseb üha kõrgemale, sest turba kiht aiva pakseneb. Raba nõlval on männid veidigi suuremad kui mujal rabas, sest siin on vesi liikuvam ja hapnikkurikkam. Mida kaugemale rabasse, seda harvemaks ja jändrikumaks jäävad männid. Vanade madalate männinässide all kasvab kanarbikku ja kuivusest krõbisevat põdrasamblikku.

Siis algab piklike älveste ja laugastega raba. Älved on püdelad, taimestikuga kaetud, laukad päris lahtise veega lohud. Tugevamini kamardunud älved kannavad inimestki, õhema taimestikuga vesistesse älvestesse on targem mitte astuda vajumisohu tõttu. Vajudes tuleb kõigepealt laskuda käpuli ja siis lihtsalt oma kummikud turbast välja tirida.

Laukad on raba silmad; nad moodustavad laugastikke. Laugastesse ei tuleks suhtuda eelarvamuslikult kui põhjatuisse mülkaisse, mis ainult ootavad, et saaks kedagi endasse imeda, vaid lihtsalt ettevaatusega. Mõnes laukas võib käia koguni ujumas.

Laukanõlvadel märkame jõhvikate kõrval putukamaiaid sootaimi – huulheinasid. Me liigume pikkade ja kitsaste laukaahelike vahel laukapeenral, toetuspinnaks laudadest rada. Laugaste põhja settinud orgaanilise aine lagunemisest tõuseb vahel pruunile veepinnale süsihappegaasi ja metaani mulle, puhuti paiskub üles koguni muda ja turvast. Sellest on tekkinudki rahvajutud laugastes elavaist sookollidest.

Matsimäe oosile tõustes oleme jälle kuival maal. See on osa Ussisoo – Voose oosist, mis Matsimäest põhja pool ühineb Ardu – Kautla – Mõnuvere otsamoreeniga. Sellel kulgeb kruusatee, mida mööda põhja poole minnes saab ringiga A. H. Tammsaare muuseumisse ja Simisallu (ca 23 km) tagasi, lõuna poole sõites aga Tallinn – Tartu maanteele.

Matsimäelt avaneb vaade tagasi Seli rabale. Sammume teed mööda lõunasse Matsimäe järvede suunas, möödudes kõigepealt kruusakarjääri tekkinud tehisjärvekesest. Matsimäel on kaks järve, väiksem on 1,7 ha suurune Kaanjärv liigirohke kalastikuga, suurem 5,5 hektarine Pühajärv, kus elavad kaladest vaid ahvenad ja haugid. Matsimäe Pühajärve läänekallas on liivane, siin on mõnus supelrand, kus pärast soomatka mõnus lõõgastuda.

Matkarajast ilmus 1989. aastal Viktor Kapi brošüür "Matkarada Tammsaare tagamaile" Viktor Kapi, Ilmar Pere ja Tiiu Saaristi fotodega.