Marge Mikson

See ja selline ma olen.

Hoian seda, mis on puhas-ehe-aus. Head halvaks ja vastupidi rääkida ei taha (kui just "jalg kaelal" ei sunnita), kandikul pakutava suhtes olen skeptiline. Nali peaks olema tõeline; kavalad sõjaplaanid sobivad rohkem poliitikutele ja teistele …liitikutele. Suurema osa päevast kulub õpetamisele ja õppimisele – seega vähemuse jätan vaikusele, enda leidmisele. Keedan, koon ja küpsetan nagu me kõik; keevitamisega jään paraku jänni, sest kardan tuld. Supipotist meeldib leida teravaid eramusi. Abi ja mõistmist ootan ennekõike endalt, teistele loome sootuks hullemad kriteeriumid. Eksisteerimiseks ja eneseteostuseks on esmatähtis perekond. Siit tulenebki suuresti minu looming. Selle panen paberile ja nii ta siis tulebki. Fantaseerimine on mul väga nõrk koht – niisiis kogu loetu peaks olema enam-vähem realistlik. Ikka nii, et käegakatsutav, silmaga püütav ja hingega aimatav. Mõnikord olen imetlenud pessimiste – kuidas ikka niisugune olla saab; mis see on, mis inimese seest tühjaks sööb - siit on leida ja otsida veel palju! Ega ma suur riimide otsija ka pole, sellepärast ma neid ka ei leia, tähtis on, et mõte raamistikku ära mahub.


Vikerkaare viimne naer

Mu akna taga
kasvab leinakask
ja märjast rohukastest
sügis tõstab pea.
Kui viimne naeratus –
Sa täna pakud kätt
ja Sinu lehesajus
seista on nii hea.

Veel vikerkaarevärvi
on Su silmad –
ja selles sillerduses
näen Sind kadumas.
Nüüd lahkud igavest’
Su sõnadki on külmad,
kuid enda alanduses
jään Sind ootama.

Ma näen, et
lehti rebib tuul
ja kuis Sa
külmudes kangestud.
Kuid Sinu armastus
ja painduvus on suur
ning mittekülmumise
vastuseks on –
andestus,

Las möödub igavik –
Sa siiski seisad sirgelt
kui leinakask mu
akna all ja
oled silmavees.
Pilk naerul ootad
oma taevaäärset pilve,
mis sügislaulu
päikesetõusul
laulab ilmale.

1. sept. 1990

-------------------------------------


Kevad oli kunagi
ja ilma sündis elu.
Taevas oli sinisem
käis loodus oma radu.
Ühel päeval teatepulga
päike andis üle –
nüüd käib ta veel kõrgemalt –
uhkemat sest pole!

Suvi tuli sosinal
vihmavee tõi kaasa.
Kena oleks leida taas
soojust, õrnust, kaaslast …


Naerusuina sillerdav
pilkudesse lootus,
üle jääb vaid anuda
hetkeks valgust, ootust …

-------------------------------------


Sünd

Pistan su pihku
vastsündinud lund;
sulab su soojuse
hapraimas leegis.


Leian – su silmades
leegitseb tuld;
märkan – su pihkude
valguses keegi.

Tõusen, ent kätele
vagumas pilk.
Aitad mul salaja
tabada mõtet.

Mõtled, et möödub,
on pisarais helk –
põskedel voolab nii
anudes keegi!

11. dets. 1989

----------------------------------------------


Etüüd

Langeb vaikselt valget lund.
Õhust kostub hingamist.
Sooja lumevaiba all
maa vaatab und
justkui muinasjutus
kevadootel ärkamist.
Silmad avab valge aim
Päikse soojast langemisest
rõkkab tuuleiil.
Kuskil sügis, maha suvi jäi.
Uude palvusesse kõnnin siit.

18. veebr. 1991

-----------------------------------


Natuur

Esmakordselt minu ette sind
tõi sadu…
Taevas tumenes ja äike
paotas pead.
Olin üksinda ja julgus
hetkeks kadus –
maa ja taevas rippus
juuksekarva peal.
Vihmapiisad katsid mind kui
anuks juua.
Külmast värisedes lilli
hoidsin käes.
Ikka üksinda. Kes ometi
võiks tuua
hinge soojuse, kui pimedust
vaid näed.
Siis sa tulidki. Sind nägin
esmakordselt.
Keset vihmasadu tibas
päiksekuld.
Läbimärg ma. Sa jope võtsid
õlult.
Me meeltest kadus hirm
ja silmi valgus sarm.

veebr. 1991

-------------------------------


Ahvatlus

Meid kõiki kord on ahvatlenud
avamere hurm
ja silme eest ei kustu
tema selgus.
On kõigil oma kallas
eluarutlus
……..nii julm,
ja pimeduses süttivana
ere valgus.
Tähena kui tõused
oma peegelduse sees,
hetkekski ei julge ennast
ergutada laintest.
Inimese võimetuses
käte abil veel
julged tallund alatuses
vihastuda enne.
Aga teised ülistavad sind
ju enne sündi,
ja on ema see, kes
kannab vastutust.
Sind on ellu puhutud
ja sellest lõhnab kündi.
Siis jääd oma alatusse
…….avamerel uhutult.

dets. 1990


Kingitus

Me elu täis on
ahastust ja rõõmu.
Ka tülpi kibedust,
mis hingesoppi varjumas.
Su teede konarus
on vaikimisse hõõrdund
ja alatised andestused
südamesse karjumas.
Me helget argipäeva
mõtetes ei kanna
ja tulest tuksvais silmades
on hingepiin.
Vaid naeratusest soojus
mulle anna,
mis sest, et tas on
armastust
vaid hetk, üks viiv.

juuli 1990

--------------------------------


Pühadus

Kui sa astusid ellu --
kas võtsid siis kaasa
ka pudemeid lapsepõlvemaalt?

Kui jätsid hüvasti koduväravaga,
kas sinus ei tekkinud valu
ja ääretuid kahetsusi
tundmatu ees?

On see ehk looduse kutse,
mis sind julmalt pillates
käsib edasi astuda!

Või pärisid sa esivanemate visaduse
kaitsta kodupõldu kauguste tagant,
paludes!

Aeg läheb edasi,
kuid tugev külgetõmbejõud
on muutnud su peremeheks kesk
ohakaid ja sinavat taevaäärt.

Oma mehise käega sulgesid küll koduukse,
ent matsid sinna ka taaskohtumise pisarad.
Tea siis, et kunagi ei saa lahkuda
ilma kellegi tagasiootamiseta,

sest kuskile jätsid sa
õnnest naeratava alanduse
ja maamehe unelmad.

aug. 1990

-------------------------------------


* * *

Mulle küll meeldib,
kui süda on truu;
silmad on suured
ja huultel on ****;
riided on kapis
ja vangistub vaim –
ise sa vaba ja
külmaks teeb laim.
Mulle nii meeldib,
ma sosistan vaid:
"Igaüks palga just
tunnetest sai!"

29. juuli 1989

--------------------------------


Kutsumata külaline

Kõik see juhtus ühel päeval
Tavalisel hallil
Oma kodus
Oma toolil
Istusin ma kallili.
Uksekell kui äike äkki
Mind mu meeltes tabas
Jalg veel sussi otsis samas
Käsi ukse avas.
Seal üks tädi ja veel teine
Täitsa võõrad seisid
Viisakusest teretasid
Usutlesid veidi.
Juttu tuli nagu vihma –
Ikka hästi palju
Tarbetust ja tarbijatest
– Et ei hinnad kallid! –
Minul teha oli muudki
Neil vist küll ei olnud
Õndsusest ja rahust, ohust
Justkui aimu polnud
Haigutasin maigutasin
Kulmukaar läks krimpsu
Ukse kinni lajatasin
Äripäev läind untsu.
Ehmatusest tädid läksid
Minu ukselt ära
Ja ma arvan,
Et mu needsid
Ja ka matsid maha.

-------------------------------


Isekus

Punkti paneb loole
Teine lugu
Sinu üminale vastan
Pilkega
Pole kobakäpp sa
Tähtsusetu sugu
Head ei iial anta
Sulle ämbriga
Ise veest ja mudast
Samba panen püsti
Tegemata jätan näo
Ja kombitsad.
Nii su ehitan –
Ei erine sa ühti
Sellest paremast,
kes fotolt jõllitab.

--------------------------


Ennustus

Nii tühi on maailm,
kui silmest kaob valgus.
Nii rumal on loojang,
kui päikest ei näe.
Su ripsmete taga
ehk algabki algus,
siis väsimus tõstab
sul öösoojad käed.
Sind jumaldab vargsi
see tujukas tuul,
sa ise ei märkagi,
et oled teel.
Need sõnad on kuldsed,
mis öelnud su suu,
see õnn peitub ilus,
kui kohtume veel.


25. sept. 1989

---------------------------


Vaikus

Mata need pisarad
lumme,
et upuks
sinna me argised
päevad ja ööd.

Vaikiva looduse
rüppe
ma sumbun.
Sinust jääv mälestus
südames lööb.

Puhtus on endasse
haaranud
hetked,
mind nende sinasse
uputab tuul.

Aasta on möödunud
kammitsais, rakkeis.
Sõda ja rahu
neis tundides lööb.

31. dets. 1989


Age-Li’le

On jõud, mis hoiab
inimese hinge.
On tugev tundmine,
mis aitab elada.
Kui möödasaatmine
on õnnepalvest helgem,
siis sinu kätepuudutus
jääb õnnes helkima.

2001

----------------------------------


Ajatöö unaraid
valusaid külgi –
veereb minevikku
inimsadu –
meenutamaks kibedust
ja tülpi;
lootes leida
rändurile kodu.
Mõtlemisest väsind,
korraks
rohu sülelusse
peita pea.
Mõtteis palud
iseennast,
et halva taustal
naaseks hea.

nov. 1987

---------------------------------


Õ-õpetab

Õigeusklik õpetlane
Õgideski õpetab
Õrnatundelisi õisi
Õhinaga õnnistab
Õpipoisse õngitsema
Õssitades õrritab
Õnneasju õrnakesi
Õiglusega õigustab…

-----------------------------


Mis sai meie
Leegihoidjast?
Kus me kaitsja
Peitis end?
Kelle õue tunded
Jooksid?
Miks ei oota
Keegi neid?
Vihmavesi kõrgelt kallas
Tuhaväljaks tunded said.
See, kes kaitses ja meid valvas
Mürgist sappi liialt jõi.
Tundemetsa tuul viis palved
Ja ei kohta enam neid
Murtud süda riismeid korjab
Ta ei vaja enam meid.

--------------------------------


?

Kus sa oma õnne leidsid?
Kellelt naeratuse said?
Kelle seljalt maha heitsid?
Jagades kord puid, kord maid.
Kelle õnnelt viimseid lehti
Enne tormi korjasid?
End ses soojas tundsid hästi?
Malbelt karmust varjasid
Mis Su üksindusest sündis?
Kes Su meelemürki jõi?
Kuhu rõõm Su juurest kõndis?
Kes Su vangistusse jäi?
Kellest hoogsalt ette jooksid?
Ja talt riismeid korjasid
Kellest üldse oled hoolind?
Millist tuld Sa varjasid?

----------------------------------


Kiired jalad

Sügisvärvides macho –
Mis sest et nohiklik.
Ajas ligi nagu magnet
Ühel parki viival teel.

Üle pinkide ja kruusa
Tuli joosta ähkides.
Tema järel, käpad pikad
Vestil töllerdamas keel.

Sörgib järel musklis keha
Jalgades on rutt-tut-tuu
Kallid prillid pikalt ninal
Üle viskab ausalt ju!…

KÕIK; ei jõua – Samm läeb töntsiks
Kisan kõrist – uttu, mees!
Ei tee kuulma, haaran kivi
Täitsa mööda lendab see.

Tema paneb minust mööda,
100 sammu minust ees –
Hingeldab siis vaevu, tasa…
Sügisjooks, näe, au sees!

-----------------------------------


1 mõte

Ussitanud õuntes on
Nii palju salakäike
Ükski arhitekt neid eales
Projekteeritud ei saaks
See, kes sööb ja see, kes söödaks
On nii imeväike
Seda raha maksumaksja
Maksma ehk ei peaks.

-------------------------------------


Kuidas luule peale tuli?

Pagana põrguline
Passib põrgutule ääres
Ootab leegi kustumist
Ja aina osatab
Tunnen miskit üsna-üsna
Vastikut ta hääles
Justkui lagipähe mulle
Munakivi lajatab…

-------------------------------


Eks ikka juhtub

Miks läks lapse tuju rikki?
Kes küll sulges naerupoe?
Kes see tiris patse pikki?
Kuhu kadus sõna soe?

Tuju jooksis kapi taha
leidis sõbraks TUSASE.
Nurgad suul see keeras maha
andis laksu pahase.

Naeratus sai kohe otsa.
Teine ots läks kaduma.
Pisar silmanurka potsas.
Keegi kuskil osatas.

Patsid ennast ära peitsid –
enne üks ja teine siis.
Kääriotsad eemal’ heitsid –
hiir need tutid ära viis.

Ema miks ei ole rõõmus
– juuksur nüüd ju ära jääb –
vaikselt silmanurka hõõrus
kohvi kööki jooma läeb.

--------------------------------


Meeled vestlushoos

Vaata,
lumeväli möllab
lausa mehe moodi.
Vaikse,
õndsa vaibakatte
keerab tekiks voodil.
Seda valget padjamäge
kannab üle ilma.
Sinu uni – vaikne, rahul
tal vaid pinnuks silmas.
"Kuis sa suudad unenäosse
naerupalgeid kanda
kui su kodul
sinu õuel
tuisk on löönud valla."
"See just ongi kogu vaikus
mis mu meeli rütmib
meeltesegadusest külma
unistused lükib."
"Millal veel mu
ümber sajab
laulab ja lööb gongi.
Tuisand okstelt nõuab
vajab meeletut akordi."
"Ainult siis kui
sina ärkvel
suu on naerust vali
võtab tuul ja
tuisk su vastu."
Lume all… on
… ainult lumi.

25. nov. 2001

---------------------------


Seitsme maa ja mere taga
– seega sinu kodus –
imekaunis lugu sündis
sädelev ja magus.
Korstna kaudu pilvepiirilt
lendas lund ja karda
– igivana kuuseoks, ta
võistu laulma kargas.
Tuppa jõudsid akna taha
kokku ühendkoorid –
sinu majja rahu tooma
täitma kõik su soovid.
Võta vastu kauge kaja,
see toob hanged tuppa.
Paku lahkelt kõik, mis vaja
uudistama rutta.
Magus maitse huulekaarelt
loeb vaid salamõtteid
palju head ja parematki
mekitama tõtta.

26. nov. 2001

-------------------------------


Kuskil ees

Aknast vaade
sõbralik ja malbe.

Kuskil eemal keegi
lidub ees.

– Varsti on seal piiri peal
kõik valge –

Aru ei saa, tuleb
naine-mees.

Aknaklaasid moonutavad
kuju.

Tõttajaks ehk hoopis laps
sel teel.

Aga äkki polegi
see keegi.

Ise mõtlesid… ent ikka
ootad veel.

------------------------------


…et Jõuluaeg ohutult mööduks

Põhjus – süüa 100 rooga
ühe õhtu jooksul
polegi nii võimatu
käes kui õige aeg Sul.
Tasub ainult vaeva näha
laud et lookas
maitsta, mekki tervistavat
aeglaselt ja hoogsalt.


Rüübata võib lausa kõike
see mis hea ja jube
maitse kallal võtta võite
kaaluga: kes all – kes üle.
Laud on täna
tõesti võimas –
sortiment on vägev!
Ärge ainult üle võtke
sööge/jooge vähem.
Nii võiks kokku võtta ühe
õite tõese mõtte –
"õgi* parem silmadega,"
suuga siiski mitte.

*või neela, nosi, pista -- võib asendada sõnaga, mis kellelegi sobib

------------------------------------------------


Etüüd

Tähed langesid pilvepiiri peale
ja vihm nad minu õue tõi.
Mõtted lennult viis
nii halvale kui heale.
Oleks hüüda tahtnud
karjuda ehk või…
Minu häält ei kuulnud
mitte keegi kuskil
ainult oksad vaikselt
kahisesid öös
– võtaks viiuli!
Üks viisike mu huulil –
mootor vaikides vaid
mõttelööke lööb.

-------------------------




Joonistused © Annika Timusk