Eesti Muinasjutusaared - Piirissaar ja Ruhnu

Eestis servas on kaks meie oma muinasjutusaart. Ajakirjanik Hermann Jänes panigi 1937. aastal ajalehes „Eesti Kirik“ artiklile külaskäigust Ruhnu pealkirjaks: „Ruhnu – muinasjutusaar.“

Järvamaast asub Ruhnu linnulennul 195 km edelas, Pärnust on sinna ligi 100 km ehk pikem maa kui Eestist Soome. Siiski pole sinna keeruline minna: väike kiirkatamaraan Runö, kus 60 istekohta, sõidab Pärnust Ruhnu kolme tunniga, pilet 20 eurot. Laev võtaks peale kaks autotki, kuid ei saa seda aparelli probleemide tõttu praegu teha.

Teiseks muinasjutusaareks Eesti piiril võiks pidada Piirissaart, Eesti ainsat asustatud järvesaart, mis asub Peipsi järve üleminekukohas Lämmijärveks – Järvamaalt otsejoones 125 km kaugusel kagus. Sinna kurseerib laev Koidula Laaksaarõ sadamast. 10 km läbitakse 50 minutiga, pilet on 2,5 eurot reisija; laev võtab peale viis sõiduautot või siis näiteks ühe suure reisibussi. Laeva madruse Timfoeiga saab kergesti jutule, ta on ühtasi ööbimiskoha omanik ja vallavolikugu liige.

Nood kaks saart pole Kesk-Eestistki kauged minna. Suurte erinevuste kõrval on neil saartel hämmastavalt palju ühist, juba alates sellestki, et neilt on kahju lahkuda.

Saared on võrreldava suurusega – Ruhnu 11,9 km², Piirissaar 7,5 km², ent inimasustus on koondunud mõlemal saarel vaid 0,5 km²-le. Piirissaar on enamasti nii soine, et seal mujal elada ei saakski; Ruhnus võiks elada igal pool peale ehk läänepoolsete niiskete rannaluhtade, kuid traditsiooniliselt on seal alati olnud vaid üks küla keset saart, kust on igasse suunda mereni kaks kuni kolm kilomeetrit.

Mõlemad saared on omaette vallad ning neil on umbes viiskümmend püsielanikku. Seega on peaaegu iga pere liige vallavalitsuses või volikogus esindatud. Suviti asukate arv tublisti suureneb suvilaomanike näol ning ka lihtsalt külastajaid koheldakse mõlemal saarel väga lahkelt ja neid lausa oodatakse. Piirangute tõttu saartel kalapüügist enam ära ei elatu ning hülgepüük on Läänemeres täiesti keelatud, mis on kujundanud saartel tänaseks endisest sootuks teistsuguse elu.

Ruhnus on vähemalt kuus majutusteenuse pakkujat (kõigil €20 öö), Piirissaarel üks (€10 öö). Poed on mõlemal pool avatud mõni tund päevas. Ruhnus on koguni kaks poodi, üks pakneb Liise turismitalu õuel, kus toimetab perenaine Luise. Rattalaenutus on seal €10 päev. Rattaid saab ka laenutada naaberturismitalust Buldersi turismtalust Kaarlilt.

Kummagi saare ajalooline püsielanikkond on olnud mitte-eestlased. Ruhnus on leitud 7000 aasta vanuseid ilmselt hülgeküttide lõkkeasemeid, mil saar oli vaid hoburauakujuline ribake, rootslastest elanikud aga arvatakse olevat saabunud 13. sajandi algul. Et 17. sajandil viskas talu perenaine, kus hoiti Ruhnu arhiivi, peretüli ajal kõik dokumendid ahju, on sellest hetkest varasemast ajast vähe teada.

Piirissaarde pagesid Vene vanausulised elama 17. sajandi lõpus alanud julma tagakiusamise eest.

Saarte püsielanikkonna suuruse rekord läbi aegade on järgmine: Ruhnus 19. sajandi keskel 390 inimest, Piirissaares 1907. aastal umbes 2000 elanikku! Nii Ruhnu kui ka Piirissaar jõudsid Eesti Vabariigi koosseisu üle noatera. Ruhnu puhul kulges see protsess 1919 kuni 1922, sest saarele heitsid silma ka lätlased ning mõni elanik soovis koguni Rootsi alla minna. Eesti valitsuse poolsed kingitused saareelanikele, lubadus, et aega saab teenida kodusaarel ning K. Pätsi külaskäik 1922 otsustasid siiski asja Eesti kasuks. Kui K Päts oli saarel tutvustanud end presidendina, kuulis Eesti delegatsioon ruhnlasi omavahel rääkivat, et „jälle üks Ulmanis“ tuli. Sellest taipasid eestlased, et ruhnlased ei tea veel sõna „president“ tähendust ning et lätlasedki olid saart väisanud.

Piirissaarlastel polnud midagi valida: Tartu Rahu määras 1920, et Eesti-Vene piir jookseb nüüdsest Peipsi järves Piirissaarest üks verst ida pool. Kui pärast Teist maailmasõda ENSV piire muutma asuti, jäi Piirissaar endiselt Eestile ja on seda tänini. Ent ajaloos on olnud tegu ka tõelise piiri saarega: see poolitati 1474 Tartu piiskopkonna ja Pihkva vahel, sest et neil saare pärast tüli oli puhkenud. Kui edaspidi tekkisid saarele Piiri (vene k Meža), Tooni ja Saare (Želatšek) küla, jäid pool Piiri küla ja enamik soisest tühermaast Eesti kubermangu, teine pool Piirit ning Tooni ja Saare küla Peterburi kubermangu.

Õigupoolest oli saarel veel üks küla: Porka, kuid see uppus ajapikku järve. Nimelt näib Pihkva ja Lämmijärvel vastukaaluks järjest tõusvale mererannikule ja meresaartele, s h Ruhnule, maapind langevat, osa saari on siin aastasadadega täiesti uppunud. Piirissaare vanausuliste vanim kalmistu on kuskil Peipsi põhjas, kaks uuemat ja eesti surnuaed asuvad Piiri külas.

Ruhnu rootslastel oli kombeks panna haudadele katustega puuristid. Kui need ära mädanesid, leiti, et ka haua aeg on otsa saanud ja tuleb uued surnud peale matta. Praegu Ruhnu kedagi enam ei maeta, vaid põrmud viiakse mandrile. Seda selgitab huvilisele 88aastane kirikuõpetaja Harry-Johannes Rein, kes peab jumalateenistusi ja on koguduse eeslaulja. Tutvustab huvilistele meelsasti mõlemat kirikut.

Mõlemal saarel on kaks pühakoda. Eesti ainus säilinud iidne puukirik ehitati Ruhnusse 17. sajandi keskel. Paremal pool suurematel pinkidel istusid mehed, vasakul ahtamatel naised ja lapsed. Kirik kippus suurenevale elanikkonnale kitsaks jääma ja 1912 ehitati maakividest uus avar kirik. Arhitekt oli projekteerinud selle puidust, ent ruhnlased ei tahtnud oma saare metsast selleks puitu kulutada. Uue kiriku vundamendi auk kaevati niivõrd vana kiriku kõrvale, et kardeti puukirikut auku varisevat, mida õnneks ei juhtunud.

Piirissaarel on olnud ilmselt mitmeid vanausuliste pühakodasid, kuid kahjuks on saart tabanud saatuselöögid. 1923. aastal puhkenud hiigeltulekahjus hävis Piiri külas 93 maja. 1944 rullus Teise maailmasõja rinne edasi-tagasi üle Piirissaare ning seda pommitati kõvasti. Säilinud Saare küla vanausuliste palvemajale lisaks ehitati 1933 Piiri külla omapäraselt eenduva kellatorniga õigeusu kirik, mis aga praegu seisab koguduse puudumisel tühja ja lukustatuna. Tooni küla Piiri ja Saare küla vahepeal on kaugelt kõige väiksem, ent siin asuvad vallamaja, piirivalvekordon, sadam, raamatukogu, hostel, toosama õigeusukirik. Tooni küla olevat rajanud järve kadunud Porka küla asukad.

Geograafiliseltki on kahel saarel sarnasusi. Mõlemad jaotab pooleks joonelement: Ruhnu puhul Ringsu-Ruhnu küla-Kunsi tee, Piirissaarel kanal. Ruhnus jääb teest ida poole mets, läände aga põllu- ja heinamaad kraavide ja sangleparibadega. Metsas on peapuuliigiks mänd vanusega kolmekümnest aastast paarisajani, sest metsi on sageli siit-sealt murdnud tormid: näiteks 1969. aasta torm murdis saare umbes 46 000 tihumeetrise mahuga metsast 65% maha. Maalilised metsased järskude nõlvadega luited on tõeliselt muinasjutulised ja kuni 30 meetri kõrgused (võrdluseks: Kihnu kõrgeim koht on 8 meetrit merepinnast, Piirissaare kõrgus 0,5 kuni 5 m järvepinnast), nende vahel leidub niiskel pinnasel sihvakad kaasikud; mõlema puuliigi esindajate kõrgus ulatub silma järgi üle 30 meetri. On ka liigveega lodu- ja soometsi, nii et metsade rohkus ja mitmekesisus saarel missugune! Enamik metsa kuulub riigile ja Ruhnu kirikule.

Läänepoolne saare osa on nüüd vaid osalt põllu- ja heinamaana kasutuses ning kuulub praeguste elanike mõningaseks meelehärmiks enamalt jaolt rootslastele, kes siin ei ela. Mitmed rootslased jälle ei saanud tagasi nende esiisadele kuulunud hoonestatud krunte, nii et kumbki pool pole kuigi rahul. Läänerannikul on niisked luhad, kus jooksevad maadligi iidsed kiviaiad.

Piirissaarel hakkasid rootslased Põhjasõja ajal kaevama kanalit oma laevade peitmiseks. Esimesel Eesti ajal kaevati kanal Tooni külani, kuhu rajati keset saart sadam. Nõukogude ajal töö jätkus ja kanal poolitab nüüd kogu saare. Soine lääne pool pole elamiskõlblik ning sinna saab minna vaid talvel külmaga piiratud ulatuses küttepuid tegema. Endise Porka küla asukoht selle põhjaservas on ebaselge.

Kanalist ida pool on kolmest külast vaid Saare otse järve ääres. Seal on tüüpilised vanausu stiilis elamud tihedalt reas – elumajade küljes on madalam garaaž vm kõrvalhoone. Piiri ja Tooni külas paiknevad majad hõredamalt ja on ka teistsugused. Kõige põhjapoolsem Piiri küla kaugelt saare suurim. Kummagi küla ja järve vahel on väga lai märgala vöönd, mistõttu saab neist paadiga järvele vaid inimkäte kaevatud kanaleid pidi ning Peipsi paistab neist kahest külast kauguses õige vaevalt.

Piirissaare asustatud paikades on põndakutel jässakaid mände, vesisemates kohades kasvavad kased on silmatorkavalt kõrged ja kohisevad meeltülendavalt hosteli kohal.

Ei Piirissaarel ega ka Ruhnus ole peaaegu kogu ajaloo kestel olnud sadamat. Ruhnus olid laevad sunnitud jääma tuulealusele küljele eemale reidile, kust laevaga tulijad lamedapõhjalistel paatidel ja tähtsamad külalised ka kukil kaldale toimetati. Piirissaarel kasutati selleks madalapõhjalisi lotje.

Piirissaar sai sadama 1930ndatel täiesti keset saart koos kanali ehitusega, Ruhnu sadamat asuti Ringsus rajama 1958, kuid selle valmimist takistasid pikka aega järjestikused tormid. Muulide ehituseks kasutati kahjuks vanade kiviaedade kive. 1965 hakkas Ruhnu lendama lennuk. Ka Piirissaarega on varem talviti olnud lennuühendus, nüüd saab sinna üle jää näiteks hõljukiga.

Teine maailmasõda tõi saarte ellu olulise pöörde. Ruhnus elas esimesel Eesti ajal 270 rootslast ja 6 eestlast; 1930 seni kogukondlikku elu elanud ruhnlaste maad krunditi. 1941 suvel hakkasid nad vastu nõukogude võimule, vangistades viis vene mereväelast. Mässu tuldi Kommunistlikud jõud tulid mitmetuhandekesi maha suruma, kuid ruhnlastele midagi ei tehtudki. Kadus vaid neli nende ninameest. 1943 ja 1944 lahkusid peaaegu kõik ruhnlased Rootsi.

Kolhoosikorra tulles pakuti Ruhnus soovijatele tühjenenud majapidamisi ning saar täitus jälle inimestega. Tippajal oli neid üle kahesaja. Sellest ajast tänini elavad Ruhnus eestlased; rootslased on suvitajate rollis.

Piirissaarel tõi sõda tsiviilohvreid, kuid vene vanausulised elavad seal tänini. Alati ei pea külastaja aga purssima vene keelt, sest saarel osatakse eesti keelt ning seal elab ka eestlasi. On huvitav kuulda, kuis ilmaelust pisut segaduses vene memmed külatanumal elu üle arutlevad, lausudes sageli „Moskva“ ja „Tallinn“.

Ruhnu külas leidub nii vanu kui ka uusi palkhooneid ning siin on moes verandadega majad. Uute hoonete püstitamisele ja stiilile on ranged muinsuskaitselised piirangud. Kunagi elasid rootslased mitmekümne meetri pikkustes suitsutaredes, mille katuseviil lookles kui merelaine – selle kõrgeimast osast väljus august suits. Üks niisugune tare on saarel alles, teised säilinud pikkhooned 1972 „heakorra nimel“ lammutati. Ruhnus on olnud tugevatest palkidest õlgkatusega vangimaja, millel aga ei olnud ei lukku ega riivi ning kus karistuse kandmine oli vabatahtlik. 1930ndail vangimaja kuritegevuse puudumise tõttu lammutati.

Seda viimast saabteada Andre Nõult (kes on ühtlasi ka ruhvamaja juhataja ja vallavalitsuses) Ruhnu muuseumis, nagu ka, miks Ruhnu naised käisid vanasti päevad otsa ringi, salapiiritusnõud seljas: nii loksutasid nad neis koorest võid.

Piiri külas on moes lahtised verandad. Piirissaarlsed sageli ei üritagi viltu või kaardu vajunud ehitiste osi sirgeks ajada, vaid toestavad need ja remondivad korralikult ära. See jätab mõnusalt arhailise mulje. Laupäeviti tossab siin veel vähemalt üks suitsusaun.

Maatükil keset jääga kaanetunud vett võib juhtuda mõndagi kummalist. 1729 saabus Ruhnu 40 km kauguselt Kuramaalt hundikari, kes tegi saarel palju pahandust, ent peletati viimaks minema. 2006. a kevadel triivis udu kattevarjus jääpangal karu Ruhnu. Karu nähti saarel korduvalt ja suur osa saarest inimestele karuohu tõttu koguni suleti. Looma tabada ei õnnestunud ning arvatakse, et ta ujus sama aasta sügisel Kuramaale (!).

Peipsi ääres aga kogunesid mitte ammu ühe Vene küla koerad kokku ja otsustasid minna läbi udu Eestisse. Nende tee möödus Piirissaare lähedalt. Mõlema riigi piirivalvurid arvasid esialgu, et tegu on piiri rikkuva inimjõuguga.

Nii Piirissaar kui ka Ruhnu on olnud kahe ohustatud kärnkonnaliigi – vastavalt rohekärnkonna ja juttselg-kärnkonna (kõre) ühtedeks viimasteks kantsideks Eestis ning pole teada, kas neid sealgi enam leidub. Küll võib loodushuviline kohata Piirissaares hulgakaupa end päiksepaistel soojendavaid nastikuid, kes ohtu märgates imeväledasti kaovad, ning kõvera kaelaga hõbehaigruid (kohalikud kutsuvad neid valgehaigruteks), kes vaatamata oma suurusele suudavad puu ladvas peenel oksalgi istuda. Ruhnus jälle kohtab väga erisugustes kasvukohtades massiliselt käpalisi ehk looduslikke orhideesid.

Tasub minna kaema!