Mustjõgi ja Koiva jõgi

Mustjõgi Lõuna-Eestis algab Antslast 10 km lõuna pool ja suundub Koiva jõkke 250 km kaugusel Koiva ehk Gauja suudmest. Ta on 84 km pikk ja üpris suure vesikonnaga (ehk jõgikonna ehk valgalaga) – 1820 km², millest üle poole asub Eestis ja alla poole Lätis. Tema langus on vaid 29,7 meetrit ehk 0,35 meetrit kilomeetri kohta, ent veerohkus muudab tema voolu alamjooksul päris kiireks.

Mustjõel ja Koival saab Harglast Vaitkani ehk sinna, kus 26 km piirijõena voolanud Koiva Lätti pöörab, teha kahepäevase kanuumatka

Hargla – Mustjõe suue

Enne Harglat tõuseb Mustjõe kallas 25 m kõrguseks Valgemäeks ning jõe poole avaneb kõrge devoni liivakivipaljand. Edasi keerutab ühtlaselt 20 m laiune jõgi liivaste kallaste vahel, millele ka kanuus püsti tõustes nägema ei küüni. Veetaimestikku lahtise liikuva liiva tõttu peaaegu pole. Kohati on liivapaljanditel ülalt kaldalt murdunud ja alla varisenud ümmargused mättad, kohati kaldapääsukeste pesad. Vaatepilt on päris ülev.

Hulk aega sõitnud, näeme ikka alles Hargla kiriku torni tippu kukega (Uues Testamendis kõlas pärast seda, kui Peetrus rooma sõduritele Jeesuse tundmist oli salanud, kukk).See on 1819 valminud uusgooti stiilis kirik omapärase altarimaali ja suurte akende reaga Kiriku vastas asub kummalise kujuga vana ohvrimänd. Märkida tuleb ka Hargla kalmistu sissekäigumaja ja kabelit.

Kunagi oli Hargla suure kihelkonna keskus, kihelkond moodustati 1694 Urvaste, Karula ja Gaujiena kihelkonna osadest. 1845…48 siirdus kolmandik rahvast õigeusku, 9 km kaugusele Laanemetsa ehitati puust õigeusu kirik, mille tornikiiver on praeguseks lagunenud ja vihm sajab sisse. Hulk eesti talupoegi rändas Venemaale, asemele tuli praeguseks eestistunud lätlasi.

Umbes 8 km pärast Valgemäge jõuab jõgi Taheva sillani, enne mida on vasakul kaldal näha ainsat maja jõe alamjooksu kallastel. Sillalt poole kilomeetri kaugusel on Taheva mõis (kirjeldus tuleb hiljem). Seal asub 1926 asutatud laste sanatoorium, kus ravitakse kopsuhaigusi. Ümbritsevad männimetsad loovad tervistava keskkonna.

10…15 minutit sillast allavoolu jõuavad kanuutajad kohakuti Tellingumäele RMK poolt rajatud vaatetorniga. Soovitav on taas kanuudega randuda. Mäkke tõustes tasub tähele panna metsas jõega rööbiti kulgevaid siksakilisi kraave, mis palistavad Mustjõe luha ja Koiva jõe kallast katkematu joonena. Need on sõdadeaegsed kaevikud. Vabadussõja ajal peeti siin 1919. a. algul punastega lahinguid.

Tellingumäe vaatetornist paistab, kui kääruline on Mustjõgi ja milliseid lookeid viskab. Näha on ka tumedate soontena endise jõesängi kohti. !920…30 süvendati jõge, enne oli see veelgi käärulisem.

Enne Mustjõe lõppu on kergelt kärestikuline kivine koht, muid kärestikke jõe alamjooksul pole. Koiva ja Mustjõe kohtudes 3,5 km peale Taheva silda näib Koiva jõgi tublisti kitsam, ehkki Koival on seljataga 202 km Mustjõe 84 km vastu Koivast tulev vesi on Mustjõe omast selgelt külmem.

Koiva jõgi piirijõena

Järgnevad 22 km on Koiva Eesti ja Läti piiriks. Jõel sõuda ja ujuda võib kogu jõe laiuses, kuid teise riigi kaldale randuda ega sinna astuda ei tohi – vastaskalda ja veesõiduki või isiku vahele peab jääma kasvõi mõni cm vett. Kes tahab sõuda vastaskaldal peatusi tehes, peab lihtsalt kanuud vedama läbi Valga piiripunkti.

Peale ühinemist avardub Koiva järsult kuni 40 meetri laiuseks. Algul on Eesti-poolsel kaldal tammedega puisniidud, kus põhikõrreliseks on roostepunakat värvi aaskaerand. Veel kasvavad seal metsmaasikaid siin asendav muulukas, madarad, arujumikas, nurmnelk, äiatar, kogelejarohi, valge mesikas, mägiristik, valge karikakar, kassisaba, võsu-liivsibul, harilik maarjalepp, põisrohi jt. Siin leidub kikkapuid – aedades kasvatatavaid kõrgeid põõsaid, mis kasvavad Koiva ääres oma loodusliku kasvuala põhjapiiril. Puisniidul kasvab omapärane jändrik ja haruline ohvrimänd, seejärel põlistamm, mille asukoht on ka jõe poole sildiga märgitud.

Edasi algavad 3 ja enama meetri kõrgusel liivasel kaldal kuni 150-aastased lausmännikud rohke samblikuvaibaga, kusjuures männikud on just Eesti poolel, Läti pool aga pajuvõsa ja rohi; männikud algavad seal hiljem. Jõekaldale lähemal kasvavad männikutes alusmetsana väiksed, väänduvate tüvedega tammed, mis on tärganud lindude poolt puisniitudelt toodud tõrudest. Võimsat lendu teevad hallhaigrud. Umbes 6 km Mustjõe suudmest asub Kõrgeperve-nimelisel üle 10-meetri kõrgusel liivasel kaldal RMK rajatud puhke- ja telkimiskoht, veidi edasi Taheva valla ehitatud puhkekoht. Suured sildid on ka jõe poole.

Paar kilomeetrit pärast puhkekohti jõuab kätte saarterohke jõelõik, paraku kasvab saartel vaid kõrge rohi, mõnel ka lehtpuuvõsa. Mõlemal kaldal palistavad jõge suured hõbepajud. Ühe pika saare eel on Läti pool väike paadisadam ja memmeke jõekaldalt kõnetab veesõitjaid eesti keeli. Kui soovite mõnel läti kalamehel lasta end pildistada, peate talle fotoka kaldale viskama, mille ta viskab teile pärast kanuusse tagasi. Jõel liigub kätejõul erisuguseid aluseid, mõlemal kaldal õngitseb kalamehi.

Enne piiri asendub Eesti poolel männik taas puisniiduga, mille lõppedes on kummalgi pool viimane piirikupits. Mingit muud tähist selle kohta, et jõgi pöörab nüüd Lätti, jõel pole. Nähes nurga tagant ilmumas maanteesilda, sõudke ruttu vastuvoolu tagasi, sest olete juba Lätis.

Vaitkas Läti piiri lähistel on vaid üks maja, seegi tühi. Ülejäänud Regio kaardil märgitud majad on tegelikult kunagiste majade vundamendid. Vaitkas oli varem riigimetskonnale kuuluv kaitsealune põlismännik, kus nüüd on tehtud lageraie.