KANUU

Kanuud juhib põhiliselt tagaistuja, ent eesistujagi saab kaasa aidata. Taga sõudja tüürigu alust mõlaga paaditüüri põhimõttel: näiteks mõla pikalt taha vette lükates pöördub alus sinna kätt, kuspool mõla hoitakse. Kui on tarvis järsku pöörata, peab tagumine mõlaga vastupidiselt – tagant ettepoole sõudma. Eesistuja sõudku vasakule pöörata soovides paremalt poolt ja vastupidi, nii on tagumisel vähem tööd.

Pööramisliigutused tuleb aga lõpetada veidi enne kanuu õigesse suunda jõudmist, sest muidu pöördub kanuu inertsist kohe teisele poole ja nii võibki kaldast kaldasse sõudma jääda. Saab täiesti sõita ka nii, et mõlemad sõuavad kestvalt ühelt poolt, aga siis peab tagumine jätma pärast igat tõmmet aeru korraks pikalt taha vette.

Kanuuga ümberminekud ei ole harvad, eriti kiirematel jõgedel. Põhjuseks on ettevaatamatud liigutused, tähelepanu hajumine väsimusest või lihtsalt asjaolude kokkulangemine. Sestap tuleks võtta kaasa topeltkilekotti pakitud vahetusriided, sest iial ei või teada, millal neid vaja võib minna; märgades riietes lõdisemine vaevalt mõnusat matkaelamust pakub. Telefonide ja fotokate veekindlaks pakkimiseks on mitmeid nupukaid viise. Isegi meisterujujad peaksid kandma päästeveste, kuna nii on vees hõlpsam toimetada.

Enamasti siiski ümber ei minda. Hoovihma ennustuse korral võiks kaasa võtta vihmakeebid, mida asendavad ka suured kilekotid, millele pea ja käte jaoks augud lõigatud. Tasub arvestada, et sõudes hakkab alati soe, seetõttu ei ole oktoobriski külm sõita, sooja ilmaga hakkab lausa palav. Riietus tuleb valida mõnus ja aastaajale sobiv, mitte liialt paks, soovitatav on müts.

Üsna keerulised on kanuusse ronimine ja sealt mahatulek. Tuleb hoida kinni mõlemast pardast, säilitamaks tasakaalu. Kanuu süvis on madal, võimaldamaks sel liigelda madalas vees, ja see teeb ta pisut kipakaks. Kord juba kanuuistmel istudes saab end kaldast lahti nõksutada ja vees on tunne üsna kindel, õieti lausa oivaline.

Jõel liikleja kohtab teel mitmesuguseid ripptakistusi, nagu jõe kohale viltu kasvanud põõsad ja puud või kopra langetatud puud. Pääsemaks puu alt läbi, ei tohi mingil juhul end küljele kallutada (võib järgneda kummuliminek), vaid selili. Kolmeses kanuus kolmekesi istudes ei saa tagasõitja väga madalale laskuda, kuna parras ta seljataga ei võimalda; sellega tuleb arvestada.

Omaette kunst on puudest ja põõsastest kinnivõtmine. Kiires voolus külg ees triivides puust vee kohal kinni võtta tähendab jällegi elamust supluse näol; võsapuntrasse kinni jäädes saab aga puudest ettevaatlikult tõmmates või lükates end lahti päästa.

Prillidele peaks panema matka ajaks taha kummi, muidu võib mõni oks prillid ninalt ära võtta. Kui on kaasas veest raskemaid esemeid, tuleks need kanuupingi külge siduda.

Veealust jämedat tüve (ilmselt kopra töö) kohates pole mõttekas kanuud hooga selle otsa ajada, kuna kui ees ja taga istuvad kogukad sõitjad ja alus istub keskkohaga tüve otsas, hakkab see alust keskelt murdma. Parem on kanuu kallast pidi ringi tassida.

Mõnel jõelõigul võib esineda ohtralt veealuseid kive. Nende kohal on veevool kaarekujuline, seega saab neid edukalt vältida.

Kui aer kukub vette ja ujub allavoolu, ei tasugi väga erutuda, kuna kanuuga jõuab sellele varsti järele.

Matka maksab alustada võrdlemisi hommikul, et mitte jääda õhtupimeda peale. Kuigi – ka pimedas on väga lahe sõita! Ainult mitte väsinust peast ja rahutul jõel.

Ja lauspäikese puhul kasutage ikka päikesekreemi. Küllap mõistate ise, miks.

Muud hullu polegi.

RABAS

Arvatakse, et vanad eestlased ei käinud mitte raba imetlemas, vaid kartsid seda (küllap siiski ka imetlesid), ning suundusid salateid pidi rabasaartele vaid sõdade ja tõbede eest peitu. Ilmselt olid rabad varemini ka tümamad, kuna kliima oli niiskem ja polnud kuivenduskraavide võrke, viimased on üldise veetaseme alla viinud.

Tänapäeval on raba sõber, keda ei tasu karta. Mitmetesse rabadesse on valmistatud laudrajad. Pole kuulda olnud rappa vajumistest muul moel, kui vaid ülekantud tähenduses. Siiski on teada juhtum eelmise Eesti aja lõpust, kui kaks noormeest uppusid Kakerdaja rabasse.

Sohu matkale minnes tasub alati panna jalga kummikud – ka kui on laudrada, sest siis saab kuiva jalaga ka laudrajalt kõrvale astuda, kasvõi jõhvikaid sööma. Ilma laudrajata on matkata huvitavamgi. Pole ent mõtet riskida minna sinna, kus algab vesine lageraba laugaste ja hälvestega ja kus pole toetuspinda männijässide ega mätaste näol. Seal võib tõesti vajuda. Eriti vesine on kevadel ja sügisel.

Hakatakse aga turbasse vajuma, tuleks kohe laskuda kõhuli ning tõmmata jalad mülkast välja, jättes kasvõi jalanõud mutta; need saab hiljem välja õngitseda. Mingil juhul ei või jääda sirgelt seisma; käpuli või kõhuli laskudes vajumine lakkab.

Tihti on laukad ja hälved piklikud, kulgedes mingis suunas. Laugastevahelisi mätlikke peenraid pidi on turvaline liikuda laugaste ja peenarde kulgemise suunas; ei tuleks üritada liikuda risti neid.