Novgorod, Staraja Russa ja setu muuseum Venes 2013

Küllap on mitmedki Eesti inimesed käinud lapsepõlves Novgorodis ja meenutavad seda helge sündmusena. Nii ka mina kunagi poistekooriga. Nüüd tekkis mõte minna uuesti Novgorodi värskendama ammuseid muljeid. Vahemaa ei tundu ju pikk: Tartust on Novgorodi alla 400 km, nagu Sõrvest Narvagi.

Jõudes Koidula piiripunkti kaudu Venesse, on näha, kui kindlalt 1242. a Jäälahing inimeste mõtteviisis piiri paika pani. Seda piiri katsusid nihutada küll Poola kuningas Stefan Batory, küll ilmasõjad, kuid sinna ta lukku on jäänud. Ega asjata ei püstitatud 1992 Pihkva külje all muljetäratav mälestussammas Jäälahingu sõjameestest, mille kõrval seisev inimene on vaid hobusekabja kõrgune.

Pihkva järve tagune metsamaastik on kui jätk Lõuna-Eestile künkliste maaliliste männimetsade ja järvesilmadega, kuid vastupidiselt Eestis voogavatele viljaväljadele pole näha mitte ühtki põldu. Ja nii kuni Novgorodini välja.

Et jõuda Novgorodi, tuleb läbida Pihkva oblast. Nood oblastid on pinnalt Eestist veidi suuremad (mõlemad 55300 km2) ja neis elab poole vähem inimesi kui meil: Novgorodi oblastis tuleb seega 11 inimest, Pihkva oblastis 12, Eestis aga 29 ruutkilomeetri kohta. Sellest ilmneb, kui hõredasti asustatud on tegelikult Venemaa.

Alustuseks pöörasin autonina hoopis lõunasse: läbi Petseri tillukesse Sigovo külakesse, kus paikneb koguni kaks Setu muuseumi. Kodus leidsin need üles Google’i satelliidifotolt, millel on pisikesed põõsadki näha. Idanaabri nõue katta me maa-ameti aerofotodel Venemaa mustaga näib seetõttu veider ja tarbetu.

Üks setu muuseumeist on Irboska muuseumi filiaal (pilet 40 rubla). Mõtlesin, mis keeles tervitada, kui muuseumitöötaja asus sulaselgen maakeelen kõnõlõma, ehkki polevat iseseisvuse ajal Eestis käinudki. See oli vast üllatus. Muuseumil on ekspositsioon, mitu kõrvalhoonet, laululava ja istepingid piiriüleste ürituste tarvis.

Setusid olevat Vene poolel veel 200…300; siin piiri ääres polevat ei netti ega õiget mobiililevi; elanikele anti võimalus tööaastate eest erastada maad, kuid seda ei kasutatud kuigi palju ära, kuna vilja pole mõtet kasvatada, sest keegi seda ei osta. Üsna korrastatud Sigovo külas elavat vaid suvitajad, ent olevat koguni võõrastemajagi.

Sellega üllatused ei piirdunud: otse riikliku muuseumi vastas asub setu eramuuseum, mida peab umbes 80aastane ärgas vene vanaproua. Ta kolib muuseumi igaks suveks laguneva pilpa- ja ruberoidikatusega kõrvalhoonesse. See kätkeb endas setu rahvarõivaid, ehteid, kangaid; Eestis valmistatud nukud on riietatud setu rahvariietesse. Näiteks selgitas ta, kuis setu naiste kangad olid olnud punased, kuid kui nood sõja ajal Siberisse tööle küüditati, hakkasid nad tegema musti kangaid.

Perenaine peab muuseumi hobikorras, on ära õppinud hulga eesti keeltki. Eestlasi käivat siin siiski vähe, põhikülalised on peterburilased, keda ekspositsioon väga huvitavat.

***

Võõral on läbi Pihkva Novgorodi peale üsna keeruline sõita; kindlasti tuleb heita kõrvale 10 aasta vanused kaardid ja osta bensukast uus maanteede atlas, mis on samasugune ja sama täpne kui meiegi omad. Kõige lihtsam, kuigi ümber nurga, on sõita kõigepealt Oudova (Gdovi) poole ning pöörata pärast Jäälahingu monumenti paremale uuele ringteele, mis viib suurele Peterburi maanteele. Sellelt tuleb omakorda pöörata peagi paremale Novgorodi peale. Venemaal pole mõtet kasutada alati otseteid, sest need võivad olla nii halvad, et sul hakkab oma autost kahju. Igaks juhuks tasub küsida nõu ka kohalikelt, kes alati rõõmuga juhatavad. Nii on Novgorodi sõita kõige parem ringiga Porhovi linnakese kaudu.

Maanteid seal ei pinnata, vaid lapitakse, mistõttu auto rapub pidevalt „trõn-trõn-trõn“. Vaid umbes viiendik teest on täielikult renoveeritud koos uhke teemärgistuse ja ilusate bussipaviljonidega. Kui Eesti piirilt Pihkvasse on 50 km, siis Pihkva-Peterburi maanteelt näitab suur viit paremale Novgorodi 255 km. Enne Novgorodi on aga kiri: Moskva 560 km. Tekib tunne, et Venemaal võib sõita lõputult, ja vahemaad tunduvad tänu enamasti kitsale lapitud asfaldilindile pikad. Aga kui liiter bensiini maksab 29 rubla ehk 66 eurosenti (1 euro = 44 rubla), siis muudkui aga sõida.

Loodus muutub Ilmeni järve tasandikule lähenedes sootuks: on vesised lehtpuumetsad ja täiesti kasutamata rohumaad. Vähesed külad on eranditult ridakülad pitsiliste majakestega kahel pool teed. Kus inimesed tööd saavad? Nad müüvad tee ääres puuvilju ja marju, kalamehed väntavad ratastel. Novgorodi oblasti kuberner võib uudistesaates küll murelikult kurta lahendamata maaküsimuse üle, kuid kuni keskvõimul pole kavas arendada ja toetada põllumajandust ühtselt kogu riigis, jääb tema hääl hüüdjaks kõrbes.

Vesise maa tõttu on kunagi õitsval Novgorodil olnud läbi kogu ajaloo probleeme rahva toitmisega oma põldudelt; alati neil tulnud olla valmis vahetada oma suurepärast käsitööd võõrastelt pärit vilja vastu.

Kui algasid Novgorodi kõrged eluhooned, hakkas mul peas vasardama üks sõna: opritšnikud. Ajalugu lugedes näib, nagu olnuks novgorodlaste elu eelmise aastatuhande algupoolel nagu lill: küllus ja rikkus, kõrgtasemel käsitöö ja kaubitsemine, seadusandlikul rahvakogunemisel veetšel käratsevad bojaarid, alati põhimõtteliselt mujalt valitud vürst… Koguni ülijulmad mongolid jätsid linna miskipärast ründamata, takerdudes kevade tulles ilmselt seda ümbritsevatesse soodesse. Linnarahva heaolu kestis kuni aastani 1570, mil Ivan IV Julm suundus jaanuaris oma opritšnikutega Novgorodi omaenda rahvast veristama, et igaks juhuks hävitada selle hiilgus. Bojaare piinati metsikult ning hukati, naised-lapsed suruti jää alla… Verepulm kestis mitu nädalat, inimohvreid oli tuhandeid. Hiljem muudeti kasutuskõlbmatuks ümbritsevad viljapõllud, mis niigi hapralt saaki olid andnud. Arvatakse, et korraldatud möll tõi Ivanile kaotuse Liivi sõjas. Nii lõppes Novgorodi suurus.

Nüüd nimetatakse Novgorodi ametlikult jälle Veliki Novgorodiks, osalt et eristada teda Nižni Novgorodist Volga ääres. Ühe Vene suurima linna asemel on ta praeguseks suuruselt 85.

Teine maailmasõda tegi Novgorodiga sama, mis teistegi Loode-Vene linnadega: lihtsalt öeldes tambiti kõik pihuks ja põrmuks, alles jäi 1,6% majadest. Üllatuslikult jäid aga järele suur hulk kremli tornidest ja müürist ning suurejooneliselt lihtsas stiilis ehitatud nii massiivsed kirikud, et neid on raske purustada (nt Jõhvi linnas jäi sõjast alles vaid kaks kirikut). Novgorodlased armastasid väga ehitada kirikuid, piltlikult öeldes on terve linn neid täis (praegu üle neljakümne). Ime küll, aga pärast Teist ilmasõda püüti ka muus linnaehituses säilitada Novgorodi stiil.

Novgorod jaotub vasak- ja paremkaldaks: Sofia- ja Kaubanduspooleks. Linnarajoone hüüti konetsideks (lõppudeks). Nn Sofia kaldal on kremli kindlus oma Sofia peakatedraaliga, otse teispoole jõge kogunes Jaroslavi õuele veetše. Kroonikate järgi läinud mõnel veetšelisest bojaaril vahel süda täis ja nad korraldanud Sofia katedraali ees oma eraldi veetše. Juhtus ka, et olukord päädis muidu nii korda ja täpsust armastanud Novgorodis korraliku kaklusega kahe veetše vahel sillal, kus praegu on jalakäijate sild.

Kremli ees Volhovi jõel sõidab iga natukese aja tagant huvilaev Ilmeni järvele. Radissoni park-hotellis võib kümmelda spaas (pilet 1000 rbl ehk 23 euri inimene). Kaubamajas võib panna end pealaest jalatallani riidesse, sest kaubad on enam-vähem poole odavamad kui Eestis. Seda nii omamaise kui ka importkauba osas. Eestis põhjendatakse kõrgeid hindu hõreda asustusega. Kuidas üle poole hõredama asustusega paigas täpselt samade asjade hinnad ligi poole odavamad on, seda on raske mõista. Igal juhul tasub osta tuttavatele kingiks ülivajalikku Višnevski salvi mädapaisete vastu, mida Eestis ei tohi müüa ja mis maksab seal 26 rubla ehk 60 eurosenti tuub. Maksta saab peaaegu igal pool kaardiga, seega pole sularaharublade pakke mõtet kaasas vedada.

Küll aga tuleb maksta sularahas linnaliinibussis ja trollis. Valideerimisaparaate seal pole, lihtsalt konduktor müüb igale sisenejale 16rublase pileti (36 eurosenti), nii et jänest ei saa kuidagi sõita, kui tahakski. Spassiiba ja da svidanija käivad Venes kõikjal ette ja taha, nii et suu vahel väsib nende ütlemisest; ses mõttes pole vahet, kas oled sa Vene- või Inglismaal.

Olles juba Tallinnast kaks korda väiksemas Veliki Novgorodis, tasub käia ära ka Viljandist poolteist korda suuremas Staraja Russas. Selleks tuleb sõita Novgorodist noolsirget maanteed pidi 50 km edelasse tagasi Pihkva suunas, kuid pöörata Šimski linnakeses kagusse ning kulgeda veel 50 km peaaegu noolsirgel inimtühje paiku läbival teel. 30 000 elanikuga näiliselt tavaline vene linn Staraja Russa hämmastab suure arvu hotellidega. Miks on seal neid nii palju?

Tegu on ühe vanima ja omal ajal suurima Vene ja Novgorodimaa linnaga. Siin on 1828. aastast arendatud sanatooriumi; mineraalveest, mis vaid 80 m sügavusel maapinnast, on toodetud soola. Seal sõitis isegi tramm. Sõjaajal muidugi peaaegu kogu linna hoonestu, v a mõned kirikud, hävis, ent sanatoorium töötab nüüdki täie hooga, nn klaasgaleriis saab juua mineraalvett, mis hoopis teise maitsega kui Värska – mõrkjas. Ravimuda pärineb kohalikust järvekesest ja olevat maailmas ainulaadne. Linn asub Polisti jõe kallastel, mis on laevatatav ja jõuab Ilmeni järve, ning on olnud tähtis kaubanduse tugipunkt.

Staraja Russa sanatooriumi pargis paikneb hulk tervisespordirajatisi, kus saab treenida erinevaid lihaseid, lausa suusaklassikat sõita. Igas Venemaa väikseski linnas on lastele tasuta n-ö turnimislinnak, väikse hinna eest saab sõita karussellide ja mänguautodega.

Staraja Russas saab käia Looderinde muuseumis, mille tunnuslause on, et see muuseum kajastab rinde mõlemat poolt. Seetõttu näebki seal mõlema poole sõjatehnikat, sõdurite välitarbeid, fotosid ja kõike muudki. Võib minna Dostojevski majamuuseumisse, kus kirjanik vanuigi kirjutas „Vennad Karamazovid“, maja on pööraste aegade kiuste jäänud terveks.

Piiril küsis eesti tollitöötaja: „Kust tulek?“ Vastasin: „Staraja Russast“. Mitte keegi ei hakanud kontrollima mu bensiininäidikut.