Päike loojub Peipsisse - Venemaa rattamatk 2002

JALGRATTAMATK KOIDULA – PETSERI – IRBOSKA – KRIVSK – PIHKVA – BOROVIK – NIZOVITSÕ – MDA – OUDOVA – LAPTOVITSÕ – SLANTSÕ – NARVA 410 KM

Osalejad: Ülle Pukk (29, Antsla), Paavo Kaimre (37, Tartu), Aivo Mündel (38, Kohila), Liisa Kvell (14, Järva-Madise), Peedu Lohur (13, Kurla k., Kabala), Kalevi Kvell (39, Järva-Madise)

I päev: KOIDULA – PETSERI – IRBOSKA – MILTSÕ – UUS-IRBOSKA – GVERSTON – KRIVSK – MOLOTŠKOVO 60 km

Piiriületus võttis aega veidi üle tunni, põhiliselt järjekorras seistes. Vene poolel tuli deklareerida raha ja mobiiltelefonid, asju ei kontrollitud (müüdid Eestis: I müüt – Vene tollis puistatakse kõik asjad läbi ja võetakse terariistad ära).

Petseri kloostris jagati lühikeste pükste korral nii naistele kui ka meestele pikad seelikud. Sissepääs oli vaba, paljudes kohtades olid annetuskarbid. Annetasime 100 rbl (=50 kr) (II müüt – Petseri kloostrisse sisenedes tuleb välismaalastel osta kallis pilet). Koobastesse siiski ei saanud, sinna tuleb 1 päev ette broneerida ekskursioon. Sisenesime ühe grupi sabas, saime juba küünlad, siis aga tõukas vana tädi meid jõuga välja ning lõi ukse kinni. Hiljem kuulsime põhjust: koobastes peab valitsema stabiilselt jahe temperatuur, uks ei või kaua lahti olla, muidu hakkab laest liiva pudenema, sinna asetatud surnukehad ei säili jne. Tuur toimub küünlavalgel, kuna valgus mõjub samuti kahjulikult.

Petseri poes ilmnes, et müüa on igasugust toidukaupa, enamasti odavam kui Eestis (leib 60% Eesti hinnast, õlu 60...90%, tee 50%, vorst, või 80...100%, õli 130% ehk kallim kui Eestis).

Linn päris räpane, muruniitjat eriti ei tunta, esimese Eesti ajal ehitatud pangahoones postkontor, kus aeg oleks nagu seiskunud – samasugune rohelise paberiga laud ja ümberringi klaasseintega letid nagu 30 a tagasi Tallinnas.

Silma hakkas õndsa sotsialismiaja stiilis tööeesrindlaste autahvel, millel põllumeeste, ehitajate, arstide, õpetajate fotod, üks oli koguni eesti nimega. Meil Eestis on lihtsa, tubli tööinimese tunnustamine ehk teenimatult unustusse vajunud.

Algul mõtlesime suunduda kagusse, et külastada setu muuseumi, aga me poleks lahtioleku ajaks enam sinna jõudnud. Hakkasime mööda asfaltmaanteed Irboska poole sõitma.

Saanud Petserist välja, vajutas Paavo kogemata esipidurile, kukkus rattaga peaaegu üle pea, Aivo aga sõitis talle otsa. Mõlemad veritsesid.

Petserist Irboska poole sõites algul söödimaad ja viletsad elamised. Heina tehti küll, kuhjadesse ja veeti lahtiselt. Irboska pool ilmusid teraviljapõllud. Kahel pool silmapiiril metsapõlengud. Poolel teel Irboskasse paremal orus maaliline järv, kus hulk suplejaid. Tee muudkui tõusis ülespoole.

Vene GSM levi algas juba Koidula piiripunktis ja oli jätkuvalt hea. Hiljem selgus kurb tõde: helistamine teisele eesti mobiilile roamingu kaudu maksab 90 kr/min, lauatelefonile 150 kr/min, kõne vastuvõtt on 40 kr/min. Parem võtta Venemaale kaasa satelliiditelefon, tuleb odavam. Sõnumi saatmine maksab siiski vaid 4 kr.

Irboska kindluse müürid paekivist, 8...10 m kõrged, 5 m paksused, pikkus 530 m, ehitatud 1330. Kõik 6 kindlusetorni säilinud. Suurim nõrkus kindluse kaitsjate jaoks oli veepuudus. 1341 piirasid kindlust orduväed, lõid käega ja lahkusid just siis, kui kaitsjail vesi otsa saamas. Hiljem rajati allikateni maa-alune salakäik. Allikavett voolab hulgaliselt mäenõlvast, eemal asuva järve ääres. Seal on mingi paekivivõlv (kas kunagise käigu lõpp?). Parajasti restaureeriti kaitsemüüre ja kindluse õuel olevat kirikut. Saabus mitu õpilasekskursiooni. Järves polnud kuigi hea ujuda – kalda juures oli vesi sogane, keset järve küll selgem, aga hästi kihiline.

Edasi soovisime vändata Uus-Irboskasse. Mina panin ette maanteenurka pisut lõigata, mille tagajärjel sattusime kruusateele ning läbisime Miltsõ küla. Tee oli hea sile (III müüt: Venemaa kruusateed on peaaegu läbimatud) ning tegi mõnusate tarekeste vahel 90-kraadiseid pöördeid. Kõrvalhooned olid laotud lapikutest paekividest, millel nagu polnudki segu vahel, ometi olid sirged seinad. Kas see võis olla endine setu küla? Lõbusad külanaised kinnitasid, et siin mingeid eestlasi ei ela. Pärast küla oli näha kolhoosihoonete varemeid. Maad kasvatasid umbrohtu. Ei saanud aru, millest inimesed seal elavad.

Eemalt hakkas paistma Uus-Irboska lubja- ja kipsitehas. Me ei lugenud kaarti päris õieti, sattusime raudteeäärsele teele, mis viis otse tehase õuele (raudtee äärde laskudes hakkas mu ratas raske koti mõjul vänderdama ja kukkusin üsna kiirelt hoolt ootamatult kruusale külili). Seal küsisime kaalumaja juures tüdrukult teed Pihkva järve rannikule ning suundusime üle raudtee põhja. Tulnuks me Uus-Irboskasse lõunast asfaltit pidi, näinuks me Senno kirikut ja kirikaeda, arhitektuuriliselt huvitava kindlustorni ja elegantselt kaarja väravaga, kuid jäänuks nägemata Miltsõ külamiljöö.

Nüüd veeresime jälle asfaldil, tee tõusmas ülesmäge. Korraga sattusime suitsu sisse ja nägime metsa all lahtist leeki. Paremat kätt laial maa-alal põles mets, suurem tuli oli ilmselt juba kontrolli alla saadud. Laskusime allapoole, jõudes Gverstoni. Rannikulähistes männimetsades tihe kadaka alusmets. Siht oli telkimine Krivskis kusagil Pihkva järve rannikul. Kõikjal liikus ringi neiukesi (kutte polnud näha või ei pannud me neid tähele), kes meile lahkelt, ehkki vahel ka veidi ebatäpselt (või saime valesti aru), teed juhatasid. Asfalttee läks üha paremaks. Järsku olime nagu teises maailmas: suured uhked suvilad, igaüks omamoodi arhitektuuriga. Klaasseinad, kaared, tornikesed, tellisemustrid, erksad värvid... ristisime selle kohe lollidemaaks. Selgus, et järve kaldale ei pääsegi, kuna see on suvilaid täis ehitatud. Eemal terendav liivarand riietuskabiinidega osutus Vene Panga pansionaadi rannaks varbtara taga. Sõidame nõutult hämaruses järjest suuremaks läinud majade vahel, otsekui oleksime Ameerikasse sattunud. Pöördume paar km tagasi, Molotškovosse, kus sai männisalus Pihkva järve kaldal telkida (aasta pärast oli kõigil mändidel koor maha kriibitud ja keegi oli katsunud haavu värviga parandada). Ainus täis ehitamata ja tarastamata koht veel.

Naabruses telkiv moskvalane tuli me rattaid uudistama. Ütles end igal aastal perega autoga puhkuseks mööda Venemaad reisivat. Neil oli koguni suur gaasipliit püsti.

II päev: MOLOTŠKOVO – VIDOVITŠI – PIHKVA – ELIZAROVO 66 km

Kudino Gora’st Pihkva poole kaob mets sootuks ära, ümberringi lai vaade küladele ja põldudele (ka linapõlllud). Pihkva järvele vaadates näib üks saar õhus hõljuvat. Pihkvale lähenedes liiklus üha tiheneb. Tee üpris kitsas, kuid juhid viisakad. Teeme põike rannikule Vidovitši külasse. Küla koosneb hädistest taredest segunenuna uusrikaste suvilatega (lollidemaaga). Külatee nii vilets ja lainetav, et vist vaid džiibiga saab liigelda, ometi mõne suvila õu asfalteeritud! Maanteele tagasi, vasakul Kamenka jõgi. Nejolovos ristume Riia – Pihkva kiviteega, ristmikul kaks poodi.

Pihkva algab 10-kordsete valgete majamürakatega. Liigub nii vanu vene autosid (mitmed kilinal-kolinal), keskmiselt vanu lääne autosid kui ka tuliuusi džiipe. Mõned linnaliinibussid nagu prügimäelt toodud. Liiklus tihe, ent autojuhid liiga ei tee (IV müüt: Venemaal on eriti jõhker liiklus). Katsu Tallinnas 6-se rattakaravaniga sõita! Me rattaid uudistatakse, vaid üksikuid taolisi liigub ka Pihkvas.

Kreml koosneb mitmest suurest õuest. Keskel kõrge kirik. Pihkva kandis on üldiselt ühe sibulatorniga raskepärase välimusega kirikud, sellel on aga üks pea- ja neli madalamat sibulakuplit. Restaureerimistööd käivad täie hooga. Käsupalatis muuseum. Antakse teavet Pihkva valitsemisest peale rahumeelset (kui rahumeelset??) Moskvale allutamist 1510. Eesruumis 9 lauda (kohtu-, maksu-, välisasjade, siseasjade, põllumajandus- jt. lauad) koopiameistrite poolt järele tehtud vanaaegsete ürikutega, ehtsalt luitunud, räbalad ja plekilised (tulevat odavam kui signalisatsiooniga vitriinid originaalürikute näitamiseks). Tagaruumis vojevoodi laud. Ent vojevoodil puudus allkirjaõigus, see oli Moskvast saadetud asehalduril, keda saadeti iga kolme aasta tagant uus. Nii kindlustati Moskvale allumine. Giidi jutu järgi tõi Venega ühendamine Pihkvale õitsengu, ta tõusis tähtsuselt 3. Vene linnaks. Seoses Peterburi ehitamisega minetas Pihkva tähtsuse. NB! 1919 suvel vallutasid Eesti väed kolmeks kuuks Pihkva. Seda giid ei teadnud.

Sõime Tšeburetšnaja baaris hartšot, tšeburekke jm. Vana puumaja kiilutuna kivimajade vahele. Väga palav; normaalne sisustus. Liisal hakkas palavusest veidi paha. Läbi lahtise ukse paistis räpasevõitu köögis kolm kõrvuti huugavat gaasipliiti. Euroliitu selle toitlustuskohaga ei saa (järgmisel aastal oli köök juba hoopis eurom). Vähemalt süüa saab. Mitte nagu Eestis, kus räigelt karmide nõuete tõttu väiksemates asulates sooja toitu ei pakutagi – näsi saia ja kartulikrõpse (väga tervislik?).

Oudova (Gdovi) suunal oli linn vastupidiselt Riia suunale päris räpane. Pidev prügikastihais käis üle pea. Kohe pärast linnapiiri 1 km vasakule Jäälahingu pronksist monument. Ratsanik ratsu seljas, ülejäänud kolmes küljes müürina seisvad sõdalased, kõigil lipud käes. Monument on oma 30 meetri kõrgune, igatahes paistavad hobune ja ratsanik veel mitme kilomeetri pärast üle metsade. 1242.a. Lämmijärvel toimunud Jäälahinguga võtsid venelased sakslastelt 700 aastaks itta tungi isu, sellest ka monumendi kogukus. Monumendi juures avaneb panoraamvaade Pihkvale ja Velikaja jõe deltale.

Oudova poole kulgev sirge tee läheb seda paremaks, mida eemale Pihkvast. Jelizarovo eel tee ääres allikas, kõrval kaevutaoline ehitus õigeusuristiga. Olime Tolbištša külas juba võtnud tare õuelt sügavast paekivist ringseinaga kaevust hästi head vett ja ajanud külatädidega juttu. Enne Jelizarovot kaob GSM levi (järgm. a. levi olemas). Jelizarovos järv. Kaldal laudadeta (lõhutud) korvpallilauakonstruktsioonid, palju rahvast, tohutu praht laiali. Metsa all tühjad (end. sõjaväe?) majad. Ühe maja õuel ajasid selle ajutiselt asustanud kutt ja tibi teineteist taga. Telgime järve ääres. Teine seltskond tuli kõrvale, lasksid vene musa, küsisid, ega nad meid ei sega, purju jäädes lärmasid nad aga pool ööd mis kole. Meil oli väike taskulamp-raadio, mis püüdis kinni Ring FM-i, Vikerraadio, Elmari, R2. Naabrite vene musagi oli mõnus, kuid seda ei keeratud ka öösel kinni. Järgmisel päeval kuulsime külas õuel eesti radiot üürgavat.

III päev: JELIZAROVO – SERJODKA – BOROVIK – GORKA – NIZOVITSÕ – OREHOVTSÕ – MDA 76 km

Jelizarovo nunnakloostri kirikus käivad restaureerimistööd. Nunnad manitsevad meid paljaste ülakehade pärast, kui sinna kaevule läheme, ent töömehed on kõik palja ülakehaga.

Maanteel tuleb harva vastu ka eesti autosid, mõne juht näha et venelane, mõned ka eestlaste moodi.

Serjodkas ütlevad poemüüjad olevat 2400 elanikku, neist 1200 kinnipeetavad. Kuskil paremat kätt asub vangla. Keset küla tervelt 4 poodi, üks neist töötab ainult öösel. Järelikult poed 24 h lahti.

Edasi sõites kohtame tossutavaid palke vedavaid Uraale. Nägime neid ka eile. Õige peened palgid neil seljas. Kas raielankidel korjatakse nüüdsel Venemaal viimane üles? Paar päeva hiljem tuli vastu ka mõni Stora Scania.

4...5 km pärast Serjotkat pöörame vasakule läände liivasele kruusateele, sest soovime jõuda Lämmijärveni. Tee lai, aga treppis. Me ei tea veel, et sel päeval sõidame v. lükkame ratast käekõrval paksust liivast koosnevatel teedel järgmised 50 km. Lämmijärveni (Tjoploje ozero), mille rannikule ihkasime, me ei jõuagi.

Mõne km pärast kruusatee ääres vasakul järv, kus saaks ka mõnusalt telkida. 11 km teeristist saabume hubasesse Boroviki (Puraviku) külasse. Postkontoriks palktareke katkiste postkastidega. Poisid juhatavad jõe äärde ujuma. Nad olevat Karjalast ja suvitavat siin. Jõe ääres palju lapsi. Meid nähes räägivad omavahel: „Haudujuduutsõ prišli.” Jagame lastele kommi. Teispool jõekest elavat Batjuška, selgeltnägija, kus käivat kõva ehitamine. Sinna pääseb ainult mööda jõge paadiga. Parajasti tulevadki kaks küna, Yamaha mootorid taga, kottidega kaldalt killustikku Batjuška juurde viima. Batjuška juures käivat ka eestlasi.

1995.a. ehitanud eestlased Borovikki kolhoosihooned, mis nüüd olid kõik varemeis. Nüüd toitvat inimesi vaid metsatöö ja suvel-sügisel seente korjamine. Peale postkontori on külas sinine kirik, ja ümarasse mahutisse, millel uks ja aken, ehitatud toidupood. Ristime selle Tünnipoeks. Tünnipoes toidu- ja joogivarusid täiendades (väljas 30 kraadi) ajame rahvaga juttu. Mõnelgi sugulased Eestis – Narvas, Loksal vm.

Nooremad inimesed soovivad meile lahkudes head teed, vanemad lausa õnnistavad (V müüt: eestlasi Peipsi taga ei sallita).

Karpovštšinas pöörame paremale liivateele, algab Remda keelu- (kaitse-) ala [Remdaskii zakaznik, mõnel sildil zapovednik]. See on suur territoorium, ulatudes läänes Lämmijärveni ja Peipsini, idas Jammini. Siin on raied ja jaht keelatud. Tee alul sügavlaineline, siis muutub liivaseks, kus raske vändata. Raske kotiga ratas pöördub aina risti. Vahepeal lükkame rattaid käekõrval. Mõlemat kätt aina kuivad liivikud puhtmännikutega (müüt: Lämmijärve taga on vaid vesised sood), alguses sekka ka rabamännikuid ja hundinuiavälju. Mitte ühtki elamist ega inimest 30 km jooksul. Sildid: „Tuleohutusnõudeid täita on igaühe kohus”. Aeg-ajalt kohtame jõekesi, mis kuuldavasti olla vähirikkad.

Veteria lähistel lõpeb me tee laia liivatee vastutulekuga. Pöörame Gorka poole. Rattaga sõita sel teel veel suurem vaev, veljed sügavas liivas, vänderdame ühest teeservast teise kõvemat sõidukohta otsides. Aivo oma Turistiga sõidab kõige ees, tal näib kergem olevat kui teistel maastikuratastega. Muidu on tee päris õieti profileeritud, kahel pool on ka äravoolukraavid. Enne Nizovitsõt ületame Zeltsa jõe. Asfaltlõigud külades ja sillal pakuvad veidigi leevendust. Nizovitsõs räägiti meile, et kunagi kaevandasid eestlased Zeltsa jões liiva ja vedasid Tartusse. Lõbusad poisid olnud, lasknud õhtuti musa. Nüüd siin eestlasi näha ei olevat. Inimesed tunduvad laisad: hooned lagunevad, aiad on umbrohtus (on üksikuid erandeid).

Nizovitsõst soovisime Lämmijärve äärde Podolešjesse suunduda, ent kohalike sõnul kaardil olevat teed ei eksisteeri. Podolešjes polevat midagi vaadata, seal elavat vaid „medvedi i datšniki” (karud ja suvilaomanikud), kes käivad hoopis teist kaudu (Mda ja Ostrovtsõ poolt). Ei saanudki teada, kas nood suvilad on lollidemaa stiilis või tarekesed.

Enne Orehovtsõd kena Vehino järv kirikuga vastaskaldal, tegelikult Zeltsa jõe paksend. Orehovtsõst sõitsime veidi tagasi, kuna polnud märganud Mda teeotsa. Oleme sunnitud sõitma-trügima 7 km mööda liivast metsateed, häda ja viletsus. Lõpuks jõuame laiale Ostrovtsõsse viivale teele (ka liivane). Ületades selle, saabume hämaruses Mdasse, kena mustlasnaine juhatab meid Peipsi lahesopi äärde kadakate vahele telkima. Kadastik tekitab Saaremaal oleku tunde. Näeme külas tillukestel viljapõldudel viljahakke, näeme üle hulga aja lehmi.

Öösel tekkis korraks EMT levi (näitas Räpina, Mehikoorma, Lasva maste).

Kella kahe ajal äratasid telgiseinte plagin tuules ja äiksekärgatused. Piksemürin, mis kostis õhtul kaugelt Eesti poolt, jõudis meieni. Õnneks kallas vihma vaid pool tunnikest. Rohkem me oma matkal vihma ei saanud.

Selle päeva liivased 76 km olid hullemad kui olnuksid 140 km asfaldil. Meie noored – Liisa ja Peedu aga olid olnud väsimatud (Paavo: „Nad sõidavad nagu profid.” Aivo: „Nad ongi profid.”). Mustlasnaise ütlust pidi siin liivaste teede tõttu jalgrattaid kellegil pole.

IV päev: MDA – ZALAHTOVJE – OUDOVA – PODOLEŠJE – KAMENNÕI KONETS – LAPTOVITSÕ 65 km

Hommikul äratasid meid reaktiivlennukid, need müristasid veel pool päeva me kohal. Tekkis tuttav tunne lapsepõlvest – kurdistav lennukimürin Vana-Pärnu kohal. Sõjalennukid tuletasid meelde, et eksisteerib vaikne vastasseis. Tekkis filosoofiline küsimus: kas Peipsi ühendab või lahutab? Läbi ajaloo on ta ikka lahutanud, kaitstes meid laienemistungi eest läände. Loodetavasti hakkab ta kunagi selle kaldal elavaid inimesi ka ühendama.

Mda teine mõnus küla Boroviki kõrval. Enamasti vanad majad, ka mõned uued. Tööd peale kalapüügi polevat, kuna põllumajandus on kadunud. Mda asub madala, saarega Raskopelski lahe ääres, kus väga soe vesi. Need on Suur-Peipsi ainus laht ja saar. Ülal kaldapealsel oli lavata saun, vihad olid ometi olemas (vaatasime aknast sisse).

Liisal oli öö jooksul kumm tühjaks läinud, vahetame selle.

Mda ümber vaid männimetsad. Mõni uhke palkmajasuvila. Öine äikseraju on liiva teel kinnisemaks sadanud, parem on sõita.

Jälle asfaldil Oudova maanteel. Parajasti pööravad Mda poole liivalaadungiga Kamazid. Mõtleme: läheks ütleks neile, et liivaga ei pinnata teid, vaid kruusaga. Kas tehakse liivateid, kuna liiva on läheduses piiramatult, või mingitel muudel kaalutlustel?

Oudovasse veel 32 km. Tee ääres küla küla järel, Peipsi paistab. Ilus tõrvatud puukirik. Siis lõpevad külad, tee muutub kitsamaks ja kumeraks, ent enne Oudovat jälle heaks (VI müüt: Pihkva – Oudova – Kingisepa (Jamburgi) maantee on väga-väga vilets).

Mitut eesti numbriga autot kohtab, ühel taga hobusekäru. GSM levi puudub, maste on tee ääres küll, võib-olla NMT mastid.

Oudova (Gdov) on L-tähe kujuline, Kilingi-Nõmmest vist veidi suurem. Kutsekoolil Molohovi mälestustahvel (võitles kommunismi kehtestamise eest ja interventsiooni vastu; teatavasti vallutas Vabadussõjas Vene Loodearmee 16.mail 1919 Oudova). Karl Marxi, Lenini jt. tänavad nagu Petseris ja Pihkvas (Pihkvas oli peatänav Sovetskaja), ainult et Lenini kujusid on Oudovas koguni kaks!

Peatänav, nagu öeldud, L-kujuline. Peakaubandushoone on madal, pikk, samasugune sammastega katusealusega nagu Petseris. Ka kõrvaltänavail madalhoonestus, tänavad laiad. Läbi linna voolab Oudova jõgi. Rahvas vahtis me rattaid omal silmad peast. Mõni tädi ütles: molotsõ! Sõime kulinaarias, keegi tibi sasis trepil seljatagant Aivol pead. Rattaid ei viitsinud nagu valvatagi, keegi neid niikuinii torkima ei läinud, vaadati vaid eemalt (jälgisin spetsiaalselt kaugemalt) [VII müüt: Venemaal varastatakse rattad ja asjad niikuinii kohe ära]. Mõni tegi juttu, et kust tulek, kuhu minek ja mis värk on. Peatänavast ida poole jääb linnamägi, selle nõlval istuva õllejooja pudel peatus poolel teel suu juurde, kui mind Sardaga sõitmas nägi.

Oudova oli kunagi Pihkva kindlustatud eelpost. Linnamägi on umbes Paide oma suurune, ümbritsetud vallikraaviga, servades jookseb müür. Muid kindluse ehitisi pole säilinud. Nende asemele on linnamäele ehitatud kirik.

Poola kuningas Stephan Bathory käis 1580 paiku 400 mehega Oudovat kimbutamas. Kuna mehi oli liig vähe, ei hakanud nad kindlust ründama, vaid röövisid niisama ümbruskonda. Bathory ei suutnud teatavasti ka ei Pihkvat ega Petseri kloostrit vallutada (Velikije Luki suutis), küll aga kindlustas ta Poola võimu Liivimaal.

Enne Oktoobrirevolutsiooni elas ümber Oudova eestlasi 20% rahvastikust, Oudova linnas 10%. Ei saanud teada, kas nüüd seal mõni eestlane elab.

Pelgasime Peipsi rannikut pidi Laptovitsõsse sõita, kuna meid hoiatati, et see on jälle liivatee. Hiljem selgus, et olnuks rattaga täitsa sõidetav. Väntasime piki maanteed Slantsõ suunas, Podoleštšes pöörasime suurelt maanteelt asfalteeritud kõrvalteele. Kanunovštšinas oli üks kena elamine, maakividest maja, lehtla, suitsuahi, niidetud muru. Ülle jäi seda vahtima, Paavo pidurdas ees, Ülle sõitis talle otsa, käis külili ja lõhkus end koledasti ära. See oli Üllel kolmas kord kukkuda. Vaid me noored 14-aastased matkajad Liisa ja Peedu polnud kukkunud, ülejäänud olid briljantroheliselaigulised (Pihkvas apteegis olime täiendanud oma briljantrohelise varusid, aga ikka ei jätkunud).

Tekib EMT levi (Lasva). Kamennõi Konetsis näeme ühel poisil seljas T-särki eestikeelse kirjaga „III järve päevad”. Lugesin seda valjul häälel, poiss hakkas naerma. Mingi auto pidas kinni ja juhatas meid Laptovitsõ lähedasse Peipsi randa; põhja poole, kus kozlovõ Bereg, ei tasuvat mööda rannikuäärset kruusateed minna, sest seal olevat kurjad piirivalvurid.

Enne randa peatus vastutulev auto; mees ja naine tegid meiega juttu. Skamjasse Vasknarva vastaskaldale, kuhu tahtsime jõuda, ei saavat, piiritsooniload peavad olema, muidu nabivad piirikad kinni. Kas võtavad fotokad ära? küsisin. Midagi ei võta ära, lihtsalt arreteerivad kolmeks päevaks, pärast maksab Eesti riik te eest trahvi. „Meil ju viisad olemas,” väidame. „Kakoi viisad, propuskit on vaja. Meid viidi ka ükskord komandantuuri,” vastab onkel, „seal on ju läheduses Eesti piir.” „Aga me ju olemegi eestlased,” ütleb Aivo. Otsustame järgida siiski selle sõbraliku paari soovitust ega sõida Skamjasse. Skamja ja Vasknarva, teineteisest üle Narva jõe kiviviske kaugusel, moodustasid eelmise eesti ajal ühtse, 4000 elanikuga asula. Nüüd elab neis kokku sadakond inimest ja nad oleksid justkui teine teises ilma otsas.

Tegelikult on ka Laptovitsõs piiritsoon, seda hoiatas vastav luitunud silt enne Kamennõi Konetsi, kuid siin polevat kohalike sõnul enam mitu aastat lube kontrollitud.

Telgimegi Peipsi rannal. Liivane põhi, kitsas liivariba, rohumaa, võsa, mets. Nii ilusat rannikut nagu Kauksi ja Vasknarva vahel ei näi kusagil mujal ümber Peipsi olevat. Jälgime, kuidas päike Peipsisse loojub, arvan, et üsna vähesed me kaasmaalased on seda näinud.

Lähikonnas väga suure farmikompleksi varemed, mida valvavad ketikoerad.

Teen kotita rattaga õhtul ringsõidu Laptovitsõ külasse. Üks küla läbiv asfalttee, ülejäänud külatänavad jubedad, ometi kenad majad – vanad tared ja uued suvilad segamini. Kuidas nad neil jubedail tanumail liiklevad? Muidugi on külas kirik ja muidugi remontimisel. Kahel õuel seisid eesti numbrimärgiga autod. Ostaks ka Venemaale Peipsi äärde suvila?

V päev: LAPTOVITSÕ – SLANTSÕ – LUUGA JÕE ÄÄR 95 km

Hommikul ujuma minnes selgus, et Peipsi vesi õitseb – rohelised ümarad vetikad ja kohati vohavad veetaimed. Veepiiril surnud kalade rida.

Edasisõiduks suundusime taas Oudova – Slantsõ maanteele. Podolešjes oli keegi teinud majaseina akende ümber tsementi valatud pudelipõhjadest. Omapärane.

Pihkva oblasti piires veeres iga mõne aja tagant meile küla vastu, pärast Leningradi oblasti silti vaid maanteepael puiestikuga kahel pool.

Slantsõle lähenedes tekib taas vene GSM levi. Sai jälle sõnumeid saata ja ülikalleid kõnesid võtta. Kui Aivo tuttav talle Eestist mobiiliga püüdis helistada, imestas ta väga, kuuldes naishäält ütlevat: „Nomer, kotoruju võ nabirali, ne suštšestvujet”. Teisel korral sai siiski ühenduse.

Slantsõs laiad tänavad ja puiestikud, suured majad, linn asutati 1932 põlevkivi kaevandamiseks. Praegu kaevandamine väheseks jäänud, põhilised on põlevkivikeemia ja tsemendi tootmine. Rahvaarv aina väheneb.

Tegime pilti Kirovi ausambaga Kirovi-nim. kaevanduse aherainemäe taustal.

Slantsõ kesklinnas tekitasime paraja elevuse, varem poldud sihukesi jalgrattamatkajaid seal nähtud. Poe ees kerjasid pealetükkivalt kaks poissi. Vanemaid neil õieti polevat, nuusutavat liimi. Ärge neile mingit raha andke, ütlesid müüjad. Andsin siiski ühe eesti krooni ja 40 senti ning sisenesin poodi. Poiss läinud aga grupikaaslase juurde ja palunud tollel 1 kr. 40 s. ära vahetada. Too imestas, kust poisid eesti raha saanud ja mis kursiga neile peaks vahetama. Lõpuks andis möödakõndiv tädi poisile vastu 5 rubla. Tädi küsis meilt, mis kurss on. Kui poisid temalt veel raha nuiasid, siis siunas tädi, et olete mulle niigi üle kahe rubla võlgu. Poes läks Peedu jäätisekapi kallale. Müüja lubas miilitsa kutsuda. Peedu polnud taibanud, et kõigepealt tuleb keset poodi kõrgeil istmeil troonivale kahele kassiirile maksta, alles siis võib minna leti juurde müüjalt tšeki vastu jäätist küsima. Kuri müüja aga tuli järsku järeldusele, et tegu on tähtsate külalistega: kui Liisa näpud jäätisega kokku määris, kallas ta abivalmilt võikarbist neile vett.

Baaris tundsid õlut lonksavad mehed huvi, kust tuleme, kuhu läheme. Vanasti käinud nad pidevalt üle Narva veehoidla Eestis, nüüd aga on piir kinni. Küsisid: arvake, mis oli Kingisepa linna (venelased kirjutavadki ühe s-ga) endine nimi ja kust tuli uus nimi. Teadsime: Jamburg. Unustasime küsimast, et kes see Kingissepp nende arvates õige oli. Paavo pani ette nimetada Kingisepa linn Schumacheri võidu puhul ümber Schumacheriks (e.k. kingsepp).

Saatsin kodukülla tuttavale sõnumi: Tervitused Slantsõst. Kohe saabus vastus: Vastutervitused Berliini lähistelt. Maailm jääb üha väiksemaks.

Lahkusime Slantsõst. Mingid tibid saatsid meile majade vahelt õhusuudlusi. Slantsõ juhtumid tegid kogu grupi veidi morni tuju jälle heaks. Siia tuleme kunagi ehk veel tagasi! (mina sattusin sealt juba järgmisel aastal läbi sõitma)

Ostsime bensiinijaamast priimusele bensiini. Diisel ja 76 maksid eesti kroonides 3.75, 92 ja 95 veidi üle 5 kr.

Vasemal kõrgus veel üks aherainemägi. Siis algas mõlemal pool teed dekoratiivne pajuallee, hõbedased ja sügavrohelised pajud vaheldumisi. Linnapiiril sirutusid taeva poole tsemendivabriku korstnad.

Järgnes nii hea maantee, millist Eestis ei ole. Kuni 10 km pikkused sirged, kurvid õigete kalletega (meie remonditud teedel kohtab ka negatiivset viraaži ehk kallet kurvis väljapoole), ei laineta. Ööbimiskoha leidsime Luuga jõe ääres looduskaunis kohas. Üle jõe oli küla, küla nime ei tea, kuna meil polnud Leningradi oblasti kaarti. Vene noored tulid me kõrvale lõkkel liha küpsetama, lasksid autost normaalset vene tümpsu. Luuga vesi oli hästi soe. Laia Luuga jõkke suubus me ööbimiskoha kõrval kitsas jõgi, millel hirmus lai metsane uhtorg. Jõekese suudmes olid kunagise vesiveski palkidest rajatised.

VI päev: LUUGA JÕE ÄÄR – JAANILINN – NARVA – NARVA-JÕESUU 50 km

Jõuame üpris lapitud asfaldiga Narva – Peterburi maanteele. Jamburgi e. Kingiseppa ei pöördu. Sõidame ühe hooga 35 km.

Jaanilinnas kavatseme kindlust külastada, ent veedame hoopis ligi 4 tundi turul, et kodustele nänni osta. Hindade poolest tõeline ostuparadiis. Ostame teksasid, teraspotte, voodipesu, päikseprille, õlut, komme jm., sest kõigil on palju vene raha üle jäänud. Armeenlasest müüja: eestlasi käib siin väga vähe, mis sest, et Eesti turult paistab. Eestlasi pidavat armeenlased oma sõpradeks. Palju keni noori naismüüjaid.

Venemaal olid kaubad poodides nii odavad, et raha ei tahtnud mitte kuidagi kuluda. Harukordne - kõigil grupi liikmetel oli matka lõpul palju raha alles. Peedu oli vahetanud omale 1100 rubla, nüüd enne Eestisse naasmist oli tal rahakotis veel 1000 rubla.

Venemaa toidupoodides on igasugust toidukaupa saadaval (VIII müüt: Venemaal on toit nii kallis ja midagi pole saada; pehmet leiba müüakse vaid sõjaveteranidele). Imelik oli, et poodides olid külmkapid kõikjal olemas ja töötasid surinal, kuid külmikuis vaid mõni üksik jook, seega enamasiti tarbisime 30°C limonaade, õllesid, mineraalvett (mineraalvesi Pihkva maitses sarnaselt Värskaga).

Jaanilinnas võis osta ka Eesti kroonide eest.

Piiriületus Eestisse läheb kiirelt.

Enne Jaanilinna sisenemist Peterburi poolt oli olnud dokumentide lauskontroll. Lõbusate nägudega sõjaväelased tundsid huvi, kust tuleme. Seletasime: tuleme ratastega Petserist, et näha, kuidas inimesed teisel pool Peipsit elavad.

Teisel pool Peipsit võiksid inimesed olla virgemad, hoida oma elamised, aiad, ühiskondlikud hooned paremini korras. Looduskaunites puhkekohtades, mida seal küllaga leidub, võiks olla mingigi prügi- ja peldikumajandus. Eesseisev maade erastamine võib panna teistmoodi mõtlema, taasäratada põllunduse. Küsimus on ka, kas avalikud ujumiskohad jäävad või ehitatakse kõik rannad era loss-suvilaid täis. Seevastu on inimesed sõbralikud ja abivalmid, püüavad teisi mitte segada, kui lärmakus välja arvata (IX müüt: Venemaal võidakse iga kell kallale tulla, mahagi lüüa). Suveniire müüdi vaid Pihkvas ja Petseris, neiski oli kaardi koju saatmine tülikas: ümbriku ja margi ostuks tuli otsida postkontorit. Teised paigad, kus viibisime, polnud turismile sugugi orienteeritud, jalgrattamatkajaid näha oli kohalikule rahvale täielik üllatus.

Eesti turistid ja matkajad võiksid avastada Peipsi-taguse ala (kus kunagi elasid ju soome-ugrilased). Elavnevad suhted turgutaksid sealset majandust. See, kui elu käib Eestis vaid lääne suunal ja idas on nagu sein ees, ei mõju me regiooni kui terviku arengule pikas perspektiivis hästi. Liiatigi võib taolise seina tagant alati üllatusi karta. Head suhted ja koostöö toovad ühtlase arengu.

Senistest setu ja Peipsiääre projektidest pole nähtavat kasu tõusnud. Alustada võiks s i d e korrastamisest, absurdsete telefonikõne hindade alandamisest. Rääkimata sellest, et kaardid, mida Petseris kodustele posti panime, pole pärast kuu möödumist veel Eestisse jõudnud. (Kuu aja pärast jõudsid)

juuli-august 2002