Liiga roheline Rootsi ilma rohelisteta

Aastal 1988 sai valimistega Rootsi Roheliste Partei (Miljöpartiet de Gröna) parlamendis ehk Rikstagis 20 kohta. 1991 aasta valimistega langesid rohelised parlamendist välja, sest nad ei saanud vajalikku nelja protsenti valijate häälest.

Ons rootslaste huvi keskkonna- ja looduskaitse vastu jahtunud? Sugugi mitte. Inimesed seletavad roheliste populaarsuse langust mitmeti:

„Nad soovitavad kütusehinnad tõsta taevani; inimesed künnaksid härgadega ja käiksid jala, õhk oleks puhas ja... elu pöörduks tagasi keskaega. Neil pole kindlat majandusprogrammi. Nad oskavad vaid vastu olla, omalt poolt midagi pakkumata. Neil pole silmapaistvat liidrit. Nad ei jõua ilmaski üksmeelele. Kui läänepoolsete kommuunide rohelised nõuavad sõjatööstuse ja sõjaväe kaotamist, siis idapoolsed on risti vastu. Nad on liiga emotsionaalsed. Varem rääkisid keskkonna kaitsmisest ainult nemad, nüüd on see iga teisegi partei programmis. Rohelisi peetakse ikka pisut vasakpoolseiks, vasakpoolsete populaarsus aga pärast 1991. aasta augustit teadagi...”

Södertälje kommuuni volikogu 64 kohast jäi rohelistele 1988 a. viie asemel 1991.aastal kolm kohta. Södertälje on umbes Pärnu suurune Pärnu sõpruslinn.

Keskkonnakaitse on inimese püüd pehmendada tema enda poolt loodusele tehtavat kurja. Eelkõige algab keskkonnakaitse säästlikust energia kasutusest. Mida vähem inimene kivisütt, naftat, maagaasi põletab, mida vähem põlemissaadusi – tuhka, šlakki, heitgaase ja soojust – loodusele tagasi annab, seda kauem loodus vastu peab. Södertäljes on kontor (Telge Energi), kus tutvustatakse näitlikult energia kokkuhoiu viise: vähe voolu tarbivaid lambipirne ning elektririistu, ratsionaalse disainiga lambikupleid, heledaid valgust peegeldavaid seinavärve ja tapeete. Iga soovija võib tollest kontorist konsultandi koju kutsuda, saamaks nõu, kuidas oma elektri- ja küttesüsteemi veelgi rahasäästlikumaks, seinu, põrandaid, aknaid soojapidavamaks muuta.

Parem üks suur kui sada väikest

Pärnus on 130 katlamaja, Södertäljes vaid üks Igelsta kivisöekatlamaja, mis lisaks kogu Södertälje kommuunile annab sooja ka Stockholmi lõunapoolsetele eeslinnadele. 80 protsendil pereelamuist on keldris oma katel, kõiki muid hooneid (mitmekorterilised, tööstus- ja kontorihooned jpm.) soojendab Igelsta.

Enne Igelsta hiidkatlamaja valmimist 1984. a. oli Södertäljes palju, enamasti vedelkütusel töötavaid väikesi katlamaju. Igelsta katlamaja projekteerijaile seati kaks tingimust: katlamaja peab töötama kivisöel kui naftast odavamal ja keskkonda vähem saastaval kütusel ning kivisütt, šlakki ja tuhka ei tohi ei laevadel, sadamas, jõekaldal ega katlamaja territooriumil näha olla.

Igelstas laaditakse süsi laevatrümmidest kinniseid tunneleid pidi söehoidlasse. Söehoidla on omaette ime: 70 meetri sügavune ja 10-meetrise läbimõõduga graniiti raiutud šaht. Tulekahju korral saab selle täita veega (ühe korra on tulnud seda ka teha). Toda tohutut, 50 000 kuupmeetrit sütt mahutavat auku katab pöörlev majasuurune kuppel, mille laest ripub alla arvuti juhitav trosskraana.

Eelnevalt tolmustatud süsi pihustatakse põlemiskambrisse (boilerisse). Heitgaas läbib enne korstnasse jõudmist jahutus- ja puhastusseadmed – tahmasadesti, väävlieralduskambri ja kottfiltri. 140 (!) meetri kõrguses ja 10-meetrise läbimõõduga korstnas puhastatakse heitgaas lõplikult. Kogu protsessi kontrollitakse arvutite abil operatsioonisaalist.

Boileris tekib põlemisel aastas 6000 tonni šlakki ja tuhka, mis läheb ehitusmaterjalitööstusse. Tahmasetitist ja kottfiltrist võetav 30 000 tonni tahma veetakse paraku kokkupressituna prügimäele. Selle tee-ehituseks sobiva materjali kasutamist ei julge valitsus raskemetallide sisalduse tõttu lubada.

Igelsta katlamaja korstna kohal pole iial märgata suitsuvinetki. Sellele vaatamata maksab Igelsta õhku saadetavate väävli- ja lämmastikuühendite ning süsihappegaasi eest 130 miljonit Rootsi krooni saastemaksu aastas, lisaks veel 5 miljonit tahma prügimäele paneku eest. Summa näib hiiglaslik, ometi väidab Igelsta keskkonnakaitseülem Bengt Westergård, et heitgaaside hulk soojusühiku kohta on Rootsi väiksemaid.

Rootsis arvatakse sadavat happevihmadena maha 156 000 tonni teistest riikidest (sellest 2/3 endistest sotsmaadest) saabuvat väävlit aastas, Rootsi pakub vastu vaid 50 000. Rootsis on tulnud lubjata järvi ja metsi. Osa saastemaksust jagatakse preemiatena tõhusamate puhastusseadmetega käitistele.

Tuul ja päike appi

Södertälje kommuunis on teinegi katlamaja, mis Igelsta 2000 GWh asemel toodab kõikest 4 GWh soojusenergiat – Nykvarni päikesekatlamaja. 600 päikesepatareiga on ta suurim omalaadsete seas maailmas. Telge Energi energiakantsler Gunnar Hanson kõneles: „Me pole patareide väljaku ümber tara ehitanud. See tõmbaks just vandaale ligi. Seitsme aasta jooksul on meil purunenud 30 klaasi, neist pooled huligaanide käe läbi.”

Päikesepatarei koosneb klaasi, teflonfilmi, veetorustiku, absorbendi, alumiiniumpaberi ja mineraalvati kihtidest. Patareides kuumenenud vesi tõuseb mööda torusid pumbamaja kaudu 1500 m³ veetorni, kust voolab edasi Nykvarni majade radiaatoreisse, et seejärel jahtununa päikesepatareidesse taas soojenema tulla. Soojuskadude vältimiseks ümbritseb torujuhtmeid 40 cm paksune mineraalvatikiht (meil vanade N. Liidu ehitusnormide järgi 4...6 cm).

Pilves ilmaga ja talvel päikesepatareid ei tööta, seepärast on katlamaja varustatud ka masuudi- ja elektrikatlaga. Kui päike pilve tagant välja tuleb ja taas vett soojendama hakkab, käivitub automaatselt vett patareidest torni suruv pump. Et torud talvel lõhki ei külmuks, sisaldab vesi antifriisi glükooli.

„Kui patareid mäenõlvale ehitada, küüniks päike vett soojendama ka talvel,” lausus Hanson. Ta möönis, et praegu on päikesekatlamaja harilikust katlamajast kulukam, ent 10 aasta pärast, kui kütusehinnad on palju kõrgemad, on see kindlasti odavam. Katlamaja ehitus maksis 10 miljonit Rootsi krooni, ekspluateerimiskulud on 7 ööri/kWh.

Tuulegeneraatorid tulevad arvesse vaid tuultele avatud väljadel ja rannikuil, kus üks tuulik kataks 10 eramu energiavajadused. Tuule kiiruse vähenedes 11-lt m/s 5-le m/s langeb tuuliku tootlikkus 20 korda, üks tuulik aga maksab miljon Rootsi krooni.

Solk puhtaks

Södertäljest lõunas Himmerfjärdeni lahe (esmapilgul näib see järv olevat) kaldal asub veepuhastusjaam, mis teeb klaariks Södertälje kommuuni kui ka Stockholmi lõunapoolsete eeslinnade, kokku veerandi miljoni inimese heitvee. Jaam valmis 1974. aastal ning läks maksma 300 miljonit Rootsi krooni.

Solgivood jõuavad jaamani graniittunneleid pidi. Tunnelite kogupikkus on 55 km. Neid ventileeritakse imituulutitega. Jaama ülem Anders Österman kõneles, kui liftis 50 meetri sügavusele maa alla graniiti raiutud pumbasaali laskusime, et ta tulnud kord 20 kilomeetri kaugusel asuvast Södertäljest tööle paadiga mööda maa-alust heitveetunnelit. Aere polnud vaja – vool kandis paati ise.

Tõusime graniiitkoopast maapinnale settebasseine uudistama, neid on kolmes järgus kokku 24. Kui heitvesi basseini jõuab, puhutakse elektrimootorite abil sinna õhku, mille tagajärjel bakterid reoaineid lagundama asuvad, tekitades aktiivmuda. Pulbitsev šokolaadpruun mudasuspensioon just hästi ei lõhna, ent keskkonnamehe silma taoline värv rõõmustab: kui vesi oleks süsimust või helehall, tähendaks see, et muda ei tööta; siim jaamas ei juhtu seda kunagi.

Muda ringleb pidevalt teise ja kolmanda järgu basseinide vahet, üleliigne muda pumbatakse tihenduskambreisse, kust suunatakse õhukindlaisse mahutitesse. Seal tekitab ta metaangaasi, mida kasutatakse kütmiseks. Lõpuks muda kuivatatakse ja kogutakse mudahoidlasse. Veel hiljuti kasutasid talunikud seda põllurammuks. Nüüd väidetakse see olevat tervisekahjulik ning muda toimetatakse prügimäele.

Settebasseinide järel jõuab vesi keemilise sadestuse basseinidesse, kus vees leiduvad fosfori- ja väävliühendid tõmbuvad kemikaalide toimel sültjaisse kämpudesse ning langevad basseini põhja. Seejärel on vesi puhas – täiesti värvusetu, maitsetu, lõhnatu – ning juhitakse puutorusid pidi Himmerfjärdeni lahe keskele.

Puhastusjaama teenindushoone mõjub kuurordisaalina – valgus, puhtus, toataimede lopsakas rohelus. Väljas lehviv hais majja peaaegu ei tungi. Siin asub puhastusjaama aju: peaarvuti, operatsioonisaal ning 30 tehnilise töötaja kabinetid.

Sageli eepuhastatakse reovett enne pumbajaama poole saatmist, kraanikaussidegi alla paigaldatakse rasvaeraldusseadmeid.

Asulad ja käitised, mis pole suurte puhastusjaamade kanalisatsiooni ühendatud, peavad oma heitveed täielikult ise puhastama. Puhastite tüüprojekte on 30, 300 või kuni 1000 elanikuga asulale. Talunikud väldivad heitvee teket kuis võimalik. Lautu, lindlaid puhastavad kuivalt. Väiksed reoveehulgad juhitakse pärast settekaevu maasse, suurte koguste puhastamine läheks kalliks.

Looduslähedane mõtteviis

Hoopis iseäralikult puhastatakse heitvett Södertäljest loodes asuva Järna linna lähedal antroposoofiakeskuses. Ei mingeid basseine, õhupuhureid ega kemikaale. Sealse 200 elanikuga asula reovesi läbib väga pikkamisi kuus järjestikust tiiki. Iga tiigi juurde kuulub neerukujulistest kivikaussidest trepp. Seda mööda keereldes ja vulisedes alla voolav vesi rikastub hapnikuga, mida vajavad WC-dest ja kraanikaussidest saabuvat kraami lagundavad bakterid. Trepi ülemisele astmele juhitakse elektripumpadega tiigivett. Igas tiigis on vesi eelmisest märksa puhtam. Tekkivast mudast tuleb tiigid puhastada 20 aasta tagant.

Selline looduslik puhastusviis eeldab üksnes naturaalsete seepide ja pesupulbrite kasutust, sest tehiskeemiat tiigid ei seedi. Looduslähedus on antroposoofide põhiideid. Nad ei söö liha, ei vaata televiisorit ega kasuta päevavalguslampe, nende majad on seest ja väljast korrapäratu kujuga ning värvitud naturaalsete värvidega, nende teid valgustavad põlvekõrgused lambid, et elektrivalgus ei segaks jalutajaid imetlemast tähistaevast, nende vastvalmival teatrihoonel (suurima saaliga Södertälje kommuunis) on lava seinteski aknad loomuliku valguse tarvis jne. Tavalised inimesed peavad antroposoofe fanaatikuteks, mööndes, et nende põhimõtted on ju huvitavad ja õiged, kuid praegusajal nende järgi ikka ei ela. Ehk on nende ideed siiski natuke nakkavad, sest antroposoofiakeskuse lähedal Järnas elab enamik Södertälje Roheliste Partei liikmeist. Mitmed antroposoofide ettevõtted kasutavad tööjõuna vaimseid jm. invaliide ehk eelisõigusega inimesi, nagu neid siin kutsutakse; see on ju tegelikult kiiduväärt.

Antroposoofilisest ilmavaatest on võrsunud biodünaamiline põllumajandus. Biodünaamilistes taludes kunstväetisi, putuka- ega umbrohumürke ei tarvitata. Kui tavaline Rootsi talunik annab mineraalväetisega põlluhektarile keskmiselt 80 kg nitraate, millest lõviosa läheb kaduma ehk loodust saastama, siis biodünaamilise tootmisviisi harrastaja kasvatab eelnevalt kolm aastat ristikukesa, andes nii mullale 2 kg looduslikke nitraate hektari kohta ja mügarbaktereid, saagi aga saab väidetavalt sama suure.


Hanede viimne elupäev biodünaamilises talus. Teed valgustavad lambid on madalad, et need ei segaks tähistaevast imetlemast

Biodünaamiliselt tootvad talud kasvatavad kogu vajamineva loomasööda ise; loomi peetakse just nii palju, et jaguks sõnnikut põllurammuks. Talus ei teki jäätmeid, pole ka ülearuse sõnniku müügi ega jõusööda ning kunstväetiste ostu vajadust. Talus toimub looduspärane suletud aineringlus, mida tähistabki mõiste „biodünaamika”.

Peaaegu igas poes on biodünaamilise toodangu müügilett, kus leib ja sai on mõnevõrra, piimatooted, puu- ja köögivili aga mitu korda tavalistest kallimad. Siiski on toodangul minekut – rootslane hoiab väga oma raha, tervist aga veel rohkem.

Muidu tervislikke toidukaupu – vähese rasva-, kolesterooli- ja suhkrusisaldusega kaupu ning rafineerimata leiba, piima, hapupiima, juustu, vorsti, margariini, liha, maiustusi jne. tähistatakse toidupoodides rohelise lukuaugukujutisega.

Keskkonna- ja Tervisekaitse Valitsus

Södertälje kommuuni Keskkonna- ja Tervisekaitse Valitsuses töötab 22 inimest, meie mõistes täidab see looduskaitse kõrval sanitaar-epidemioloogiajaama rolli. Poliitiliseks juhtkonnaks on valitav 10-liikmeline (+ igal liikmel asetäija) komitee, kes istub koos kaks korda kuus. Kommuunil on 12 niisugust komiteed: 4 tegevusalast ja 8 territoriaalset. Komitee liikmed saavad kommuunilt ka veidi palka. Rootslased tavatsevad hoida oma tööd ja poliitilist tegevust teineteisest lahus: nii on kekskkonna- ja tervisekaitse valitsuse töötajate seas kõigi muude, kuid mitte roheliste partei liikmeid; poliitiliste komiteede liikmeil ei kattu põhiamet sugugi komitee tegevusvaldkonnaga.

Keskkonna- ja tervisekaitse valitsuse mustanahalise inspektori Ransford Carboo sõnul tuleb sihilike looduse rikkumistega (prahistamine, reostamine, rüüstamine) tegelda harva: Rootsi elanikud hoiavad oma loodust.

Lõpetuseks

Rootsi äratab lootust, et solgisurm pole veel päris käegakatsutav. Inimeste suhtumine loodusse on muutumas, keskkonnakaitse on paljude maade poliitika osaks, millele kulutatakse suuri summasid. Kui ainult... kaugtulevikus ei nähtaks ette Södertälje kõrvale Suur-Mälari oru hiidlinna teket, millest Södertäljega ühtesulanult saaks 40 km kaugusel asuva Stockholmi eeslinn. Kui autode vool üha ei tiheneks. Kui läbi maaliliste maastike ei planeeritaks 300 km tunnis kihutavatele rongidele raudteid. Üks neist rajatakse risti läbi eaka taluniku Bengt Eliassoni talumaade ja üle tema selgeveelise järve, kust me temaga poole tunniga üheksa paksu koha välja tõmbasime. Kui Eliasson pöördus roheliste Partei poole omapoolse projektiga ehitada raudtee mujale, vastanud rohelised: „Me ei saa olla kõigele vastu. Me kaotame niigi populaarsust.”