Šveitsi matkapäevik

Peetud kordamööda vastavalt matkal osalejate vahel loositud järjestusele

23. juuni ’99, kolmapäev
Esimene bussisõidupäev

Kalevi Kvell

Mäo politseinike monumendi ette veerenud Mersu-buss näis päevinäinud, aga mind see ei häiri (esialgu). Pakkimine võttis üllatavalt palju aega. Vorstid panin koos jääkuubikutega rikkis külmkappi. 11.10 möödusime kenast Elva järvest, 11.25 Rõngu Vabadussõja monumendist.

Buss paistab päris hea olevat (esialgu), vaatamata tagasihoidlikule välimusele on seintel Norra, Rootsi, Taani, Saksa, Prantsuse, Šoti, Soome, Poola, Inglise, Luksemburgi lipuga kleepsud.

Enne Valgat on maastik üllatavalt ilus. 12.05 Valgas. Valga piiripunktis kõndisid lehmad tee peale ning politseinik püüdis neid minema talutada, kuid üks lehm kiskus ühte suunda, teine teise.

Valga piiripunktis 12.45... 1.30 p.l. Midagi läbi ei otsitud, lihtsalt ootasime.

Valka ümber põllud puha söötis. Hallpunane lehmakari. Majade järgi paistab üpris vaene kant olevat. Hiljem ilusad männimetsad.

Hooned ja maanteepiirded vajaksid värvimist. Teed kehvemad kui vanasti. Kiirteed huvitavalt tehtud: vastassuund kulgeb kaugel metsa taga.

Mõnede autode, majade, aiapostide küljes jaanipäeva tammepärjad.

Hästi ehitatud ristmikud. Ilus männimets on võimalikult kasvama jäetud.

Lõuna-Lätis põllud haritud, majad värvitud. Maastik tasane.

Bauska nagu Viljandi. Ilusad rippuvate okstega vanad pajud. (Tagasiteel oli vahepealne torm enamiku pajusid külili löönud)

Läti-Leedu piirile jõuame 5.30 p.l. Läbime 5.50 – läks kähku, sest tolli- ja piiripunkt on Lätil-Leedul ühine.

Leedus suured viljaväljad. Ka söötis maid. Hein tehakse enamasti käsitsi rõukudele, pisikese traktori ja hobuse abil. Mitmekordseid paneelmaju pole maal näha, vaid on väikeste majade kobarad keset põlde.

Panevežyse äärelinnas uhked villad.

7.45 p.l. KEDAINIAI. Läbi linna sõit on vahelduseks üksluisele tasasele, peaaegu metsata maastikule.

ŠUŠVE – tee ääres kurgi- ja tomatimüüjad.

Esimene õhtu oli katsumus, sest sattusime laussaju alla. Panime telgid üles ja grillisime. Bussijuht helistas Eestisse – seal pidi päike paistma. Vestlesime matkamisest, Andreé’st, konfliktolukordadest. Jõime õlut ja sammi. Ma pillasin piiritusepudeli katki, kuid 60% jäi alles.

Vihm tõi telgis hea une. Seega oli veidi nukker, kuid õdus jaaniõhtu. Leedulased seda püha ei tähista.

24. juuni. Startisime peale kl. 5-t. Kahel pool jõge paistis sombune Kaunas. Kaunase ja Poola piiri vahel on tihe asustus.

14. juuni ’99, neljapäev
Teine bussisõidupäev

Mari Plakk

Sadism! Eelkirjutaja ulatab päeviku, arvates, et parim tegevus kella 6 ajal hommikul enne ülesärkamist peaks olema kirjutamine! Oleks võinud siis ju ise jätkata... tühjagi!

Siiski – ka silmad said praeguseks juba pestud. Bensujaama uhke nimetusega väli-WC kõrval kraani all. Märkimist väärib aga WC ise: sile kaasaegsest materjalist põrand – ja auk selles. Ei midagi muud. Ja mina arvasin, et me oleme Euroopas.

Leedu – Poola piir: 7.15. Esimene piiripunkt lubab edasi sõita. Ka järgmine. Ülejärgmise katuse all läheb bussijuht ise otsima, kas keegi kusagil võiks me vastu huvi ilmutada. Saadud inff: vaja on TALONGI. Inff nr. 2: TALONG tulnuks saada eelmisest punktist. Siiski – õnneliku TALONGIomanikuna kaob bussijuht uuesti putka sügavustesse. Paberid näitavad, et ka Leedusse on üks inimene maha jäänud. Seega loomulik kadu piiripaberites olevat juba neli inimest.

Edasi järgneb pool km seisvaid rekkasid, kahelt realt ja osa palgikoormatega. Meie liigume kolmandas reas järgmise punkti poole ja ette. Kell on 7.33. Passe pole veel näha tahetud. Ka siin ei taheta meist midagi teada... nihkume järgmise putkani.

Siin on ka esimene tõkkepuu, mis meie bussi nina ees alla lastakse. Nüüd liiguvad juba rekkad kõrvalreas... siis ka meie. Järgmine katusealune. Nüüd ka esimene mees, kes bussi siseneb. Rohelise baretiga ja heatujuline. Kaasas kollaste lehtedega raamatuke pättide nimekirjadega. Neile, keda sealt ei leita, lüüakse tempel kohapeal passi. Kahtlusaluseid pole, isegi taga jalgrataste juures mitte (seal võinuks vabalt paar kurdi üle viia – jäänuksid leidmata). Onu küsib möödaminnes veel, mis minu põlvega juhtus. Sõbralik papi, üldse mitte ametiisiku moodi. 7.50: passid on kontrollitud. Nüüd läheb juhil aga kiireks: 2. korrus, 10. tuba –> kviitung –> panka! Ja KIIRESTI!!! – pank suletakse kahe minuti pärast. Hommikusöögiks??? Aga tõesti, kiirus oli hea, sest 8.10 on ka saastemaksu kviitung täidetud ja meie Poolas. Seega kogu protseduur veidi alla tunni.

Edasi pikalt remondisolevat teed. Aga ega järgnevad mitteremonditavadki pole kiita: halvimad, mida seni sõidetud. Vihmamärjad vaated teevad Poola ebasümpaatseks.

Bensukas kohvi saamiseks rahavahetusprobleemid: 50 DEM = 95 zlotti, aga saksa metallraha kohalik vahetuskurss on 1:1. Ja tass kohvi maksab 2.50 zlotti.

Varssavist läbisõit võtab üüratult palju aega. Kell on pool viis, kui linnast viimaks välja saame. Lõunapaus teeäärses puhkepaigas; meie bensiinileegiheitja paremus teise grupi Šmeli ees on ilmne. Meelise sõjaväe-pelmeenisupiga katelok ka. Veidi enne poolt seitset jälle bussi ja teele. Ilm paraneb, juba läheb vaja päikseprillegi. Bussijuht on nõus sõitma öö läbi ja rohkemgi...

... mina keeran end vahekäiku magama...

... Wroclavi munakivitänavate klobin rataste all...

... piir ja põhiline läbi une meelde jäänud kommentaar: HITCHCOCK!!! Nii bussi kui ka ilmselt meie kõigi kohta. Üldine naerulagin tunnistas, kui naelapea pihta see läks. Piirivalveonu küsib, kas matkame Šveitsis „Ukraiina”-ratastega (bussi välimuse järgi otsustades). Meie vastu, et „Scottidega”.

Vastu hommikut ööbima jäämine, grillvorstid jne. Panime telgid Tšehhis juba hommikuvalges asfaltile, sest tahtsime, et eakas bussijuht saaks magada, muidu mine tea, kuidas roolis suudab püsida. Bussijuht aga ei kavatsenudki magada, küsis, kaua meil aega läheb ja sättis närviliselt end ootama. Absurd!

... aga see on juba järgmine päev ja siit jätkab sünnipäevalaps.

25. juuni ’99, reede
Kolmas bussisõidupäev

Iris Jeletski

Sellist sünnipäeva pole enne igal juhul olnud. Eilseni olin veendunud, et keegi pole märganud ja me lihtsalt vaikime selle päeva maha, aga kui Riina hakkas aktiivselt lilli korjama ja minu poole vahtime, siis sain aru, et ega midagi, tuleb ikka pidada seda sünnipäeva.

Aga väga armas igatahes – kaunis kimp Poola põllulilli + miski väänatav lõust, mis omandab üha uusi ilmeid, aga vankumatult optimistlik, mudi kuidas tahad. Nagu reisil peabki.

Nüüd sõidame Praha suunas ja ilm on jälle ilusaks läinud. Tšehhi on hulga ilusam Poolast & üks tema voorusi on see, et ta on tükk maad lühem.

Maril hammas valutab. Arutatakse, milline on parim ravimeetod – rummi või ohtralt õlut, et siis tuleb mäda kähku välja. Mari eelistab esialgu rummi – hoiab seda suus ega saa rääkida, ainult punnitab silmi.

Enne Austria piiri läheb muidu tasane Tšehhi maastik ootamatult künklikuks. Tšehhi – Austria piir 16.00. Inimesed näitavad meie bussi peale näpuga ja naeravad. Ja see on alles Tšehhi pool. Enne minema ei saa, kui kogu personal on meie bussi vaadata saanud.

Austria poolel selgub, et nii vanad bussid peavad maksma, et Austriasse saada ja Austria saatkond pole seda meile muidugi öelnud. Ja teemaks on ka veel, et tagasi tulles peab raha juurde korjama. Üldine rahulolematus ja kirumine. Arvata on, et see kestab vahelduva eduga Šveitsini välja, olenevalt sellest, kui kiiresti (aeglaselt) me liigume ja mis summasid meil Šveitsis veel maksta tuleb. Austria on ainus riik, kuhu vajasime viisasid.

Naudime Austria ilusaid vaateid. Vinged mäed neil siin.

Sõidame mööda kiirteed. Kui meil oleks normaalne buss, võiksime sõita otse Saksamaalt läbi ja võidaksime 200 km. Aga seda põrsakasti sakslased ei taha nähagi.

Teiselt poolt – pime ka nagu, äkki nad ei pane meid tähele, kui me vaikselt läbi lipsame. Mõeldakse, arutatakse ja leitakse, et jänes kaarte ei mängi. Kui kinni peavad, teeme lolli näo ja küsime, kas see siis polegi Austria.

Järgneb 150 km hinge kinni pidamist Saksamaa kiirteel – eriti siis, kui bussi kiirus minimaalsemalgi tõusul 50 km/h peale langeb – ja jõuamegi jälle Austrasse. Phuh! Eks näis, kuidas tagasi saab. Ööbimiskoht: autoparkla tee ääres. Saab pesta, meestel on isegi dušš. Diskrimineerimine!

Nüüd on järgmine hommik ja hakkame minema. Järelikult jätkab järgmine!

26. juuni ’99, laupäev
Neljas bussisõidupäev/esimene matkapäev

Meelis Maidla

Ennast kiitmast ma ei väsi. Alati esimesena telgist välja.

Tunnel. Tunnel.

Kell on 6.40 meie aja järgi. Kerge kohv ja kella 9 ringis asume Innsbrucki poole teele. Hommikuti on enamusel tuju palju parem kui õhtul. Peatselt tulid esimesed lumised tipud. Päeva märksõnaks võiks olla „TUNNELID”. Millised maalilised mäed. Ilus mägijõgi ei puudu muidugi ka. Oh küll tahaks juba ratastele.

10.30 teeme paanil ühe peatuse. Mõned fotod ja siis põlvini jõe jääkülma vette. Ja siis – oh seda õnnetust. Keerasime st. Moritzi peale kõrvalorgu. Siin on juba kitsad ja kõverad teed. Endal on kreisi, Riina loeb palveid, magamisest pole juttugi. Me bussi taha koguneb kogu aeg tohutu autode saba. Kell 12 jõuame Šveitsi piirile ja oleme otsekohe ilma sekeldusteta Šveitsis.

Üle jõe võime vaadelda ka kaunist Itaalia loodust. Tuleb välja, et Austria ja Šveitsi piiripunkti vahel on tegelikult poole tunni sõit. Ületame Šveitsi piiri 12.45.

Oh seda tsirkust. Bussil sai esimesel tõusul jõud otsa ja buss peab otsa ümber pöörama ja meie peame alustama siit poolelt tõusult oma rasket ja lõbusat matka. Kell on selleks ajaks /bussi stoppamajäämisel/ 13.45 ja tee tõus oli kõigest 11%.

Kogu asjade mahalaadimine, pakkimine ja söömine võttis aega kella 18-ni. Siis see kõik algas (teine grupp läks tund varem teele, nemad ei söönud).Tõus tõusu järel, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Oli ka mõni langus, aga ei ühtki märkimisväärset esialgu.

Sõitsime 14 km Suschi.Väike puhkus, mõned fotod, slaidid ja video ja 19.20 asusime päris korralikku tõusu võtma. Lõppkokkuvõttes suurema osa selle lõigu neljast kilomeetrist käisime jalgsi. Kella üheksaks jõudsime küllalt kõrgele ja ka ilusasse laagrikohta. Siin on võimalik lõket teha, koske nautida ja ka looduslik dušš on olemas, kuigi ilma sooja veeta. Kõigepealt ikka lõkkel kuum tee koos rummiga ja siis rammus tatrapuder lihaga. Kõigil on nii hea meel, et isegi bussi meenutatakse lõbuga.

Kella 23.45 ajal sätime end magama ja sellele aitab kaasa ka korralik vihm. Mina lõpetan viimaseid ridu ja loodan, et hommikul on ilm ilusam. Uhh, kuidas mulle siin meeldib.

Päevateekond 19 km

Keskmine kiirus 10,4 km/h

Liikumisaeg 1 t 48 min

27. juuni ’99
Teine matkapäev

Riina Annus

Tõusin 7.00, külm oli. Meelis sussitas lõkke kallal. Ilus (?!) pühapäev. ÖÖ oli hirmus vihmane. Ilm lubas hommikusöögi normaalselt ära teha ja päikestki näitas korraks. Asume teele Davosi poole.

9.30 lahkumine laagripaigast. Ees ootab Flüelapass 2383 meetriga.

Flüelapassi tippu oli tee väga vaevaline – märg, raske, sõita peaaegu võimatu. Lumistel kaljunukkidel siiberdasid lambad kaelakellade kõlinal. Lükkasime rattaid käekõrval ja tippu jõudsime kella 12 paiku. (Andmed tõusu kohta: ööbimiskohast 9,3 km, keskm. kiirus 5,9 km, liikumisaeg 1 t 32 min, maksimum 17 km/h). Külitasime lumes. Tipust saatsime kaarte koju ning jõime restoranis kuuma kakaod, püüdes üles soojeneda. Siin harjutavat maailmakuulsad pikamaajooksjad. Mäest alla hakkasime sõitma 13.40. Sõit läks 15 km allamäge 10% langusega. Näpud kiskusid krampi, sest kogu aeg tul pidureid vajutada, et kusagilt mitte otse minna.

Sedasi uhades jõudsime Davosi. Rääkisime soomlasest poemüüjannaga, kes t-särgilt kirjade järgi tuvastas meie eestluse. Sealt otsustasime kasutada rattateid, aga selgus, et ikkagi on parem sõita mööda autoteid, kuna rattateed on tehtud enamjagu matka eesmärgil sinka-vinka. Davosist panime Glarisesse ja peale Glarist tegime peatuse, et süüa väike lõunaeine (16.00).

Tunne on praegu väga niiske ja ebameeldiv, loodan, et soe toit selle koleda tunde leevendab.

Peale sööki on plaanis suunduda Wieseni poole. Peale pisukest kuivatamist saab Mari oma videokaameragi tööle. Kalevi rattal purunes kodar. Ainuke soe koht on päikese käes, aga mida ei ole, on päike.

Söödud-joodud ja edasi. Oh-oh-oo, teel on 2 km tunnel. Seda me ei läbi, vaid läheme kõrvalolevale rattateele (kunagine autotee). Läbinud mõned väikesed tunnelid, peatume ühe vana silla juures (looduslik vaatamisväärsus: Barentritt), kus voolab juba nii tavaliseks saanud kärestikuline ja tugevalt häälitsev jõgi. Jäädes seisma, avastame, et üks matkaseltskonna liige on maha jäänud. See on Kalevi. Ta on vist jälle oma seljas oleva koti maha unustanud või midagi (ükskord enne unustas).

Ootame.

Selgus, et Kalevi polnud unustanud kotti, vaid iseennast. Olles mägede lummuses, ei pannud ta tähelegi, kui kõik matkakaaslased tunnelisse kadusid.

Jätkame sõitu Wieseni poole. Tee läheb mõned kilomeetrid mäkke ja edasi mõnedkümned kilomeetrid alla. Wiesen möödub märkamatult. Järgmine punkt on Tien. Seegi möödub kiiresti ja enne Thusist (pärast Tiefencastelit) hakkasime ööbimispaika otsima. Kus oli vesi, polnud kohta magada, kus oli koht magada, polnud vett.

Viimaks, kui kell oli 23, olime leidnud lahenduse – oli vesi ja ka koht magamiseks. Aga ette rutates võib öelda, et magamisest küll midagi välja ei tulnud. Seda võiks nimetada öiseks supluseks telgis.

Siin ei jää muud kui imestada, kuidas sellel maal küll nii palju vett on.

Päevateekond: 67,5 km

Keskmine kiirus: 15 km/h

Liikumisaeg: 4 t 30 min

28. juuni ’99
Kolmas matkapäev

Anne Murumaa

Öö Solise raudteejaama juures vana tee (raudteetammi?) peal möödus sajuselt.Sadas kogu öö, kohati lausa tugevalt. Öösel ärkas kogu me telkkond üles, sest telgis oli palju vett. Hambad plagisesid külmast. Hommik see-eest selge ja KUIV. Kõige märjemad magamiskotid – Riinal, Kalevil – ootavad kuivamist. Peale hilist hommikusööki saame teele alles kell 12. Alustuseks pakub marsruut meile kaks tunnelit, 1140 ja 450 m ning teed kulgevad valdavalt allamäge. PÄIKE PAISTAB. Pärast 7 km sõitu on selge, et vihm momendil meid ei ohusta ja läheb lahti kreemitamiseks, riiete vahetamiseks. Loodan, et ilm on pöördunud lõplikult paremuse poole.

Kell 13 (mul kellal Eesti aeg) oleme Thusises. Peatume I-punktist veidi infot hankima, aga õnnetuseks on lõunaaeg.

Linn ise on ilus, roose täis. Kahjuks jääb kohaliku kaubandusega tutvumine ära, sest šveitslastel on kombeks lõunatundi pidada.

Siin kõneldav keel ei meenutanud mitte kuidagi saksa keelt ega ka itaalia keelt, seega kõneldakse siin retoromaani keelt.

Kell on 15. Alustame mõne tõusuga ja tundub, et pikemalt. Pärast pikka trügimist ja teeremondi juures veepausi jõuame (pärast Taminsit) Trini linna. Enne linna sissesõitu näeme meie jaoks tavatut metsavedu – helikopter transpordib langetatud palgid mäetipust poolde mäkke, kuhu traktoriga juba ligi saab.

Sõidame linna sisse ja külastame kaubandust. Riina, kes leidis Thusisest 10 franki, teeb punase veini välja. Meelis, ilmselt Riina eeskujul, ostab valge veini ja palju maitseaineid. Ei tea, kas viib koju või saab neid õhtul juba proovida.

Lõuna teeme veidi Trini linnast väljas ilma teed keetmata. Parim võileivakõrvane on täna kohalik valge vein. Kell on 17.30 – jätkame teekonda, kui Riina oma kuivama riputatud pesu on kokku korjanud.

Ööbimiskoht on vaikne karjamaa kõrge mäe veerus (pärast Illanzit). Kilomeeter tagasi oli madal, kuid suur heinamaalomp, kuhu enamik meist muidugi pesema läheb. Täielik õndsus. Saime pesta nii pead kui ka muid strateegilisi kohti. Lausa paradiisitunne tuleb peale. Kui nüüd kõhu ka täis saab, ongi päev täie ette läinud.

Päevateekond: 58 km

Keskmine kiirus: 16,5 km

Liikumisaeg: 3 t 30 min.

Maksimumkiirus Meelisel 61,5 km/h

29. juuni ’99, teisipäev
Neljas matkapäev

Jaan Murumaa

Äratus tundus küll kole varajane, aga see-eest on hommik ilus. Taevas ei olnud ühtegi pilve (kirjutamise ajaks on asi juba muutunud). Sellist hommikut pole seni veel olnud, see annab mingit lootust edaspidiseks.

Kuna äratus on nii varajane, tõotab päev tulla raske ja pikk – eks paistab.

Kuigi kohv toodi voodisse (Meelis muidugi), venis ärasõit 9.40-ni. Nüüd on pea 10 km seljataga ja esimesele i-le pannakse punkt Trunis (I-punkt). Järgmine peatus on Disentis.

Disentises oli suurimaks vaatamisväärsuseks laste mänguplats, mis oma atribuutikaga tegi vanainimesegi kadedaks (kõik sai ära proovitud).

Lõunale jäime 14.50, olles läbinud ca 28 km. Kõhud korralikult kaerahelbeputru täis, alustasime tõusu Oberalppassi kurule (2044 m). Kuna tõus oli normaalne, siis oli see isegi üllatus, et me õhtuks kurule jõudsime. Saanud restoranis mõned leiged õlled, oli kõigi ühine otsus ööbida kurul lume piiril.

Päevateekond: 45,8 km

Keskmine kiirus: 10,6 km/h

Liikumisaeg: 4 t 18 min

30. juuni ’99, kolmapäev
Viies matkapäev

Aivar Kokk

Oberalppass. Öö vastu kolmapäeva mööduski kurul. Üsna kõle, vesine ja lumine kant oli küll. Hommikul esmapilk õue tekitas sügava masenduse – paksult pilves ja udune. Öösel sadas ka ning tuul räsis telki päris tublisti. Kuid üllatus, üllatus – telgis sees oli täiesti kuiv. Pisut enne üheksat (kohalik kellaaeg) olid kõik jalul ja hommikusöök ka valmimas. Peagi jõudis meieni me bussi teine grupp. Läks kõvaks muljetevahetamiseks, kes kõvem, kellel parem jne. Nemad hommikuti ei söö ja panid siis meie jäägid isukalt nahka ning sõitsid edasi. Umbes poole 12 paiku saime meiegi liikuma. Veerand tunniga jõudsime Andermatti. Oli pidev ja kiire laskumine. Ilm läks aina ilusamaks ja päike säras.Andermattis tegime peatuse ja kolasime-vaatasime ringi. Võtsime suure valge veini ligi ja proovisime kitsejuustu ära. Oli kah. Siis hakkas video tõrkuma. Kuni spetsialistid sellega tegelesid, saime veel umbes tunnikese ringi vaadata. Kahjuks oli siis juba see tobe Šveitsi lõunavaheaeg.

Kella ühe paiku asusime liikuma Furkapassi kuru suunas. Ilm ikka veel ilus ja palav, tee kulges algul mõnusalt allamäge. Mõne aja pärast möödusime teisest grupist, olid ühe võsa vahele pidama jäänud. Tee hakkas tõusma. Kuni serpentiinideni oli päris hästi sõidetav. Siis läks ronimiseks. Serpentiinide lugemine läks peagi sassi, neid muudkui tuli ja tuli ja lõppu ei paistnudki tulevat. Vaade muidugi läks aina imelisemaks. Kohati oli palju lõokesi, ümbrus oli rõõmsat siristamist täis. Alpiaasad loomulikult õiterohked. Üle oru vastasmäenõlvalt kostis lehmakellade hela, ehkki lehmi endid polnud kauguse tõttu näha.

Esimene jagu serpentiine oli u. 5 km. Nende lõpus väike restoran. Seal lubasime endile juba traditsiooniliselt kes õlle, kes kuuma šokolaadi. Edasi läks lihtsalt otsetõus, kuid mitte lahjem kui serpentiinid. Külmenes. Peagi jõudsime pilvedesse, mida ülespoole, seda udusemaks läks. Piimvalge nii üleval, all kui ka ümberringi. Nähtavus mõnesajast mõnekümne meetrini, see muutus pidevalt ja kiirelt. Kuuldavus ka kuidagi kadus. Kõik liikuvad objektid ilmusid järsku nähtavale ja kadusid sama kähku. Justkui kummitused. Väga põnev elamus. Vahepeal veel paar üksikut serpentiini ja siis oligi kuru – Furkapass 2431 m. Seal kaua ei vahtinud, polnudki suurt nähtavust, kõik nii paksus pilves. Tegime pildid ära, paksemad riided tuuliseks laskumiseks selga ja minek.

Laskumine oli ülev. Peagi hakkasid pilved hajuma ja paistma jällegi enneolematud vaated. Pidevalt laskuda ei saanudki, kogu aeg oli midagi vaadata ja pildistada. Nägime ära esimese liustiku. Laskuminegi käis mööda serpentiine. Nii tõus kui ka laskumine pakkusid kohati 11% kaldeid. Tee kulges kohati läbi mitme meetri kõrguste lumest kanjonite. Sel teelõigul drenaaž puudus ja seal voolas pidevalt lumesulamisvett. Korra tuli ka vihma. 40...50 km/h mööda vett kastis päris kõvasti.

Kell 18.15 jõudsime alla Gletschi. „All” tähendab kõrgust 1757 m. Et kohe oli järgnemas jälle ränk tõus mööda serpentiine, otsustasime ööbida siin. Leidsime muidu väga vesisel maastikul ilusa kuiva ja sileda koha. Hommikul selgus, et küljealune osutus parimaks seniolnuist. Õhtul puhus kõle tuul ja ka vihma saime, kuid mõlemad vaibusid peagi ja öö möödus kenasti. Õhtul nägime üles vaadates ka teist gruppi Gletschi laskumas ja ka nemad ööbisid siin, aga nemad meist ei teadnud.

Päevateekond: 43,3 km

Keskmine kiirus: 12,7 km/h

Liikumisaeg: 3 t 23 min

1.juuli ’99, neljapäev
Kuues matkapäev

Kalevi

Imelik koht see Gletsch (saksa k. ~ liustik). Üks erksavärviline hotell, ülejäänud majad, k.a. kabel, räämas ja nagu mahajäetud. Võib-olla on see kõrge org talvel üldse kinni, võib-olla siin varem elati, ei tea. Märgalal, kus me ööbisime, kulges loodusõpperada, mille ääres õitses mõningaid alpi lilli. Hommikul tehti kabeli uksed lahti, see oli seest renoveeritud, silt ütles, et 1990.a. Kabelid tähendavad siin ilmselt kalvinistlikke väikesi „puhtaid” kirikuid, s.t. kus pole ei altareid, pilte, kujusid, oreleid, on vaid paljad valged seinad. Ülal kõrgel-kõrgel nägime terrassi, millel kulges serpentiinilõike, see kõrgus kohutas veidi. Siiski võtsime Meelisega 6 km-se tõusu 400 m kõrgusvahega sõites, mitte ratast lükates, peatusime vaid pildistamiseks. Vaated olid nii ilusad, et Riina pidi peaaegu nutma puhkema. Ütles, et ta siia ju elus enam ei satu, aga ma lohutasin: kes teab?


Grimselpass (2165 m) erines Furkapassist meie jaoks ilma poolest. Müstiliste pilvede asemel särav päike ja lumi. Nagu suusakuurort. Selles kurus käis elav suveniirikaubandus ja hotellindus. Väikeses loomaaias kohtusime nutria moodi näriliste, kakkude ja pesukarudega. Koopakeses eksponeeriti mäekristalle, pillet oli 3 franki, ent poe pool oli ka väike uks, kust sai tasuta koopasse pugeda. Ostsin oma naisele päris kalli mäekivimist ehte.

Kaukaasias poleks 2165 m mingi kõrgus. Kõik on suhteline.

Grimselpassis olime sattunud selga teisele grupile, kes alustas Gletschist tõusu meist varem – nad ei pidavat hommikuti sööma. Kuni me kohviku terrassil õltsi rüüpasime, olid nad läinud. Veetsime ses kurus aega heledas päikeses pildistades. Jätsime lumega hüvasti lumesõda pidades. Ülal oli poolenisti jääs järv, aga laskudes olid silme ees kaks sogase roheka veega paisjärve, tammid ja kõrgepingemastid. Treileriga veeti kaht lömmis autot. Läbisime paar tunnelit, mis kajasid košmaarselt vastu, kui autod või tsiklid mööda sõitsid. Sõime Handeggfalli kose kõrval vanal teel ning jõime peale sealtsamast korjatud nõmmeliivateed. Üks raudtee läks järsku 60°-sesse mäkke, küllap veetakse sellel veeremit trossidega üles.

Pärast lõunat möödusime paigast, kus laviin oli metsa ära murdnud ja metsamehed koristasid jäänuseid. Nii palgikõlvulik kui ka pilbastunud puit oli läbisegi korralikult maantee äärde virnastatud. Tee ääres on palju saeveskeid, need on hästi väikesed, nagu ka laudadki.

Tegime ohtralt poepeatusi.

Ühes poes märkasime, et 5 frangi eest pakutakse mingisugust vaatamisväärsust. See osutus Aareschluchti kanjoniks. Kuna sel on püstloodis seinad, on kanjonisse pääsuks tulnud ehitada seinale toetuvad jalgteed. Mõnes kohas suundusid need tunnelitesse, kus oli väga rõske. Juurdepääsuteid oli 15. sajandil hakanud ehitama keegi munk köitel rippuva teena. Mõnes kohas olid kanjoni seinad õige ligistikku, ülalt paistis vaid valguspragu. All tormas lubjane vesi. Ma ei teadnud, et kanjon võib olla kahe nii püstloodis seinana. Vastasseina sees kulges rongitunnel. Seina sisse oli 1940. a. ehitatud Šveitsi sõjaväe ohvitseride staap, mis oli aga õige pea lammutatud. Paar aastakümmet tagasi oli kanjoni kohal huviliste jaoks sillake, kuid selle ülalpidamine läinud kalliks ja see likvideeriti.

Kelle vastu Šveits taoliste salaurgastega end II Maailmasõja ajal kindlustas? Eks ikka sakslaste vastu. Aga sakslased ei söandanud šveitslastega Alpi sõda pidama tulla. Nood Saksa poisid, kes kogemata oma sõjalennukitega üle Šveitsi piiri kaldusid, lasti šveitslaste poolt halastamatult alla. Šveitslaste kaitsevalmidus olevat ka praegu väga suur.

Ööbisime pärast Meiringeni läbimist Hauseni linnakese servas puude all. Ootasime, et meid ära aetakse, aga ei aetud. Käisime koses duši all. Riina tegi pannkooke. Võtsime veidi veini ja spirti, jõime pärnaõieteed. Ma käisin hilisõhtul linna peal, seal sagisid mingid rüblikud, ju neil oli koolipidu.

Päevateekond 43 km

Keskmine kiirus 17,6 km/h

Liikumisaeg 2 t 26 min

Maksimumkiirus Meelisel 67 km/h

2. juuli ’99, reede
Seitsmes matkapäev

Mari

Hommik saabus äärmiselt hallilt ja tujutult. Teispoolset mäekülge valgustav päike meieni ei ulatunud ja pärast öist üldist köhakoori oli ka tuju kõike muud kui päikeseline. Üle tee asuv autoremonditöökoda töötas juba enne kella seitset. Küll ma unistan kodus oma voodis magamisest, ütles Anne. Kuidagimoodi said asjad siiski kokku ja minema. Loomulikult kohe üles mäkke – no kuhu siis veel. Kuigi viimane kõrgetest kurudest jäi eilsesse päeva. Täna hommikul aga Brüningpass, „ainult” 1008 m. Enne kuru ühines meie väiksem, kaardil kollane tee suurema punase magistraaliga, ja seal rattaga mäkke trügides hakkas tõeliselt kitsas. Ratast tuli vägisi VÄGA otse hoida. Mis polnud tõusudel üldse lihtne.

Üleval väike peatus esimese hotelli juures, veepudeli täitmine ja – uskumatu! – esimest korda kogu reisi jooksul soe vesi. Kasutasin võimalust pead pesta; teised pidid liikuma veidi edasi sobiva õllejoomiskohani. Küllap nii oligi, ainult et hoolikalt mõlemale poole vahtides ei näinud ma ühtki beeži kotiga ratast. Laskusin, kilomeetrid kulusid, ning kui teeäärsel vaateplatvormil polnud saksa bussituristidele lisaks ühtki rattamatkurit, oli selge, et teised on alles üleval. Sõitsin edasi Luzerni poole, kuna suund oli ju teada, tutvusin Lungenis i-punkti sisuga (esimene koht, kus tõesti mingit teabematerjali leidus) ja jätsin külma õlle pausi tehes oma ratta hästi nähtavale kohale tee äärde.

Lungenist, kus kõik jälle kokku saime, Gizwili, lõpus pikk kiire langus. Et see teejupp läks nii kiiresti, on poodides endiselt lõuna, niisiis sõidame edasi. Seekord mitte enam mööda magistraali, vaid keerame Sarneni järve läänekaldale väiksemale teele. Tee läheb küll mööda järve äärt, ainult et ronib sellegipoolest kõrgustesse. Tahaks nagu ujuma minna, aga järv on juba kaugel all ja igal sinna suunduval teeotsal silt – Privat. Lõpuks leiame ühe, kus kirjas ujumise märk... tükk maad laskumist, seejärel leiame end hotelli hoovist. Privaatsilt puudub ja teatud kõhkluste järel oleme kusagil võistlussüstade taga põõsas täiesti ujumisvalmis. Vesi on täitsa mõnus. Varsti on kohal ka luiged, kellel ilmselt vastavad tingrefleksid juba välja kujunenud. Ei saa meiegi teisiti kui nende tingreflekse veelgi kinnistada: eelviimane sai saab kotist välja otsitud ja leiab sihtotstarbelist kasutust. Riina riidleb luikedega lauakombete puudumise pärast. Näpp kipub koos saiatükiga ahne noka vahele kaduma. Varsti ei julgeta enam ujumagi minna: luiged plagistavad nõudlikult nokka ja nõuavad lisa. Päike kõrvetab. Niisugune kuurort on hea ainult hetkeks – aga kui terve matk peaks ainult sellisest päevitamisest ja puhkusest koosnema, oleks ikka jama küll. Meil aga kurud ületatud ja jääs järve kõrval ööbitud, niisiis ka paar tundi kuurortimõnusid on täiesti lubatav. Sellega on ka kadedus koduse kuumalaine suhtes korrapealt läinud. Aitab meil siinsestki kuumusest.

Sarnen – suurem koht, i-punkt. Paar tundi linnas kolamiseks. Luzernini jääb viitade järgi küllalt vähe. Rattatee lubab 30 km, aga siinsed rattateed pole eriti usaldusväärsed.

Ööbimiseks leiame koha jõe kaldal. Kõrvalolev autobahn (mis küll põõsastega varjatud) ei sega nautimast vanalt betoontammilt langevat veekardinataolist juga. Ning ka lõkkematerjali on siin piisavalt. Kahju, et mitte enam pannkoogikomponente.

On nii palav, et kõik ei lähegi ööseks telki.

Päevateekond: 38 km

Keskmine kiirus: 14,3 km

Liikumisaeg 2 t 38 min

 

3. juuli ’99, laupäev
Kaheksas matkapäev

Iris

Ilus hommik, taevas pole ühtki pilve. Enamik me inimesi käib „duši” (joa) all ja ujumas ses veidi sügavamas kohas, mis joa alla on tekkinud. Minu jaoks tundub veidi külm. Praegu juba läheks, aga nüüd pole enam aega, peab varsti minema hakkama.

Sõidame Alpnachti. Selgub, et buss jõuaks siia ca 3 tunni pärast. Koht ise on pisike ja teha midagi pole. Otsustame, et tegelikult pole enne homset bussi vaja. Sõidame edasi Luzerni. Võtame 4,5 tundi nänniostu aega. Kole palav on. Kell 16.00 pannakse poode plaksti kinni. Siiski said vist kõik kätte oma soovitud nänni.

Luzernist lahkume 19.30 meie aja järgi.

Pärast mõningasi eksirännakuid leidsime järve ääes kena koha, kus loodetavasti saab öö ära olla. Arvasime, et telke ei panegi üles. Eile öösel oli küll hea väljas magada. Koha nimi on Meggen. Oleme täitsa järve ääres ja saab ujumas käia. Muidu on siin enamik järvede äärt privaattsoon ja on väga vähe võimalust lihtsalt ujuma minna. Üks avalik järv oli enne Luzerni ja see oli küll üsna nigel – kitsas riba autotee ääres. Õhtusöögiks tuleb kartulipuder.

Suitsuvorst on haisema läinud ja läheb praadimisele.

Öösel on teisel pool järve ilutulestik (kooli lõpetamine?).

Öö oli rahutu, kohalik rahvas käis kogu aeg mööda. Meelisel varastati kell ära – käe pealt

Päevateekond. 32,6 km

Keskmine kiirus: 17,9 km/h

Liikumisaeg: 1 t 49 min

4. juuli ’99, pühapäev
Üheksas matkapäev

Meelis

Pühapäeva hommik, nagu ikka, ärkan esimesena. Kell on pool seitse. Avastan, et kell on käe pealt kadunud. Arvan, et noored panid öösel pihta. Võta näpust! Kella kümne paiku leidsin kella oma kotist üles ja rihm oli katki läinud. Öösel magasin rannapingil, päris mõnus oli. Üks mööda saalivatest noortest näitas mulle tuld näkku, võtsin teki alt oma taskulambi ja näitasin tuld vastu.

Hommikud on kõik peaaegu ühesugused, mina teen süüa ja teised ootavad ja tegelevad oma asjadega. Siis toidame saiaga pardiperet. Kuus ilusat poega on ja nad ei karda üldse. Paneme päevaplaanid paika ja peaks nagu minema sõitma, aga mõni veel pakib kotte ja mõni võtab päikest. Kalevil on rattal üks polt ära kadunud. Selle asendab ta traadiga ja siis peaks küll minema saama. Plaanis on sõita umbes 40 km. Sõit nagu sõit ikka. Mägesid küll eriti pole, aga muudkui tõuseme kõrgemale ja kõrgemale. Kuumus kah segab juba. Igas võimalikus kohas täidame veepudeleid.

Lõpuks Rothenthurmis tõus lõpeb ja algab meeldiv laskumine. Rothenthurmis teeme ka veidi pikema peatuse. Käime kirikus, mis on küllalt hiljaaegu restaureeritud. Väga ilusad vitraažid.

Laskumine on nagu ikka mõnus. Tänase päeva lõpp-punktiks valime Lacheni. Päeva kilometraaž tuleb 57 ja seega kogu matka kilometraaž üle 400. Õudne jama, pühapäeval pole Šveitsis ühtegi toidupoodi avatud ega saa odavalt õlut osta. Ujume järves. Vanalinn ilusa arhitektuuriga, aga muidu linn ja rand kohati räpane ja täis mustaverd inimesi (rumeenlasi? mustlasi?). Vastupidiselt ülinunnudele mägiasulatele, mis meil seljataga. Ühed mustad küsivad, kas me tüdrukuid tahame.

Õhtul hakkavad probleemid teise grupiga. Kokku sai lepitud, et täna sõidame. Peale mõningaid telefonikõnesid lubasid nad meile ikkagi järele tulla. Riina tegi riisiputru, kuna ei tahtnud seda puljongipulbriga. Hakkab hämarduma. Korjame laagri kokku ja läheme kiriku juurde bussi ootama. Ei lähegi palju mööda, kui buss on kohal. Võimalikult kiiresti asjad kokku ja paneme mööda paani kodu poole minema. Öösel magame Waleni järve ääres ja hommik on päris ilus.

Päevateekond: 58,3 km

Keskmine kiirus 17,5 km/h

Liikumisaeg 3 t 20 min

5. juuli ’99, esmaspäev
Esimene tagasisõidupäev

Riina

Öö oli mõnus ja soe. Üle pika aja oli hea magada.

Nagu ikka, kui bussiga midagi tegemist, lähevad närvid krussi. Ööbimiskohalt sõitsime ära kella 9 paiku ja sõit läks lahti esimese ettejuhtuva linna poole. Kuna teisel grupil nänn ostmata ja seda ju vaja kodustele viia, sõitsime Sargansi. See oli jama linn ja nänni vähe. Otsustati üksmeelselt Liechtensteinis ära käia. Sõitsime selleks üle Reini jõe.

Liechtensteini Vürstiriigi pealinnas Vaduzis parkis bussijuht oma kasti valesti ja kohalik politsei kirjutas juba trahvikviitungigi välja, aga õnneks jäi trahv maksmata.

Bussijuhil hea meel, meil ka. Mis aga kõige olulisem – bussijuht sai täiendada oma kleepsukollektsiooni nii Šveitsi kui ka Liechtensteini kleepsuga. Nüüd on hea hoobelda, et ta on oma kastiga Euroopa mägisemates riikides käinud, mida ta ka kindlasti teeb. Selle jätab ta muidugi märkimata, et buss mäest üles sõita ei suuda. Ja mäest alla sõites muutub see kast täiesti taltsutamatuks – tuiab kõhedalt vasemale ja paremale.

Liechtensteini – Austria piiril tuli rahakotti kergendada, sest kiirtee maks kehtis 10 päeva ja meie sisenesime Austriasse 11. päeval. Šveitsi piirivalvurid ajasid muretult juttu. Nädal hiljem oli raadios uudis, et saksa salaviina vedaja oli samas piiripunktis šveitsi piirivalvuri maha lasknud.

Teha polnud suurt midagi, istuda ja magada. Mina sain Annelt raamatu ja lugesin seda lõikude kaupa, kuna kiirtee oli ehitatud kõige otsem, s.t. läbi mägede ja iga natukese aja tagant sukeldusime tunnelisse. Vahepeal hakkasid tunnelid juba närvidele käima ja tekkis tunne, et olen sattunud mutionu riiki. Pikim tunnel oli 14 km. Enne Saksa piiri tegime peatuse, kuna oli liiga valge, et kastiga piiri rikkuda. Keetsime omale õhtusööki ja teine grupp otsustas lõõgastuseks kangemat kraami pruukida. Öö otsa sõitsime Saksamaal ja jälle Austrias edasi. Lõpuks, kui bussijuhipapi ikka ära väsis, tegi ta ka magamise peatuse. Selleks ajaks olin ma ka juba peaaegu magama jäänud. Aga süda oli rahul ja uni sügavam, kui kindel maa jalgade (külje) all oli. Enamik magas magamiskotiga lageda taeva all.

Paar kildu bussijuhipapi sõnavarast.

Eesti keeles igale võõramaalasele: Meil on siin üks doitš (s.t. üks oskab saksa keelt).

Küsib Austria piirivalvurilt ja muilt teda kõnetavailt ametiisikutelt eesti keeles: Mis probleem on?

Vastab Poola piirika küsimusele, kuhu sõidate: V Švetsiju (tõlge: Rootsi) v Švetsariju asemel.

6.juuli ’99, teisipäev
Teine tagasisõidupäev

Anne

Ärkan 7.45 – palav on. Päike kütab telki. Meelis, tubli nagu tavaliselt, teeb juba kohvi. Öö oli soe ja kuiv vaatamata õhtusele üsna mornile taevale ja seal sähvivale välgule. Peale tugevat hommikusööki saame 10.45 lõpuks liikuma. Suund saab võetud Prahale, kuhu esimene viit näitab 201 km. Ligi viis tundi sõitu (venimist) seisab sinnani ees.

11.30 oleme jõudnud Tšehhi piirile. Austriast väljasõit läheb libedalt. Tekitame tolliametnikes oma bussiga rõõmsa elevuse. Sellist uunikumi pole nad ilmselt kaua näinud, kui üldse on. Bussijuht läheb maanteemaksu maksma ja seltskond kleebib bussijuhi kleepsude kollektsiooni juurde ukse kohale seni vist kõige suurema harulduse – Järva Matkaklubi – kleepsu öösel ilmunud Liechtensteini oma kõrvale. Kõigest poole tunniga piir ületatud.

Esimeses Tšehhi bensiinijaamas tangitakse nii ennast (õllega) kui ka bussi. Sõit jätkub vaikselt ja rahulikult läbi suvise Tšehhimaa. Peatutakse veel mõnes bensukas. Prahast ringiga mööda. Näeme vaid ilmetuid paneelmaju

Tundub, et kohalik politsei on meid märganud. Kolm korda peetakse buss kinni ja nõutakse mingit kiirteemaksu. Kuna piiril sellisest maksust juttu polnud, ei maksa me midagi. Bussijuhi jutu järgi päästis teda mustade kaantega ühiskondliku autoinspektori tunnistus.

Õhtul pool seitse teeme väikeses Tšehhi kohas peatuse ja valmistame õhtueine.

Ja nüüd aina edasi Poola piiri poole. Sõitsime ja sõitsime ja sõitsime ning õhtul pool kümme olemegi piiril. Siin kulub tunnike igasuguste asjaajamiste peale ja 12.30 sõidame üle piiri.

Poola võtab meid vastu vihma ja äikesega. Mõned tugevamad välgusähvatused panevad bussi naispere kilama. Paras koht meestel meest mängida ja õrnemat poolt rahustada. Vahelduva eduga edasi liikudes jõuame öösel umbes kell 4 ühte väikesesse bensiinijaama, kust reisiseltskond keeldub edasi sõitmast ja jääme ööbima – vastu Poolas ööbimist kartva bussijuhi tahtmist. Teisipäevast on märkamatult saanud kolmapäev.

7. juuli ’99, kolmapäev
Kolmas tagasisõidupäev

Jaan

Päev algab Poolas bensiinijaama haljasalal. Sööme Meelise korjatud kukeseentest praadi. Kogu päev möödub lõpmatus „kihutamises” mööda üsnagi igavat maastikku. Rõõmsamad hetked on pi-pi-ka-ka peatused. Veidi elevust tekib ka Varssavis, kus buss ei leia enam linnast õiget väljasõidusuunda. Nüüd on kell 8 ja „lõuna”on läbi. On pisike lootus ületada öösel Poola – Leedu piir, milleni on veel ligi 300 km. Head ööd ja meeldivaid elamusi!

8. juuni ’99, neljapäev
Neljas tagasisõidupäev

Aivar

Päeva alguseks veel sõidame, sest me bussijuht on väsimatu. Magamisest ei tule ka suurt välja. Viimased päevad polegi muud teinud. See pole õige magamine ka, selline pooluimane olek. Siis tarbisime igavusest viimased „rohutagavarad” ära. Läks tunduvalt lõbusamaks. Teine grupp bussi eesotsas oli kaine ning üsna vaikne ja rahulik. Umbes kell 01.00 jõudsime Leedu piirile. Algul ei tundnud keegi me vastu huvi, tundus, et jäämegi sinna. Bussijuht näitas jällegi oma taset – paar tiiru ta kuskil käis ja mingit asja ajas ning edasi liikusime libedalt. Hakkas juba valgeks kiskuma, kui Kaunase lähedal tanklas telkima jäime. Kell oli umbes neli, ilm soe ja kuiv, koht kena.

Telgid said maru kähku üles – kogemusi ka juba! Uinusime ilmselt kõik momentaalselt.

Hommik oli ilus, päike säras, ja polnud lämbelt palav. 9.30 tegime bussi taustal gruppide ühispildi ja panime minema. Musa mängis ja tuju oli ülev. Kiirus oli hea ja buss püsis üllatavalt stabiilselt teel. Sõitsime mööda isegi ühest bussist (!!!), mis, tõsi küll, oli samasugune õudus. Esimene peatus oli Leedu – Läti piiril, kuhu jõudsime täpselt keskpäevaks. Küll oli tähtsaid nägusid! Pool tundi oskasid aega ära viita! Edasi kulges sõit jälle ladusamalt, metsapeatusigi ei nõutud. Enne Riiat siiski peatusime, Neste tanklas. See kujutas endast üsna armetut putkat. Naised tualetti ja mehed metsa. Metsaskäigu arvas tanklatöötaja ebakultuurse olevat. Siis kohe edasi, nüüd juba Valga suunal. Valmiera teeotsast panime hoogsalt mööda, aga pole hulluI Pidama sai ja paari osava manöövriga olime õigel kursil tagasi. Sama lugu Valga teeotsal. Tühiasi. Eestini veel 50 km. Kell 16.55 Valka piiriputka, 18.10 Eesti.

Kalevi

Me read on hõrenenud, sest Aivar läks Valgas maha. Seepärast jätkan päevikut. Naeratav, habetunud Aivar lehvitas nagu mees muinasjutust.

Ehkki bussijuht kleepis reisi kestel kolm kleepsu juurde – Austria, Šveitsi, Liechtensteini omad, pole buss selles sõitjatele ega kaasliilejatele kuigi ohutu., seda oma tehnilise seisukorra tõttu. Tagasild on peaaegu bussi keskel, esisild ujub, pidurid on nõrgad, mootor jõuetu ja salongikütet ei saa välja lülitada, mis sest, et Mersu-buss.

Valgas ostis rahvas ohtralt eesti õlut ja värskeid ajalehti.

Rõngus kell kolmveerand kaheksa õhtul lahkus kaks teise grupi daami.

Enne üheksat helistas mulle Riina mees. Hakkasime parajasti Laeva jõudma. Riina mees küsis, et kui kaugel me Mäost oleme – ta peab ühele inimesele vastu tulema.

Laevas astus oma rattaga välja Karmo teisest grupist. Kell oli 8.15 õhtul. Siis muutusid ka kõik teised rahutuks ja asusid pakkima.

Mäos kell 22.15

Mari

Ja Tallinnas juba järgmisel kuupäeval – umbes poole ühe paiku öösel. Aga siiski kohal!