SIMISALU – ARASTI – LAEKSAARE – SIMISALU matkarada

Matkarada läbib endisaegseid talukohti, mille eluolust ammutas ainestikku A. H. Tammsaare oma Tõe ja õiguse I kirjutamiseks. Praegu elatakse vaid Simisalus, muudel talukohtadel enam hooneid pole. Matkaja võib nautida kunagise inimasustuse hõngu keset puutumata loodust.

Simisalu – Ööbiku – Arasti – Jõevälja – Laeksaare suvetee (3,6 km)

Matkarada asub Albu vallas Kõrvemaa Mastikukaitsealal, selle äärde jäävad mitmed Vetepere küla endised talukohad, millest praegu on asustatud vaid Simisalu. Vetepere küla rahvaarv suurenes järsult peale seda, kui Albu mõisnik Magnus Nieroth otsustas 1701.a. laiendada mõisapõlde ning ette jäänud pered asustati soosaartele. Talusid ühendavaid teid, mida mööda pääses ka Järva-Madisesse, tuli nende elanikel pidevalt täita käepäraste materjalidega (oksad, puunotid, põllukivid, kruus). Neil liiguti jalgsi ja hobustega, ent kevadeti ja sügiseti olid need porised ja liigvee all ning vaid jalgsi läbitavad, kui üldse. Vetepere küla nimi on väga asjakohane, ehkki tuleneb hoopis 1539...1694 Veteperes asunud mõisa omaniku Georg Wedtbergi nimest. Mõisa (ja ka küla) nimi oli toona Carowames e. Karuvõhma (võhmas = soosaar); see ühendati 1694 Albu mõisaga. Muid Vetepere küla kunagise nime kujusid: Korbesz, Karwambs, Karrebemz, Corgewannes.

Taludes toimis naturaalmajandus ning ega sealt palju väljas käidudki. Poest osteti vaid soola, petrooleumi, rauda. Enamik rõivaid tehti ise, suhkru asemel tarvitati oma mesilaste mett. Kaks korda aastas käis külas Kolga kalakaupmees. Sügiseti tuli loomade ülesostja; vahel käidi turul ja laadal. Pühade ajal mindi kirikusse ja külastati naabreid, üheskoos pühitseti perekondlikke sündmusi. Kui seltsimaju veel polnud, pidutsesid noored öösiti mõne talu kiigeplatsil, kuna töö ei andnud muul ajal mahti.

Ehkki talude pindalad olid päris suured, nappis haritavat maad, enamikku maast kattis kidura taimestikuga soo. Vaid soosaarel sai põldu harida. Mõnede talude hooned olid ehitatud soosaarte (väljamägede) servale (näit. Arasti, Laeksaare, Lepassaare, Sigapusma), et mitte raisata põllumaad, mõnede hooned keset soosaari (näit. Tammsaare, Simisalu, Lõhmu). Soos karjatati ja tehti heina, kus võimalik. Heinaküünid paiknesid jõeluhtadel või väikestel soosaartel, talust vahel mitme kilomeetri kaugusel. Metsa peale kidurate rabamändide toona polnud, see on alles nüüd kasvanud, eriti hoogsalt pärast Jägala, Ambla jt. jõgede sirgeks kaevamist ning kuivenduskraavide võrgustiku laiahaardelist rajamist 1968.aastal.

Haiguste korral otsiti abi maarohtudest. Taudide vastu ei aidanud miski.

Enamik kohalikest olid XIX sajandi lõpuni kirjaoskamatud, siia sisserännanuist paljud aga just kirjaoskajad.

Vetepere küla elanike arv läbi aegade: 1784.a. 223, 1850 a. 370, 2002.a. 46.

Järgnevat üksikute talude rida (v.a. Simisalu) kutsuti vanasti sootaludeks. Nende asukad käisid oma kodutalust väljas tunduvalt harvemini kui muud Vetepere elanikud. Võrdluseks: suurtes külades viljakail tasandikel elavaid inimesi kutsuti välimaa elanikeks.

Retk algab Simisalu väljamäelt. Simisalus elas 1784 14 inimest. Hansu (1750* †...) ja Mari 4. poja Hansu kõik pojad võtsid 1835.a. nimedepaneku ajal omale erinevad perekonnanimed: Ado Steinberg, Jüri Moorlat (sai Napuveski möldriks), Siim Norrman, Jakob Liebeon, Mihkel Kaéli, Kustas Markoff. Hansu ja Mari 3. poeg Madis lõi oma pere ja sai 1835 nimeks Gabrel (Gabrelite ja Kaélide vahel oli hiljem abielusid). 1830...60 elas 35 ha suurusel Simisalu väljamäel niisiis mitu peret, eri aegadel korraga 47 kuni 35 inimest. Osa peresid, näiteks Gabrelid, võisid elada Kollassaares või Ööbikul. 1860-ndatel talude päriseksostu alates aga lahkusid Simisalust kõik senised elanikud ja asemele tulid sootuks uued. Legend: mõisnik ei pikendanud rendilepingut, kuna laenas Kaélidelt sageli raha, nood aga hakanud sellega hooplema.

1871 ostsid Simisalu Jüri ja Hans Grosthal (Jüri poeg Jüri abiellus hiljem A.H.-Tammsaare õe Mariaga) 6200 rubla eest. Hans on "Tõe ja õiguse" Hundipalu Tiidu algkujuks. Tema poeg Jüri (Leetu läinud mõisa viinaajaja?) müüs koha 1911 Hans Vielemannile (eestist. Viljamaa). Tolle poeg Gustav tapeti ühes naise Rosaliega 24.juulil 1941 Hävituspataljoni poolt, et metsavennad nende talust süüa ei saaks. Vene madrused olid Järva-Madise kiriku tornist märganud, kuidas punase terrori eest metsa varjunud inimesed käisid Simisalu talust toiduaineid viimas. Elumaja põletati maha. Pererahvas maeti aeda, 1943 (saksa okup. ajal) maeti nad A.H.-Tammsaare venna August Hanseni eestvõttel Järva-Madise kalmistule.

1942 asus Simisallu elama Karl Veelma perega, kes ehitas lauda ümber elumajaks. Veelma elas hiljem Tartussaares metsavahina, 1964 lahkus Järva-Jaani. Seoses Simisalu matkakodu asutamisega tuli 1977 Simisallu elama Rein Arjukese.

1925 oli Simisalul 234 ha maad, sellest põllumaad 9%, metsamaad polnud (mets on kasvanud hiljem).

Suveõhtuti rääksub Simisalu servas rukkirääk. Simisalust soometsa laskudes kohtab teeveeres ainulehist sookäppa, sõrmkäppi, hurmavalt lõhnavaid „ööviiuleid" (kahelehine käokeel), kollast ängelheina, härgheinu, palderjani jm., mis suvel moodustavad lausa õitemere. Matsimäele viivalt rajalt paremale pöördudes kulgeb rada endisel põllumaal, kus praegu kasvab umbes 50-aastane hall-lepik üksikute kuuskede ja kaskedega (naadi kasvukohatüüp). Ümberringi madal- ja siirdesoo.

Varem eksisteeris Ööbiku saunakoht, kus elas Maria Hansu t. Grosthal (Ööbiku Mari, "Hundipalu Tiidu" tütar). Pärast abiellumist sai Maria liignimeks Rannu, ta kolis Käravetele ning tal oli viis last. Ööbiku hoone põles arvat. 1920-il maha, selle asukohta tähistab kivihunnik 30 m matkarajast paremal. Ööbiku kuulus Simisalu talule.

Peale Ööbikut hakkavad silma kukesaba, suur tulikas. Rada kulgeb puurestidel madalsoos läbi 70-aastase sookaasiku, läbides kollaste võhumõõkade puhma.

Arasti algab tõusuga kuni 70-aastases hall-lepikus, milest mõnede rinnasläbimõõt ulatub 35 cm-ni.

Vahetult vasakule jääb keldrivare. Elumaja vundament on keldri vastas paremat kätt toomingavõsas. Edasi jääb paremale kividega vooderdatud auk – arvatavasti kunagise lubjapõletusahju asukoht. Legend: Arasti asustati omavoliliselt, ent mõisnik pigistas silma kinni. Arastis elanud Hans Grosthali naisevenna Jaan Soo ("Hundipalu Tiidu" nääl) poeg August müüs Arasti koha 1905 Jõevälja peremehele Hans Vielemannile (850 rbl.), ise kolis koos hoonetega Kaalepisse. (vokimeister?)

Arastis oli 1925.a. 19 ha maad, sellest põldu 24%, metsa polnud (kasvas hiljem).

Arastil kohtab hulgaliselt mets-nõianõgest (vastik lõhn), seaohakat, metsosja. Pikliku saare keskel avaneb huvitav vaade endisele heinamaale, seal leidub äiatari, kahelehist käokeelt (ööviiul). 2002.a. etendas Rakvere Teater sel lagendikul hommikuti kell 4 "Põdernaist". Rada kulgeb edasi läbi 60...70-aastase kaasiku (ka kuuskesid, üksikuid põlismände, haabu, hall- ja sangleppi) kuuse alusmetsaga. Silma hakkab salumetsadele omane lakkleht. Arasti lõpus jääb paremale metsloomade urulinnak (1 pea- ja 23 tagaust). Siin kasvab metspipart.

Mitmel pool leidub auke, mis võivad olla endised liivavõtukohad.

;Pärast lühikest madalsoolõiku jõuab rada Jõeväljale. Seal olevat 1844...53 elanud Peedult Peedu talust tulnud pereisa Joosu Pedov (*1799 †1853, miks?), kohe tema järel sai rentnikuks Hans Juhan Sikkenberg (Jakob Sikkenbergi ehk "Oru Pearu" vend), kes 1881 ostis koha mõisalt 775 rubla eest koha. Järgmisel aastal sai Jõevälja peremeheks tema tütre Mai mees Hans Vielemann, kes ostis 1905 ka Arasti ja 1911 Simisalu.

Hans Vielemanni 5 esimest last surid 1884.a. Jõeväljal nädala jooksul difteeriasse, järgmisest 7 lapsest Lena ja Hilda olid järjestikku August Hanseni (A.H.-Tammsaare vend) abikaasad. (Kuna August Hanseni naiste ema Mai oli niisiis Jakob Sikkenbergi e. Oru Pearu vennatütar, segunes Augusti lastes Sikkenbergide ja Hansenite veri. "Tões ja õiguses" abiellusid hoopiski Oru Pearu poeg ja Vargamäe Andrese tütar).

Pärast Simisalu ostu kolis Hans Vielemann sinna; Jõeväljale jäi elama tema poeg Martin. Kord 1916.a. istusid 22-aastane Martin ja 74-aastane Peeter Hansen ("Vargamäe Andres") Jõeväljal koos lõunalauas. Hiljem kaebas vanuigi kiusakusele kaldunud Peeter Hansen Martini Albu vallakohtusse, kuna too "lõi" teda "rusikaga rindu ja mõnitas kaitsetut vanainimest". Martin väitis, et mingit tüli pole olnud ja sai kohtus õiguse.

Martin hakanud Jõeväljal hoolega viina ajama, kuni välk viinapatta (puskariaparaati) löönud. Ehmunud Martin pagenud elama Kose lähedale ning rentinud koha välja. Kui Jõevälja isa surma järel 1933 ametlikult Martinile ja Simisalu ta vennale Gustavile läks, oli lepingus märge, et Jõeväljal hooneid pole.

Jõevälja on piklik, kuni Jägala jõeni ulatuv soosaar; endised põllumaad on muutunud järjestikeks metsalagendikeks. Maad oli omal ajal 45 ha, sellest põllumaad 7%. Õuekoht on nüüd kaetud pihlenela tihnikuga. Alles on kaevu koht ja vaevuaimatavad kivivundamendid.

Jõeväljal kulgeb rada kahelt poolt kraavitatud soosillal, mida aegade jooksul on üha okstega täidetud.

Metsa jõudes kohtab kahelehist käokeelt, suurt käopõlle, kukesaba, ainulehist sookäppa.

Ristinõmmele jõudes katab maad algul kattekold, edasi ka karukold., karusammal, lehviksammal. Raja ääres vasakul on mänd, mida karu on küüntega kriipinud (erineva vanusega küünejäljed). Leidub üle 100-aastast kuuse-segametsa (karusambla, sinilille) kui ka 40-aastaseid kuuse- ja männikultuure, mis on rajatud endisele põllumaale. Ka Ristinõmme võis kunagi olla asustatud.

Ristinõmme ja Lepassaare vahel on näha aasosjale lisaks ka metsosja. Läbides soise, kase enamusega 100-aastase metsa, jõuame Lepassaarele, mis on tegelikult Laeksaare talust 1934 tehtud 28 ha suurune äralõige. Lepassaare kirdenurgas on kahe hoone vundamendid, laotud juba tsemendi abil. Eluhoone meenutas Tammsaare-Põhja oma, ent oli väiksem. Lepassaare talu peremeheks sai Laeksaare talu perepoeg Gustav Kautlenbach, kes ka eluhoone ehitas. Pärandi jagamisel sai Gustav õiguse vedada Laeksaarest Lepassaarde sealaut, loomalaut ja tall. Tema elukaaslane Sofia Sokrates armastanud endise linnadaamina piinlikku puhtust. Pärast Gustavi ja Sofia surma 1950-ndatel vedas Sofia õepoeg maja palkhaaval Tallinna lähistele.

Lepassaart ja Laeksaart katab kohati erinevavanuseline noor kuusik, osalt istutatud. Istutajaks oli 1984 toonase Tammsaare metskonna metsavaht Ülo Kautlenbach (üks "Oru Pearu" järeltulijaid), kes tassis kuuseistikud hommikuti seljakotiga Simisalust läbi soo Laeksaarde; nii ligi kuu aega. 1998 oli enamik arvukaid sipelgapesi segi paisatud (karu?siga?). Leidub tedremaranat (4 kroonlehte), hõbemaranat (5 kroonlehte, Lepass. vundamendi läh.), põldjumikaid, võimsaid kerakellukaid, Laeksaares kassiristikut.

Laeksaare (varem ka Läksaare) suuruseks jäi pärast Lepassaare eraldamist 92 ha. Seal on olnud seitse hoonet, millest nelja vundamendid on hästi säilinud. Püsti on ilmselt elumaja küljes olnud lauda maakividest seina nurk (ligi 3 m kõrge). Kuna segu on pude, võib sein aja jooksul variseda. Leidub "konnakarpidega" pae tükke. Säilinud on ilu- ja viljapuid ja -põõsaid, sügav kivivooderdisega kaev (ohtlik!). Sikemäe poole viiva tee mõlemal küljel on ilusasti laotud kiviaed. Laeksaare läänepoolsed põllud on metsastatud männiga (50-a., lumevaalutusest räsitud).

Kiviaedade lõpus on väga võimsad üle 115-aastased kuused, osalt murdunud ja kuivanud.

Saare kagunurgas paikneb tiik, kus kasvab konnarohtu ja konnaosja. Selles suunas viis talvine sootee Simisallu.

Laeksaares elas 1782 10 inimest, pärastpoole 15 ringis. 1850 oli kohapidajaks Jaani poja Jaani poeg Jaan Post (*1787 †1854). Tema surma järel läks koht pojale Hans Postile, kes võttis osa 1858.a. allumatusest Albu mõisa vastu ja sai selle eest vitsu. Kui talusid mõne aasta pärast päriseks müüma hakati, jäi ka Laeksaare tühjaks. Seega lahkusid (või aeti mõisniku poolt minema?) 19. saj. teisel poolel nii Tammsaarest (Tamsaared ja Tammetsad), Simisalust (Kaélid, Norrmanid, Gabrelid) kui ka Laeksaarest (Postid) seal aastasadu elanud perekonnad ning mõis müüs talud hoopis mujalt tulnud inimestele, kusjuures Hansenid ja Grosthalid tulid Viljandimaalt.

1900 on märgitud Laeksaare elanikuks Gustav Jaani p. Poman (Poomann? *1871 †...). 1910 ostis Albu-Lehtmetsa mõisalt koha (Talurahva Põllupanga vahendusel) 5400 rbl. eest Jaan Jaani p. Kautlenbach(*1860 †1921; kuna ta oli kirjaoskamatu, andis lepingutele allkirja Hans Murakas), makstes sellest 700 rbl. ära; 4700 rbl. võlg tasuti pangale 1922. Tema poeg Gustav asus elama Lepassaarde, tütar Pauliine abiellus naabertalu, Kollassaare peremehe Otto Vinteriga, tütar Elfriede-Vilhelmine Seidla küla elaniku Juhan Põlendikuga. Neil oli ka vend Johannes. Jaani surma järel andsid pärijad 1935 Laeksaare rendile. Roosipuu-nimeline rentnik rääkinud pärast lahingut hävituspataljonlastega Kautlas 1941, et lasta tuli nii palju, et püssiraud paindus kuumusest kõveraks. Rentnikud lahkusid II Maailmasõja ajal.

Peale 1944.a. võimuvahetust tulid Laeksaarde end varjama kolm noormeest ja üks neiu. Üks noormeestest oli Elfriede-Vilhelmine Põlendiku poeg, seega tuli ta Laeksaare vanavanemate tallu, teised olid pärit Amblast. Tulles röövisid nad Albu vallas miilitsalt relva. Armukadedusest tekkinud tüli. Kaks venda lasid Põlendiku ja neiu Kati maha, siirdusid siis Albu vallamajja, kus käskisid laibad ära koristada. Hiljem põlesid Laeksaare hooned teadmata põhjusel maha.

Laeksaarest võib matkata edasi Sikemäele, kuhu on suveteed pidi 2,9 km ja taliteed pidi üle raba 2 km. Võib ka taliteed mööda Simisallu naasta. Sikemäelt kolis 1868. aastal Tammsaare-Lõuna tallu elama Jakob Sikkenberg ("Oru Pearu").

Sootalude peremehed olid kahtlemata oma aja "tegijad" - üksiklased, aga iseseisvad ja visad. Nõukogude korra tulles sundis elu nad koos peredega asulatesse kolima: kes ehitas omale uue maja, kes sattus korterelamusse, kes võttis oma maja palgikaupa soosaarelt kaasa.

Laeksaare – Simisalu talitee (3 km)

Tee on võrdlemisi sirge ja lai, Laeksaarelt laskudes läbib lodumetsa ning kulgeb siis madalsoos. Külmunud maapinnaga on see hästi käidav, ent soojaga on mätaste vahel raske kakerdada. Kui Kutniku – Matsimäe teed ehitati, sõitsid veoautod talvel tühjalt läbi soo ja üle Laeksaare Sikemäelt Simisallu.

Talitee algul Laeksaare veerel kohtame suurt käopõlle, seejärel varsakapja, soovõhka, tüviksammalt, vööthuul-sõrmkäppa, kahelehist käokeelt, ubalehte, soopihla, ussilille, konnaosja, kukemarja, kuremarja e. jõhvikat. Soos kasvavad kõrvuti vaeva- ja madal kask, mitu liiki pajupuhmaid: kõrv-, tuhkur-, hundi-, kahevärviline, lapi paju, raudremmelgas. Soo lõppedes algab jälle madalsoomets (sookaasikud kuuse, männi ja sanglepaga), kus leidub soomadarat, lodumadarat, peetrilehte, sookuuskjalga, käokanni, ädalalille, soosõnajalga, sugasõnajalga, tihasheina.

Kirjeldus on 2003.a. avaldatud brošüürina, mille koostas ja andis välja Kalevi Kvell Eesti ajalooarhiivi, Asko Söödi, Liivia Vaaderpalli, Ester Valdvee, Vaike Taksimäe andmete abil. Fotod K. Kvell, R. Arjukese, Silvi Kiilmann, Edward Ubaleht, Priit Grepp, kujundus Kristo Õispuu. Toetasid Eesti kultuurkapital, Tamsaare OÜ, OÜ Priimo Mets.