Soodla jõgi

Soodla on Jägala jõe parempoolne, 75 km pikkune lisajõgi. Ta algab Ambla lähistelt ning suubub Piibe maantee Anija teeristi juures Jägalasse. Vesikonna pindala pole kuigi suur - 236 km².

Alguses voolab jõgi kitsa, kõrgete kallastega ojana, kuni murrab Koonukõrve kohal läbi Aegviidu-Paukjärve oosistiku. Seejärel kulgeb ta väga käänulisena laial luhal konnaosja ja pilliroo tihnikute vahel, pöördudes vahel koguni vastassuunda tagasi. Pärast endist Koitjärve küla ja silda asub vasakul kaldal Koitjärve raba, kuni 1, 4 km peale silda algab Soodla veehoidla.

Viimane rajati 1975…80, mil ehitati 17 km kaugusele jõesuudmest pais. Veehoidla kujutab endast 9,5 km pikkust ja 1,5 km laiust kunstjärve keskmise sügavusega üle 3 meetri ja suurima sügavusega 13 meetrit. Seal on vasakkalda läheduses kaks suurt ja paremkalda ligidal üks väike saar. Osa Soodla veehoidla veest suunatakse 1m läbimõõduga torusid pidi Raudoja veehoidlasse, sealt kanalit pidi Aavoja veehoidlasse, kust voolab Kehras Jägalasse 7 km enne seda, kui sinna voolab Soodla jõgi ise. Kõik need veehoidlad moodustavad Ülemiste järve veereservuaari juhuks, kui Tallinna linnal peaks veepuudus tekkima.

Soodla jõgi oma luhaga on maalilise Põhja-Kõrvemaa Maastikukaitseala keskteljeks. 113 km² suurusel maastikukaitsealal leidub rohkesti soid, järvi, vääriselupaiku, kus elutseb haruldasi taime- ja loomaliike, oosidelt ehk vallseljakutelt avaneb hingematvaid vaateid. Tegu on jääajal moodustunud põikoosidega.

1733 omandas pool sajandit varem rajatud Koitjärve mõisa Tallinna raad, soetamaks linnale ehitus- ja küttepuiduvaru, kuna tegu oli väga metsarohke paikkonnaga. Seal paiknes vaid kaks, hiljem viis talu. Kui 1880-il saabus talude päriseksostu aeg, müüdi kõik talud senistele rentnikele vastupidiselt Lõuna-Kõrvemaale Albu kandis, kus sealne mõisnik kihutas senised rentnikud enamasti minema ja müüs talud uutele tulijaile.

1903 asus Koitjärve külasse Orule metsavahiks Jüri Hansen, kelle juures 1911…19 tervist parandades kirjutas Anton Hansen Tammsaare Koitjärve küla elanikke prototüüpidena kasutades „Kõrboja peremehe“. Tammsaare ajal oli Koitjärvel juba 13 talu. Nimetus Vargamäe on küllap võetud Vargamägedeks nimetatavalt künkaahelikult Põhja-Kõrvemaal. Küngaste nimi omakorda tulenevat asjaolust, et varasemal ajal varjasid Põhja-Kõrvemaa metsades end mitmesugused pagulased, nende seas kurjategijad, kes ründasid ja röövisid teelisi.

1953 hävitas nõukogude armee piirkonnas kõik majapidamised ning rajas Koitjärvelt Tapani ning Aegviidu lähistelt Peterburi maantee lähistele ulatuva 330 km² suuruse polügooni. Ühtekokku jäid polügooni alla 300 talu maad. 1990 vene sõjaväe lahkudes polügoon likvideerus ning nüüd kasutab Eesti Kaitsevägi õppepolügoonina ala Valgejõest paremal, muus osas moodustati 1991 Põhja-Kõrvemaa Maastikukaitseala.

Soodla jõgi on kanuutatav suurvee ajal alates Lehtsest, kui trotsida vette langenud puitu jm. risu, muul ajal aga alates Jussi järvede man viivast sillast kuni veehoidlani Soodla luhal. Varemalt tehti luhal heina, nüüdseks on see osaliselt sangleppa täis kasvanud. Aga just sanglepp on ainus puuliik, mida kobras närida ei taha, seetõttu takistavad vette kukkunud puud kanuusõitu vaid paaris kohas.

Luhal voolab Soodla aeglaselt, jõgi on keskmiselt 1,4 km sügav ja 10…15 m lai. Väga madala veeseisuga kaob jõgi pärast Jussi järvede silda veetaimestiku vahele ära ja kanuu tuleb suruda läbi konnaosjade ning pilliroo. Huvitavaks teevad kanuusõidu ohtrad looked ja vees seisvad puud; ideaaltrajektooril kurvide läbimine nõuab ja tekitab vilumust. Pidevalt heljub õhus piparmündilõhn, mida levitab kaldataim vesimünt. Tasub üritada kala püüda, sest kaldad ei ole konkurendile, saarmale, nii sobivad nagu näiteks Jägalal. On andmeid ojasilmu, haugi, ahvena, trullingu, võldase esinemise kohta.

Jussi järvede silla – Paukjärve silla vahe on jõe käärulisust arvestades hinnanguliselt 5 km pikk, Paukjärve sillast Oru talukohas oleva eikuhugi viiva sillani 5,3 km. Seejärel võib sõita veel 4,5 km, tajumaks Soodla veehoidla vete avarust ning maabuda veehoidla vasakul kaldal. Sealt mitte kaugel asub šokiturismi objekt: vene sõjaväeosa varemed.

Kanuumatka võib ühildada jalgsimatkaga nõmmeliivikule Jussi järvede juures – vene sõjaväe tegevuse produktile, ometi omanäolisele lagedale künklikule alale, kus kasvavad leesikas, kanarbik, peetrileht, kuldvits, robirohi, koldrohi, tõrvalill, hall kogelejarohi, kollane ja valge karikakar, kukehari, nurmnelk, palu-karusammal, piibeleht, põld-paganapea jne. Järgmise silla juurest võib teha matka ümber Paukjärve, mille vastaskalda moodustavalt kõrgelt oosilt vaatetornist avaneb ilus vaade ühelt poolt järvele, teiselt poolt laukarohkele Kõnnu Suursoole, mille taga voolab Valgejõgi.

1931…40 oli Paukjärvel Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu skaudilaager, millest on järel kivipostide rida kaldaveerel ja terrassiline lõkkekoht. Siin treenisid Eesti koondise sportlased, sealhulgas korvpalli olümpiakoondis. Paukjärv seostub Tammsaare „Kõrboja peremehe” sündmustikuga, siin tehti samanimelise filmi võtteid.