Matkad mööda kadunud talukohti

(Lõhmu, Eestsaare, Reiessaare, Napuveski, Jalalõpe, Rajassaare)

Vargamäelt Simisallu

Vetepere küla talud paiknevad väljamägedel ehk soosaartel ehk väikevoortel keset soid. Põhjasõja alguses 1701 asustas Albu mõisnik Magnus Nieroth mitmed talupered Vetepere külla, kuna soovis nende elupaigad muuta mõisa põllumaadeks. Kui palju inimesi Veteperes enne elas, pole teada; andmeid talude kohta võib leiduda rootsiaegsetes dokumentides (vt. lõpus).

1539. aastast on teateid praeguses Vetepere külas asunud Kurwomes (Korbesz, Karwambs, Karrebemz) mõisast. Hilisem Vetepere küla nimi tulenevat selle kunagise omaniku Wedtbergi nimest; 17. sajandi lõpus mõis liideti Albu mõisaga. 1692. a. Järvamaa vakuraamatus esineb Vettepere talu. Nimi „Vetepere“ on väga tabav, kuna siin elasid tõesti pered keset vesiseid alasid.

Praegu elab Vetepere külas üle 40 inimese. 1784 hingeloendi põhjal oli külas elanikke 223, 1850. aastal koguni 370. Esimese Eesti Vabariigi ajal oli elanikke veidi üle 200.

Enamikus taludes elas Põhjasõjast kuni 1860. aastani üks ja sama suguvõsa põlvest põlve. Lapsi oli palju, kuid nende suremus suur. Äkilisi järjestikkusi surmasid põhjustasid difteeria ehk kurgutõbi ja sarlakid. Õnnelikult meheikka jõudnud meeste eluiga aga oli üllatavalt pikk, sageli pikem kui naistel. Mõnedel väljamägedel muutus elanike arv väga suureks, kuna järglased jäid oma peredega paigale. Osades peredes võeti üks poeg nekrutina Vene väeteenistusse. Nekrutiks minejad määrati peredevahelise liisuvõtmise teel. Teenistusaeg oli 25 (?) aastat pikk, enamik teenistusse võetuid seda üle ei elanud.

18. sajandi lõpuks oli talurahva seisund koormiste järjepideva tõstmise tõttu muutunud väga viletsaks ning talumajapidamised hakkasid seetõttu kiratsema. Sel põhjusel ning Euroopast levivate humaansete ideede ajel levisid aadelkonnas püüded hakata talurahva olukorda parandama, kuid esialgu olulise edasiminekuta. 1804 vastu võetud talurahvaseadus ei õigustanud talunike lootusi ning tõi Eestimaal kaasa nende mässe. Pluss oli see, et maakasutamise õigus muutus pärandatavaks, seega ei saanud mõisnik enam talunikke kohalt ära ajada, et omale uut põllumaad teha. 1816 vabastati Eestimaa talupojad pärisorjusest. See asendus teoorjusega, s.t. talunikud tasusid kasutatava maa eest teopäevadega, kusjuures päritav maakasutamisõigus kaotati taas, nii et mõisnik võis jälle talupere tema maalt minema kihutada.

1856 võeti Eestimaal vastu uus talurahvaseadus. Teoorjus kaotati, see asendati raharendi või talude päriseks müügiga, ent talu müüdi mitte sellele, kes seal elas, vaid sellele, kellel rohkem raha oli. Üle terve Eesti ostseti paljud talud Viljandimaa elanike ehk mulkide poolt. Maarahva seas puhkes suur segadus, mis tõi kaasa rahutusi, nagu näiteks Mahtra sõda Juuru kihelkonnas ja Prohvet Maltsveti liikumine Albus.

Ka Veteperes algas 1860. paiku rahvaste rändamine – talude senised elanikud lahkusid oma kodudest (aeti minema) ning rajasid uued talud veel vabadel soosaartel, asusid elama linnadesse vm., talud aga müüdi sootuks uutele tulijatele. Tammsaare-Lõuna talus olid seni elanud Tammsaared, nüüd asusid siia elama soo tagant Sikemäelt tulnud Sikkenbergid. Tammsaare Põhja talus elasid seni Tammetsad, nüüd tulid siia Hansenid Viljandimaalt, kuna vahepeal oli talu koguni 8 aasta tühi. Simisalu talust lahkusid Steinbergid, Moorlatid, Norrmanid, Liebeonid, Kaélid, Markoffid, uueks elanikeks said Viljandimaalt tulnud Grosthalid. Kaélid kolisid Lõhmu tallu. Reiessaare talu ostsid Hermid, sealt lahkusid Palginõmmed.

Koha ostnud vabad talumehed polnud enam mõisaga seotud. Mõisates töötasid nüüdsest moonakad. 1816 moodustatud vallad vabanesid mõisa järelvalve ja eestkoste alt 1866 ja muutusid omavalitsusorganeiks.

Vargamäelt ehk õieti Tammsaarest mööda kruusateed Simisallu jalutades jääb tee äärde või selle lähedusse kolm talukohta: Lõhmu, Eestsaare ja Reiessaare. Nende ja kaugemal soodes paiknenud talude (Arasti, Jõevälja, Laeksaare, Kollassaare, Sigapusma) jaoks oli Tammsaare-Põhja talu postitaluks: kõigi nende talude post käis sinna ja ülepäeviti.

Lõhmu talu kujutab ennast piklikku kõrget küngast, millest enamus metsastati II Maailmasõja järel männiga. Õuekohani on kruusateelt 900 m. Esimese Eesti Vabariigi ajal, kui mets oli veel madal, oli Lõhmu Vargamäelt hästi näha.

Lõhmu on mitmeid kordi omanikke vahetanud. Simisalust Lõhmu elama tulnud Hans Kaéli poeg Jaan müüs 1899 paiku Lõhmu talu ära, saadud raha eest ostis hobuse ja hakkas Tallinnas voorimeheks. Kuid hobune varastati ning 1901 läks Jaan Hagerisse, kus asus pidama koolitarvete kauplust. Jaan tegutses ka fotograafina. Tolleaegsed fotod kohalikest taludest ja inimestest on tema tehtud.

Jaan Kaéliga on seotud huvitav seik: kui Anton Hansen Tammsaare 1898 Tartusse Treffneri Gümnaasiumisse õppima läks, sõidutas ta sinna Tartusse kaeru müüma läinud Jaan.

Viimane Lõhmu omanik 1933-1961 oli Jaan Schönberg. Ta surma järel 1961 jäi talu tühjaks ning ta Järva-Madises elanud tütar vedas 60ndate lõpus järelejäänud rehetare ja aida omale kütteks.

Lõhmu on tagastatud õigusjärglasele.

Eestsaare on äralõige Reiessaare talust, kuna Reiessaare ostnud Hans Herm jaotas oma talumaa kolmeks: Reiessaare, Eestsaare, Kõrgessaare, pärandades viimased kaks oma lastele. Eestsaare oli väike talu 54 hektari suuruse maaga, millest 10 oli haritav, ülejäänud soine. Seda hüüti ühehobusetaluks, mis tähendas, et ühe hobusega jõuti talutööd ära teha. Anna neiup. Hermi ja Hans Sanderi väimees Rudolf Karbi armastas üle kõige kulu põletada ning põletas 1930ndatel Eestsaare hooned kahel korral maha. Ta vedas tühjana seisnud Tammsaare-Lõuna sauna aida Eestsaarde, kus elas uute hoonete valmimiseni.

Rudolf Karbi osales saksa ajal 1942…44 Omakaitses, mille tõttu talle venelaste tulles 1944 25+5 aastat vangilaagrit mõisteti. Ta jõudis Eestisse tagasi peale 10 aastat vangistust, kuid asus kodutalu asemel elama Tapale.

1949 said Rudolf Karbi abikaasa Elsa ja poeg Aksel küüditamiseelsel õhtul teada, et nemad on küüditavate nimekirjas ning põgenesid kodust. Küüditajad kandsid nende vara laiali. Eestsaarde tuli elama Hellart Algpeus, kelle aga välk 1957 maha lõi. Seejärel vedas Karbi hooned Tapale.

Reiessaare ostis 1873 niisiis Hans Herm, kuid sama aasta sügisel põles talu maha ja ta ehitas hooned uuesti üles 1875. Hansu ja Kristiina kaheksast lapsest viis surid veebruaris 1884 difteeriasse. Surnud lastest neli olid tüdrukud ja üks poiss ning noorim oli 3- ja vanim 21-aastane. Sama lugu juhtus 1884. a. oktoobris Jõeväljal elanud Vielemannidega, kelle viis esimest last surid siis difteeriasse: kolm venda ja kaks õde, noorim 1-kuune, vanim 12-aastane (pärast neid oli Vielemannidel veel 7 last).

Nagu öeldud, jaotas Hans oma talu kolmeks; Reiessaare päris poeg August, Eestsaare tütar Anna ja Kõrgessaare tütar Ida.

1929 ostis Reiessaare Mihkel Rosenbaum, eestist. Roopalu. (pärit Jüri kihelkonnast või Lõuna-Eestist?). Tema ja abikaasa Anna viiest lapsest Elisabeth jäi tallu, ülejäänud tütred asusid mujale elama. Poeg Mihkel oli Albu vallas Omakaitse pealik ning hukkus 1944 vene langevarjurite haarangul.

Elisabeth müüs talu 1964 Endel Suvele, kes seal praegugi elab (ta on endine metsavaht, elanud Sigapusmas ja Tartussaares). Praegu kannab kinnistu Raba nime.

Pisut Reiessaare taga asunud Kõrgessaare talust. Talu pärinud Ida lahkus oma abikaasaga Paidesse ja jättis talu rendile. 1934 tuli rentnikuks Marie Kalamann, kaardimoor ja ennustaja (ennustas ka fotode järgi), kes sellest tegevusest elatuski. Ta ennustanud aina õieti. Ta poeg püüdis Jägala jõest kalu ja vähke ja müütas neid ning pälvis Vähikuninga hüüdnime. Peale 1940. a. riigipööret osutus ta kommunistide pooldajaks, astus Punaarmeesse ja sai sõjas surma.

Saksa okupatsiooni ajal Marie vangistati kui kommunisti ema, viibis peaaegu aasta Harku vanglas ja tuli siis naabrite üllatuseks elusalt koju tagasi. Kuna hooned olid selleks ajaks lagunemas, kolis Marie Kihme külla, kus tegeles ennustamisega edasi.

Kõrgessaarde tulid elama Algpeused. Pere üks poeg, Hellart, teenis vene, teine, Lembit, saksa sõjaväes. Mõlemad naasid sõjast. Kõrgessaare hoonete varisemisohtlikkuse tõttu kolis pere Simisalu kuivatisse, kolhoosi brigadir Hellart oma perega aga tühja Eestsaare majja. 1957 lõi pikne Hellart Algpeuse heinategemise ajal Jägala jõe ääres maha, nagu eespool mainitud.

Suur Selg – Väike Selg (Napuveski – Suur Selg – Väike Selg – Rajassaare – Jalalõpe)

Retk algab ja lõpeb Napu silla juures, on umbes 7 km pikk ja vältab 2,5 tundi.

Praeguse Napu sillast ülesvoolu asus kunagi vesiveski, mis andis nime Napuveski talule. Seal oli ringkanal, millest praeguseks on alles tiikide rida. Jõgi oli laiaks paisutatud. 1968. aasta maaparanduse käigus muudeti jõesängi Napu silla kohal põhjalikult.

Sillast sadakond meetrit Kõrgemäe poole on kruusatee ääres puude vahel Napuveski talu hoonete vundamendid. Küllap nende läheduses asus veskigi, mis aga 1888. aasta paiku ära põles. Põlengu ajal elas seal Rajassaare talust tulnud Mart Jaagu poeg Rajassaar. Mõni aasta peale põlengut Mart suri. Tema ja Mari neiup. Mathieseni tütar Pauline suri 9-aastaselt tollesama õnnetu 1884. aasta aprillis, mil Järva-Madise kihelkonnas difteeria möllas; poeg Jakobist sai metsavaht ning ta elas Rummussaare saunas; poeg August elas paljudes kohtades, kuni sai 1960ndail Rummussaare-Altpere viimaseks elanikuks, kust omanikud Saksad olid ärevate 40ndate lõpus lahkunud. Rummussaare asub Napu sillast 3 km Järva_madise poole. Rummussaarest pärit Adeele Saks sai Jakob Sikkenbergi ehk „Oru Pearu“ minia, kelle tütar Liivia ja tütrepoeg Pearu Vaaderpall elavad praegu Tammsaare-Lõuna talus.

Napuveski eelviimased omanikud olid Beilerid (eestist. Peel). II Maailmasõja eel müüsid Beilerid talu linnamehele suvilaks, 1941 aga põletas Hävituspataljon taluhooned maha.

Kõnnime teest paremale jäävat liivaseljandikku mööda, kus kasvab ilus põlismännik, maapind on samblikest hall ja leesikatest roheline. See on Suur Selg, mis tsaariajal kuulus Järva-Madise kirikumõisale ja on nüüd riigimets. Teest vasakul laiub kidurate mändidega raba, mille tagant paistab teine seljandik – Väike Selg. Veidi alla kahe kilomeetri pärast pööramegi üle tee vasakule Väikesele Seljale ja liigume tagasisuunas.

Tee on algul vesine. Kunagised vankrirööpad on maapinnal veel näha. Ilmneb, et raba jätkub ka teist kätt Väikest Selga, kuid kuna sinna on 1968. aastal rajatud kuivenduskraavide võrgustik, on turba pind seal madalam kui vasakut kätt, kuivendamata osas. Vasakul on turba pind kohati seljandikust kõrgemgi, nii et karta on, et kunagi kauges tulevikus neelab raba Väikese Selja.

Mööda metsasihti pöörame täisnurga all paremale. Sihi kõrval kulgeb kraav. Teerada tõuseb sihilt Rajassaare väljamäele ning jõuab hoonete jäänusteni. Elumaja punastest tellistest müürid on veel täitsa püsti.

Kui 1834. aasta hingeloendis on Rajassaare talu peremeheks märgitud Rajasare Maddis, siis 1858. aasta hingeloendis juba Jaak Maddise p. Rajassaar. Seega sai perekond omale nime talunime järgi. Rajassaared elavad Albu vallas tänini, ometi pole neil Rajassaare taluga enam mingit pistmist, sest…

…Rajassaared sunniti (?) 1860. paiku oma kodutalust lahkuma ja selle ostis Albu talupoeg Madis Krauspman, kes 1863. a. jüripäeval sisse kolis. Krundi mõõtis maamõõtja Gnadeberg, saades selle suuruseks 39 dessatiini ja 1938 ruutsülda, sellest põldu 4, heinamaad 10, (soo)karjamaad 23 dessatiini. 1 dessatiin = 1,09 ha ehk 2400 ruutsülda. Talu hind 1650 rbl sai lõplikult parun A. von Lilienthalile makstud 1871. aastal.

Ostumüügi lepingus oli näiteks punkt, mis kohustas tulekahju korral naabritele appi minema ning neid rahaliselt toetama; ise saab vajadusel naabritelt samasugust abi.

Madis pärandas talu vennale Jürile. Talupoeg Jürri Krahnberg müüs aprillis1887 oma Kooli päriskohale kuuluva Külvandi heinamaa küljest Jüri Kraupmannile 3-tiinuse (dessatiinise) heinamaatüki ja pool (Jägala) jõge.

Jüri Kraupmann laenas kord mõisa krediitkassast 300 rbl hõbedas, pannes oma koha panti.

1914 sai Rajassaare talu Jakob Jüri poeg Kraupmann. Kuid Jakob suri 1919. aastal 54-aastasena. 1933. aasta algul sõlmiti leping, et Rajassaare kuulub Jakobi lesele Mariale (neiup. Kautlenbach) ja nende pojale Abraham-Andreas-Heinrichile. Teine poeg Frits ütles oma õigustest lahti. Vara hinnati 2856 kroonile, millest maa hind oli 1174 kr. Sama aasta märtsis kinkis Maria kogu talu Abraham-Andreas-Heinrichile; Frits läks Tallinna.

Varsti tunnistati Fritz Kraupmann maksejõuetuks. Järva-Madise Ühispanga ja Pikalaenu Panga 1500-kroonine nõue kanti Marie ja ta poja Abrahami vastu Rajassaare talumaakoha kinnisturegistrisse. Vastaval korraldusel oli kirjas, et vajadusel pööratakse nõue sõjaväe ja politsei abil kohesele täitmisele.

Need on pudemed Ajalooarhiivist Rajassaare talu kohta.

Teet Koitjärve märkmed Rajassaares, oma esivanemate talus, toimunud sündmustest.

Siis algas II Maailmasõda. Fritz Kraupmann elas Rajassaares 1965.aastani; subjektideks said Abraham Kraupmanni, eestist. Koitjärve lapselapsed. Fritz oli metsavaht, pidas ka sünni- ja matusekõnesid. Ta kolis 1965 Vetepere tallu, kust oli lähem tööl käia. Ta sai oma hobusega nii hästi läbi, et kui ta 1966 suri, jooksis hobune niikaua ümber elumaja, kuni hinge heitis.

Rajassaare talu varemetes leidub hulgaliselt sepiseid, millest võib järeldada, et talus tehti kunagi sepatööd.

Kõnnime 600 meetrit tagasi ja oleme jälle Väikesel Seljal. Ühe kilomeetri pärast see kitseneb ja tõuseb 30-hektarisele männi- ja kasemetsaga kaetud kuivale maale, mille keskel on Jalalõpe talukoht.

Jalalõpe on uustalu, s.t. hingeloendeis teda veel ei leidu. Selle asutasid Tammsaare-Lõuna talust lahkunud Tamsaared. Tammsaare-Kustase poeg Kustas Tamsaar ostis koha 1882. a. 850 rubla eest välja. Lisaks 31-hektarisele põhikohale ostis Kustas Tammsaare-Lõuna talult Külvandi ja Napu alt 2,5 ha heinamaad, makstes nende eest 550 rbl. Viimane elanik oli Salme Tamsaar, kes lahkus ca 1968 Järva-Madisesse.

Praegu leidub varemeteks vajunud palkhoonete ümber hulgaliselt roostes kunagisi põllutööriistu, nende seas koguni Salme jalgratas. Keldri katusel kasvab suur kuusk, mis pole katusevõlvi natukestki sisse vajutanud.

Paarihektarist lagedat välja ümbritseb harvendatud mets, mõned kuused ja männid väga vanad. Metsas kasvab klassikalise kujuga ussikuusk. Talukohast kruusateeni viib 1,3 km pikkune teerada läbi metsa, üle Jägala jõe äärsete maaliliste küngaste, üle luha ning veskikanalist jäänud tiikide serva pidi. Seda teed kasutati kevadel, sügisel ja suvel. Talvel sai kruusateeni mööda sirget ja vesist, 0,8 km pikkust teerada.

Vetepere ja naabruse talunimed, mis esinevad 1692. ja 1698. näljahäda vakutaamatutes

Mõis: Albu (Alp, Alva)

Küla: Albu (Alp, Alva)

Tanksemäe, Mõnuvere (Monofer), Robo, Esku (Esco), Uustalu, Jaagu, Otsa

Küla: ? (Strosemman)

Arropere, Vettepere, Navaoja (Navoja), Sare, Napu (Nappo), Kautla, Ladiksare (Laeksaare?), Karomo

Küla: Sugalepa

Härma (Herma), Wenne, Siimu (Siemo), Pullevere (Pullefer), Allaferre, Arapere (Arrepert)

Mõis: Seidla (Seidel), osa taludest Kaalepi (Caulep)

Küla: Kodru (Kodro)

Jaagu (Jacko), Nieola, Kodro, Pullefer, Tooma (Thoma), Tammsaare (Tamsare), Tindi (Tinti), Suto, Lugo, Amme

Küla: ?

Sorvala, Ustallo, Siemo, Perrika, Bengte, Raba

Toonased nimekujud on kaldkirjas.