Tänassilma jõgi…

…algab Viljandi järvest ja suubub Võrtsjärve. Ta on ligi 40 km pikkune ja ligi 450 km² suuruse vesikonnaga. Oma esimesel seitsmel kilomeetril, enne kui temasse peale Vana-Võidut 33 km pikkune Ärma jõgi voolab, polegi ta tegelikult jõgi, vaid tüma soonik Tänassilma oru põhjas.

Seetõttu on Tänassilma jõe matkaks sobiv alguskoht Ärma jõe sild Viljandi – Tartu maanteel veidi üle kilomeetri peale Vana-Võidu teeristi. Sillalt viib jõe äärde trepp. Käänuline Ärma keerutab võsaste kallaste vahel, pakkudes läbi roikatakistuste tee otsingu lõbu, kuid kallast pidi ringi tuleb kanuusid kanda siiski vaid ühes kohas.

Kilomeeter maanteesillast jõuab Ärma jõgi Tänassilma orgu, teeb 90-kraadise pöörde paremale ja muutub Tänassilma jõeks. Pöörde kohal on lai ümar veeväli, keskel saareke – nagu ringliiklus. Algul voolab jõgi sirgena, mõne meetri laiusena ja nii sügavana, et aer põhja ei ulatu. Varsti hakkab ta ristisuunas mitmesaja meetri laiuse lammi ühest servast teise siirduma. Paremal on kõrge kaldavall, kust kostab Viljandi – Tartu maanteelt ühtlast automüra.

Jõge ilmestavad kandiliste kallastega abajad, justkui kunagi inimkäte kaevatud ja ka ümarad suured veesopid. Uusna kohal läheb jõgi väga laiaks, põhi on endiselt aeruga kompamatu. Siin tuleb vastu esimene takistav veetaimetihnik, mis koosneb pilliroost ja metskõrkjast ning kalda pool järvkaislast. Küllap on see lindude paradiis, kellest siin septembriski pole puudust. Sellega kohakuti kõrgub jõeoru vasakkaldal jõest umbes pool kilomeetrit eemal (linnu-?)vaatetorn.

Edasi tuleb Tusti sild ja Mähma suvilate ning elamute piirkond mõlemal kõrgel kaldal. Arvukad paadisillad paatidega. Jõgi on nii lai ja sügav, et keegi on püstitanud koguni 2,5 m kõrguse vettehüppetorni. Vesi (vastupidiselt Väikse Emajõe helepruunidele voogudele) on selge ja kohati põhjani läbipaistev. Vool on väga aeglane. Tundub, et nii jääbki. Ent pärast Kalmetu silda veetaimesik tiheneb. Õitsvad vesiroosid, suurte tulikate õiterohked peenrad keset vett, lillakasroosade õitega vesikirburohud (sel taimel on nii vee- kui ka maismaavorm), ehkki on juba septembri lõpp. Suurte ujulehtedega taimede kõrval leidub väikeste neerjate lehtedega konnakilbukat. Vee all ei puudu penikeeled ja vesikuused.

Ning sealt nad tulevad – järjekordsed metskõrkja, pilliroo ja järvkaisla tihnikud; metskõrkja mõõkjad lehed moodustavad otsekui mõõgastikke. Kuid sahisevat kõrget taimestikku läbivad kitsad rajakesed, need on jäetud ilmselt eelmiste kanuusõitjate poolt. Kõrkjastikes turnida on muide hoopis huvitavam kui laial veel loksuda.

Tänassilma poe kohal jõuab jõgi asfaldi äärde ning pöördub seejärel põhja, muutudes taaskord laiaks vabaks veeks. Kalad löövad lupsu, sukelpardid sukelduvad. Kuskil vasakul Surva külas on riigimees Jaan Tõnissoni sünnikoht. Rebaste küla eel on vabal veel lõpp ning algab rapsimine kõrkja- ja rootihnikus, eriti pärast jõeäärset talu ning sellele järgnevat silda. Nüüd on läbi peakohal kokku lööva taimestiku minevaid kitsaid veeradu mitu. Vaid vestlusheli ja mõlakahina järgi on kuulda, kus asuvad kaasmatkajate kanuud. Rõõmuhõikeid kostab kanuudest siis, kui taimestikulabürindis on keegi kohanud vaba vee tiigikest.

Pärast Rebaste küla viimast jõeäärset maja saab sõita jälle vabas vees. Kui enne kulgesid rööbiti Tänassilma jõega maanteed, siis nüüd järgneb neljakilomeetrine lõik inimtühjas looduses. Ent mida edasi suudme poole, seda kitsamaks, madalamaks ja kiirevoolulisemaks muutub Tänassilma, ehkki võiks ju eeldada vastupidist. Varem mitmekümne meetri laiusest sügavast jõest saab kolm meetrit lai kiiresti edasi ruttav järskpööretega nire. Ühe korra jõuab jõgi lammilt metsaste kallaste vahele. Teiste puude seas kasvab kreeke, jalakaid. Ses hämaras lõigus palistab vett suurte kivimürakate rida kaldanõlval. Varsti põrkame ise vastu kivirahnu. Kas on siin inimkäed kunagi jõepõhja suurtest kividest puhastanud?

Pärast põhja poole tehtud kaart, mis on vist kõige huvitavam lõik sel jõel, jõuab jõgi enne Oiut uuesti Viljandi – Tartu maantee äärde ning suubub Võrtsjärve.

Väga omapärane jõgi kanuumatkanduseks ning vaatamata aeg-ajalt kohatavatele taimemassidele hästi läbitav; vaid kuival suvel võib läbitavusega probleeme olla.

Muistne Novgorodi – Peipsi – Pärnu veetee

Pärnu ja Novgorodi vahel läbi Viljandi, Tartu ja Pihkva ning mööda erinevaid jõgesid muiste eksisteerinud veeteed peetakse tänapäeval vaid hüpoteetiliseks. Kuid pole seal hüpoteetilist midagi, kui see marsruut on praegugi kanuudega peaaegu läbitav. Hoopis lihtsam oli ju keskajal ehitada mingi vettpidav alus, laadida see kaupa täis ning sõuda sellega mööda jõge kui ehitada teid ja sõita nendel siis ratastega liiklusvahendeil. Ja miks muidu oli Viljandi hansalinn?

Sõit algas siis Novgorodist Ilmeni järvest Šeloni ja Uza jõge pidi vastuvoolu, kuni Uza lõunasse käänas. Just sealsamas tuleb lõunast ja pöördub itta Tšerjohha jõgi, mis suubub Pihkvas Velikajasse. Saamaks Uzast Tšerjohhasse, tuli jõelotjasid kümme kilomeetrit mööda lohistusteed lohistada. Velikaja jõgi viis Pihkva järve, sealt sai Peipsisse, siis sõideti Suurt Emajõge pidi üles Võrtsjärve, kust Tänassilma jõge mööda üles Viljandi järve, millest Raudnat, Hallistet ja Navestit pidi läbi Soomaa alla Pärnu jõkke ning Pärnu jõest Liivi lahte.

Niisugune veetee võis aga kaubateena eksisteerida vaid 15. sajandini. Seda kahel põhjusel. Esiteks olid toonased jõed arvatavasti sügavamad; maapinna tõustes muutus osa jõelõike ajapikku madaluse tõttu läbimatuteks, pudelikaelteks said Tänassilma ning osa Novgorodi- ja Pihkvamaa jõgesid (Pihkva järv on ühendatud anumate efekti tõttu aegade jooksul aga järjest sügavnenud ja oma saari neelanud). Teiseks rüüstas Moskva võim 14. sajandi lõpul ja 15. sajandil korduvalt nii Novgorodi, Pihkvat kui ka Tartut. Samal ajal hakkas lagunema Hansaliit, siis puhkes Liivi sõda jne. Enam polnud põhjust seda veeteed pidi kaupu vedada.

Novgorod (ehk Suur-Novgorod) tekkis Ilmeni järve ehk Ilmjärve kaldale eesti sugulasrahva – vadjalaste alale 9. sajandil, selle kujunemisel kaubanduskeskuseks etendasid olulist osa viikingid. 1136 sai linnast Novgorodi vürstiriigi keskus. Vadjalased võtsid hõlpsasti omaks õigeusu, sulandusid riiki ja segunesid ajapikku venelastega. Novgorodi vürstiriik oli oma olemuselt vabariik: selle juhtkond oli valitav. 11. ja 12. sajandil võtsid Novgorodi vürstid ja eestlased ette hulga vastastikkusi sõjakäike. 13. sajandil lõi vürst Aleksander Nevski Neeva lahingus ja Jäälahingus tagasi rootslaste ja sakslaste sissetungikatsed.

Novgorodi linnast sai suuremaid Euroopa linnu, mida läbisid mitmed kaubateed. Oli ju linnal Volhovi jõe kaudu otseühendus Laadoga järvega ja sealt Neeva kaudu Läänemerega. Sinna rajati Peetriõue-nimeline Hansaliidu kaubakontor. Novgorodi vürstiriik hõlvas Põhja-Uraalis omale asumaad. Temast eraldus 1348 Pihkva vürstiriik. Tartusse ehitati tervelt kaks õigeusu kirikut – üks Pihkva, teine Novgorodi kaupmeeste jaoks.

Moskva suurvürstiriigile Novgorodi õitseng ei meeldinud. 1471 korraldas tsaar Ivan III sõjakäigu Novgorodi, kus Šeloni jõe ääres toimunud lahingus novgorodlasi löödi ning tapeti neid üle 10 000. 1478 aasta sõjakäiguga vallutas Ivan III lõplikult Novgorodi, enamik selle elanikke küüditati. 1494 vangistati sealsed välismaa kaupmehed ja võeti neilt kaup ära.

Pihkva vürstiriik, kes Moskvat Novgorodi vastu aktiivselt oli abistanud, langes järgmisena ise löögi alla ja 1510 likvideeriti iseseisvus sealgi.

Kuid sellest oli vähe. Päästnud 1558 Eestis valla Liivi sõja ja pannes 1565 ja 1571 Tartus toime küüditamisi ja terroritegusid saksa linnakodanike vastu, saatis Ivan IV 1570 Novgorodi, mis ometi oli tema enda valduses, opritšnikute väe, kes tapsid linnas elajalikult mitusada inimest ning rüüstasid turu ja kaupmeeste kaubalao. Sealt suundusid opritšnikud edasi Pihkvasse märatsema. Mitu tuhat inimest küüditati neist linnadest. See oli Novgorodi ja Pihkva lõpp üleeuroopaliselt tähtsate kaubalinnadena; täna on nad paarisaja tuhande elanikuga ääremaalinnad. Vene ajalookäsitlus väidab millegipärast aga tänini, et Moskvaga liitmine tõi Novgorodile ja Pihkvale õitsengu.

Oletatavasti oli muiste Peipsi taga Novgorodi- ja Pihkvamaal veeteedena kasutusel palju jõgesid, mida mööda oli võimalik jõuda Peipsisse; oli terve veeteede võrk. Peipsi taga on mitmeid suuri jõgesid, mis aga suubuvad erinevaisse veekogudesse: Šelon (248 km pikk) Ilmenisse, Velikaja (430 km) Pihkva järve, Želtša (107 km) Lämmijärve, Tšerma (50 km) Oudova all Peipsisse, Pljussa (281 km) Narva jõkke, Luuga (353 km) Soome lahte. Neil jõgedel oli omakorda hulk sõidetavaid lisajõgesid. Kuid selleks, et neil jõestikel liigelda, tuli ületada jõelahkmeid ehk lohistada jõepaate mööda kuiva maad ühest jõest teise. Selleks rajati ristpalkidest lohistusteed, mis olid paari kuni paarikümne kilomeetri pikkused. Niisugusi jõgedevahelisi lohistusteid oli Peipsi taga arvatavalt üle kümne. Kuid nüüdseks on mitmed sealsed lisajõed jäänud paadisõiduks madalaks.

Tänapäeval tuleks Tänassilmast ülesvoolu sõites ja Ärma jõkke pöörates lohistada kanuusid mööda Viljandi – Tartu maantee äärt kõigest veidi üle kaheksa kilomeetri, jõudmaks Viljandi järve. Võib-olla tuli ka vanasti teekond Vana-Võidust Viljandisse läbida mööda maismaad?

Arvatakse, et veel 6000 aastat tagasi voolas vesi Peipsi järvest läbi Ürg-Võrtsjärve ning Viljandi ürgoru Pärnu lahte, Pihkva järve ei olnud, selle asemel voolas Ürg-Velikaja jõgi. Hiljem algas maapinna kerkimine, mis pani veed sootuks teistpidi liikuma. Vaid praeguse Pihkva järve kohal maapind ei tõusnud, mille tulemusena see järv tekkiski.

Liivi sõja kohta on teada tõik, et 1560. aastal, kartes piiramist, laskis Viljandi toonane lossiülem Pärnu kaudu jõetsi Viljandisse toiduaineid tuua. Paar kuud hiljem saabusidki venelased Viljandit piirama, tuues kahurid kohale Tänassilma jõge pidi ülesvoolu ning laadides need maha alles „paar miili enne Viljandit".

1630…1680 tõusis Rootsi võimu alla jäänud Liivimaal korduvalt kõne alla Peipsi – Tartu - Viljandi – Pärnu vaheliste jõgede kasutuselevõtt veeteena kaubaveo eesmärgil. Viljandi linn oli saanud Poola - Rootsi sõjas tugevasti kannatada ning minetanud oma tähtsuse. Kuid selleks tulnuks puhastada ja süvendada Tänassilma ja Raudna ning ka Pärnu jõge, mis osutus tollel ajastul üle jõu käivaks ülesandeks. Veetee teema tuli Vene ajal kõne alla 1760ndatel, mil Katariina II külastas Pärnut. Tõsi, siis plaaniti kanali kaevamist Tänassilma jõest hoopis Navestisse. Vaid ühe korra, 1822. aastal jõuti ka tegudeni: vältimaks Tänassilma soist ülemjooksu otsustati kaevata ühe lüüsiga kanal Uusnast Viljandi järve. Venemaalt toodud töölised alustasid kaevetöödega Kuudeküla all, kuid seoses töödejuhataja surmaga asi soikus. Valminud 2 km pikkust kraavijuppi, mis hiljem vähehaaval täis vajus, hakkasid kohalikud elanikud „vene kraaviks" kutsuma.

1930ndate aastate Eestiski tehti suuri plaane siseveetee rajamiseks, kuid plaanideks need jäidki.

TTÜ emeriitprofessor Harald-Adam Velner on korduvalt käinud välja idee Tänassilma-Ärma paisjärve rajamiseks praeguse "mädasoo" asemel, viimati 2004. aastal. Seda toidaks Ärma jõgi. Niisugune plaan on esialgu lükatud "kaugesse tulevikku".

* * *

27. juunil 1920 lahkus 27-aastane, Vabadussõjas velskrina soomuslaeval teeninud Johannes Maide presentsüstaga Pirita Jahtsadamast ümber-Eesti matkale. Ta asus piki mererannikut Narva-Jõesuu poole sõudma, põikas siis Ihasalu lahest Jägala, Soodla, Valgejõe, Loobu jõe kaudu sisemaale ja jõudis uuesti merre Eru lahes. Edasi kulges reis järgmisel marsruudil: Narva jõgi, Peipsi, Emajõgi, Võrtsjärv, Tänassilma, Viljandi järv, Raudna, Halliste, Navesti, Pärnu jõgi, Väinameri, Tallinn. Tema veematk olevat tolle aja maailma pikim - 1046 km; teel oli ta 58 päeva.
Saarlased Peedu Kurvits ja Ivo Kreitsmann sõitsid 2004. aasta aprillis-mais mootorpaadiga kahe nädalaga ümber Eesti, kasutades Peipsi - Pärnu veeteed. Viljandi järvest Tänassilma jõeni sõideti siiski autotreileril.