Teisi luuletusi

Kalevi Kvell

JÕGI

Voolas jõgi läbi udulooris oru,
kaldalt tare heiastus vees hallina.
Valgust andis ses petrooleumlambi toru,
sellest tarest leidsin omal' kallima.

Ta ema-isa töökoht oli mets,
vaid vankrirada maja juurde läks.
Jõgi oli koha elusoon,
andis loomust head,
uitmõtteid mõlgutama pani
vaikne vetevool.

Ent varsti pärast maja jõgi rahu hülgas,
kitsaks jäi, vee kärestikust alla sülgas -
niisama läks mul elu oma kallimaga,
kõik kaunis meie vahel ammu seljataga.

On tare nüüdseks vajund varemeteks,
veel müüritüügas vaevu püsib püsti,
pehkind palgid kuhjas risti-rästi;
vettind tüved, oksarisu vetes.

Ent igal ööl ma jälle sõuan sellel jõel:
kuuvalgus hõbetamas selget vetepeeglit,
sel tasa liigun nagu võluväel
ja põhjakivid voolus mängvad keeglit.

Veel mõned looked, käärud allavett,
ja käänu tagant ilmub nähtavale
taas hoone tume, tuttav siluett:

taas mulle läheneb see tare -
mustav katus tähistaevas viilamas,
sealt kord leidsin omal' kallima.


VAGA VESI


Ehkki näiliselt ju lihtne mees ta oli,
keerukaid tal tihti mõtteid pähe tuli

elas oma elu nagu oskas ta,
kas ja keda armastas, ei tea

veidi väheks jäi tal taktitunnet
pisut napiks muugi peale annet

sõna eal ei tihanud ta võtta
haletsema selle eest end tõttas

ent kui siis nagu äike raksatas
ilm ta ümber kaameks jahmatas

palju mõtteid jäi tal teostamata,
sest abi teistelt ta ei palunud

palju mänge jäi tal mängimata,
sest kaotusvalu ta ei talunud

kuid võitjaid kaasa kiitma oli väga loid,
just kaotajaile kuulus tema poolehoid

ta vihma kätte räästa alt ei kippunud,
ent elu küljes küüntega ei rippunud

kas jäi tast jälg, kas on veel märgata
et see kutt kord tallas rohukamarat


Ei taha olla jõgi

Ma ei tahaks olla looklev jõgi
ega suure riigi sõjavägi
ega lennuk valge pilve sees
ei ka Maa, kust paistvad mäed ja veed

Ei ma tahaks olla teadlane
ammugi siis mitte riigimees
kole oleks olla filosoof
mitte kibedam kui limnoloog

… … … …

Jõgi ei teaks, kuhu voolata
väel jääks vaenuvägi leidmata
lennuk ei teaks, kus on lennujaam
Maa ei kelle ümber tiirelda

Teadlane ei oskaks asjast arvata
riigimees ei mõistaks, mida ütelda
filosoof ei jaksaks mõtteid koondada
limnoloog ei maldaks kalu loendada


VANA

Kevad, miks sa lõhnad nagu
kauges lapsepõlves
miks mu põu on nagu mudi-
lasel pungis õnnest
Miks ma unustan, et unis-
tan vaid uuest õllest
Udusulis muru keskel
olen koltund kõrreks


PAIKNE

Naabrimehega ma läbi suurt ei käi,
naabervallas šoppamas vaid käin.
Las naabermaakond pakub randu häid,
ka naaberriikidest mul isu täis.

Naaberkontinendist kuulan telekast,
naaberplaneteid näen vastasseisu a'al,
naaberudukogu paistab selgel ööl.

Minu asukoht on minu vald,
seal kus meid ei ole, seal on halb


Sandra

Olen nohik, nolk ja ohmu
enda kohta nõnda arvan ma
välimuselt poisiohtu
kardan kõike, mida armastan

Päiksel poleks mulle sooja anda
iga päev vaid külma vihma kallaks
kustumatu masendus mind valdaks
kui ei oleks päikeselist Sandrat

Hommikul, mil linnulaul on rõkkamas
värskelt lõhnavasse parki tõttan ma
Sandra pargis juba uisutab
kummirattad teevad kõrinat

Lõuna paiku suundun mereranda
lootes kohata seal oma Sandrat
Sandra vee ja liiva piiril päevitab
nõtkes poosis, naerab häälel heledal

Sõbrad seavad õhtul sammud pubisse
minu jalad viivad mu ööklubisse
sest et Sandrat seal ju näha saan
valguse ja varju piiril tantsimas

Sandra pole kinkind mulle pilkugi
ega iial vist ei märkagi
et ma olen tema teine vari
et ma oleks talle kaugelt parim


Sammud ajas

93,
tähtede tolm
keerleb laterna valgel,
külmast hõõguvad palged

Helveste helin,
klaaside kõlin,
nimetu õhin,
tere 94

95 –
veel tundmatu viis,
ees lootustemaa piir,
kõik üle saavad siit

96,
lehekülg uus,
põnev või mitte,
ei tea me ette

97.
verstapost läheneb,
taas endid leides me
homsesse läheme

98
ei alga veel kahega –
võtkem see vahemaa
läbida lahedalt

99
e(l/d)ule pühenda,
kasulik & meeldiv ühenda
nukraid mõttelõngu lühenda

2000
Vaielnud ja vaielnud kord kaks vana eestlast, kas Millennium tuleb aastal 1000 või 1001. Millennium, mait, tulnud hoopis aastal 1002.


7-aastasele Siimule sünnipäevaks

Tuulelohet lennuta, tõukerattal kihuta,
tagahoovis peitust mängi, talvel uisud jalga kängi.
Kada kanna ikka taskus sa, jalkat pane iga ilmaga.
Jäätist, komme aja suhu, vannis suuri mulle puhu;
ära asja suureks puhu, kui saad sõbralt mõne muhu.
Lumest kindel kindlus ehita, tuisus tõukekelgul kihuta;
suvel igas järves uju, ära sodi kivist kuju.
Ilus aeg, kui oled murjan, kellel 7 aastat turjal


Kaktus

Kasvab kaktus päikse all,
tuhat okast turris tal.
Koore all on süda hea –
seda kiivalt kaitsma peab!

Jätk Küllike Pärn
Kadak - kaktus põhjamaine -
sama okkaline teine
sama kidur toitepinnas
sama kuldne süda rinnas


Tõlkeluuletus Toni Morrisoni romaanist „Beloved”

Leedi Nööpsilm
(neegri hällilaul)

Kui töine päev jäänd seljataha,
mu väsind väike tasa-tasa
siis uneootel hällis õõtsub,
mil mahe öötuul hellalt lõõtsub
ja kilgid ahjupragudes
ei siristamist jätta saa;
kui haldjad vaikselt väludel
on laante rüpes tantsimas,
siis taamal taevast hämusest
leedi Nööpsilm alla laskub.

Ta tuleb läbi halli hägu
me sooja, õdusasse koju,
kus mahedat ja magusat
laulu laulab kiiksuv kätk,
kus tiksuv kell meis rahu loob,
sest päevatöö on ühel pool.
Kuukiired kõrges kulgevad,
maas mänguasjad magavad,
mu väsind maim on ootamas,
et leedi Nööpsilm tuppa astuks.

Ta laotab oma valged käed
su ümber nagu võluväe
ning katab unelooriga
mu väiksekese käharpea.
Su õrnu siidilokke paitab,
teed unemaale lahkelt näitab,
su sõstrasilmad nõtkelt suleb,
et taanduksid su maised mured.
Sel sulnil, sametisel moel
on leedi Nööpsilm sulle toeks.


Tõlgitud värsid Daniel Defoe „Moll Flandersist” –
sõrmusega klaasile kirjutatud kahekõne

Vaid sina minu armastuse läidad.

Eks iga flirtija ju nõnda väidab.

Ainsaks varanduseks voorus on.

Raha ongi voorus, kuld on õnn.

Su kulda põlastan ja armastan sind siiski

Ma olen vaene: kas veel lahke olla viitsid?

Koos vaesusega minu omaks saa.

Ta luiskab, salamisi loodad sa.

Vaid armastuse üle vaielda ma ihkan

Ah tühja armastus, peaasi kui ei vihka


Talv aprillis 2003

Tali pole paha
suve me ei taha
kevad ärgu tulgu
lillekesed surgu
tuisk las väljal märatseda
varesed las käratseda


KÜÜNILINE

Midagi on valesti,
pabistama hakkasin,
asi lõpeb halvasti
enne veel kui algaski.

Kui sind viimaks silmasin
kergendatult hingasin.
Õnneks siiski tulid sa
ma'i jäänd pika ninaga.

Ent ärevus ei lakanud
ja kergem mul ei hakanud.
Miks sind siia üldse kutsusin -
ei näi sa enam nõnda iluski.

Kas oled minu jaoks see õige?
Kas poleks targem panna lõiget?
Miks peaksin vaeva nägema,
et püüda sulle meeldida?

Siis äkki hurmavalt sa naeratad
mul tasub siiski mängu alata



Küll tahaks olla justkui särav omnibuss,
mis sõidab kaugeil ilma, armastuse teedel,
ja homme vurab juba ei tea kus,
või liugleb praamil üle siniveede.

Kuid olla tuleb nagu trollibuss
- mis sest, et kaunis, läikiv, nagu uus -
ja sõita traadi küljes muudkui kindlaid liine,
argirõõmudest ja murekoormast tiine.

Kui vahel liinilt lahkudki ja saadki tiivad,
mis lõunamaale sind või põhja viivad,
siis peagi ikka tagasi sa ihkad siia
ja kojusõiduks ankru üles hiivad,

et sõita traadi küljes vanu armsaid liine,
argirõõmudest ja murekoormast tiine