USA-s liinibussidega Nipernaadit panemas
1989

Sisukord

Karm, kuid kaunis Montana

Mulle oli Montana varem tähendanud vaid nime teksapüksi tagumikul. Enne reisi lugesin: Montana on 50 USA osariigi seas pindalalt neljas, rahvaarvult neljakümne neljas, asustuse tiheduselt neljakümne kaheksas, mustanahaliste osatähtsuselt rahvastikus viiekümnes ja indiaanlaste osatähtsuselt kuues; suurimas linnas Billingsis elab alla saja tuhande inimese; Montana idaosa on tasane, kuid lääneosas kõrgub Kaljumäestik (kõrgeim tipp 3906 m), kus kliima on kontinentaalne ja karm. Paiknedes USA põhjapiiril on Montana (kui Alaska välja arvata) külmim osariik, ehkki ta asub Eestist 11 laiuskraadi ekvaatorile ligemal. Ent asub ta ju kaugel mägisel sisemaal.

Sõbrad soovitasid mul võtta Montanasse kaasa soojad riided. Õieti soovitasid nad mul sinna ülepea mitte tükkida.

Vahemaandumisel Denveris tuli hiiglaslikust DC 10-st kõndida kitsukesse Boeing 737-sse; see maandus Billingsis hilisõhtul. Saabunute tõtlev vool kandis mu läbi väikese lennujaama, mis seejärel kohe suleti. Leidsin end lennujaamaesises pimeduses üksi olevat.

Mind tervitas soe tuuleiil, kaugel all küütlesid linnatuled. Korraga seisis mu kõrval taksojuht.

Palusin end sõidutada kõige odavamasse motelli. Alla linna jõudnud, läbisime selle (hilisõhtused tänavad olid tühjad, juht foorituledest ei hoolinud) ja sõitsime mu meelehärmiks linna teisest otsast veel hulk maad välja.

25 USD eest pakkus Motel 6 üheks ööks hubase toa laia voodi, dušikabiin, 12 programmiga televiisori ja kohviga. Teleekraanil ergutas Krokodill Dundee parajasti enesetapjat tagant. See kõik ei leevendanud mu üksindustunnet.

Hommikul avanes toaukselt trööstitu vaade üle tühja välu liivakivikaljudele. Peale motelliteenija polnud kahekorruselise ridamaja sees ega ümbruses näha ühtki hingelist. Et linna viivat bussi oli oodata alles pärastlõunal, kõndisin nood mõned miilid maha jalgsi. Hääletamine tulemusi ei andnud. Enne linna lõikasin jalavaeva vähendamiseks ühe kurvi sirgeks üle raudtee, pugedes läbi vagunite vahelt.

Väliselt võivad Ameerika väikelinnad sarnased näida, siiski on igal oma õhkkond. Vastandina suurlinnadele on nad enamasti väga puhtad. Billingsi kui pisikese suurlinna kõrgeim hoone oli meie Viru hotelli mõõtu, sellele lisandusid veel mõned enam kui 10-korruselised majad. Risti üle tänavate kulgesid hooneid ühendavad klaaskoridorid. Kodusena mõjus ärikeskuse risttahukate seas väike telliskivikirik. Puid ja haljust oli vähe nagu sealkandi looduseski, tuul keerutas tänavail liivatolmu.

Sattusin suhkrupeedikasvatust propageerivale näitusele, kus näidati peedist mänguasju. Korraldajad liginesid, küsisid vältimatu küsimuse, kust ma pärit, kinnitasid, et teavad Eestit ja ulatasid külalisraamatu. Mu maanteel edutust hääletamisest räbaldunud tuju tõusis sedamaid.

Keskusesaginast linnaserva poole eemaldudes möödusin pruugitud autode poest. Odavaim sõiduriist maksis 100 USD. Edasi silmasin laenutusäri, kus mõnekümne dollari eest võinuks auto rentida. Selge, miks autojuhid hääletajaid umbusaldavad: nii odavate hindade puhul võib nende meelest vist vaid väga kahtlane tüüp maantee ääres kätt tõsta...

Äärelinn koosnes ühe- ja kahekorruselistest, enamasti laudvoodriga ja erkhalli värvi meeldivaist elamuist, mõnel miskipärast uksed-aknad laudadega kinni löödud. Taamal kerkis liivakivivall, mis ümbritseb kogu Billingsit. Just selles hiiglakausis nottisid siuu ja šeieeni indiaanlased 115 aastat tagasi maha viis valgete sõdurite kompaniid. Aga see ei aidanud, juba kolm aastat hiljem asutas Vaikse Ookeani Põhjaraudtee president hr. Billings samasse kohta linna. Ma ei sattunud ühtegi seitsmest Montana indiaanireservaadist; kuulsin vaid, et indiaanlaste asulad neis sarnanevad valgete omadega.

Seejärel istusin Greyhoundi bussi ning veeresin Billingsist Livingstoni poole. Järgnevad 180 kilomeetrit olid mu elu ilusaim bussisõit; mäed kõrgenesid, iga kurvi järel avanes igilumemütsides ahelikele uus vaade. Meenus Kaukaasia selle vahega, et buss liikus peegelsiledal highwayl, mitte käänulisel kiviklibusel pinnasteel. Vastassuunarada kulges kohati otse kõrval eraldusriba taga, kohati kandus see miilide kaugusele orusügavusse, paistes musta, aeg-ajalt tunnelisse kaduva niidina. Eriti vägevad olid raudteetunnelid, ometi sulas kõik orgaaniliselt ümbritsevaga, otsekui poleks teed inimkäte töö, vaid osake loodusest. Ainus inimelu ilming oli maanteeliiklus ja mõned oranžides kombinesoonides teetööliste salgad. Kaugeil lainjail, ainsagi puuta mäenõlvadel võis vahel silmata taluhooneid. Et muld on siin väheviljakas, peab farmil olema palju maad, et omadega välja tulla.

Kujutlesin suureruudulises tviidkuues Montana farmerit tuuleiile trotsides taluõuel askeldamas. Mägiaasadel söövaid lamba- ja piisonikarju polnud tarvis kujutleda, need olid bussiaknast silmaga näha. „Me ei ela siin selleks, et suurt raha teha. Me elame siin selleks, et meile meeldib siin elada,” ütlevad montanalased; oma pahura moe taga peitvat nad sooja südant.

Mu kõrval istus väärikas vanahärra. Ma ei viitsinud temaga vestlust alustada, sest siis pidanuks järjekordselt seletama, kus Eesti asub, kes on eestlased jne. Võtsin Eesti tutvustamist oma Ameerika reisi ühe missioonina, aga vahel tüdinesin oma missioonist. Aga kuidagi läks meil siiski jutuks ning nagu ameeriklane ikka, kuulas ta siira huviga vestluskaaslase ära, enne kui hakkas endast pajatama. Eesti asjadega kurssi saanud, ütles ta, et on Louisianast ning reisib vahelduseks bussidega ringi nagu minagi. On usklik; eelkõige usub, et headusega võib kõike saavutada. Vaidlesin vastumeelselt sellele üllale teooriale vastu, meenutades, et ajalugu kubiseb vastupidistest näidetest (Eestile mõjus 1918...20 väga hästi „kuri” ja 1940 väga halvasti „hea”).

Livingstonile liginedes ilmusid mäekülgedele kohati okaspuumetsad. Livingstonis endas polnud märkigi eeldatavast novembripakasest, soe tuul püüdis bussist väljujaid peaaegu pikali rabada.

Mind tabas siin, Yellowstone’i Rahvuspargist vaid 60 miili kaugusel pettumus. Õigupoolest olingi tulnud Montanasse selleks, et külastada Yellowstone’i Rahvusparki. Kuid bussijaama piletimüüja, kolmekümnendais aastais abielusõrmusega daam seletas, et Yellowstone on praegusel aastaajal suletud, sest seal möllavad lumetormid. Park asub küll lõuna pool, kuid kõrgemal – proua osutas mäeküljele, mida mööda parajasti kaks veoautot üles roomasid: suvel pääsevad külastajad sinna autodega, talvel mootorsaanide ja suuskadega, kuid kevadiste ja sügiseste lumetormide aegu on võimatu teid lahti hoida. Buss käib seal praegu vaid kolmapäeviti, teenindamaks rahvuspargi ameti töötajaid.

Aga oli esmaspäev. Montanas puuduvad odavad hostelid, ka polnud mul siin tuttavate aadresse; iga motelliöö lasknuks rahakotile aadrit. Pidin siit osariigist kähku kaduma. Järgmine buss läände väljus hilisõhtul.

Praegu polnud Livingstonis lumest lõhnagi. Proua seletas, et novembri kohta ebaharilikult soe ilm tekitab siin alati tugeva tuule. Meie ütlus „tuul viib sokid jalast ära” meeldis talle, ta lubas selle käiku lasta. Eestit ta teadis, oli seda koguni ülikoolis õppinud. Imestasin, et inimesed siin maanurgas Eestit hästi näisid teadvat – paremini kui ranniku suurlinnades.

Pöörasin jutu metsadele. Metsa olevat Lääne-Montana mäestikes rohkesti, kuid selle raske kättesaadavuse tõttu on metsatööstus tagasihoidlik. Mägedes leiduvat metsamassiive, kuhu inimjalg pole sattunud.

Kõndisin linna peale. Livingstoni ümbritsesid lumelaigulised mäed. Vahepeal oli kiiresti hämardunud: päike enam mägede tagant linna ei paistnud, kuid valgustas eredalt kõrgeid vastasmägesid teisel pool linna. Seda oli veider vaadata. Väikelinnade kombe kohaselt olid kõik poed juba kella viiest kinni, tänavail liikus vaid üksikuid autosid ja inimesi. Kaks imekena neidu seirasid mind huviga, kui neist möödusin. Mina vahtisin, kuidas nad mind uudistasid.

Küll tuksles elu edasi suurel maanteel ja maanteeäärses ööpäev ringi avatud toidupoes, kust võis osta ka suveniire, postkaarte, ajakirju, ravimeid, kosmeetikat jm.

Livingston paistis Türist umbes poole suurem olevat. Kõrghooneid polnud üldse. Kesklinna kirevad lamedakatuselised kuubid asendusid linnaserva poole enamasti poolteisekorruseliste viilkatustega elamutega, mida ümbritsesid puud ja rohelus. Rohelust oli linnas rohkem kui ümbruskonna looduses.

Kui päike enam ka vastasmägesid valgustama ei küündinud ja kõik hämarusse mattus, lõid viimastest kiirtest lausa lõõmama pilved. Ma pole kunagi näinud nii värvilisi pilvi kui tol õhtul Livingstonis. Pimenev madal linn, massiivsed mäed, lillaks tõmbuv taevas ja süttivad roosad reklaamtuled moodustasid mällusüüviva kooskõla.

Kollase koolimaja avatud uksest linnaservas voogas pimedusse heledat valgust. Bussidest valgusid võimlasse elevil rüblikud koos oma vanematega. Mis mul nendega või neil minuga tegemist? Üksildus pitsitas mind jälle.

Palliplatsi taga pargis kohas Yellowstone’i jõgi. Mõnus oli pervekividele naaldunult jälgida täiskuu ja linnakuma läiklemist kiirustavail voogudel. Siia saabub jõgi Yellowstone’i Rahvuspargist mööda endauuristatud kanjonit ja tõttab edasi kirdesse – Missouri poole. Satun ma veel Yellowstone’ile nii lähedale? Too pinnalt viiendiku Eesti suurune rahvuspark on maailma vanim (asutatud 1872) küllap seetõttu, et sel geisrite ja koskede, mägede ja kanjonite maal on valgel inimesel võimatu alaliselt elada (kuigi seal kunagi elutsesid šošoni /shoshone/ indiaanlased). Huvitaval kombel tahtsid rahvusparki rajada nii looduskaitsjad kui ka töösturid – viimased lootuses turismi abil ümbrusse elu tuua.

Üksinduse peletamiseks helistasin ühest kesklinna hämarast trahterist sõbrale Washingtoni. Trahteris istuvad kolm-neli karvast selli paistsid siin alalised kunded olevat. Seejärel vaatasin kinos „Surnud Poeetide Ühingut”. Väike piklik saal oli täis noorrahvast, film oli mustvalge. Too film sobis mu meeleoluga; küllap see kord ka Eesti ekraanidele jõuab. (Jõudis kümne aasta pärast, ehkki on saanud parima stsenaariumi Oscari)

Öises bussis lääne poole veeredes tundsin justkui kergendust: veel 550 kilomeetrit Montanat ning 100 kilomeetrit Idahot, ja jõuamegi Washingtoni osariiki...

Washingtoni osariik: linnades, saartel, metsades

12. november 1989. „SPOKANE! This is Spokane. You have to transfer to all points,” teatab bussijuht ja kõik reisijad väljuvad. Spokane’i nime polnud ma varem kuulnudki. Kaks teineteisele tundmatut meest otsivad... ja leiavad teineteise – Bill tuli mulle bussijaama vastu.

Üle 300 000 elanikuga Spokane on põllumajandusliku Ida-Washingtoni keskus. 1974 toimus siin MAAILMANÄITUS. Kesklinna pargis kõrgub tänini hiiglasliku telgi – USA paviljoni karkass. Linnarahvas olnud nördinud, räägib Bill, et seesugune monstrum linnasiluetti tekitati. Seetõttu tahtnud korraldajad telgi pärast näituse lõppu lammutada. Selleks ajaks harjunud üldsus hiidtelgiga niivõrd, et tõstnud jällegi protesti...

Kesklinn on tõeline kaubandusVÕRK – kõik poed omavahel tänavaid ületavate klaastunnelitega ühenduses. Väljas sajab vihma, kuid meie Billiga läbime kogu linna välja minemata.

Linna kõrgemaid hooneid on 12-korruseline autoparkla. Keskpargis imeb PLEKK-KITS, kui nuppu suruda, käest prahti, puulehti vms.

Aedlinna moodi Spokane’i elamupiirkonnas sõites näitab Bill maju, millistele on tema teinud uksed ja aknad. Bill on puusepp, töötab ühemehefirmana, tõsi, vahel palkab ka abilisi.

Ühes esimestena siia asunud rikaste villas on linnamuuseum. Piletikassa kõrval silt: KOLMAPÄEVITI TASUTA. „Varem oli see muuseum alati tasuta. Viimasel ajal kallineb kõik üle mõistuse,” arvab Bill.

Vanadel fotodel vaatavad endisaegsete asukate uljad näod. („Praegu toidavad nad kõik karikakraid,” meenutan ütlust Montanas nähtud filmist „Surnud poeetide ühing”.) Hulk fotosid ja maale on metsatulekahjudest ja Spokane’i põlemisest. Näib, et kõik USA linnad on korra ajaloos maha põlenud.

Bill ja Sandy on USA mõistes väga noor abielupaar – esimene veidi üle, teine pisut alla 25. Bill näitab mulle oma aias väikest KÖÖGIVILJALAPPI. „On vahe, kas võtta aedvilja poepakendist või oma aiast,” leiab ta. Aialapi harimine on USA-kate seas levinud hobi. Eestlane, kes kasvatab rohkem oma tavapäraseid vilju (kartul, porgand, kaalikas jt.), pole paljudest köögiviljaliikidest, mida nad kasvatavad, kuulnud, ehkki mitmed neist kasvaksid Eestigi tingimustes.

Siis joome Billy ja Sandyga küdeva ahju paistel kohvi ja 8 riigi õlut (millal siin riigis Tšehhi ja Hiina õlle kõrval Eesti õlut saaks?). Ahi on klaasist, korstnas vuriseb tiivik, soojakadu on väike.

Õhtul viib Sandy mind hotellinumbrisse hambaarstiõdede peole. Rõdult näeb Spokane’i linnatulesid peegeldavat jõge. Kõik õed kingivad mulle hambaharja!

13. november. Greyhoundi buss rühib maanteel nr. 90 üle mäekuru Seattle’i poole. Mägesid katab tihe okaspuumets. Mäetippudes on puud lumised. Mida kõrgemale tõuseme, seda madalamale näib laskuvat lumepiir. Kuni lumelaigud on juba maantee ligi. Lume nägemine rõõmustab mind.

Siis laskub tee taas. Seattle’is on lausa soe. Vastu tulnud Billi sõbrad sõidutavad mu autoga Seattle’i bussijaamast Whidbey saarele.

Kihutame põhja suunas. Lendame mööda Boeingu tehase angaaridest (kus parajasti streigitavat) ja jõuame viimasel hetkel praamile.

Praamilt mahaveerenult kihutame WHIDBEY SAAREL kitsal, kuid sileda kattega maanteel puuvõradest tunnelis. Väikesest suurtest kividest kõrtsis, mille ukse kohal kõlkumas tormilatern, küsime Coupeville’i teed. Tuulisel lagedal rannikul ekslemise järel peatume madala maja ees.

Loovutan mind kohale toonud noortele oma talismani, vastu saan neilt amuleti.

Uus kohtumine uute võõrustajate Jimi ja Maryga, kes tervitavad mind kui tulnukat vastaspoolkeralt. Jim on raamatukogus kopeerinud omale hulha artikleid Eestist.

14. november. Jimi ja Mary maja – nende endi kavandi järgi projekteeritud – kätkeb endas garaaži, suure halli koos köögiga ja kolm väiksemat tuba. Üle lahe Olympia poolsaarel sinavad lumemütsides mäed; põhjakaarel kumavad ööpimeduses silmapiiri tagant Vancouveri saarelt Victoria tuled.

Maja on sealsete kuni 90 km/h tuulte suhtes täiesti hermeetiline. Madal on ta selleks, et ei varjaks sadakonna meetri kaugusel kõrgemal kaldanõlval asetsevast naabermajast vaadet merele. Majad on Copevville’i külas üksteisest kaugel.

Whidbey saare looduse kaitse põhimõtteks on inimese majandatava maastiku – metsade, rohumaade, puiestike kaitse.

Hiljuti viiekümneseks saanud Jim töötab Whidbey saare linna Oak Harbori linnavalitsuses. Oak Harboris ringi sõites osutab Jim kesklinnas mõnele kolmekorruselisele üürikorteriga majale – need kuuluvad talle.

Whidbeyd ühendab põhjas sõsarsaare Hidalgoga 200 meetri pikkune sild, millelt avaneb peadpööritav vaade mitmesuguse suuruse ja kujuga naabersaartele. 50 meetrit allapool kobrutab Deception Pass – Pettumuse Väin, ristitud George Vancouveri poolt –, milles tõusud ja mõõnad tekitavad suuri ja väikesi keeriseid.

Deception Pass on ENESETAPJATE meelispaik. Keegi Jimi tuttav, kes 10 aasta eest sillalt alla kargas, elab paraku tänini.

Jätame Jimiga auto Anacortesi linna ja sammume San Juani saarele suunduvale praamile.

Uurin praamis seinal maakarti. Olympia poolsaart ja Vancouveri saart eraldab pikk kitsas väin. Läände jääb Vaikne ookean, itta saarterohke sisemeri nimega Puget Sound USA piires ja Strait of Georgia Kanada piires. Saari ühendab omavahel ja mandriga Põhja-Ameerika suurim praamiliinide võrk.

Puget Soundi väinameres vahelduvad me ümber aina uued saared, igal oma nägu. Suurematel saartel on linnad ja külad, väiksemail mõni üksik maja. Pisitillukestelgi saartel võib metsatuti rüpes näha maja – suvilat või siia pensionipõlve veetma kolinud inimese elamut.

Metsased, kohati paljanduva kaljuga saared meenutavad mulle Karjala järvede saari suurendatud maastaabis. Kõik saared kokku moodustavad ühe 39-st Washingtoni osariigi maakonnast (55 000 elanikku).

Igal enesest lugupidaval saareperel on JAHT. Pealtnäha tüüne meri ja arvukad idüllilised väinad kätkevad endas ohte: TÕUSUD ja MÕÕNAD tekitavad neis keeriseid, mis võivad neelata ettevaatamatu jahi, lisaks peab seilaja hoiduma karide eest.

Jim ja Mary hoiavad jahti mitte kodusaarel, vaid San Juanil, mille ümbrus veelgi maalilisem kui Whidbeyl. Whidbeylt San Juanile purjetamise asemel on targem sõita praamiga. Mõistagi on San Juani jahisadamas koht märksa kallim kui Whidbeyl või Hidalgol.

Meie praam peatub iga vähegi suuremal saarel. Jahmun, nähes ühel saarel NUNNASID sadamameeste asemel otsi kinnitama tulemas. Aga saarel asub nunnaklooster.

Teisal näen neegrit praamile tulemas. Neeger on siinkandis haruldus.

Maabunud SAN JUANI SAAREL, lappame seal Jimi jahi purjed kokku ja seame jahi talvituma. Seejärel siirdume Friday Harbori linna sööma. Jim reklaamib mind igas poes laialt kui eestlast, nii et lausa piinlik hakkab.

Tagasiteel Anacortesis maabunult läbime pika võretatud koridori ja näitame tolliametnikele sõidupileteid – naasime kiirpraamiga, mis tuli Vancouveri saarelt Kanadast.

15. november. Taas oleme Jimiga praamil, seekord autoga, ja suundume mandrile Olympia poolsaare kirdetippu Port Towsendi. See on 20 000 elanikuga Victoria stiilis majadega kahetasapinnaline linn – keset linna kulgeb rannikuga paralleelne püstloodis kaljusein.

Me läheme linnalähedasse paberivabrikusse. See kuulub Saksa kompaniile ja toodab 160 000 paberikotti vahetuses. Paberivabrik asub ülikülastatavas turismi- ja puhkepiirkonnas. Ju võivad nemad seda endale lubada. 16-päevase aeratsioonitsükliga biopuhastist võetav saast pressitakse põletusbrikettideks.

Uksel on silt No tours. Uksele tulev mimmi tahab meid tagasi saata, ent Jim räägib ta pehmeks. Prillid ees, kiivrid peas, tropid kõrvus läheme mimmi kannul ekskurseerima.

Masinate vahel valitseb inimtühjus. Töömehed istuvad laealuses kabiinis pultide ja kuvarite taga. Üksnes pakketsehhis näeb palju rahvast töötamas. Vabrik annab tööd 440-le Port Towsendi elanikule.

Küsin giidilt, kuidas saab säherduses vabrikumürakas töötada nii kena daam. „Edaspidi võid sa iga kell seda vabrikut külastada,” vastab too.

Siis sõidame Olympia poolsaart kaema. Kahel pool teed kõrgub okaspuumets. Pole ka ime – Washington ja Oregon on USA kõige metsanduslikumad osariigid. Jim, endine metsatööstuse mees, viib mu metsa uitama. Pargime auto teeveerele ja rühime metsateed pidi mäkke. Kohe peame teelt kõrvale kargama, sest käänaku tagant ilmub punane pikaninaline palgikoormaga metsaveoauto.

Metsas on alati mõnus ja kodune, ehkki siinne mets on pisut kõrgem kui Eestis ning meie kuuse, männi, kase, haava asemel kasvavad siin ebatsuuga, läänetsuuga, hiigelelupuu, sekka mõni sitka kuusk.

Alusmetsa põõsastik on muidu nagu kodumetsas, ainult põõsad kannavad pisut ebaharilikke lehti.

Möödume värskest raiesmikust. Kõrged kännud, maha jäetud ladvad, tüved palgijupid... Taas tuttav tunne. Mis teha, kui metsa liiga palju käes! USA metsatööstuskompaniid peavad raiejäätmed põletama ja raiesmikule uue metsa istutama. Kui nad seda ei tee, satuvad nad pahuksisse Metsateenistuse – Forest Service’iga.

Näeme džiipi lähenemas, lahtises kastis istuvad raiemehed, Husqvarnad jalge ees. Nende tööpäev algab hommikul pool neli ja lõpeb lõunaks. Jim nendib, et raietöödel mehed üle viie aasta vastu ei pea. Mina saan öelda, et mitmed Eesti raiemehed peavad oma ametis vastu kogu elu.

USA-s tunnistatakse saagidest enim Husqvarnat ja Stihli. Ühes Stihli poes rippus plakat hiiglakasvu mehest, Stihli saag turjal, metsa taustal seismas. All oli kiri: VAID TUGEVAD SÄILIVAD. Sajandivahetusaegset metsaraiet kirjeldavast raamatust lugesin aga järgmist: „Võiks arvata, et raietöölised on suurt kasvu tugevad mehed. Ometi on tavalisim raiemehe tüüp kõhn, hulkuri välimusega soomlane või poolakas.”

Tolles raamatus olid fotod viie meetri jämedustest hiigelelupuudest, 20-meetrise ümbermõõduga ebatsuugadest, 140-tihumeetristest sitka kuuse palkidest. Langetati ja järgati sajand tagasi kuni 7 meetri pikkuste käsisaagidega. Nüüdisajal puid nii kaua ja nii kõrgeks kasvada ei lasta (v.a. kaitsealadel), sest see pole majanduslikult otstarbekas.

Indiaanlased kasutasid puitu väga vähe. Valged uusasukad alustasid massilisi metsaraieid kahel põhjusel: et toota puitmaterjali ja et vabastada metsa alt elamiseks maad. Aeg-ajalt puhkes metsatulekahjusid, mis pühkisid koos metsadega minema ka puitlinnad ning nõudsid hulga inimelusid. Terve ilm muutus pimedaks (mõnelegi igaveseks) ning suits kandus 70 kilomeetri kaugusele ookeanile.

Jõuame lageraielangile. Keset lanki kõrgub koondamispost, mille tipust jooksevad kiirtena laiali terastrossid. Mägise maastiku tõttu ei veeta palke kokku traktoriga, vaid vintsiga koondamisposti juurde.

Kummatigi ei jätku Loode-USA saeveskitele enam tööd. Need ei jõua palke osta nii kõrge hinnaga nagu ostavad Jaapan ja Lõuna-Korea. 1989 oli keskmine ümarpuidu tihumeetri hind $121, olles 3 aastaga tõusnud 2,6 korda. Tsuuga eksportpalgi tihumeeter maksis $325, ebatsuuga oma koguni $380. USA on valiku ees: kas KEELUSTADA PALGIEKSPORT, rikkudes turumajanduspõhimõtteid, või n.-ö. jääda ühel päeval puiduta. Nii seisis kohalikes ajalehtedes.

USA-s ei mõõdeta puidu mahtu tihumeetrites ehk kuupmeetrites, vaid laudjalgades (board foot). Üks laudjalg on ühe jala pikkune, ühe jala laiune ja ühe tolli paksune lauajupp, s.t. 1 tihumeeter = 423,8 laudjalga ehk 1 laudjalg = 0,00236 tihumeetrit.

Whidbeyle naaseme pimedas. Kojusõidu asemel peatab Jim auto paigas, kus kahel pool teed on lage väli. Äkki kostab valjenevat mürinat. Pimedusest sööstab me poole HÄVITUSLENNUK, ületab auto vaid 5 meetri kõrguselt ja suundub taas üles.

Üksteise järel pikeerivad me kohal salapärased hävitajad. Jim ütleb end siin tihti nende treeninglende jälgivat. Lennuväebaas rajati Whidbeyle 1941. aastal lendamiseks soodsa ilmastiku tõttu. See sündmus tõi saarele elu – Oak Harbori elanike arv kasvas 600-lt 10 000-le. Enamus whidbeylasi ei pane 7500 sõdalasega lennuväebaasi oma saarel pahaks.

Praegu elab Oak Harbori linnas 15 000 inimest. Rahvaarv Saarte maakonnas kasvab nüüd teistel põhjustel: paljud, eriti pensioniikka jõudnud, loodavad leida siit idüllilise, tervisesõbraliku kodupaiga.

16. november. Greyhoundi buss viib mu pärast Jimi ja Maryga hüvastijättu Seattle’i. Seattle algab väikeelamutega kaetud lamedate (inimeste poolt lamendatud!) küngastega. Seattle’is on skandinaavlastel, soomlastel, lätlastel oma linnaosad. Eestlasi on suhteliselt vähe.

Seattle näib mulle USA suurlinnadest hubaseim ja puhtaim. Siin on restoranidega teletorn Space Needle. On 320 meetrit kõrge Columbia Center – kõrgeim hoone lääne pool Chicagot. On USA suurim teaduse ja tehnika muuseum ning kullaotsijaile pühendatud muuseum. 5. tänava kohal sammastele toetuval talal sõidab rong ninega Monorelss. See ei sõida rööpa peal, vaid selle rattad veerevad mööda rööpa mõlemat külge. Piki rannikut paikneb puitehitiste rida IVAR’S (asutatud 1938 rootslase Ivar Haglundi poolt), kätkedes endas stiilseid restorane, võõrastemaju, kus saab aknast õngitseda, poode, suure akvaariumihoone... Poes küsib üks naisostja, kust ma pärit. Kuulnud, et eestlane, soovitab ta mul Arizonasse sattudes endale helistada. Ta näitaks mulle siis ümbrust. Mõne nädala pärast nii läkski.

Seattle’i PAHA TÄNAV on 2-nd Ave. Jim soovitas mul sinna mitte mingil juhul minna. Kõnnin tänava viis korda läbi, põikan sekspoodidessegi, ent mitte midagi ebatavalist ei juhtu. Küll masendavad mind kõnniteel kerjavad võidunud indiaanlased.

INDIAANLASI näeb Seattle’is palju. On väärika välimusega indiaanlasi, kes jõuavad elus kindlasti hästi edasi, kuid suurem osa pole peale tunginud tsivilisatsioonis ilmselt endale kohta leidnud. Ei aita seegi, et indiaanlastele kehtivad jahiks ja kalapüügiks suured soodustused – Põhja-USA indiaanlased on minetamas oma keeli ja kombeid. Mida aga ei saa öelda Lõuna-USA indiaanlaste kohta.

Seattle’i taustaks kõrgub 14 410 jalga ehk 4 392 meetrit kõrge Rainieri mägi, tegevvulkaan muide.

Istun hilisõhtuses Greyhoundis ja ootan, millal me linnast väljume. See juhtub alles 110 kilomeetri pärast. Seni laiub mõlemal pool maanteel lõputu tuledemeri. Ainult et nüüd ei hüüta seda enam Seattle’iks, vaid Rentoniks, siis Auburniks, Tacomaks, Parklandiks, Olympiaks (Washingtoni osariigi pealinn), Laceyks... Seattle’i linnas elab üle poole miljoni, Seattle’i linnastus üle kahe ja poole miljoni elaniku. Sellise malli järgi võiksid Tallinn ja Nõmme omaette linnad olla, mõtlen enne uinumist.

Silmsidemes Vaikse ookeaniga

Redding

Oregoni osariigist saab San Franciscosse sõita kas piki Vaikse ookeani rannikut maanteel nr. 101 või üle mägede mööda maanteed nr. 5.

Viimaselt avanevad vaated mägijõgedele ning tükati hõreda metsaga kaetud, tükati paljaile kaljustele mägedele, millele oleks nagu hiigelpöidlaga lohke vajutatud. Kuskil ei ühtki märki inimasustusest. Nagu polekski see California – tihedaima asustusega USA lääneosariik.

Kogu päevapikkuse bussisõidu troonib aknast vaadates üle teiste lumine Shasta mäe tipp. See paistab hästi ka Reddingisse, väikelinna, mis jäi mulle meelde viljadest lookas apelsinipuude, suure hüdroelektrijaama tammi ja Shasta paisjärvega. Tamm ja järv, ehkki inimkäte loodud tehisrajatised, ei rikkunud sugugi mägise panoraami ilu, pigem võimendasid seda.

Ranniksekvoiad

Maantee 101 kulgeb pikal ja kitsal madalikul Rannikumäestiku ning Vaikse ookeani vahel.

Öösel märkasin tee ääres jämedaid mustavaid sambaid bussiakna taga vilksatamas. Küünitasin vaatama, kui kõrgel nood sambad lõpevad, ent lõppu ei paistnudki!

Ranniksekvoiad (lad. Sequoia sempevirens, am. Coast Redwood) – need nad olid – on maailma vanimaid okaspuuliike. Kunagi kasvasid nad laialt Põhja-Ameerikas, Euroopas, Aasias, nüüd on neid vaid kitsal California rannikuribal. Kummatigi tunnevad nad end siin väga hästi, neid ei häiri tormid (juured on küll pinnalähedased, kuid naaberpuude juured põimuvad omavahel), tuli (koor on väga paks) ega aeg (vanimad on 2200 aastased). Kui torm lükkabki puu ümber, sirgub tema tüvest mitu uut.

Ranniksekvoia ehk punapuu puit on pehme, hästi töödeldav ja voolitav ning kestab peaaegu igavesti. Ühe puu maht võib küündida 300 tihumeetrini (Eesti suurimad kuused on 3-tihumeetrised).

Valged tulnukad asusid ranniksekvoiasid muidugi kohe raiuma. Langetamine käis kuni 10-meetriste kahemehesaagidega, ühe puu mahavõtmine kestis tervel raiemeeste brigaadil mitu päeva. Kõigepealt valmistati puule pehme maandumisase, et ta langedes puruks ei kukuks. Etteraie tegemiseks kasutati mõnikord ka lõhkeainet. Langetati teiselgi viisil: puusse raiuti õõnsus ja tehti sinna tuli, ise mindi ohutusse kaugusse, kui tüvi langema hakkas. Selle viisi miinuseks oli, et puu võis kukkuda ettearvamata suunas. Puidust tehti poste, sindleid, voodrilaudu, mööblit, pliiatseid. Kui inimestele tuli pähe ranniksekvoiasid kaitsma hakata, oli hulk metsi õnneks veel raiumata. Nüüd on nende kaitseks loodud Rannksekvoiade Rahvuspark ja veel mitu muud riiklikku parki. Ent mõõdukalt võetakse neid hiigelpuid maha ka praegu.

Kõikjal California rannikul võib kohata punapuust skulptuure. Suurim puukuju, mida ma nägin, oli 15 meetri kõrgune Paul Bunyan oma härjaga. Ta armastab enda imetlejaid kõnetada – tema suhu on peidetud valjuldi.

Crescent City,

piki poolkuukujulist rannajoome kaarduv linn, on hea lähtepaik ranniksekvoiahuvilisele, kes pole autoga. Mina leidsin L tänavalt ööbimiseks suurepärase motelli Terrace Inn.

Seda peab noor, Indiast pärit ja Inglismaal kõrged koolid läbi käinud Bhanu Batel. Oma abikaasaga kõneleb ta emakeeles. Bhanu rääkis mulle, et hindust motellipidajat nähes kargavat mõni härra ukselt tagasi, kuid see ei häirivat teda. Meist arvas ta: „Teie võitlus pole võitlus inimeste vahel, vaid inimeste võitlus süsteemi vastu.” Ameeriklaste kohta ütles ta: „Nad arvavad, et nende kultuur on see ainus maailmas. Aga nad on lõbusad poisid!”

Tee sekvoiametsa tõusis peale Crescent City lõppemist mäkke. Ühtäkki leidsin end vaiksest rohelisest katedraalist. Hämaruse tõttu ei saanud siin keskpäevalgi käest pildistada, fotokas tuli kuhugile asetada ja viitsütikuga särisema panna. Maapinnal kasvasid lopsakad jänesekapsad ja sõnajalad. 100-meetrised hiidpuud ei tekitanud mingit kõhedust. Nad olid liiga suursugused, et pidada neid seesinasesse tühisesse maailma kuuluvaks. Mõnest puust võis läbi kõndida; küllap ammuses metsatulekahjus alt tühjaks põlenud, elas ta ometi rahulikult edasi.

Crescent Citys sain ka teist laadi elamuse – käisime Bhanuga uhiuues vanglas, mis enne vangide sissetoomist oli kõigile vaatamiseks avatud. Värava taga lookles pikk järjekord.

Seda vanglat tituleeriti USA põgenemiskindlaimaks. Inimesed kõndisid kongist kongi ja pärisid vastutulelikelt politseinikelt selgitusi. Võis jalutada vangide korvpallisaalis ja külalismajas, kus vangid hakkavad kohtuma oma peredega. Sellised eelised on vaid kergemat karistust kandjatel; raskekaliibrilised kurjategijad peavad kogu oma aja veetma kõledas betoonkongis, kuhu sugulased-sõbrad võivad neile osta televiisori ja tellida ajalehti.

Maavärin San Franciscos

San Francisco elab alalises maavärinaohus. 1989. aasta tõugete tagajärjel süttisid mõned majad, katkes elektrivool, hukkus kümneid inimesi. San Franciscot ja Oaklandi ühendava 13,7 km pikkuse kahekorruselise silla üks ülemine paneel kukkus koos autodega alumise silla autodele peale. Imekombel ei saanud seal keegi surma.

Kaks kuud hiljem, kui mina San Franciscos viibisin, ei märganud ma muid maavärina jälgi kui mõnd pragu asfaldis ja üht allakukkunud rõdudega maja. Oaklandi sild oli parandatud. Politsei valvas Marina linnaosa, kust kogu elanikkond oli tarindite kontrolliks ja vigastuste parandamiseks evakueeritud. Sinna pääses vaid lubadega.

Seismoloogia on siinkandis tähtis teadus. Sain minagi targemaks, et väikese amplituudiga sagedased tõuked on ohtlikud pilvelõhkujaile ja kivipinnase puhul, suure amplituudiga harvad tõuked aga väikestele majadele ja liivapinnasel. Maa vappeid tundes tuleb seista ukseavasse või pugeda laua või voodi alla. Kalifornialased ise suhtuvat maavärinaohtu meelerahuga.

Maavärinaohtlikes piirkondades on pilvelõhkujad erilise konstruktsiooniga. Näiteks hoone teljeks on eriti jäme terastross, mille küljes kogu pilvelõhkuja ripub ja maavärina korral kõigub, mis pehmendab maapinna vapete mõju. Sedasi mulle räägiti.

San Francisco tänavad kerkivad järsult mäkke või kulgevad läbi mäe. Järsukaldelisil tänavail kurseerib mängufilmidest tuttav tramm, mida veab tänavaalune tross. Rõhtsamail tänavail sõidavad trollibussid. Frisco on väheseid linnu, kus esineb ööelu. Enamik USA kesklinnu sureb tööpäeva lõpul välja, eriti sureb näiteks Buffalo. Nüüd on USA-s maad võtnud liikumine „Ööelu linnadesse tagasi!”

Arvukad sadamakaid oma värviliste lillede ja lipukeste, karussellide ja suveniiriäride, vabas õhus ning vanamoodsais restoranides pakutavate krabide, krevettide, austrite, vääriskala jm. meretoitudega on rahvamurdude meelispaik.

San Francisco veetlev paha tänav asub hiinalinna kõrval. Stripibaaride ustel peibutavad kenad näitsikud külastajaid. Vaatamata odavale sissepääsuhinnale ja hõrgule vaatemängule on külastajaid vähevõitu. Raha hakatakse alles sees küsima. Kui sa ülikalli hinna eest klaasi õlut vm. ei osta, tunnetad, kuis sinu peale hakatakse viltu vaatama.

Muu on Frisco kohta niigi teada – hiinlased, latinod, mustanahalised, enesetapjatele hästi sobiv Kuldvärava sild, palmid, homod vikerkaarevärvides lippudega majadel. Ometi vaieldamatult maailma ilusamaid suurlinnu. Rahvaarv 724 000, koos sõsarlinnadega 3,3...6,3 miljonit, olenevalt, kui paljusid linnu tema sõsarlinnadeks pidada. Neist Oakland pole San Franciscost kuigi palju väiksem. Teisi satelliitlinnu: Berkeley, San Pablo, El Cerrito, Alameda, Orinda, Moraga, San Leandro jne.

Frisco ülikoolisõsarlinnas Berkeleys sisenesin spordipoodi ujukaid ostma. Tagaruumist kargles välja korvpalli põrgatav noor must müüja. Ta küsis mu soovi, näitas kaupa, lõi summa kassaaparaati, luges raha ühe käega, kuna ta teine käsi lakkamatult palli põrgatas.

Sierra Nevada ehk kolm tundi suve ja talve vahel.

Imestama pani, et Vaikse ookeani äärses troopilises kliimas müüakse spordipoodides suusavarustust. Kuid kolmetunnise sõidu kaugusel San Franciscost asuvad Sierra Nevada mäed, mäesuusatajate paradiis. Seal on ka murdmaasuusaradu. Imekauni Tahoe järve kaldal asub Squaw Valley küla, 1960. aasta taliolümpiamängude paik. Olümpiarajatised lammutati kohe pärast mänge ja Squaw Valley muutus taas üheks paljudeks Sierra Nevada mäesuusakeskustest, kus 38 trosstõstukit toimetavad mäkke kuni 50 000 mäesuusafänni tunnis.

Tahoe järve lõunakallas kuulub mängupõrgute poolest kuulsasse Nevada osariiki. Mõned miilid California – Nevada piirist asub 134 000 elanikuga Reno linn, tuntumaid mängupõrguid Las Vegase kõrval. Renolased nimetavad oma linna „Maailma Suurimaks Väikelinnaks”.

Suures saalis automaatide, pokkeri- ja ruletilaudade ääres istuvad gambler´id. Laval möllab pilusilmsetest neidudest heavyansambel, läbi muusika kostab automaatide piiksatusi, lõginat, raginat, rahavahetusaparaatide vaibumatut mündikõlinat. Suitsu ei tehta. Saalis jalutav politseinik küsib isikut tõendavat dokumenti nendelt, kes liiga noored välja näevad.

Mängimiseks piisab viiesendistestki. Hasartmäng on lõbus ajaviide, kui osata piiri pidada; kui mitte, võib see muutuda parandamatuks harjumuseks, nagu on narkomaania. Alustatakse sentidest, aga lõpuks mängitakse maha kogu oma maine vara. Vahetevahel võidetavad summad tiivustavad, lõpptulemus on ikkagi kaotus. Mängusõltlasi aitavad raviasutused. Vaid head pokkerimängijad suutvat automaati üle kavaldades end ära elatada.

Nevada on ainus USA osariik, kus ei pea autos turvavööd kinnitama ja kus võib ametlikult lõbumaju pidada. Kui Renos taksosse istudes lausute: „Mustang Ranchi!”, noogutab juht mõistvalt, pilgutab omamehelikult silma ja võtab paigalt. Nii mulle räägiti.

Koos mõnede noorte California eestlastega – Linda, Milvi, Mati ja Valdekuga – pühitsesime Tahoe järve ääres talvemajas tänupüha (22. november). Õhtupoole sidusime kanuu džiibi katusele ja sõitsime kahe autoga mägijärvele kalale. Enne rünklikke mägiteid jätsime sõiduauto metsa ja ronisime kõik džiipi. Tagasi tulles oli juba pime ja kohta, kuhu olime jätnud teise auto, ei õnnestunud enam leida. Tund aega kaikus pime Ameerika mets autootsijate eestikeelseist hõikeist, kuni auto üles leidsime.

Yosemite

Küsinud kord keegi noor naine loodusteadlaselt C. Sharsmithilt: „Mis te teeksite, kui saaksite olla ühe päeva Yosemite’i Rahvuspargis?” Teadlane vastanud: „Istuksin Mercedi jõe kaldal ja nutaksin.”

Tõepoolest, üks päev on lootusetult üürike aeg tutvumaks Yosemite´iga (loe: džo`semiti), 3060 km² suuruse rahvuspargiga, mis asub Vaiksest ookeanist paarsada kilomeetrit eemal Sierra Nevada mägedes. Jääajal korduvalt tekkinud ja kadunud liustikud on siia vorminud iseäraliku mägimaastiku. Muu hulgas asub siin maailma suurim, üle kilomeetri kõrge monoliitne graniitrahn. Kaljudelt kukuvad alla joad, kõrgeim 740 meetrit. Härrade John Muiri ja Robert Underwood Johnsoni algatusel sai sada aastat tagasi sellest piirkonnast rahvuspark.

Mercedi linnas istusin Greyhoundi bussilt ümber mikrobussi. Sõit Yosemite’i Rahvuspargi poole kulges piimjas udus aina kõrgemale. Juht seletas, et udu põhjustab siin sageli liiklusõnnetusi ja kirjeldas lohutuseks paeluvalt, kui suurepärased vaated avanevad Vaikse ookeanini neil harvadel kordadel, mil udu pole. Kui viimaks udust välja jõudsime, seisid me ümber Yosemite’i püstjad hiidkaljud justkui tiputa mäed.

Rahvuspargi keskuseks Yosemite’i orus on motellidest, söögikohtadest, poekestest, indiaani käsitöönäituse hoonest koosnev linnak. Awahneechee ja miwoki indiaanlased elasid Yosemite’is ammu enne valgete tulekut; nad on ainsad, kes tohivad elada siin ka praegu. Rahvuspargi juhtkonna plaan indiaanlased tulevikus Yosemite’ist ümber asustada on viimastes paksu verd tekitanud.

Minul oligi Yosemite’iga tutvumiseks vaid üks päev. Tegin kaasa bussiekskursiooni, mis piirdus küll vaid Yosemite’i oruga, mis moodustab rahvuspargi territooriumist vaevalt kahesajandiku. Ometi nägin sellegi sõidu ajal peaaegu enam, kui kujutlusvõime jaksab korraga vastu võtta: hallide püstloodis seintega kaljude ahelikku, mida ilmestasid kitsad, kobrutavd lumivalged joad; vaateid metsastele orgudele, kus pilvetordid puudutasid puudelatvu; mammutipuid, mis kasvavad oma sugulastest, ranniksekvoiadest, veelgi jämedamateks ja elavad neist veel tuhat aastat kauem (jämedaima mammutipuu läbimõõt on olnud üle 14 meetri, kõrgeim puu on olnud 135 m pikk, vanim puu on olnud üle 4000-aastane).

Pikk tüse daam keeras ühe käega bussirooli ja hoidis teises mikrit, ta hääl vaikis harva. Ekskursandid kuulsid, et rahvuspargi imelisest maailmast on turistidele avatud üksnes teatav osa; sellegipoolest pakub paik avaraid võimalusi nii jalgsi-, jalgratta- kui ka automatkadeks, mägironimiseks, suvel ujumiseks, talvel suusatamiseks. Soovijaile antakse treeningtunde. Oma keskonnaalaste teadustööde ja seiretega on Yosemite’il suur riiklik tähtsus. Looduslikult puhkenud tulekahjusid kui loomulikku nähtust ei püütagi siin kustutada, kui need just inimeste elu ja vara ei ohusta. Aga turistidel lõket teha ei lubata: maas lebav oksarisu on huumuse allikas. Seda lõkkes põletada ja CO2 tekitada kahjustavat väga siinset loodust.

Linnaku kunsti- ja raamatupoodide, näitushoonete ning kämpingute vahel jalutasid teravatipuliste sarvekroonidega muulhirved. Sildid hoiatasid, et hirvede söötmine võib söötjale pahasti lõppeda ja soovitasid neist aupaklikus kaares mööda käia. Kõhedam oli lugeda, et ka asulaisse või laagreisse ilmuvate karude ja koiottide maiustamishimule pole mõlema poole tervise huvides mõistlik järele anda. Yosemite’is elavad ameerika mustad karud. Möödunud sajandil kohtasid valged rajaleidjad siin hoopis hirmuäratavamaid grislisid, nüüd näeb neid karusid vaid California osariigi lipul, sest viimane grisli esindaja jäi siin püssi ette aastal 1895. (Praegu elab grislisid kaugel ida pool – Kaljumäestikus)

Monterey

Järgmisel päeval veeresin Greyhoundi bussis maanteel 101 jälle lõuna poole, sedakorda rannikust kümmekond miili eemal keset põllumajandusmaastikku. Siis pööras buss paremale – maanteele nr. 1, ning ma nägin taas Vaikset ookeani.

Bussisistuja pilk võib libiseda kaldakive taguvail ookeanilainetel, randa katval jäälilleõitest vaibal, hiiglaslikel liivaluidetel, millele nende rändamise tõkestamiseks on tõmmatud vägevad võrgud. Loodusesõbrad aga kurdavad tänini, et maantee ehitamine nii veepiiri lähedale oli rannikuökoloogiast lähtudes vastutustundetu tegu.

Veidi enne Montereyd pööras buss äkki traataiaga piiratud maa-alale, möödus sõjaväe valvepostist ja suundus ühetaoliste rohekaskollaste piklike majade vahele. Sest bussipeatus asetses keset sõjaväeosa.

Montereys sain aru küll, miks California ilu nii kõrgele kiidetakse. Kõik elamud ses tõusva reljeefiga, lõunamaiste okaspuude ning kookospalmidega linnas on omaette kunstiteosed. Kauneid aedu madalate kivimüüride või hekkide taga ilustavad värvilised puukujukesed. Monterey lahe läbipaistvas vees vilksasid kalaparved, veepinnal hulpis mitut liiki linde ja väikesi mootorpaate.

Montereys on elanud Nobeli preemia laureaat John Steinbeck, kes kirjutas siin jutustuse „Cannery Row” (konservivabrikute tänav). Et tolle tõsinaljaka teose peategelasteks olid valitud kindla töö- ja elukohata semud ning tegevuspaigaks Monterey ise, ei meeldinud linna elanikele sugugi. Steinbeck sattus kaaslinlaste põlu alla ning pidi Montereyst koguni lahkuma. Nüüd püüab temaaegne sardiinitööstuse pealinn kalade asemel turiste. Kunagiste konservivabrikute hooned on kohaldatud poodideks ja söögikohtadeks, linnas on ka suur akvaariumihoone. Kõikjal linnapildis kirendavad võimsate tähtedega sõnad JOHN STEINBECK ja CANNERY ROW, iga kolmanda poe aknal on Steinbecki portree. Montereys pole poodi (toidu-, kinga- jm), kus ei müüdaks Steinbecki raamatuid.

LA-st Mehhikosse

Los Angeles on laialivalguv mõste. Kitsamas mõttes tähendab see kindlate piiridega linna (3,5 milj. el), laias laastus aga LA linnast ja satelliitlinnade kobarast koosnevat maa-ala (10 milj. el. ringis). Lugesin California kaardil Los Angelese satelliitlinnad kokku ja sain kuuskümmend neli.

Meie buss jõudis LA bussijaama öösel. Jaamast ja kesklinnast uuesti väljunud, läbis me sõiduk süngeid kvartaleid, kus plankaedade taga paiknesid madalad suurepinnalised hooned. Laod? Tänavanurkadel prügikastide ümber konutasid imelikud tüübid. Siis jäin magama ja rohkem mul muljeid Los Angelesest pole.

Los Angeles ja San Diego vahel on terve asulate jada. Satelliitide detaile konstrueerivas firmas töötav eesti neiu Kristi tutvustas mulle väikelinna La Jolla't (loe: la hoia).

Steinbecki „Cannery Row’s” käis Doc La Jollas ookeanist teadustööks meduuse ja kaheksajalgu püüdmas. Ta kasutas ära mõõna, mil ookean taganeb ja selle põhi paljandub.

La Jolla haljastuse moodustavad aaloehekid, mille õitesse koolibrid lennult oma pikki nokki pistavad; kaktused, mõned kõrged puud, mitmesugused palmid. Palme on siia toodud nii USA kaguosast, Mehhikost, Lõuna-Ameerikast, Aafrikast kui ka Okeaaniast; looduslikult kasvab Californias vaid üks palmiliik (Washingtonia filifera). Lehtpuud kannavad oma nahkseid lehestikke aasta ringi ning õitsevad talvelgi.

Lamedate katustega, kumerate akna- nin verandakaartega hispaaniapäraseid maju katab valge, õrnbeež või –roosa, väga puhta värviga krohv.

La Jolla supelrannas novembri lõpus päevitajaid ega suplejaid polnud. Küll ratsutas laineil kombinesoonides lainelaudureid. Võtsin riided seljast ja sammusin ookeanivoogudesse, Kristi lainelaud kaenlas. Sellega sai laineil sõita kõhuli lamades. Vesi oli soe nagu Eestis kesksuvel. Tuli jälgida, et mõni püsti surfija vastu pead ei sõidaks. Lainel liuelda oli ilmatu tore v.a. siis, kui mõni ootamatult suur laine sulle nagu sein peale vajus ja pärast põhjalikku uperpallitamist kaldale virutas.

Pesin just duši all soolast ookeanivett maha, kui randa ilmus tantsiskledes mitmest rassist ja mõlemast soost noori. Seati valmis tamtammid ning metsiku džunglimuusika saatel läks lahti aeroobika.

Enne San Diegot nägin bussiaknast oma imestuseks kasvuhooneid. Nii soojas kliimas?! Bussis rääkis üks sõitja parajasti teisele, et neis tõrjutakse töönduslikult kasvatatavate lepatriinudega lehetäisid.

San Diegos lehvis igal kõrghoonel USA lipp rõhutamaks vist, et tegu on piirilinnaga.

Mu kinnisidee oli käia ära Mehhikos. Piirile viisid punased trammid, piir on ühes suunas täiesti vaba: Mehhiko sisenejate dokumente ega midagi muud ei kontrolli.

Piiri ületuseks tuli läbi käia siksakiline betoonlabürint (vajadusel on seda kerge tule alla võtta, tabasin end mõttelt). Sammusin kõrgel vardas lainetava rohe-valge-punase Mehhiko lipu alt läbi Tijuana (loe: tihu`ana) kesklinna suunas. Sedamaid astus ligi Mehhiko kaupmehi, pakkudes kirevaid rahvusmeeneid, valmis kohe tingima. USA-s tingimise kommet pole, siin näis see olevat äri alus. Kuulnud, et ostusoovi pole, eemaldusid kaubitsejad viisakalt ega hakanud tüütult peale käima.

Lõuna-California klantstänavapildi asemel valitses Tijuanas hubane segadus. Tihedalt ja mitmes reas liikusid laiad, enamasti logud ja mõlkidega autod ning tossavad bussid. Telefoniputkades olid kriimulised ketastega automaadid, telefoniraamatuid, nagu USA-s, polnud.Valged, liivakarva, roosad ja rohelised hooned kirendasid värvilistest reklaamkirjadest, igal teisel katusel satelliitTV taldrik. Oli päikesevarju pakkuvaid lahtisi katusealuseid, oli värviliste klaasidega rõdusid ja rinnatisi. Mõne restorani aknail polnudki klaase, köögist paiskus tänavale auru ja hispaaniakeelseid hõikeid. Poodide ees rippus kaup kõnnitee kohal nõnda, et võis hõlpsalt pea ära lüüa. Kogu sellest melust sai puhata uhkes katoliku kirikus, kus valitses rahu ja vaikus.

Kõike sai osta dollarite eest. Kui soovisin poes vahetada suveniiriks peesosid, soovitati mul panka pöörduda. Tijuana elurütmi määrab suuresti tema asupaik kahe maailma kokkupuutepunktis.

Mehhiko mehed näisid mulle heatujulised ja kavalad, neiud väga veetlevad – otsegu Mehhiko seriaalides.

Tagasiteel tuli USA tollihoones seista pikas järjekorras ja läbida range dokumentide kontroll. USA üritab toime tulla lõunast sisse imbuva narkoäriga ning mehhiklastest tööotsijate ja migrantide tulvaga. Leningradi konsulaadi viisaga Mehhikost tulev eestlane tekitas tolliametnikes kerget elevust.

San Diego „rannakülas” veetsin sooja ja sumeda õhtu. Elektriküünaldest ja –laternatest valgustatud taredes käis kõrvu hellitava jõulumuusika saatel suveniiride, ehete, mänguasjade jm jõulumüük. Olid ka skandinaavia ja soome tare. Ühes poes katsid riiuleid imetabased klaaskujukesed, mida võis oma käega katsuda. Riiulite kohal rippus umbes niisugune hoiatav luuletus: „Kaunis on vaadata, kena käes hoida; puruks kui pillad, siis ostetuks loe ta!”

Ei puudunud mängude maja loomult jõhkrate automaadimängudega – tankitõrje, karate jne. Edukas mängija võitis tšekke, mida sai poodides suveniirideks vahetada. Üks väike tüdruk materdas nuiaga kummist kopraid, kes aukudega lauast päid välja pistsid. Ta sai nii hästi hakkama, et automaat sülgas talle üha uusi suveniiritšekke.

Soliidne härra seletas oma daamile: „Kõik need ilusad lelud ja nipsasjad on vaid rahvalt raha väljameelitamiseks. Inimesed ostavad neid hullult enne jõule kokku, pärast pistavad need kapipõhja ja unustavad alatiseks.”

Järgmisel hommikul ärkasin San Diego – Tucsoni bussis seepeale, et buss seisis maanteel inimtühjas paigas ja naerusuine politseinik kontrollis sõitjate dokumente. Minu CCCP-passi uuris ta nii huvitatult, et bussis olijad pöördusid mu poole, ilmselt vaatama, kas mind mingil põhjusel mitte rajalt maha ei võeta. „Selle riigi passi näen esimest korda elus,” sõnas seaduseteener seda tagasi ulatades.

Akna taga oli ookeaniäärne loodus asendunud Arizona kivikõrbega. Saquaro-kaktused osutasid kui nimetissõrmed kirkalt sinava hommikutaeva poole, kus polnud pilveaimugi.

Maa peremehed

Arizona ja New Mexico osariik on puebloindiaanlaste kodumaa. Kes tahab näha ehedaid, omas keeles kõnelevaid indiaanlasi, imetleda nende tantse, muusikat, ehteid, käsitööd, suundugu USA edelaossa. Nood alad asustas Aasia päritolu inimene juba 12 000 aastat tagasi, pueblokultuur tekkis seal 1300 aasta eest. Hispaanlaste pandud ninetus „pueblo” (hisp. k. asula, rahvas) tähistab indiaanlaste püstitatud linnu. Nood linnad koosnesid kärgjalt üksteise külge ehitatud, kuni seitsmekorruselistest astmelistest majadest. Ehitusmaterjaliks olid taimekõrtega segatud savist valmistatud ja päikese käes kuivatatud tellised ning savimört.

Puebloindiaanlased harisid põldu ja kasvatasid maisi. XV sajandil rändasid põhja poolt nende aladele karjakasvatajad apatsid ja navahod, kes puebloindiaanlaste eeskujul rajasid endale maisipõllud.

Navahod hõlvasid praeguse Arizona osariigi kirdenurga. Kui valged sõdurid 120 aasta eest navahod alistasid (harrastades ühe tähtsama sõdimisvõttena indiaanlaste maisipõldude põletamist), küüditati navahod sealt minema. Hiljem, ime küll, Ühendriikide valitsus siiski halastas neile, lubades navahodel Kirde-Arizonasse tagasi pöörduda. Neile mõõdeti seal reservaat, mis on praeguseni USA suurim indiaani reservaat.

Saatuse tahtel on Edela-USA puebloindiaanlastel ning navahodel ja apatšidel vedanud enam kui Põhja-Ameerika rändeluviisiga indiaanlastel: nad ise, nende keel ja meel, kultuur ja kombed on ajalookatsumustele tänini vastu pidanud.

Meie päevil asub Arizonas ja New Mexicos 21 suuremat ning hulk väiksemaid apatšide, navahode ja puebloindiaanlaste reservaate (puebloindiaanlased on väga erinevaid keeli kõnelevate suguharude – hopide, zunide, acomade jpt. üldnimetus). 16 varemetes pueblot on kuulutatud rahvuslikeks mälestusmärkideks, kümmekonnas pueblos elavad indiaanlased praeguseni.

Indiaanlaste osatähtsuselt USA rahvastikus on Arizona osariikide seas kolmandal, New Mexico esimesel kohal. Iga kaheteistkümnes New Mexico elanik on indiaanlane, veerand Arizona territooriumist kuulub indiaani reservaatidele.

New Mexico osariik on esikohal ka hispaaniakeelse elanikkonna osatähtsuselt. Meenutagem ajalugu: Arizona ja New Mexico, samuti kui California ja Texas kuulusid ju enne 1846...48. a. USA – Mehhiko sõda Mehhikole. Tänapäeval valitseb nende osariikide linnapildis ja asjaajamises hispaania keel kohati inglise keele üle.

Indiaanlastega tutvumise lähtekohaks sobib hästi New Mexico pealinn Santa Fe. Enamik tänini asustatud pueblosid paikneb just sealkandis. Õdusas Santa Fe hostellis peatudes võib kaubale saada mõne öömajakaaslasega, kel on auto ja samuti kavatsus pueblosid uudistama minna. Kui see ei õnnestu, jääb üle istuda Greyhoundi bussi ja sõita põhja poole, Taosesse. Enamik poolteisetunnisest teekonnast kulgeb piki maalilist Rio Grande jõe orgu.

Valgete rajatud Taose linn on nime saanud 4 miili kirde pool asuva Taose pueblo järgi. Taose linnast Taose pueblosse viiv maantee lookleb mööda tasandikku võimsa mäeaheliku suunas, kus asub ka New Mexico kõrgeim tipp Wheeleri mägi (4010 m). Mäed ongi Taose pueblo sünni kaudsed põhjustajad. Too pueblo on küll kõigist USA pueblodest tuntuim, kuid ka üks nooremaid. Kui hulk muid pueblosid 1300. aasta paiku kliima kuivenemise sunnil indiaanlaste poolt hüljati, siis Taose pueblo tollal just asutati. Asutajaiks olid arvatavasti põuapõgenikud, kes siinsete mägede jalamil leidsid tänu mägedest alla valguvatele sulamisvetele viljaka oaasi. Mägedest algab ka Taose jõgi, mille kaldal pueblo asub. Praegu on seal umbes tuhatkond elanikku.

Maanteel kohtab turistide kõrval sõitmas ehtsaid indiaanlasi, justkui seiklusjuttudest välja karanud – tõmmud, laiad, põsesarnakad, terava tugeva ninaga näod, õlgadele langevad või patsideks palmitud pikad mustad läikivad juuksed, üll puuvillased mantlid, nahkrõivad või teksad... Nad ei istu muidugi hobustel, vaid veokastiga džiipide – Fordide, Toyotade, Chevrolet’de – rooli taga. Tihti juhib autot naine ja mees istub kõrval.

Kahel pool teed kuni mägedeni kauguvad puudesalude ja põõsaspuhmadega aasad. Taamal söövad mustavalgekirjud leh... Ei, tõepoolest, need on hoopis lehmakarva hobused. Maantee ääres on üksikuid elumaju, õuel askeldamas indiaanlased.

Väravast pueblosse sisenedes on vasakut kätt savimaja seinas suur kassaluuk, kust vaatab välja muhe indiaanlasest piletimüüja. Luugi kõrvalt võib lugeda, et sissepääs jalgsi maksab $2, autoga $5. Kes soovib pueblos pildistada, peab maksma veel 5 dollarit ja talle kinnitatakse fotoaparaadi külge punane lipik. Kiri hoiatab, et lipikuta pildistamise korral võidakse film aparaadist välja võtta. Samuti seisab kirjas, et indiaanlasi võib pildistada ainult pildistatava(te) loal. Tõesti, indiaanlaste suurtsugused ja uhked näod on vägagi fotogeensed. Aga kui lähete ja küsite mõnelt indiaanlaselt, kas tohite teda pildistada, vastab ta: „No oma paarikümne dollari eest küll.”

”Oskavad raha küsida,” kihvatab esmamõte. Lähemalt asja vaagides annate indiaanlastele aga õiguse. Nemad ju ELAVAD siin. Kuidas sulle endale meeldiks, kui su omas kodus keegi iga natukese aja tagant fotoka nina alla topib?

Pueblos ringkäiku alustades jõuate kõigepealt riste täis pikitud savist kellatorniga surnuaiani. Ristidel on hispaanialikud nimed. See on Taose pueblo indiaanlaste rahula.

Kui hispaanlased XVI sajandil pueblod avastasid ja pueblode alad vallutasid, püüdsid nad konkistadooridele omaste võtetega indiaanlasi ristiusustada, ent see ei õnnestunud kuigi kergelt. 1680. aastal puhkenud pueblode mäss algas just Taosest; indiaanlased lõid hispaanlased oma maadelt tagasi lõunasse ja panid Santa Fe’s põlema kiriku, mille nad olid saja aasta eest pidanud hispaanlaste piitsa all ehitama. Päriselt see siiski ei hävinud ja on praegu USA vanim tegutsev kirik.

Alles 1692 surusid hispaanlased indiaani ülestõusu veriselt maha.

Kui pueblod XIX sajandil Ühendriikidele läksid, jätkas USA valitsus ristiusustamise ja indiaani usundite alavääristamise poliitikat. Lõpuks kandis see vilja. Tekkis indiaani kirik.

Alles XX sajandi 30-il aastail taibati tarvidust indiaani usundeid kaitsta ja säilitada. Nüüdisindiaanlaste religioon, kombetalitused, pühad on huvitav segu nende endi usunditest ja kristlusest.

Muide, paljudes indiaani keeltes puudub sõna „usk” religiooni tähenduses. Usk oli neile orgaaniline osa elust enesest. Ususõdu valgete-eelses Põhja-Ameerikas ei tuntud. Uusi usuelemente laenati meeleldi naabersuguharudelt või isegi vaenlastelt.

Justkui teises ajas ja ruumis oleku tunne tekib nonde astmeliste, kuni viiekorruseliste savimajade vahel jalutades. Kõikjal liigub indiaanlasi, nad roogivad katustelt esimest lund, kohendavad oma elamuid või ajavad niisama juttu. Mõni kena indiaani neiu tõttab kõrvale vaatamata üle tänava. Majade vahel hakkavad silma armsad ümarad leivaahjud. Nende ehitus on lihtne: okstest tugikarkass on seest ja väljast kaetud savimördiga. Aga sellise ahju kestvus arvatakse olevat igavene.

Õhukindlad uksed-aknad noil ajaloolistel ehitistel on tehnika viimane sõna. Poolpimedais ruumides surisevad kliimaseadmed, laual läigivad klahvtelefonid. Endisajal polnudki pueblomajadel uksi – sisse käidi redelite abil laeluugi kaudu. Vaenlase kallaletungi korral tõmmati redelid üles.

New Mexicos ja Arizonas on mitmel pool ka kaljupueblode varemeid. Need olid kõrgele püstloodis kaljuseina looduslikku tühemikku ehitatud linnad, vaenlaste eest eriti hästi kaitstud – ligi sai vaid rippredelitega.

Ringkäik lõpeb Taose pueblo katoliku kirikuga, mis on savist, nagu kogu ülejäänud pueblo. Kirikus pole lubatud pildistada, see rüvetavat paiga pühadust. Sees on hämar ja vaikne, altaril ja seintel on indiaanlaslikud freskod pühakuist vaheldumisi mitmesuguste taimede maalingutega. Altari kõrval lavatsil lebab valges kirstus surnu.

Pikapeale võib kõhe hakata, kui ümber askeldavad aina indiaanlased. Seetõttu näete ehk heameelega politseiautot pueblosse sisenevat. Lähemal vaatlusel selgub, et autogi on täis pikajuukselisi politseivormis indiaanlasi.

USA edelaosariikide indiaanlased on oma pueblode ja reservaatide peremehed. See hoiab ülal nende iseteadvust ning aitab neil kestma jääda. Nad on nagu riik riigis – neil on reservaatides koguni oma kohtud ja vangimajad.

Hispaanlaste asutatud Santa Fe ja Taose linn on ainulaadsed linnad kogu maailmas: kõik hooned alates kaubamajadest, hotellidest, restoranidest ja ametiasutustest kuni äärelinna eramuteni on indiaanipueblode stiilis ruugest savist, laetalade otsad ridamisi seintest välja ulatumas. Tänavad on käänulised nagu Tallinna vanalinnas. Santa Fe’gi kohal on kunagi paiknenud indiaani asundus, linnas on tuhandeaastane hoone, mida peetakse USA vanimaks majaks.

New Mexico pealinna tiitlist hoolimata pole Santa Fe sugugi osariigi suurim linn, tema elanike arv on vaid 50 000. Tööstus puudub seal (nagu ka Taoses) täiesti, linn elab kunstiga kaubitsemisest. Santa Fe’s on umbes 150, Taoses 50 erakunstiäri, mida nimetatakse galeriiks. Mõningaid neist peavad indiaanlased, enamasti aga valged, kes ostavad pueblodest käsitöötoodangut. Indiaani rahvakunstiesemete valik galeriides on tohutu: noatuped, mokassiinid, rõivad, tekid, vaibad, juveelitooted, nahast ja sulgedest ehted, maskid, kujukesed, maalid, vitspunutised, keraamika, väga levinud on maalingutega nahkmapid, nahkkilbid, mille iga indiaani mees pidi vanasti omale ise tegema, jpm. Hinnalt on esemed hirmkallid, alates nii paarituhandest dollarist.

Müüvad ja ostavad peamiselt kollektsionäärid, tavainimene külastab galeriisid, et imetleda indiaani kunsti (vaatamine on tasuta). Hulk galeriisid kaubitseb ka Lõuna-Ameerika indiaanlaste, Okeaania saarte või muu eksootilise paiga põlisrahva kunstiga. Peab olema suur asjatundja suutmaks määrata esemete tegelikku väärtust. Ajalehed kurdavad sageli, kuidas kalli raha eest üritatakse vanade väärtuslike esemete pähe maha müüa ersatsasju. Ajaleheväitlust iseloomustab ühe silma hakanud artikli pealkiri: „Ons Santa Fe kunsti- või kunstiga äritsemise keskus?”

Kui lehest on lugeda, et õhtul avatakse kuskil mõni uus galerii, tõtake jalamaid sinna. Külastajaile esitatakse põlisrahva muusikat, näidatakse, kuidas käib käsitöö, pakutakse piiramatult võileibu ja šampanjat.

Loomulikult saate Santa Fes ja Taoses igal sammul osta indiaani meeneid, indiaani muusika kassette, raamatuid jm. taskukohasegi hinna eest, aga seda mitte galeriidest, vaid poodidest, kaubamajadest või indiaani turult. Turg asub Santa Fe raekoja sammastele toetuva katuse all. Seda paika on näha olnud USA mängufilmides.

Turism ja käsitöö ongi tolle maanurga indiaanlaste põhielatusallikad. Indiaani tähtpäevade (aga ka näiteks jõulude) ajal toimuvad pueblodes suured müstilised tantsupeod. Pilet pole just odav, kuid tasub end kuhjaga, mis sest, et pealtvaatajatel tantsijaid pildistada pole tavaliselt lubatud.

Neil tantsudel on minevikuga võrreldes oluline erinevus: mehed on üsna prullakad, lihastemängu paljail punastel kehadel kohtab harva. Elu ei nõua enam indiaanlastelt kehaliste võimete arendamist.

Õhtuhämaral novembrilumisel Santa Fe tänaval tulid mulle kõrvuti vastu hispaania ja indiaani päritolu mees. See oli veider, sest idiaanlased ja latinod omavahel väga ei suhtle. Nad tõkestasid mul tee, latino hakkas midagi porisema gringodest ja „ah et tulid siia, valge lõust.” Möödakäijad muidugi appi ei tulnud, vaid kiirendasid sammu näoga, nagu ei toimuks midagi. Asusin eesti keeles nendega pragama, mispeale latino urises imestunult „where are you from?” ja nad jätsid mind rahule. Paljudele hispaaniakeelsetele ei meeldi, et ingliskeelsed Edela-USA-sse elama trügivad, kus nende sugu ju juba konkistadooride ajast alates elanud.

Laskumine Suurde Kanjonisse

Kui soovite sõita Colorado Suurde Kanjonisse, küsige teed Arizona väikelinna Flagstaffi: sealt jääb kanjonini veel 128 kilomeetrit.

Flagstaffist ronis Grand Canyon Village’isse viiv buss männimetsade vahel kitsast maanteed pidi muudkui ülespoole, kõrvad lõid aina lukku ja tukk tuli peale. Kui silmad lahti lõin, olid männimetsad kaugenenud ja buss sõitis ääretuna näival platool, kuni eemalt hakkas paistma kobar maju. Siis pöörasime Grand Canyon Village’i võõrastemaja ette.

Peatumisel selgus, et bussi pakiruumis minu kotti ei olnud. Ju see oli mõnes ümberistumisjaamas pakilaadijate näpuka tõttu toppama jäänud. Seda oli ennegi juhtunud, seepärast eelistasin rahulikult ringi vaadata, et kus see kanjon siis on. Ei mingit märki. Pärimise peale kostis üks vanahärra: „Eks vaadake maja nurga taha.”

Vaatasin – ja sedamaid tundus, et istun kinos ning kohe-kohe kuulen noolte ja kuulide vilinat ning kauboide ja indiaanlaste röögatusi. Haaramatu, mõõtmatult suurtsugune oma vormide, värvide ja kujundite mitmekesisuses, tundus kanjon indiaanifilmidest ometi nii tuttavlik – lai, sügav ereoranž panoraam, iga lapike sellest kui ilmsi ime.

Võõrastemaja valvelaua daamidelt teavet pärides pidin nende küsimise peale umbes 350. korda oma USA-s oleku jooksul selgitama, et olen Eestist. Daamid kinnitasid eestlastest kuulnud olevat, kuid mina olen esimene, keda nad siin näevad (tüüpiline jutt). Lubanud mu koti osas telefoneerida, andsid nad mulle kanjonisse laskumiseks kaasa plastikveepudeli. Väljunud võõrastemajast, kuulsin valjuldist nende häält: „Teade eestlasele. Teie kott jõuab õhtuks Flagstaffi.”

Rinnatisega piirneval kõnniteel sammudes püüdsin harjuda mõttega, et mu kõrval on Grand Canyon. Tegelikult viibisin GC rahvuspargis, kogu küla koosnes vaid võõrastemajadest ja indiaani suveniiride poekestest, ühtedes neist müüjaiks indiaanlased, teistes valged. Kanjoni ümbrusse jäävad hopi ja navahoindiaanlaste reservaadid, havasupai-indiaanlased elavad tänapäevalgi koguni kanjonis endas.

Vineeritahvel teatas, et GC on 450 kilomeetrit pikk, keskmiselt 16 kilomeetrit lai ja 1600 meetrit sügav hiiglalõhe; selle uuristanud Colorado jõgi on 2350 km pikk, kanjonis keskmiselt 90 m lai ja kukub seda läbides alla 70 kosest; alla Indiaani Aedadeni viiv teerada on 7,3 km pikk, kõrguste vahe üks kilomeeter; selle jalgsi läbimiseks kulub alla minnes kuni kaks tundi, ülestulek vältab poole kauem; vett vahepeal ei ole ja kanjonis lõket teha või laagrisse jääda ei tohi.

Kaljuseinad koos oma fantastiliste sopististe ja vormidega kukkusid peaaegu püstloodis alla; kus nõlv vähegi laugjam, oli see kaetud kiviklibu ja justkui tasakaaluime najal paigal püsivate rahnudega. Kaugemal seisis mõni hiidrahn otsekui pea peene kaela otsas. Kõndisin vanal indiaanlaste rajal, mille keegi valge mees oli sajand tagasi lasknud restaureerida. Esimeste kanjonis rännanute kohta on teada juhtumeid, kus nad hukkusid, sest ei leidnud enam teed üles.

Päikeses kiiskav kanjoni vastasnõlv tundus kõrgem, oranžim ja laugjam. Eriti efektselt paistsid eemalt Colorado lisajõgede külgorud. Peasüüdlast ennast polnud näha, Colorado voolas kanjoni põhjas looklevas lõhes. Enne lõhet laugel platool oaasina kerkiv üksik puudesalu kannab nimetust Indian Gardens – Indiaani Aiad. Aga näilisest lähedusest ja minu kiirmarsist hoolimata ei tahtnud see kuidagi lähemale tulla, sest tee laskus allapoole siksakitades, teravnurksete pööretega. Hingemattev ilu, palju kive ja... tolmu. Seljataga mütsatab. Vaatan üle õla. Minu ja meetrit 30 tagapool sammuva jaapani noorpaari vahele on kivi kukkunud. Võib-olla juhtub kanjonis turistidega ka õnnetusi, kuid üldiselt tundus retk pühapäevase jalutuskäiguna. Novembrile vaatamata oli palju inimesi liikvel. Vastutulijad tervitasid, tegid juttu: „Where are you from?” Enamasti olid matkajad kaugelt tulnud. Keskmine ameeriklane palju omal maal ei reisi. Ta arutleb: „GC ei kao kuhugi. Sinna võin ma alati minna, kui tahan.” Tihti jääbki tal seal käimata.

Teed remontivatest tusaseilmelistes indiaanlastest vastas tervitusele vaid üks. Tundsin end töötavate põlisasukate kõrval turistikeigarina.

Tee kõrvale oli järsu nõlva külge ehitatud puhkepaviljone, kõigil silt: „Vett ei ole”. Kiirkäigu mõjul hakkasin kaasa antud veepudelit üha rohkem hindama.

Jõgi alustas Suure Kanjoni loometööd 5 miljoni aasta eest. Nüüdseks on see end uuristanud 2 miljardi aasta vanuste maakihtideni. Missugune geoloogide ja paleontoloogide paradiis! Kanjonist on fossiilidena leitud kuni miljardiaastasi elu säilmeid. Aga kanjoni põhjas niidina looklev Colorado muudkui jätkab tööd, kandes sõltuvalt aasaajast endaga kaasas kive ja pinnast mõnesajast mitme miljoni tonnini päevas. Sellest taagast on ta oma kosedki ehitanud. Kanjoni skulptorid ehk nõlvamurendajad on aga muutlik temperatuur, sademed, Coloradosse suubuvad nired ja ojad, pinna- ja põhjavete erosioon, juurtega iseenda jalgealust murendavad taimed.

Valdavalt on kanjon kivikõrb. Alt alates paljanduvad tahvelkilt, gneiss, graniit, savikilt, kvartsiit, lubjakivi, liivakivi, kõikjal seas ka vulkaanilist kivimit. Põhiliselt koosnevad Suure Kanjoni seinad lubjakivist, mis algselt on teatavasti hall; punaseks on selle värvinud ülalt liivakivist allauhutav raudoksiid. Colorado tähendabki hispaaniakeeli „punane”.

Ometi leidub kanjonis ka tervelt 1400 liiki taimi. All üritavad kanda kinnitada kaktused ja agaavid; ülal kadakad, vahtrad, männid. Ülalt alla laskudes teiseneb kliima siin samavõrra kui tasasel pinnal 2500 kilomeetrit põhjast lõunasse liikudes.

Kanjonis elavaist imetajaist kohtab iga matkaja kindlasti suursarv-mägilambaid, kes – nagu USA rahvusparkide loomad üldse – tunnevad end siin täielikult peremeestena.

Indiaani Aedade nimelises puudesalus, kuhu viimaks jõudsin, asub ka pumbajaam, see pumpab üles GC Village’isse vett. Kunagi oli see paik aga indiaanlaste küla.

Kahetsenud, et 2,5 km kaugusele jääva Colorado jõeni minekuks ei jätku mul enam aega, hakkasin tagasi üles rühkima. Pugesin mööda tervest muulakaravanist. Teed parandavaist indiaanlastest teretasid seekord pooled vastu. Mida ülespoole, seda enam asendus kaktustega kivikõrb ükskute nõlva külge klammerduvate elupuutaoliste jässakate puudega ja soe päikesepaiste jäise külmaga. Madalale laskunud päike jättis kanjoni lõunakalda varju – seinaorvades rippusid kõledad jääpurikad –, kuldas aga endiselt vastasnõlva. Lõpuks jõudsin taas päikese kätte. Olin oma matka sooritanud kolme ja poole tunniga. Kogu keha surises. Enne joogipudeli äraandmist ja bussi peale minekut ütlesin mõttes hüvastijätuks: „Colorado Grand Canyon! Sa oled mu kõrval, ent võib-olla ei näe ma sind enam ealeski.”

Bussis sattusin õnneks kanjonimuljeid vahetama kõrvuti noore rootslannaga – ikkagi eurooplane. Pisut enam kui tunni pärast olime tagasi Flagstaffis, kus võõrastemaja trepil ootas mind mu isepäine kott.

1989