Väike Emajõgi (Tagula – Jõgeveste, 40 km)

Väike Emajõgi algab Pühajärvest ojakesena ja suubub peale Pikasillat laia veeväljana Võrtsjärve. Ta on 83 km pikk, langedes 115 meetrilt ü.m.p. 34 meetrini ü.m.p. ehk 81 meetrit ehk 0,98 meetrit kilomeetri kohta. Ta lähe ja suue on teineteisest vaid 24 km kaugusel; voolates algul edelalõunasse, pöördub ta Iigaste ja Vilaski vahel loodesse ja hiljem põhja tagasi.

Kanuu võib vette panna Antsla – Valga maantee silla juures Antslast 13 km ja Tagulast 3 km läänes. Jõgi on siin kaevatud 6…8 meetri laiuseks noolsirgeks kraaviks, kusjuures kraavimulle on heinamaa poolt vaadatuna 3 meetrit kõrge ja jätab läbi maastiku jooksva raudteetammi mulje. Heinamaa kuivendamiseks mõeldud kraavistik on aga umbes ja täitunud seisva veega.

Jõevesi on vähese läbipaistvusega helepruun ja selliseks jääbki kuni Hummulini. Voolu kiirus on Tagula kandis 0,6 m/s ehk üle 2 km/h.

Tagula – Iigaste – Vilaski lõigus on jõgi kitsas ja kõrgete kallastega, nii et ka kanuus püsti seistes üle kaldaserva nägema ei ulatu.

Paari kilomeetri järel kaob jõgi tihedate vitspaju põõsaste lehestike vahele. Vesi jääb päris madalaks ja kanuu riivab jõe põhja. Kallastel on mõned majad. Siin ja edaspidi kuni Vilaskini võib Väikesel Emajõel sageli kohata pealt sinist ja alt kollakasoranži jäälindu lendamas piki jõge. Mingeid kanuusõitu segavaid takistusi jõel Tagulast kuni Iigaste sillani ei ole.

Pärast Iigaste silda kitseneb jõgi (vastupidiselt Regio kaardil näidatule) 5…7 m laiuseks, ent kuni poolteist meetrit sügavaks pajustiku (vitspajule lisandub raudremmelgas) vahel siksakitavaks labürindiks, kus kanuule jääb ette kogumiteks ajunud risu, kuid ümber tuleb kanuud kanda siiski vaid ühes kohas.

Pärast Vilaski silda läheb sõit lihtsamaks, sest jõgi laieneb 10…12 meetrini. Paiguti ääristavad jõge kuni 7 meetri kõrgused eri värvi kihtidega Taevaskoja-laadsed liivakivipaljandid, suuri (kaldapääsuke) ja pisikesi auke kohati täis täkitud. Esimene paljand mõjub üsnagi üllatuslikult. Mõnedel lõikudel kiireneb vool lahja kärestiku ilmeliseks, jõepõhja ilmuvad kivid. Kallastel on kalamehi (ka kalanaisi), kes kiidavad jõge kalarohkeks. Põhikala näib olevat latikas, kuid vahel minevat õnge angerjas ja sägagi.

Enne Sooru silda Valga – Tartu maanteel peaks tulema vasakult sisse Pedeli jõgi. Algul on otse ees näha suubumas väiksemat jõge, Väike-Emajõgi ise pöördub järsult paremale, muutudes ootamatult kitsaks ja kiirevooluliseks, kuni vahetult enne silda suubub temasse sama suur jõgi kui V-Emajõgi ise. Sestpeale avardub jõgi kuni 20 meetri laiuseks, vool aga aeglustub ja muutub järjest laisemaks.

Tagulast Sooruni on jõgepidi 20 km. Jõel oli kuus maanteesilda ja üks raudteesild. Raudteesillal on tahutud kividest kaldasambad. Järgmine sild Sooru järel on alles Jõgevestel.

Peale Soorut hakkab jõgi keerutama. Inimasustus taandub kallastelt, kõrged metsased künkad, kus kasvavad kased, kuused, sekka mändi, vahelduvad madalate luhaheinamaadega. Kaldal lepavõsas ja selle vahel kasvab kikkapuid, mida kirjanduse andmeil leiduvat Eestis looduslikult vaid Koiva jõe kaldal. Edasi tuleb ka männikuid. Aeglast veevoolu korvavad kaunid vaated. Kalad löövad lupsu, koprad sukelduvad, hallhaigrud lendavad. Kallastelt kostab allikate vulinat ja vesi on suplemiseks võrdlemisi külm.

Kui vasakkaldal näete puhkekohta varjualusega ja liivast kallast, olete jõudnud Hummuli külje alla. Kanuust tasub välja tulla, sest Hummulisse on jõepervelt mõned sajad meetrid. Hummulisse on Soorust jõgepidi 10 km.

Hummulis on torniga telliskivist mõisahoone (osa sellest ehitatud 1870 paiku, osa 20. saj. algul) ja liigirikas park. Mõisahoones on alates 1930. aastast kool. Selle taga kasvab hiiglaslik künnapuu ning samas lähedal kuusega kõrvuti suuremõõtmeline sinakate okastega ebatsuuga. Pargis kasvab ka amuuri korgipuu ja palju teisi puuliike; on nurgake ilutaimedega.

Põhjasõja ajal toimus 29. juunil 1702. aastal Hummuli mõisa ja Väikse Emajõe vahel Hummuli lahing 7000-mehelise Rootsi ja 18000-mehelise Vene väe vahel. Rootsi väge juhtis Wolmar Anton von Schlippenbach, vene väge Boris Šeremetjev. Vene väel õnnestus üle jõe tungida ja rootslaste rünnakule vastu panna ning seejärel ise rünnates rootslasi hävitavalt lüüa. Vene kaotas 1500 meest, Rootsi 3500, selle järelejäänud väeriismed põgenesid Pärnusse, kus rootslased pidasid vastu 1710 aastani. Mõlemad väejuhid kohtusid hiljem veelkord Ukrainas Poltaava lahingus, kus rootslased said veel hullemini lüüa. Schlippenbach, mait, langes 1709 Poltaava lahingus venelaste kätte vangi ja hakkas siis Vene teenistuses salanõunikuks, Šeremetjevist aga sai juba 1706 Vene vägede ülemjuhataja.

Pool aastat enne Hummuli lahingut, 9. jaanuaril 1702 oli samade vastaste, Šeremetjevi ja von Schlippenbachi korpuste vahel toimunud Erastvere lahing, mis sai Vene vägede esimeseks suureks võiduks Rootsi üle Põhjasõjas. Hummuli lahingu mälestuseks on Hummuli mõisa ette pandud mälestuskivi.

Võitude järel rüüstasid venelased metsikult Eestimaad. Puhkes katk. Kui nad 1704 vallutasid Narva ja Tartu, küüditasid nad mõne aasta pärast kõik nende linnade kodanikud Venemaale vangi. Tartu hävitati Peeter I käsul.

Pärast Hummulit muutub Väike Emajõgi taaskord tundmatuseni. Ta saab omale mitmesaja meetri laiuse lammi, mille ühest servast teise ta kuni 35 meetri laiuse veeväljana lookleb, looked vaheldumas pikkade sirgetega. “Voolab” on raske öelda, kuna veevool on vaevumärgatav, mistõttu meenutab Väike Emajõgi siin pigem jõekujulist järve. Vaated on väga avarad, kohati ehk üksluised. Vesi on päris soe.

Enne Jõgeveste silda lamm kaob ja kaldad muutuvad kõrgeiks ning mets jõuab mõlemal pool jõe äärde. Hummulist Jõgevestele on mööda jõge 10 km. Jõgeveste sillale saab tõusta mugavalt treppe pidi.

Sillast pisut rohkem kui 2 km kaugusel on hauakambrisse maetud 19. sajandi tuntumaid väejuhte Barclay de Tolly. Ta oli šoti päritolu balti aadlikust vene väejuht. 1809 tungis Vene Rootsile kallale ning Barclay de Tolly ületas kavalasti oma väega jäätunud Botnia lahe, sundides niisuguse nükkega Rootsit sõlmima rahu, millega see kaotas Venele Soome. Barclay oli Vene armee ülemjuhataja ja seejärel Vene sõjaminister. Sõjas Napoleon I-ga 1812 juhatas Barclay de Tolly 1. Läänearmeed ja kasutas osavalt taganemistaktikat Prantsuse väe kurnamiseks. Siiski tagandati ta Vene armee ülemjuhataja kohalt ja asendati Kutuzoviga. 1813 sai ta uuesti ülemjuhatajaks ja marssis 1814 märtsi lõpus oma vägedega Pariisi.

Hauakamber on külastajaile avatud kolmapäevast pühapäevani kl 6-ni õhtul. Hauakambri kõrvale on maetud Barclay poeg ja minia. Hauakambri ees sirutub siberi nulu allee, nulud on asunud kuivama.

Emajõgi on rikas taimestiku poolest. Terves ulatuses, nii kitsas kui ka laias osas saadavad kanuutajat odajate lehtedega ja kolme valge õieksega jõgi-kõõluslehed. Leidub penikeeli (ujuv, läik-, ruske), enne Hummulit õitsevad vesikuppude kõrval vesiroosid.