VALEDETA MAAILMA

Anton Ain Allika

ON ROOSAD KARDINAD
JA AKEN LAHTI NENDE TAGA
MA PÖÖRAND SELJA
OMA AKNALE
VAID KERGET TUULT
MA TUNNEN OMA
SELJA TAGA
EI MUUD EI TUNNE KUULE
SEST ET SINULE
VAID MÕTLEN IGAL
MINUTIL JA TUNNIL
JA OOTAN ET SA
KOPUTAD MU AKNALE
SEL ÖÖL KUI
OLEN KODUS MINA
JA VÄLJAS KUU
JA TÄHISTAEVAS
JA ÄRA ARVA
ET MIND UNI VAEVAB
MA SELLEL ÖÖL
JU OLEN UNETU

MIKS

MIKS LAPSENA PIMEDUST KARTSIN
JA KÕRGUST KARTSIN MA KA
MIKS NOORENA ISA MA MATSIN
JÄIN TEDA SIIS LEINAMA
MIKS EESTI ON VÄIKSEM KUI VENE
JA VENET KÕIK KARDAVAD
MIKS HIIREPOISS TILLUKENE
EI SÕBRAKS SAA KASSIGA
MIKS SÜGISEL LANGEVAD LEHED
JA SUVEL EI SAJA LUND
MIKS HUKKUVAD NOORED MEHED
KUI POLE VEEL TULNUD SEE TUND
MIKS SILMAD ON PISARAIS NUTTES
JA HING NAGU LÕHKEDA TAHAB
MIKS TEINEKORD LIHTSALT ON VALUS
NING ISTUDA TAHAKS SIIS MAHA
MIKS MÕNED ON KURADI RIKKAD
KUID TEISTEL JU RIKKUST EI OLE
MIKS MÕNI PEAB VIHA NII PIKKA
JA TEINE ANDESTAB KOHE
MIKS MEREDES UPUVAD LAEVAD
JA RAHVAS KOOS NENDEGA
MIKS POLE MEIL VÕIMALUST TAEVAS
KOOS MURESID JAGADA
MIKS SÜNDISIN VÄIKSENA ILMA
JA ÕPPISIN KÕIKE MIS SAIN
MIKS TUNDED ON SOOJAD ON KÜLMAD
KAS KÕIKE MA USKUDA VÕIN

SU PILTI MA JOONISTAN
SIIS SEDA MAALIDA TAHAN
SU SILMI SU HUULI
JA PUHKENUD KEHA
SU RINDADE KAARI
MÕTT MA JOONISTAN
JA KEEGI EI SAA SEDA
KUNAGI NÄHA

HOMMIKUL KORD LÄKSIME
JÄTTES MAHA KALLIMAD
KAUGELE SIIS SÕITSIME
MAHA JÄI ME EESTIMAA
JÄID MEIST SINNA KODUTALUD
KALLID LAPSEVANEMAD
VILJAPÕLLUD KASESALUD
MÄLESTUSED KALLIMAD
SIBERIS NÜÜD ELAME
ÜMBRITSETUD AIAGA
KUNAGI SIIT LAHKUME
OOTAB MEID JU KODUMAA
EESTIMAA KODUMAA
MAHA JÄID MEIST SA
TAGASI KORD TULEME
KAUNI EESTI PINNALE

HOMMIKUL ÄRKAD
SUL HAIGE ON PEA
MIDA NÜÜD TEHA
SA SEDA EI TEA
MEENUB ET KÜLMIKUS
KAKS KÜLMA ÕLUT
ÄRA JOOD NEED
OH KÜLL ON MÕNUS
AKNA ALL KARJUVAD
VIHASED KASSID
KARVANE PENSIONÄR
AKNA PEAL PASSIB
LAHTISEST RAADIOST
RÖÖGIVAD BIITLID
TÄNAVAILT KADUNUD
MUNGAD JA RÜÜTLID
VÕTAD SIIS KAABU
JA TREPIST SA LASKUD
KATSUD KAS VÕTMED
VEEL ALLES ON TASKUS
KÄIVITAD AUTO
JA SÕIDAD ÄRA
JÄLLE ON ALANUD
SUURLINNA KÄRA
RISTMIKUIL PÕLEVAD
VILGUVAD FOORID
TÄNAVAIL PALJU ON
VANU JA NOORI
KES LÄHEB JALGSI
KES MASINAT ROOLIB

KAUGELE PAISTAB
SEE ROOSTENE KORSTEN
TALVISES SIBERIS
KAUNILT TA SUITSEB
TAHMANE NOORSÕDUR
KATLA EES SEISAB
NÄIB NÕNDA PÕDUR
KUID VÄSIMUST PEIDAB
VÄGEVALT LEEGITSEB
KATELDES SÜSI
KATLAD ON VANAD
KUID LEIBA EI KÜSI
VÄLJAS ON KÜLM
JA TUUL PUHUB VINGE
NOORSÕDUR SEISAB
JA NUKRUS POEB HINGE
MEENUVAD KODU
NING METSAD JA AASAD
PÄIKESEPAISTE
SOOJAS KAUKAASIAS

KULMU POISS ENAM
EI KORTSUTA
TUJU ON KORRAGA
HEA
POSTILJON KIRJA
MUL ULATAS
ÜMBRIKUL TUTTAVAD
READ
ÜMBRIKU AVAN
MA KIIRUGA
OODATA ENAM
EI SAA
ÜTLE MIS LAHTI
ON MINUGA
SINUTA OLLA
EI SAA

AASTAL UUEL SÖÖGE JOOGE

AASTAL UUEL UUE HOOGA
MAITSKE JÄLLE PIDUROOGA
NÄRIGE NÜÜD VORSTIJUPPI
SÖÖGE HAPUKAPSASUPPI
VÕTKE VEEL ÜKS VASTLAKUKKEL
ÄRGE OLGE NÕNDA NUKKER
VEEL ON TALV JA TOIT ON RAMMUS
VISAKE NÜÜD MAHA VAMMUS
TUNNETE KUIS HAKKAB PALAV
JOOGE VIINA SÖÖGE KALA
RANNAKARBID MARINAADIS
SOOVITE EHK KITSEPRAADI
KARULIHA LÕPPES JUST
VARA VAATATE VEEL UST
VALAN TEILE MAHLAJOOKI
SÖÖGE KOHUPIIMAKOOKI
KRINGLIT VÕTKE TORTI SÖÖGE
ÄRGE PITSI PURUKS LÖÖGE
KANNU SEES ON KODUÕLU
KLAASI RUMMI TEILE VÕLUN
HEERINGAS ON SIBULAGA
KÜLL ON MAITSEV OH SA PAGAN
VERIVORST ON SUURES KAUSIS
ÄKKI TEETE VÄIKSE PAUSI
PRAETUD PÕRSAS LAUA KESKEL
TALDRIKULE RUUMI TEHKE
HERNED OAD JA MAISITERAD
VÕTKE NUGA SEE ON TERAV
LASKE PÜKSIRIHMA JÄRGI
NÖÖBITE EHK LAHTI SÄRGI
MIDA VÕIKSIN VEEL MA ANDA
EGA KAASA JU EI PANDA
TALDRIKUL TEIL VEEL ON RUUMI
AHJUS KARTULEID ON KUUMI
SÜLT ON TÕESTI VÄGA HEA
EILE NAABER TAPPIS SEA
SÖÖGE VEEL JA LASKE PEERU
SIIS EI LÄHE SOOLED KEERDU
UUEL AASTAL UUE LOO
TEILE MINA TÄNA TOON

WABA RIIGI SÜNNIPÄEV

ON LIPUD VÄLJAS IGAL POOL
RAKETTE TÄIS ON TAEVAS
MA ÜLIKONNA VÄLJA TOON
JA LIPSU SÕLMIN KAELA
ON EESTI RIIGIL SÜNNIPÄEV
MA JÄLLE TÕSTAN KLAASI
NING VÄRISEVAD MINU KÄED
KUI LILLED PANEN VAASI
NÜÜD TERVE EESTI JUUBELDAB
ŠAMPANJA VOOLAB JÕENA
JA ÕNNISTUSI SAADAVAD
KÕIK TUTTAVAD JA VÕÕRAD
NO PALJU ÕNNE VABARIIK
VEEL OLED VABA SA
KUID OOTAB SIND EUROOPA LIIT
PEAD SINNA ASTUMA

PUNAV PÄIKE KAOB
SUVE LOOJUVAS ÕHTUS
MÄGEDE TAHA

MISKI NAGU OLEKS
PRAEGU KORRAST ÄRA
KUI NÜÜD KEEGI TULEKS
TEKIKS PALJU KÄRA

KUIDAS SEE KÜLL JUHTUS
ET SEE KÕIK ON NII
SELLESSE EI SUHTU
HÄSTI MINAGI

AGA MIS SIIS JUHTUS
MIS MA JÄLLE TEGIN
MIKS SEE ÄREVUS
SEDA ENDALT KÜSIN

MULLE POLE TEADA
MILLEKS ÄRRITUSIN
ARVAN AGA SEDA
ET MA PAHA TEGIN

ARVAMISEST ÜKSI VÄHE
MUL ON FAKTE VAJA
KOJU KUULAMA MA LÄHEN
TÄNAÕHTUST PÄEVAKAJA

SEDA ET MA SÜNDISIN
MA EI MÄLETA
AGA SEDA TEAN
ET MA OLEN OLEMAS

ENNAST TUNNEN TERVIKUNA
NÕNDA NAGU PEAB
KUIGI VEIDI ÜKSIKUNA
ELUSIHTI SEAN

TEISITI EI SAAGI
EKSISTEERIDA
OLEMA PEAB KEEGI
VAJA ELADA

NEED ON VÕIMALUSED
KAKS JA AINUKEST
NING NEED VÕIMALUSED
VAJAVAD KA MÕTLEMIST

OLLA VÕI MITTE OLLA

 

Kalevi Kvell

Õkva

Käib kõikjal tüütu sigin-sagin,
ma mornilt jalge ette vahin,
sest ümbrus täis on kanget kisa-kära,
sest kuhugi ei ole minna ära.
Ma terve päeva oma mõtet mõelda üritan,
kuid hoopis kõrvu kinni hoides sappi sülitan.
Kui lõpuks vaikib kolin-kärin,
kõik unele end sätivad,
ja sügav vaikus võtab maad,
siis läbistab mind õnnevärin
ja saabund vaikusesse
ma möirgan oma hääle.

Kõik rahvas kinos istuvad,
sest seanss on varsti algamas.
Kõik asjalikult ootvel jutlevad
ning kostab rõõmsat klapiklõbinat.
Kuid mina istun vaikides, sest ma
ei viitsi kellegiga rääkida.
Kui lõpuks tumenevad tuled
ja kõnepomin vakatab,
veel kostvad viimsed köhatused,
mil helendama lööb ekraan,
siis saabund vaikusesse
ma möirgan oma hääle.

Ma laman haiglapalatis;
medõde valges halatis
me tõvevoodeid õrnalt kohendab,
ta hurmav pilk mind torkab süstlana.
Ma terve päeva teda piilun tekisiilu alt,
kuid kitlisiilu alla nägema ei ulata.
Kui saabub vaikne õhtutund
ja haiged oigeist väsivad,
pea kogu osakond näeb und,
kui mina välja arvata;
siis saabund vaikusesse
ma möirgan oma hääle.

Ma istun üksi künka otsas,
mu ümber sosistavad metsad
ja laisalt loksub läiklev järvepind,
oo õndsust, mida ammu ootasin!
On kõikjal ürgne rahu, vaid linnud laulavad,
ühtäkki sellest vaikusest kõrini mul saab,
ning suikvel loodusesse
ma möirgan oma hääle.

• • •

mõni pilt jääb igavesti hinge
mõni pilk jääb alatiseks mällu
üha rohkem sigib surnud ringe
aina juurde kuhjub tühje välju

 

Rändaja

Ei olnud ta üldsegi üksinda,
kuigi kedagi polnud koos temaga.
Kui tundiski vahel, et üksi jäi,
siis ehk sellest, et keegi ta kõrval käis.

Sügis
(elu I luuletus; koolis õpetaja käskis)

Taevas nii madal ja hall
rõhub sünget ja halli alleed,
kus langeva vihma vall
toidab kogukat loiku kesk’ teed.

Vihm vähehaaval lakkab,
sombule annab maad,
ületee maja aknad
pisarsilmil mind vaatavad.

Lõpmatu autode kett
hõbepeegli veel kildudeks lööb,
vettinud papli skelett
ilmub loiku ja taas sealt kaob.

Uduvinest ilmuvad kogud –
uduvinesse kaovad nad taas,
üks tusane noormees se’s lodus
taamal sammub, tal koolikott käes.

Vaimud kaimud

Mu kaimud vaimud parvena mind piiravad,
mu tegemisi juhivad ja vahel pisut piinavad

Väljas valitsemas vire Põhjavaim,
kodusoojust tuppa külib Majavaim

Eile oli peal mul loomevaim,
uue luuletuse valmis sain,

täna spordivaim on pugend pähe –
õhtupoole suusatama lähen.

Hiljaaegu kurivaim mind piinas,
sõbraga siis võtsin ära viina.

Naised ikka vaimu virgutavad,
nende pärast võib ju pingutada.

Kui pahaloomuline vaim mind vaevab,
kui tunnen ennast üsna üksinda,
siis esiisa vaimult taevas
hüva nõu nii tahaks küsida

Jõuluajal hõlmab minda Pühavaim,
maailm nõnda õdus, lummav näib.

Vargamäe kui vaim mul’ turja tuleb
ära mulle parem ligi tule.

Samas vaimus võiksin jätkata,
lehekülg ent kohe otsa saab.

Iseloomaaed
e. valge, must ja hall ise(loom/nd)
(abiks iseloomukirjutajatele)

Iseloom nr. 1

Ta on õige mees,
õiglane ta meel.
Õigel ajal
õiges kohas ta
võitleb õige asja eest.
Naerab õige koha peal,
õiglust lipukirjaks seab

Iseloom nr. 2

Ta on vale mees,
valelik ta meel.
Valel ajal
vales kohas ta
võitleb vale asja eest.
Naerab vale koha peal,
valskust lipukirjaks seab

Iseloom nr. 3

Ta on kahtlane mees,
kahtlane ka ta meel.
Kahtlasel ajal
kahtlases kohas ta
võitleb kahtlase asja eest.
Naerab kahtlase koha peal,
kahtlust lipukirjaks seab

Jõuluõhtu

Jõuluõhtu. Kirikukell kaikus,
härma puudelt pudenes ja
saabus vali vaikus.
Läbi valge laane
kodu poole kõnnin,
aknast kumab valgus, aknal ootvel põnnid.
Toas ootab tingel-tangel, lõhnav jõulukringel,
aga minu kõrval kõnniks justkui ingel:
meelerahu, rõõm ja õilis tunne
mahuvad mu sisse,
mõtlen kõiksusele, sõpradele,
vaatan enda sisse.
Laanerüppe jääda tahaks, vaikusesse s

Haua taga
(koostöös Andres Perega)

Sündisin nõnda, et pea tuli ees,
aga ära mind kanti jalad ees.
Järgmises elus ma teistmoodi teeks,
prooviks ilmale tulla siis jalad ees.
Ja kui otsa saab seegi elutee,
katsuks kaduda nii, et pea oleks ees.

Jumalaga võitleja

Sul jalad lööb alt mõni saatuslik seos
hulk niite näib korraga kaduvat peost
Sa tõused, taas tahet näen igas Su teos
ent Jumalal juba ka vitsad on leos –
kas pudeneb seekord kõik peost juba eos?

Sõbra kaotus
(sõber Jüri Suursood mälestades)

Kusagil mujal
teised elavad ja
surevad –
mis mul sest.

Sõber suri,
mina elan
edasi –
mis tal sest.

Läbi öö

Öös tumedas, tähise taeva all
looklemas minu maine tee.
Iga täht mustas laotuses tähistab
mõnda õnne, mis läinud on kaduma –
milleni kord küll murdsin teed,
aga kohale jõuda ei jaksanud,
või kui jõudsin, siis kinni ei naksanud.
Tähtede tuhmis, tuikavas valguses
tiidsasti läbi öö astun.
Kadunud õnned lõpmata kaugustes
ülevalt vilguvad vastu,
ühed külmalt,
teised soojalt.
Tahan küll ma, et lõpeks see öö,
ja ometi koitma kord lööks,
tahan päikese soojust ja sära,
et need tähed ei piinaks mind ära.

 

Marge Mikson

Pühendus oma emale

Sirelite, toomingate
imeline aim,
täna tõusta taeva poole
kaunistamaks kodu.
Kätele, mis loojaks olnud –
kiitus kuulub vaid.
Silmisse jäänd elusäde,
tegudesse rahu.
Imelise elulätte
püstitasid meile.
Kolme tütart korraga võis
peita sülesse.
Elutormid, rajuhood –
su silmad jäänud meelde,
alati nii kodused,
kus peidus rõõm ja vaev.
Sinu jaoks on metsasüles
ärkvel kevadlilli.
Sinu jaoks on lapsed jõudnud
eluretkilt koju.
Kaugustesse, kaugustesse, ema,
viiksin sind.
Selle eest, et lunastasid
pisarad ja valu.
Sirelite, toomingate
imeline aim
kevadvärskes õitemeres
jõuda sinuni.
Kodu hoiab. Ema hoiab.
Kaitseb majasein.
Usun, emaarmastus
on puhtaim alati!

* * *

Aitan unistada Sul...
Seda ju võib,
sest unistus on tõeline.
Kõik see võimatu maailm
oma karmuses
on siis vaid näiline.

Kevad

Tuul vingub katuseräästaisse
hirmu ja õudust,
Pargis puud kääksuvad
aastate all.
Kamarais rohud on
kivistand põlgus,
kõik vaikib kõiksusest
sügaval.
Kuskil on juurdunud
juurtelgi lõpp,
pilved ja põuadki
jõuavad koju.
Mine siis! Loobuja
valitseb tõtt.
Teised on vait – järgnev samm
viib nad sohu.
Imelik istuda üksi
ja mõelda.
Kõikjal on hääled ja
kellegi naer.
Selge! neil mõtteisse kevad
vist voolas.
Nii lähen minagi –
temasse kaon!

Lumi langeb su mõtete peale,
unel sulgeb su silmalaud.
Soe on uinuda tunnetes heades
ja nii kerge sul hangede all.

Kuskil majas on tuledes tuba
ja nii palju on askeldust.
Kõik on parem, kõik ootavad juba
hella paitust mööda koduust.

Küll on tore, et midagi õrna,
samas suurt ja tugevat,
võib üks inime südames tunda
ja see õigus on kõrgemalt.

Nii ka mina su südames elan
ja nopin sealt sädemeid.
Need su silmisse poetan ja tahan,
et nad elaks seal tuhandeis värvides.

Oh nii armas on tajuda valgust
igal ööl, kui taevas sul must.
Seda põnevust, armu ja hellust
igaüks meist vajabki just.

Lange, lumi!

Härmatanud vanaaegset valgust
laotub üle kogu maa.
Katustel ja seintel võitleb õhtu
öö sünge varjuga.
Õige hetk on võtta
oma sülle
kogu hõbedaselt lummav luht.
Nende unistuste varjus
kerkib ette
inimsoe, kuid karge talveõhk.
Leida võiks ehk sellel õhtul
pisikelmi sädelust –
ja kui ei otsinudki ega leidnud
saatust mõistis hingekuld:
andis sulle pühakoja võtmed,
et võiks tõusta üles pilvile,
et saaks lahti päästa taevaluugid
kaua ootand rahvale.
Inglina siis tunned end
kui jätkus jõudu tõusta pilve taha.
Tänan, taevas, tänan sind –
lumi sadas maha!

Sõnajalaõis

Sa kingid meile
imelise aja,
et täita
rõõmust südameid.
Su lummus vastab
inimhääle kajas,
just sellel ööl on
õrnus meis.
Sa otsid endas
õnnest tulvil vaikust
ja leiad keskööl
sädeme.
Siis lembe tuulehoog
su põsele toob
paitust
ja sõnajalad katavad
meid embusse.
Mind võta kaasa,
et see pimedus
kaoks ära
ja luba olla
valgusallikaks mu teel.
Su soojuses ehk
sulabki see õis liig vara,
kuid õnn,
mis leitud koos,
on kaua südames!

Sule oma väiksed silmad,
issi sülle peida pea.
Puhka, pisi,
unemati kingib sulle
une hea.

Õues väiksed tuulepoisid
sulle tasa laulavad,
lumehelbeid trallitades
laugudele langemas.

On nii armas, kui su nägu,
väikene ja unesoe,
sellel õhtul – küünlavalgel –
unest läbi imet loeb.

Päkapikud akna taha
piparkoogi sulle tõid.
See sind ootab, kuni magad,
ärgates ta süüa võid.

Uues päevas jälle palju
üllatavalt uut sa näed.
Kõik on ilus, õu on valge,
küünal põleb laua peal.

Ärgates sa soojad pihud
ümber ema kaela seod,
kõik on uus ja kõik on ilus,
isa sülle vargsi poed.

Juba päiksekiired
tungivad mu tuppa
soojalt soovitades miskit uut.
Salamaiguliselt hingetumaks ruttan,
kätes õnneleid,
mis paitamas mu huult.
Annan kevadele esimese naeru,
mida õnnistades katab ehaviir.
Minu silmile on laskumas just praegu
kõige hapram, salalisim päiksekiir.

Aeg

Avan ukse, sest kätes veel rammu,
ennast edasi viia ma võin!
Tahan ajaga pidada sammu –
seda õnnena peekrist kord jõin.
Hõõguvaist halgudest koldesse jäävad
tuhaks põlenud elusad puud.
Nõnda aegadest hetkedki läevad,
sellest tuhast ei jäägi ju muud.

* * *

Mu ees on mets
ja taga meri.
Ma ise olen õhk.
Mu kohal taevas.

Laena kätt!

Laena mulle korraks
oma kätt.
Tunned – ta on kalk
ja külm.
Sama jahe nagu
jumalagajätt
kesk talve pakitsevas
veres.
Laena mulle korraks
oma kätt,
vajan enda külmusele
liitlast.
Põlvest põlve kannan soola,
kannan vett,
püssipära viska
kaenlast.
Laena mulle korraks
oma kätt.
Külmund pinnasesse
sõrmed löö.
Meie viha kurguhääles
kostab nutt.
Haara vaenlaselt ta
voorusvöö.

Usk

Igavest kevadet usun
– ja elu,
põliseid metsi ja
konaraid teid.
Usun, et armastus
juhatab koju,
kutsudes võõrsilt
kord tagasi meid.
Siirusse usun ja
lindude laulu,
kätesse, mis on meil
sasinud päid.
Usun, et silmadest kaob
kord see valu,
mis oled pisaraid
valades näind.
Kadaka paindumist
tuule käes – usun
ja sinu visadust
võidelda veel.
Usun, et ehitad uuteks
need rusud,
mida on pururustand
võõrad me teel.

* * *

Meid liiga vara
lahku ajas tuul –
viis minema, kui
hinge mattis nutt.
Veel tihti kohtume,
kuid võõrad on me suud
ja ainus „tere"
on me südamete jutt.
Vast mõlemad me
annaksime poole,
et naaseks hinges
ilus tundemaa.
Su silmad tihti
ekslevad mu poole.
Neis kauged hetked
elavad.

* * *

Lõppude-lõpuks just
lõpus on algus.
Siis kui mu jätad, peaks algama kõik.
Nüüd ma siis ootan,
kas loojang või valgus.
Aga kui tuled –
on lõpmatu võit.

 

Küllike Pärn

Kiirustab koju ema,
tütretirts süles.
Kirmetis krõmpsutab
hilise teelise taldu.
Raskest lumest puuladvad
on loogana kaldu.
Kuu valab valgust iga
räitsaka üle
aeg-ajalt palge eest heites
hõredaid pilvi –
pisike põngerjas pimedust
kartma ei pea.
Ema süli on soe ja
kindel ning pea
näha võib koduakende
kutsuvaid silmi.
Taevasse tikitud tuhanded
tähepinnud.
– „Nii palju aknaid! Emme!
Kes elavad seal?" –
Kaks pilku pikalt püsivad
laotuse peal...
– „See on kaugel. Ei tea." –
– „Võib-olla linnud?"

Sammaldunud vaikus hingeõhus.
Haihtunud on raskus, mis sind rõhus.
Sirutades liikmeid – lõtkund längu,
hällitades harrast häitsmemängu,
olles iseendast endamisi,
sõrmitsedes õhu lendamisi,
lahvatava koiduvalge-valus
tunda lihtsalt rõõmu
olla elus.

Kui kohmetand kastevett
poetub puulatvade päält.
Selg tüvele toetub,
et jääjana kuulata päält,
kuis kahiseb suline
lahkumist lehvitav käis.
Hetk viivita veel!
Liig ruttu su aeg saanud täis!
Kuid teel juba suvine sõber,
ta valendav pea
koos teistega laotusse neeldumas
heledas reas
ja mina jään siia, et
jääjana kuulata päält,
kui sul tuleb minna,
sest sa oled paremat väärt.

Sõnajalasängis,
kuhu kustus eha,
jaaniöösse õhetab
su keha –
tulevärki taeva poole paiskab.
kelle tarvis ta end
nõnda raiskab?

Öö hõbehirved
all hiiepuu.
Helkivad pilved,
suur kooljakuu –
tuhm taevatuli.
Kalk külmakirm.
Maaema,
ma tulin
ja mul on hirm.
Su altaril jätma
pean hinge ma.
Öös karjetest katma
su hingemaa.
Ikka jälle
maa murena
musta kurena
ehast tõusma
ja koiduga
surema.

Jätan mällu hetke mõne.
Üle kurva kuusekõne
männid sirutamas kaela.
Kerget udu hõbepaela
põimitud on läbi luha.
Kraavid karges külmatuhas
kriimustatud verele,
pilgud pilvemerele.
Juuksed kalkvel kastetolmus
seisan. Seiran. See on olnud
ning see kordumise võlu
hoiab elevil mu elu

Voolab jõgi läbi meist.
Tema kärestike vahus,
kaldaäärte karges rahus
kluulatame teineteist.
Naer ja nukrus üheskoos...
Hallid kurvastusekurvid,
aga samas vesi tulvil
sädelevast rõõmuhoost.
Kord sünkmust, kord kahkjaskaame,
seltsiks vilkavale veele
voldib Aeg ja saadab teele
paberlaevu – päevapraame,
minnes hingekelli taovad.
Nukrad hetked, murekurded
kaardus üle jõe kui purded –
mitte kuhugi ei kao nad,
kuid ka õnn jääb meile alles!
Ta on kaldail põlispuudeks,
kaljuveereks vete juures,
hoides õndsaid tunde tallel.
Et jääks koht, kus seista meil,
kui kord kulunud on käärud,
vooluvulin vaikseks jäänud,
kuulatamaks teineteist.

Jõulukella kallihäälne kõla
Üle kuusesära. Kurgus nutt.
Soojad silmad. Hellad käed ja sõnad.
Igikestev kaunis muinasjutt.
Hetked kõnelevad karrakeeles.
Aja haprus hingest läbi lendas.
Tasa tajud, kuidas valdab meeled
valedeta maailm sinus endas.

Igal emal on oma laul
oma lapsele säetud,
kuhu kõikidest sõnadest
on vaid kaunimad jäetud.
Igal emal on oma viis
oma laulule säetud,
millesse maailma helidest
on vaid kaunimad jäetud.
Igal lapsel on oma memm
kõigist emadest kenam.
Kõigist lauludest omasem –
mille loonud on tema.

Kui leek tõusis taevasse jaanikumäel,
suveõhtusse sädemeid külvas,
sa seisid mu lähedal, käsi mul käes,
sõnajalaõis pintsakuhõlmas.

Kuidas käsi mu omasse sattus?
Ka ise ei mõistnud sa, maha või löö.
Kui selles on süüdi see nõiduslik öö,
küllap on see siis paratamatus.

Mu tantsule tõmbasid, tehtud sai tuur,
iga järgnev on uljam ja julgem.
Pea sädemed silmades, kõrvades tuul
ja lahti sust lasta ei julge.

Ja külades koidikut kuulutab kukk.
Sinu hinges on midagi viltu.
Sest vaikinud sootuks su suurustav jutt
ja silmad on püüdmas mu pilku.

Liikmed paljastel puudel
vihmapilv vintskeks pesi.
Nüüd nende naksuvail luudel
tuul kiigub tasakesi.
Puuladvus puhkab sugu –
pori siin päkki ei määri.
Kärsitu kollapugu
komistab vastu ta sääri.
Igavus kangutab lahti
hallide hammaste rida.
Tuleb vist minna. Lehti
ehk loeks veel, kui oleks mida.
Käevarred kurtunud, rammutud,
jalapaar töntsiks tammutud.
Kõrvad vaikima kuulatud.
Maailm hämaraks nähtud.
Läbipaistvate silmade põhjas
mõtted on nähtamatud.
Kuhu enam on tõttu?
Kust ootad vastuvõttu?
Avama ust ei tulda.
Hilissügis silmili maas
muserdab muru ja mulda.

Vahel tekib tahtmine
minna, minna ära.
Kusagile kaugele,
kus on küünlasära.
Küünlasärast edasi
tahaksin veel minna,
kuni ükskord jõuaksin
Muinasjutulinna.
Muinasjutulinnapeal
kõrguks uhked lossid,
endist viis hinnas seal
oleksid printsessid.
Mitu tuhat austajat
kõigeks valmis kohe.
Aga mind seal austaks vaid
Loll-Ivan ja lohe.
Solvumisest sõnatult
tormaksin ma koju.
Mõnda aega elaksin
nagu memmepoju.

Vargsi teie seast teen sääred –
üksindust on vahel vaja.
Metsaserval, kraaviäärel
tallan sisse vana raja.
Mõtlen mõnusamaks meeled.
Läbi nõgeste ja rägu
lasen lahti laulukeeled,
võsavitsad vastu nägu.
Mul ei ole pelgupaika,
kõnnikohta kenamat.
Milleks selles ilmas tahta
üldse miskit kenamat