J. Eplik. Üllatusi tuntud maastikult (Voosest ja Valgehobusemäest)

Ajakiri „Loodusvaatleja”, 1931, lk. 107…110; väljavõtted.

...Huvitavam vaade avaneb Voose mägedelt-küngastelt. Künkad asuvad ringis ümber küla põldude. Nagu suur liud - taldrik. Liua põhjas särisevad niidumasinad, reas hakid, inimesed-töölised, teelised. Liua idaserval kobarana küla kaupluste ja rahvamajaga. Osa künkaid paljad, osa kaetud põõsastega. Haruldane mäestik igatahes Kesk- ja Põhja-Harjumaa elanikule, Järvas, Läänes asujale. Tasub tulla ja vaadata, kel seks maitset, huvi. Tulla just jalgsi… Rattal või ratsa ei jõua „sisse tunda”, „sisse elada”, vaatad nii mööda minnes vaid…

Siit viib maantee üle jõe Järva(maale). Ida pool jõge jätkuvad metsastunud künkad, lagedaks raiutud kühmud. Raiestikel maasikalisi, eredavärvilisis rõivais naisi. Tee sõrekruusane, tuuletu. Karjapoiss kõnnib iseteadvalt, kuidagi „mägiselt”. Pehme kaap on tal eristiilselt, kooskõlas ümbritsevate küngastega pähe torgatud. Siledal teel vihiseb mööda noormehi-rattureid…

...Hommikul rappa, et nautida veel ürgsemat loodust - seni siiski olnud kõikjal jälgi inimestest. Pehme ja niiske rabal. Pikka muutub heinsoo rabaks. Siin, Kakerdaja järve ümber soos õitseb veel augustis päris käoraamat täies hoos. Harilikult ta õitseb juunis-juulis. Muidu aga veel tükike puutumata loodust: raba, järv musta veega, pardid järvel lendlemas, sammal ja männid - need puud-kangelased, kes ka rabal võivad kasvada…

Mets lõpeb; algavad põllud. Küla, tuulik, talud, koolimaja endises kõrtsis (Lehtmetsa). Siis sirge, punane tee läbi soo vasakule. Muud teed siin ikka hallikaskollakad-valged, see selgelt pruun-punane! Kuhu ta viib? Jätkub teda mõni kilomeeter läbi soo nõmmeni. Nõmme veerul telliskivi-tehas, mis juba varemeis. Siin on elustatud surnut: savi võetud nõmme ja soo piirilt, kamara alt mõnigi aasta, nagu kaevikud näitavad. Kuid siis lakkas töö, elu vaibus, endine vaikus asus jälle oma riiki.

Künklik nõmm, siis lage. Talugi nõmmel, kus lahja liiv! Ja põllud nii künklised. Kuidas siin künda võib põldur? Põllule jõudes avaneb eriline üllatus. Paiga iseärasus, omapärasus seisneb tema äärmiselt muutlikus pinnareljeefis. Ei tea Eestis teist sarnast. On ju künklisi maid mujalgi, kuid ennetuntud paigus polnud mitte säärast kiiret kallaku muutust nii laial ulatusel, nii liivases maas. Ning pealegi veel põlluna, mis oma harimist nähtavasti tasub. Leidsin terve küla „Mägede” - 6 talu, keset nõmmi ja soid. Põllud on nii punakollased, liivast. Ühel hektaaril tuleb kohati ette mitu „mäge”, samuti auke, lohke, kupleid, künniseid, künkaid jne. Nad ei saagi olla suured, on aga küll sagedasti järsud (20-40°) põlluks. Liiv pole sõre ega kivine, vaid kuidagi pehme, peen, kollakas. Siiski nii sõre, et vett ei pea. Savi ei ole. Vabal pinnal ümbruses kasvab mänd! Ei mõista määrata säärast vormi oosiks ega vooreks, vast mingiks ooside „sõlmeks” või „oosilõpu narmastikuks” - mõhnaks. Siin Lehtmetsa-Ristil Punamäel Järva-Madise kihelkonnas lõpeb nähtavasti ooside-järvede vöö, mis algab Koitjärvel, Jussil, siit 20-30 kilomeetrit põhjas. Üks haru vähemalt katkeb siin pikemaks, kuna teine haru läänes jätkub Vooselt Paunkülani. Mägede „sõlm” lõpeb lõunas kõrgema kühmuga - Punamäega, nagu ta märgitud kaardile, mille nimi on kohalikkudel elanikkudel Valge-Hobuse mägi. Siit Punamäelt (mägi on tõesti punakas, liivane põld, mis kaugele näha sellisena) on kaugele näha. Tahaksin tõendada, et väljavaade on Põhja-Eestis üldse üks laialisemaid. On näha Ambla, Madise, Anna, Kose palja silmagagi sumedal päeval.

Pandivere tippudega Punamägi igatahes ei võistle absoluutse kõrguse poolest, kuid relatiivse kõrguse poolest ehk küll. Väljavaatele on tähtis veel ligem ümbrus üldse. Punamäe ümbrus on idas, lõunas, läänes kõigepealt soo, mis mõne kilomeetri järel pikka tõuseb. Põhjas segavad vaadet Aegviidu - Koitjärve - Jäneda voorestiku künkad metsaga. Ja avarat silmaringi Punamäel takistab veel noor võsa - männid, kased ta kõrgemal tipul. Kas poleks väärt siia ehitada vaatetorn? Ja suusatajad? Siin võiks olla huvitav suusamaastik, lage ja künkline. On meil reklaamitud Munamäge ja Otepääd. Nad ongi seda väärt. Kas pole aga meie, põhja-eestlased, ehk siiski kaugema harrastuse tõttu mõnd ligemat paika nii-öelda kahe silma vahele jätnud? (2005. aastal võistlesidki siin Veerpalu, Mae, Olle, Sommerfeldt, Estil, Šmigun, Sevtšenko ja teised. K.K.) Ligipääs Punamäele polegi nii metsik. Aegviidust vahest kilomeetrit 10 lõunasse. Otsem tee läheb rööbasteena läbi kuiva nõmme, Jäneda maanteelt Nikerjärve juurest Aegviidu poolt tulles paremale. Rattal sõita jumalik. Suurem tee autole - Jäneda - Lehtmetsa kaudu. Enne küla veel salk meil Põhja-Eestis haruldast arukaasikut. Päris vana kõrget kaasikut. Järvi Punamäe ligemas ümbruses küll ei ole. Neid leidub aga külluses Punamäelt mõni kilomeeter eemal Aegviidus, Jäneda pool. Ka tore Siniallik Jänedal, põllutöö-keskkooli ligidal.

Punamäe punane liiv polegi nähtavasti nii lahja. Mõnigi talur Mägede-Punamäe külast saadab tütre Vahile* põllutöö-kooli. Et just põllutöö-kooli, siis peab töö neil pööraselt mägistel põldudel lootusi andma ka tulevikus neil elada haritud talurina-põldurina.

--------------

* kunagine Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi kool endises Raadi vallas