Jakob Kents. Eesti „Kõrve”- nimelised kohad – ürgse maastiku ja asustusloo ilmendajad

Tartu Riikliku Ülikooli geograafilised tööd, 1947; väljavõte.

Sõna „Kõrb, kõrve” tähendusest

...Meie praegusaja rahvakeeles on sõna „kõrb, kõrve” tähendus kuiva- ehk liivakõrve mõistes üldiselt ja ülemaaliselt tuntud. Sõna „kõrb” tähendust suure metsa ehk põlise laane mõistes tunnevad peamiselt keeleteadlased, mõned geograafid ja ka veel mõned vanema põlve inimesed Põhja-Eestis (peamiselt Kõrvemaal ja Alutagusel) ning Saaremaal. Ja sedagi vahest seetõttu, et neis paigus on rohkesti „kõrve”-nimelisi kohti. Noorem põlv, kes koolides on käinud, kasutab siingi „kõrvega” seoses olevaid kohanimesid enamasti ikka masinlikult, ilma kohanime sisusse lähemalt tungimata.

Eelmainitud kahest sõna „kõrb, kõrve” tähendusest on suure metsa, põlise laane mõiste kahtlemata vanem ja ürgeestiline. Seda tõendavad ühelt poolt keeleteaduslik uurimine ja võrdlus sugukeeltega, teiselt poolt aga vanad igipõlised „kõrvega” seoses olevad kohanimed üle kogu Eesti NSV. Selliste kohanimede arv ulatub meil praegusel ajal üle 350. Vanemal ajal on neid igatahes veel rohkemgi olnud. Huvitav on sel puhul märkida, et peaaegu kõik meie „kõrve”-nimelised kohad asetsevad metsarikastel aladel või vähemalt paikades, kus vanasti ka suuri metsi on olnud. Ja seda mitte üksnes Eesti NSV, vaid ka Läti NSV metsarikkail aladel, peamiselt vanal liivlaste asumisalal. Ka siin leidub mitugi kohanime, nagu „Korba”, „Gorbatica” jt., milledel läti keele tundjailt (K. Aben, M. Pukits) saadud andmeil pole läti keeles mingit kindlat tähendust. On väga tõenäoline, et mitmete lätikeelsete kohanimede, nagu „Korba” jt., algkujuks on olnud eesti-liivi „kõrb”.

Meie sõna „kõrb” keeleteaduslikul võrdlemisel teiste soome sugu keeltega leiame, et eesti sõna „kõrb” vasteks soome keeles on „korpi”, mis tähendab „põline sügav mets, laas, tiheda metsaga raba”, ja vepsa keeles „korb”, mis tähendab „laas”. Seega kuulub meie „kõrb” põlislaane, suure metsa ja tiheda padriku tähenduses algsoome sõnade hulka ja tema iga ulatub juba üle 2000 aasta. - Hoopis noorem on aga sõna „kõrb” tähendus „liivakõrve” jne. mõistes. Sõna „kõrb” tähendus „liivakõrve” mõistes toodi saksa ja rootsi pastorite poolt meie keelde alles aasta 300 eest. Esmalt levis ta kiriku- ja piibli keele, hiljem aga kooli geograafilise keele mõjul ja möödunud sajandi lõpupoolel omandaski rahvakeelse ülemaalise ulatuse. Põlislaante ja -metsade hävimisega ühtlasi ununes ka laiemas ulatuses rahvasuus sõna „kõrb, kõrve” vanem tähendus.

Siiski mõnes kohalikus murdes Harju-, Järva-, Viru-, ja Saaremaal tuntakse veel sõna „kõrb, kõrve” vanemat tähendust põlislaane mõistes. Siia kuuluvad näit. selle sõna tähendusvarjundid, nagu „suur põline mets” (Ambla, Kadrina, Kuusalu jt. end. kihelkonnad), „suur palgimets” (Jõelähtme, Harju-Jaani end. khk.), „kõrveniit” - männimetsa all olev heinamaa või karjamaa (Kihelkonna, Kärla, Mustjala jt.), „kõrvemetsad”, „kõrvepered”, „kõrvetalud” (Alutaguse, Kõrvemaa). - Mõnel pool on sõna „kõrb” tähendus muutunud tähendusvarjundeiks „liivane maa”, „kivine maa”, „kuiv vilets maa” (Halliste, Tartu-Maarja, Urvaste, Karula end. khk.). Neil viimaseil varjundeil põhinebki osalt ka praegusel ajal laialiselt rahvasuus ja kirjakeeles levinud „liivakõrve” mõiste. Omajagu on „liivakõrve” mõiste arenemisele kaasa mõjunud ka sõna „kõrb” side verbiga „kõrbema”.

Kui loogiliselt „kõrve” mõiste sisusse süveneda, siis selgub, et selles oluline tunnus on inimese ja tehisvormide puudumine. Kõrval- ja ühtlasi ka silmanähtavaks tunnuseks on taimkate. Taimkatte seisund maastikus inimese pinnapaigalise tegevuse puudumise põhjusena võib olla kahesugune. Ühel juhul on antud paigastiku taimkate sedavõrd kehv ja kidur (maa on „tühi ja paljas”), et siin inimene antud kultuurilisel tasemel ei suuda endale luua pinnapaigalist eluaset. Teises paigastikus on aga taimkate sedavõrd vägev ja rikkalik, et ka siin inimene (ikkagi teataval kultuurilisel tasemel) ei suuda endale luua paikset eluaset.

Kui sellelt seisukohalt meie sõna „kõrb, kõrve” sisu vaadelda, siis leiame, et peatunnuse (inimese ja tema pinnapaigalise tegevuse puudumine) suhtes on ta mõlemas mõistes täiesti üks ja sama. Kõrvaltunnuse (taimkatte seisund) suhtes on aga küll selle sõna üks tähendus teisest diametraalselt erinev. Neist vanem tähendus (kõrb = põline mets, laas) peegeldab taimkatte üliküllust, vägevust, uuem tähendus (kõrb = liivakõrb) aga taimkatte puudumist.

Et meie „kõrve”-kohanimed lühikest maastikukirjeldust sisaldavad ainult „suure metsa ehk põlise laane” mõistes, on väljaspool igasugust kahtlust. „Liivakõrve” mõistega seoses pole meil vanemal ajal tekkinud ühtegi „kõrve”-nimelist paika….

(Lõik sellest tööst on siin ära toodud põhjusel, et nimetus Kõrvemaa pandi siinsele paikkonnale just Jakob Kentsi eestvõttel. Kuna enne 19. sajandit sattus eestlasi liivakõrbe ilmselt ülivähe, ei saadud nad ju teadagi, et niisugusi kuivi ja taimevaeseid maastikke olemas on ega olnud ka vajadust sõna järele, mis neid tähistaks. Sellisest paigast kuuldi esimesena ehk piiblist. Kõrb, kõrve kõrval on eesti keeles teine huvipakkuv sõna kõnd, kõnnu. K.K.)