Kindral Johan Laidoneri kõne A. H. Tammsaare ausamba avamisel Järva-Madises

Ajaleht Järwa Teataja, 31. august 1936

Lugupeetud kaaskodanikud! Ennekõike lubage üle anda tervitused meie riigivanemalt. Tervitan tema nimel kirjanik Tammsaaret, kes kahjuks küll pole siin, ja tervitan monumendi püstitamise kui ka pidustuste komiteed ja kõiki koosolijaid.

Rahvaste saatus ajaloo käigus on olnud väga mitmesugune. Ajalugu näitab meile suuri ja tugevaid rahvaid, kes korraga kaovad, teisi jälle, kes tõusevad uutena ajaloo vaatepiirile. Ka meie rahvas on sajandite eest valitsenud ja avaldanud mõju Läänemere idakaldail, siis aga kadus ta ajaloo vaatepiirilt. Ta nagu uinus letargilises unes, temast ei teadnud ajalugu ja tema tegutsemine oli võrdlemisi passiivne. Aga 19. sajandil tekib uus ärkamisaeg, tekib uuesti vaimline elu, pääsevad liikuma poliitilised mõtted ja arusaamised, paraneb majanduslik seisukord.

Selle tugeva rahvusliku ärkamise kroonib võimsalt meie vabadusvõitlus, kus rahvas saavutab täielise poliitilise ja riikliku iseseisvuse. See on ärkava rahva suurim sündmus. Sellele järgneb tõeline loomisaeg meie rahva ja riigi elus.

Senisele loomistööle tagasi vaadates võime tunnistada, et oleme lühikese ajaga saavutanud õige palju kõigil me elu aladel, kuigi me sagedasti hindame alla enda saavutusi.

Täna meie oleme tulnud austama ühte meie rahva suuremat poega, kirjanikku A. Tammsaaret, kes oma tööga on kirjutanud kuldse lehekülje meie rahva ajaloosse. Meie oleme oma saavutusi ka vaimse elu alal sageli alla hinnanud. Oleme kuulnud mõtteid, nagu ei hindaks meie rahvas raamatut ja vaimlist kultuuri. See vaade on ekslik. Ometi isegi suurte ja vanade kultuurrahvaste juures ei ilmu raamatuid suhteliselt nõnda palju kui meil. Tänane päev tunnistab, et meie rahvas mõistab hinnata vaimu kultuuri ja oma vaimukangelasi. Tänane päev näitab, et meil on kirjanikke, kelle töid on lugenud suurem osa meie rahva poegi ja tütreid, kirjanikke, keda tuntakse ka väljaspool Eesti piire.

Meie võime uhkusega tagasi vaadata meie kirjanike senistele saavutustele ja võime julgelt vaadata tulevikku teades, et meie vaimukangelased, meie kultuuri eestvõitlejad loovad väärtusi ka tulevikus. Mina vaatan kindlalt ja julgelt tulevikku teades, et meie riik, meie rahvas sammub julgelt edu suunas kõigil meie elu aladel, niihästi vaimlisel, majanduslikul kui poliitilisel alal. Ma olen ka kindel, et meie järeltulevad põlved on valmis kaitsma ja võitlusse astuma, olgu relvaga või saavutuste võitluses teiste rahvastega kultuurilisel, majanduslikul ja poliitilisel alal.

Avades selle ausamba ühe meie suurima kirjaniku A. H. Tammsaare auks, soovin, et saatus annaks Tammsaarele veel palju aastaid, et tema hea tervise juures rikastaks veel kaua meie kirjanduse salve. Aga ma vaatan sellele sambale kui auavaldusele kogu meie kirjanike perele. Sellega meie oleme näidanud, et meie tahame ja mõistame hinnata oma vaimutegelasi. Ilma vaimse kultuurita ei saa areneda ükski rahvas. Aga see sammas on tähiseks ka meie kujutavale kunstile, sest ei saa jätta tunnustamata, et see ausammas, milles kujukalt on väljenduse leidnud niihästi eestlase tagasihoidlikkus kui ka Tammsaare tagasihoidlikkus, on hästi õnnestunud.

Meie rahvas on ärganud. Käes on aeg luua, tegutseda ja töötada tulevikule.

Avan härra riigivanema nimel ausamba ja soovin vaimukangelasele Tammsaarele tervist ja loomisjõudu ka tulevikus.

* * *

Kirjanik Artur Adsoni kirjutis „Albu valla uhke tegu”

Ajaleht Järwa Teataja, 28. august 1936

Tammsaare on ehitanud mälestusmärgi maa-armastusele ja mullavaevadele.

Et kirjanikule ta elupäevil püstitatakse au- või mälestussammas, see on haruldus suurrahvaste juures ja vanadeski kultuurmaades, Eestis aga esimene juhtum.

A. H. Tammsaare ehitas mälestusmärgi oma vanemate ja esivanemate maa-armastusele ja mullavaevadele, tõstes oma ja meie kõikide maa rahva nähtavaks ja austatavaks. Selle ilusa teo on nüüd kirjaniku koduvald tasunud sama väärika ja kauni tõstmisega, asetades nähtavaks ja austatavaks kirjaniku kuju. Sellega on Albu vald teinud rohkem kui temalt oleksime õigustatud lootma. Selle teoga on Albu vald, nagu ta juba tähestiku järjekorras on esimene, saanud esimeseks meie kõigi valdade ja linnade peres. Albu vald on teinud rohkem kui ta on kohustatud. Kui mitmed kohad ja asutused aga ei ole teinud vähem, kui nad oleksid kohustatud!

Praegusel juhul on paras aeg rääkida neist viimastest, sest et need täitmatud kohustused nüüdsel rõõmupäeval end nii valusasti tunda annavad.

Meie ärkamisaja ja riiklikule iseseisvusele ühe tõhusama nurgakivi panija, meie omaaja vaimlise, kunstilise ja südamete juhi Lydia Koidula surmast möödus neil päevil 50. a. - sündmus, mida pidanuksime pühitsema üleriiklikult, vormiliselt ja veel enam sisuliselt; kuid vaikselt tuim-ametlikult möödus see päev, jätmata sisuliselt selgitamata Koidula vaimu ja loomingu tähendust ja tähtsust.

Meil on rida kirjanduslikke organisatsioone ja ajakirju, kes riigilt toetust saavad ja kel seega kohustusi peaks olema riigi ja ta kultuuri, seega ka Koidula vastu, kuid nad ei ole ses suhtes peaaegu midagi teinud. Meie ei ole saanud ei ühtegi ajakirja erinumbrit, uut koguteost ega uurimust Koidula isiksuse, ta tõelise elu ja vaimlise käitumise ning loomingu kohta. Ka mitte mingit iluväljaannet Koidula luuletustest. Küll on aga püsima jäänud hea osa väärvalgustusi, mida on tarvitatud Koidula maise olemise ja lähema ümbruse kohta. Neid ei ole hajutanud tänavune tähtpäevgi.

Edasi Kreutzwald. Teine meie rahvusluse tugisammas. Juba aastaid õhutab Kreutzwaldi mälestuse jäädvustamise Selts Võrus lauluisa maja vabastamist rüvetavast kõrtsist - kuid Võru linn ei ole saanud hakkama kõrtsi sulgemisega ega ole ta ka väljastpoolt abi saanud Kreutzwaldi muuseumi korraldamiseks mainitud majas.

Tartu linnas on Tiigi tänaval omaaegne Jannseni – Koidula kodu, sellest oleks võinud moodustada üldse meie ärkusaja muuseumi või maja. Kuid me ei kuule sellekohase mõttegi liikumisest.

Eduard Vilde surmaga olnuks võimalus Tallinnas, kirjaniku viimses kodus, asutada Ed. Vilde maja - nagu on venelastel Pushkini, Turgenevi j. t. majad ja Tolstoi muuseum, nagu on prantslastel Balzaci maja Pariisis, sakslasil Goethe maja j. t. jne., kuid Eestis ei ole ühteainustki kirjanduslikku muuseumit ega maja ja kõik meie lahkunud kirjanike maised mälestised, nende käsikirjad, lemmikasjad ja tarbeesemed, pildid ja kujud on kas Eesti Kultuurloolise Arhiivi keldrites või ladudes või jumal teab kus - üldsusele kättesaamatud.

Puuduvad mainitud majad ja ettevõtud - seda vähem pieteeti meie kalliste lahkunute vastu, seda vähem ühendust nende vaimu ja saatusega, seda enam aga unustust, pealiskaudsust ja kõledust.

Selles õhustikus on Albu valla tegu seda säravam, soojem ja tähendusrikkam. Sel puhul jääb soovida õnne nii A. H. Tammsaarele kui Albu vallale, et olemas on nad üksteise jaoks ja ühtlasi meile kõigile.

Artur Adson.

Järva-Madises Albu vallamaja ees asuva A. H. Tammsaare ausamba autor on Ferdi sannamees. Neljatahulise samba otsas on kirjaniku büst. Samba külgedel on kaks pronksreljeefi, esimesel Andres ja Krõõt kolimas ning kiri: „„Seal ta ongi, see Vargamäe,” lausus Andres ja näitas käega üle soo järgmise väljamäe poole, kus lömmitas rühm madalaid hooneid”. Teine reljeef kujutab Indrekut kraavi kaevamas, tema juures seisab karkudel Pearu, sellel on tsitaat: „Andres mõtles sinust õpetaja suada, kes tuleb tõde ja õigust kuulutama, aga sina ei ütle jutlust mitte kantslist, vaid Vargamäe kruavis.” K.K.