Vargamäe jõgi lastakse alla

„Uudisleht”, 2. juuli 1940; artikli autor teadmata

Mõte, mis alguse sai A. H. Tammsaare ausamba avamisel. Tõeline Vargamäe Andres ei võinud jõe allalaskmisest unistadagi.

KIRJANIKU PROHVETLIKUKS OSUTUNUD SÕNAD

Põllutööministeeriumi tänavusuvises töökavas sisemaajõgede süvendamise alal seisab esimeses järjekorras Jägala jõe selle haru süvendamine ja õgvendamine, mis läheb peaosas läbi Albu valla piiride. Need, kes kadunud suurkirjaniku A. H. Tammsaare koduvallaga on lähemalt tuttavad, taipavad, et tegemist on sama Vargamäe jõega, mille allalaskmise pärast võitlust peavad „Tõe ja õiguse” tegelased.

Vargamäe jõe süvendamise mõte kerkis reaalselt üles kirjaniku mälestussamba avamisel mõned aastad tagasi. Viimase paari aasta jooksul on jõel teostatud mõõtmis- ja loodimistöid. Nüüd olevat töö läbiviimiseks krediitki eelarvesse võetud, oodatakse ainult, millal jõe allalaskmine kord algab. Et tegelikkus jõuaks kord romaanile järele!

TEEKOND VARGAMÄELE

Aegviidu jaamast on Järva-Madisesse ligi kolmkümmend kilomeetrit. Millegipärast vaenuliselt turtsuv ja tõrkuv omnibuss vajab selle teeosa katmiseks tubli tunni. Peatub siis otse kirjaniku ausamba juures, millest nüüd on saanud mälestussammas.

Teed Vargamäele pole siit vaja enam küsida ega otsida; teeristil teatab kilomeetripost, et minna on 5 kilomeetrit.

Vargamäe väljamäel seisab kaks talu, mille nimed kirjatähe järgi on Põhja- ja Lõuna-Tammsaare. Eespereks ja Tagapereks kutsutakse neid ka vahel. Mäe ja Oru nimetus peaks aga vähe paika, sest tõeliselt on mõlemad talud otse mäeharjal, kuigi Lõuna-Tammsaare pisut madalamal.

TÕELINE VARGAMÄE ANDRES EI OSANUD UNISTADA JÕE ALLALASKIMISEST

„Vargamäe jõe allalaskmist ootame pikisilmi küll!” ütleb August Hansen, kuulnud matkamehe külaskäigu põhjusi. „Selle taga seisab praegu meie metsa kasvamine ja heinamaade vähene saak. Meie huvi selle kava teokssaamise vastu pole põrmugi väiksem kui raamatu-vargamäelastel.”

Kirjaniku vend jutustab siis, kuidas Vargamäe jõe allalaskmise mõte tegelikkuses õieti alguse sai:

„Sel ajal, kui minu isa veel elas, olid hädad jõeuputuse läbi küll suured, jõe süvendamise võimalusele aga seekord kindlasti keegi ei osanud mõelda. Jõel oli mitu veskit, ning kui need vett paisutasid, siis olid kõik Vargamäe heinamaad nagu üksainus suur järv. Heinagi niideti vahel poolest põlvist saadik vees olles.”

Minu mälestuste järgi tekkis esmakordselt juttu Vargamäe jõe süvendamisest kirjaniku ausamba avamise puhul. Hiljem söögilauas istudes tähendas keegi sellele.

„Aga Vargamäe jõgi on ju alla lastud,” imestas üks peovõõras, kellele ümbrus polnud kuigi tuttav.

„Raamatus küll,” vastasin seepeale. „Vargamäe maadel ujutab jõgi kevadel ja sügisel aga endiselt ja lapsed teevad heinamaadel künaga sõitu!”

METS, MIS TOOKS RIKKUST

„Tõe ja õiguse” Indreku asemel sai Vargamäe jõe süvendamise eestvõitlejaks tolleaegne Albu vallavanem A. Valter; tema järglane sel kohal, praegune vallavanem K. Tammets, jatkas taotlusi selles suunas. Jõe allalaskmise asjus peeti koosolekuid ja korjati allkirju nagu raamatuski. Paigast ei nihkunud asi siiski mitte ennem kui kirjaniku 60. sünnipäeval.

Kui seniajani oli Vargamäe jõe süvendamine põllutööministeeriumi töödekavas üle kahekümnes, siis nihkus ta tookord järsku esimeseks. Loodimistööd viidi läbi, märgiti ära need kohadki, kus oleks vajalik jõesängi õgvendamine. Nüüd on tulemata veel ainult süvendustöölised.

Põhja-Tammsaare praegune peremees toob külalise ka läbi oma põldude-maade seda Vargamäe jõge ennast, millest loetud ja kirjutatud nõnda palju, oma silmaga vaatama.

„Kohati on jõgi nõnda sügav, et mitme sülla pikkuse latiga mõõtes ei saa põhja kätte,” seletab peremees. „Säärastes kohtades on see jõgi saanud mõnelegi inimesele hauaks. Teisal aga pole vett konnalegi ujumiseks. Need kinniummistunud kohad ongi suurvee ajal uputuse põhjustajaks.”

Vargamäe maad, mis jõe allalaskmisest kasu saaksid, on peamiselt metsa all. Praegusel niiskel pinnal kasvama harjunud võrdlemisi nigelad puud kuivaksid, uus mets aga kasvaks tugev palgimets (tegelikkuses pärineb hulk siin praegu kasvavaid kaugelt üle 100-aastasi männikuid kaugest kuivenduseelsest ajast. K.K.). Samal maa-alal asub ka tükk riigimetsa, mis sama kasu osaliseks saaks. Aug. Hansen arvestab selle metsa väärtust, mis üksi tema maadel mõnekümne aasta pärast kasvada võiks, kolmele miljonile.

Jõe allalaskmisega olevat ühenduses aga veel teisedki majanduslikud kalkulatsioonid. Nõnda on olnud kõne all Vargamäe jõe süvendamise kõrval ka jõe pikendamine kuni Roosna-Allikuni, kus jõgi tuleks ühendamisele sealsete allikatega (tänapäeval suundubki 6 km Roosna-Alliku allikaist allavoolu Pärnu jõest Jägala jõkke kanal, kuigi kaevatud mitte alloleval põhjusel, vaid Tallinnat veega varustamiseks. K.K.). Sel viisil tõuseks veepind jões sedavõrd, et see tõstaks veerohkust ka Kehra jões (ikka seesama Jägala, K.K.), kus see eriti suvisel veevaesel ajal vabrikule vajalik oleks.

KIRJANIK ENNUSTAJA OSAS

Mõtted metsast tuletavad Vargamäe meestele meelde aga ühe teise tuttava metsaloo Vargamäe jõe äärest. See on Jaan Hansen, kirjaniku teine vend, kes kibedaks tööajaks tulnud talutööle appi, ning nüüd mängib Vargamäe Indreku osa, kaevates metsas ja soomaades kraave selleks puhuks, kui jõgi on kord alla lastud, kes küsib külaliselt:

„Mäletate „Tõest ja õigusest” seda lugu, kuidas vallakirjutaja koos köstriga ja Vargamäe poistega jõe ääres vähke püüdsid? Kirjutaja isemoodi kahvad jäid põhja kinni ja mees hüppas neile südaööl jõepõhja järele. Välja tulnud, seletas ta siis, et kahvad olnud kõik suurte kändude taga ja ütles kindla sõnaga, et jõepõhjas on millalgi olnud päris laas.

Andres mõtleb siis, et kui raba ja soo asemel võis kunagi kasvada mets, miks ei võinud siis samal ajal Vargamäe all jõe ääres kasvada suured puud? Ja veel mõtleb Andres, et kui see kunagi on nii olnud, miks ei võiks siis see ükskord jälle juhtuda? Kui jõepind alla lasta, rabale kraavid sisse tõmmata…”

Jaan Hansen jutustab nüüd, et ühel sügisel uut linaleoauku kaevates on ta sattunud umbes paari meetri sügavuses vanale tuleasemele, mille ümber pea täiesti tervena olid säilinud pähklikoored. Metsas kraavi lõigates juhtunud ta jälle peale pajaosadele. Vargamäe raamatulood näivad kõik korduvat tegelikkuses ja kirjanik on oma suurteose kirjutanud otsekui prohveti käega!

Vargamäe rahvas ootab ainult, et täideläinud ennustuseks saaks varsti ka Vargamäe Indreku elutöö - jõe allalaskmine.

* * *

Vello Jõeloo, Karl Siimon. Jägala jõe allalaskmine

Eesti Maaparandajate Seltsi Toimetised nr 6, 2005.

Vargamäe Andrese unistuse elluviimisest hakati rääkima juba enne Teist Maailmasõda. Jägala jõe reguleerimise välitööd tehti aastatel 1938-1939 Põllutööministeeriumi Maaparandusameti poolt. Nende töödega tegeles enne ja ka pärast sõda Oskar Kents. Jõe uurimisel tehti välitööd Nirgu veski paisust üles kuni Kihme allikateni. Enne suurt sõda jäi aga jõe reguleerimisprojekt koostamata.

1949. a. uuriti ja koostati Maaparanduse Trusti poolt projekt esialgu Nirgust kuni Ambla jõe suudmeni, kuna selle osa kohta ei olnud sõjaeelsed väliuurimismaterjalid säilinud. Selle projekti järgi kaevati jõge aastatel 1950-1952 13,3 km. Töid tegi tolleaegne Paide Masin-Maaparandusjaam (asukohaga Türil).

Jägala jõe ülemjooksu kohta pikkusega 28,7 km koostati uus projekt 1957. aastal RPI „Põllumajandusprojekti” poolt, mis haaras ka Vargamäe-alust osa. Ülalmainitud projekt jaotati peagi mitmeks lõiguks vastavalt sellele, kuidas Moskvast raha saadi.

Jõe süvendamine oli siis üldsuse pideva tähelepanu all. Ajalehtedes kirjutati jõe allalaskmisest pikki lugusid. Selleaegses Tapa rajooni ajalehes „Edasi Kommunismile” (mitte aga „Tapa Kommunist” ega „Tapa Edasi”, nagu rahvasuu arvab, K.K.) ilmusid Ilmar Sikemäe „Kirjad Vargamäelt”.

Asjast haarasid kinni ka Tapa sõjaväeosa komandörid. Neil oli vaja heina viiekümne hobuse toitmiseks. Sama palju hobuseid oli ka sealsel kommunaalosal. Koos tolleaegse täitevkomiteega jõutigi hiidheinamaa ideeni. Seda ideed toetati tõsiselt ka Tallinnas.

Jõe ülemjooksu 11 km pikkust lõiku (ka Vargamäe-alust osa) kaevati aastatel 1964-1969 Eesti Põllumajandustehnika Paide rajoonikoondise poolt. Töödejuhatajaks oli Tiit Kents (Oskar Kentsi poeg) ja selleaegset Tapa jaoskonda juhtis Kaupo Klooren.

Töö ise oli aga küllalt raske ja mitmes mõttes ka romantiline - ümberringi soo ja inimtühi mets. Jõeloogete läbikaevamisel ja sügavturba väljavõtmisel tuli jälgida, et raske ekskavaator E-505 ei upuks või alusmattide pealt upakile ei vajuks. Sellise ränga tööga said hakkama ainult väga karastunud kraavimehed. Selline mees oli ka Vargamäe jõe allalaskja, legendaarne ekskavaatorijuht Oskar Einsoo; Türi „mudajaamas” hüüti teda ikka Meie Oss.

Aga juhtus ka temal äpardusi; siis tuli laialindilise „jossiga” eemalt „kopp” jälle porist välja aidata. Omaette probleemiks oli kütuse ja remondiagregaatide jurdevedu. Ometi saadi hakkama.

Elati nädalakaupa metsas vagunelamus, õigemini küll järelveetavas iseehitatud putkas, kus polnud mingeid mugavusi. Päris uhked nn. Kose vagunelamud tulid alles aastaid hiljem. Aga neid taheti rohkem Kabli randa viia kui töömeestele sohu anda.

Sel ajal elati aga sageli ka talulakkades ja heinaküünides. Esmaspäeval toodi mehed sohu ja laupäeva õhtul tuldi järele, kui tuldi…

Oskar töötas 12-14 tundi päevas. Ekskavaatoril olid koosseisus ka juhi abid. Oss õpetas nad ruttu „tõstma”, need siis jätkasid kaevamist ka öötundidel. Kui aga ülemused „jotis” haisu ninna said, et jälle uus pagerijuht valmis tehtud, viidi too iseseisvale tööle ja vaene Oss pidi jälle uut poissi utsitama hakkama. Sellise töörabamise peale tekkis tihti tüdimus ja lohutuseks käidi kümne kilomeetri tagant va hundijalavett toomas. Värsket kala nopiti väljatõstetud mullavallist küllaga, nii et pidu võis pidada kasvõi iga päev. Selline oli igapäevaelu jõe allalaskmisel.

Simisalu silla juures olev endine looge on praegugi rahvale kena ja õpetlik vaadata. Kokkuleppel looduskaitsjatega jäeti see looge veega täidetuks, näitamaks, milline oli Vargamäe jõgi enne allalaskmist. Endise lookleva jõesängi kõrval kulgeb siin täiesti uus, sirge, üle 700 m pikkune kanalilõik. Ühenduskohad vana jõega jäeti aga lahtiseks. Hiljem ehitasid metsamehed vanasse jõkke vee kogumiseks ülesvoolu regulaatori ja allpool sulgesid vana sängi muldvalliga. Kui varem sai Simisallu kuiva jalaga mööda nn. hüppamise kive karates (mis praegugi tee ääres, K.K), siis nüüd viib sinna lai kruusamaantee üle vana jõesäng metalltruubi ja kanalil oleva liimpuidust silla.

Paraku aga jõe süvendamisega kaasneva suurheinamaa rajamise idee vaibus, sest sõjavägi ja kommunaalosakond olid vahepeal läinud hobustelt üle autodele ja traktoritele. Jägala jõe kui eesvoolu süvendamise tulemusena rajati siiski mõned 500-600 hektari suurused kuivendusobjektid Paide rajooni Tammsaare-nim. ja Kaardiväelase kolhoosides. Neid oleks veegi tehtud, kui rahaliste vahendite nappus poleks töid piirama hakanud. Metsameestel oli rohkem raha ja nii tehti metsamaade kuivendust põllumaade omast ka tunduvalt rohkem.

Laskumata filosoofilistesse mõtisklustesse inimese ja looduse vahekordade üle, lõpetan Anton Hansen Tammsaare sõnadega: „Kui selle jõe küsimuse ajate korda, siis annan teile kõik patud andeks.” (1938)