Stressivaba puhkus Venemaal

Kui soovite stressi maandavat puhkust oma auto ja lastega välismaal, siis miks mitte suunduda lääne asemel Venemaale? Toit ja tarbekaubad seal ju Eestist poole odavamad, bensiin kolmandiku võrra. Viisasid on muidugi vaja. Kohustuslikku liikluskindlustust ega liisinguauto kasutajana notariaalset volitust ärge tehke, sest neid ei nõua mitte kuskil mitte keegi.

Narva piiripunktist on targem minna üle öösel, muidu võib kümneks tunniks toppama jääda, Koidulast saab üle hoopis hõlpsamalt.

Petseris tankige oma autosse mõistagi odavat bensiini. Võib juhtuda, et mõni Eesti venelane tangib oma sõiduautot teie ees veerand tundi. Ilmselt on ta kogu oma auto bensiinipaagiks ehitanud, et ajada Eestis oma bensiiniäri.

Petserist otse lõunasse suundudes satute laiale kruusateele, mis on vihmaga nagu mudaväli ja kus auto vaid vaevaliselt edasi roomab. Tee viib Rootova ja Laura külasse, mis esimese Eesti ajal olid Roodva ja Lõuna valla keskusteks. Tee ääres hoiatavad sildid, et sisenete piiritsooni, kus ilma dokumentideta olla ei tohi. Pole öeldud, ilma milliste dokumentideta. Riia-Pihkva kiviteed ületades ongi teel tõkkepuudekadalipp, valvuriputka tagant viipab aga piirivalvur, et vingerdage nende vahelt läbi ja pange edasi.

Tee ääres metsade ja võsaribade vahel söötis endised põllumaad, kus paiguti tehakse oma paarile lehmale vaid heina. Siiski ka mõned rukkiväljad. Venemaal pole siin põllumajandust tarvis, kuna toit saabub lõunast mustmullavööndist. Tööhõive pole siin omaette eesmärk. Rootovas on saeveski.Laura on päris suur, viletsate tänavate ja majadega ning umbrohtunud aedadega küla, kus vaid mõni üksik peremees püüab midagi ehitada. Aedades kasvatatakse köögivilja, ent lilli mitte. Üllatab künka otsas kiriku juurest algav tohutu suur ja hästi korras surnuaed. Olete muide Lõuna-Setumaal, ent siin kunagi elanud lätlastest, eestlastest, setudest pole mitte mingit märki järel. 1934 elas siin 3602 inimest, neist 227 (6,3%) eestlast ja 524 (14,6%) lätlast. Kui jätkaksite Laurast sama teed lõuna poole, jõuaksite Lätti.

Tagasiteel küsivad piirivalvurid samade tõkkepuude juures küll passe, aga ei viitsi neid eriti vaadata, vaid sokutavad Pihkvasse kaasa bussist maha jäänud tüdruku.

Uus-Irboskasse ja Sennosse õhtupoolikul jõudes näete alevi tänavail õhtust guljaniet sooritavat suuri noormeeste ja neidude kampu ning jämeda kindlustorni ja õhuliselt käänulise väravaga kirikaeda. Alevi kõrval on kipsikaevandused, kus kunagi kaevandas a/s Eesti Gips. Olete alles esimese Eesti Vabariigi alal.

Kui sõidate juhuslikult Ladaga, siirduge Pihkvas Vaksali tänaval tohutu suurde Lada varuosade müügikeskusse. Osade hinnad on siin rublades samad, mis Eestis kroonides, seega enam kui poole odavamad. Teenindus muide vägagi korrektne, igal remondimehel tõstuki juures arvuti nina ees.

Kui Pihkvast otse põhja suundute, näete, et Peipsitagune on ridakülasid täis, kuid kaugemal ida pool valitseb vaid puutumata loodus. Venemaal ärge kavandage oma reisi kaardi järgi mööda vaatamisväärsusi, s.t. et lahkute Pihkvast näiteks Kingissepa (Jamburgi) maanteed pidi, hiljem põikate Novgorodi maanteele. Kaardi järgi ühendavad neid maanteid kruusateed, näiteks Serjotkat ja Novoseljet. Sõites laia, ideaalset kruusateed pidi itta läbi maalilise lainja maastiku, seljandikkudega männimetsade vahel ning jõeorgude pervel, läheb tee lagunenud majadega üksildase küla (Gridino) juures ühtäkki üle rööpaliseks metsasihiks, kusjuures pole arusaadav, kas neis majades elatakse või mitte. Ots ringi. Kui te juba üht asfalttrassi pidi sõidate, siis peate selle ka lõpuni sõitma, või tagasi pöörduma.

Kingissepast Peterburi poole läheb aga maanteede võrk nii heaks, et pärast annab Eesti pillutava ja loksutava asfaldiga harjuda. Vahe ka selles, et Eesti piiri lähistel palistavad Venemaa teid katkematud sosnovski karuputke read. Kui põikate põhitrassilt üles põhja Kotlõ () peale, jõuate Mustovo juures Soome laheni. Seal jällegi kurjad piiritsooni sildid. Neid eirates viib tee mererannikut pidi Sosnovõi Bori () tuumaelektrijaama külje alt mööda. Paljud kunagised ingeri külanimed on venelased omale suupäraseks painutanud ja tulemuseks on mingi värdnimi. Leidub taolisi külanimesid nagu 83-i Kilometr, aga ka näiteks Kandikjula.

Piiritsoonist Petrodvoretsi poole välja saada pole aga nii lihtne, ees on tõkkepuu ja relvastatud valve. Sõnakuulmatud propuskita sisenenud nabitakse kinni ja viiakse staapi. Kuna aga eestlastesse suhtutakse üldiselt sõbralikult, võib asi piirduda staabis kolmetunnise tee joomise ja mõnusa vestlusega aruka majori ja kapteni seltsis, kuni kõrgemalt poolt telefoneeritakse, et eestlased võib edasi lasta, aga olgu viimane kord.

Enne Petrodvoretsi on tee ääres teisigi hiidsuuri kunagisi suveresidentse nagu Konstantinodvorets, Dimitrodvorets jt., kus nüüd on koolid, puhkekodud. Petrodvoretsis ärge unustage, et eestlased on juba 10 aastat välismaalased, kellele piletite hinnad kolm või enam korda kallimad kui Venemaa kodanikele. Valige endi seast piletit ostma kõige väiksema aktsendiga vene keelt rääkija.

Peterburist läbi sõites tuleb arvestada, et kella 3 ja 8 vahel pärastlõunal võib selleks kuluda kuni neli tundi, kuna liiklus kulgeb tihedas mitmerealises tropis 10-meetriste nõksakute kaupa. Peale üheksat õhtul saab juba aga üpris vabalt kulgeda, võib aknad lahti ajada, autoraadio mängides lõbu pärast mööda tänavaid, üle sildade ning ümber paleede tiirutada.


Keda huvitab mererannik, see suundugu Peterburist Viiburi maanteed pidi Sestroretski (Siestarjoki) suunas. Enne Sestroretskit viib 17 km pikkune tamm 45 000 elanikuga Kroonlinna Kotlini saarel, mis on vastupidiselt nõukogude ajaga nüüd kõigile külastajatele avatud ja võib vabalt pildistada mistahes sõjalaevu, mereväelaste kolonne ja kasarmuid. Suveniirivalik on lai.

Sestroretsk on viimane linn enne kunagise Soome piiri. Karl Rumor Asti suvejutustusest „Põlevad laevad” loeme, et selles kuurortlinnas oli tsaariaja lõpus neli kohalikku keelt – peale vene ka eesti, ingeri ja soome, kuna seal armastasid suvitada Peterburi eestlased. Praegu eestlase jalg naljalt sinna ei satu. Sestroretsk asetseb Razlivi järve ja Soome lahe vahel, sealsed endisaegsed suvilad on segunenud uusrikaste röögatute villadega. Vanad suvilad on enamasti sopilised, keerukate kelpkatustega palkehitised, puupitsiliste räästate, rantide ja aknaraamidega, ent näevad päris väsinud välja – pisut längus, värvimata või vastupidi, liigkirevad. Ent vene rikaste seas ei ole moodi restaureerida vana, vaid see maatasa teha ning ehitada uus hunnitu villamürakas ning ümbritseda see 4 m kõrguse kiviaiaga. Kui kaua säilivad ajaloolised suvilarajoonid mere ääres ja Razlivi järve soppides, mis segunevad järjest kiiremini uute villadega? Sestroretskis on asi vähemalt parem kui Narva-Jõesuus, kus endised suvilad peaaegu hävinud.

Zeljonogorskist (Terijoki) kirdesse pöörates jõuate ühtäkki rahvarohkest rannikumelust Karjalale tüüpiliste järvede äärde sügavates orgudes reljeefi järgi kaarduvate metsade rüpes. Nende kaldad on liig järsunõlvalised, et uusrikkad neid täis saaksid ehitada. Võib-olla ei lubata ka. Metsas võib sattuda kunagise ingeri elamu vundamendile, Talve- ja Jätkusõja aegsete kaevikute ja laskepesade süsteemile, mis on nüüdseks madalaks vajunud ja sammaldunud. Kohalikud piknikulised ja telkijad on need plastiktaarat jm prahti täis loopinud. Hea, et sinnagi, mujal on praht lihtsalt looduses laiali. Eriti armastavad kohalikud looduses käijad vanadelt puudelt koort maha nülgida.

Venemaal leiate kauneid telkimiskohti vete ääres igal pool. Vahel tuleb otsimisega küll vaeva näha, sest võite rannale pürgides sattuda uusrikaste tõkkepuudele või sõjaväekasarmutele. Tõkkepuundus on Venemaal heal järjel.


Edasi võite sunduda põhja nautima järgmiste Karjala järvede ilu või läände Laadoga omapärastele soistele kaldaaladele tutvuma, kuidas Venemaa on kunagised soomeugrilaste elupaigad oma näo järgi kujundanud. Elu Tee toob Laadoga äärest Peterburi tagasi.

Peterburist Pihkva maanteed pidi välja sõites muutub maantee kolmerealiseks, keskmist rida kasutavad möödasõitudeks mõlemal suunal sõitjad. Vihmases hämaruses mõnel autol põlevad tuled, mõnel mitte. Möödasõidumanöövrile minejal on kombeks vasak suunatuli kogu manöövri ajaks plinkima jätta, aga mitte alati. Nii võite mööda sõites märgata äkki pimedusest te poole tormavat vastassuunal möödasõitu sooritavat autot ja leida, et paremas sõidureas pole ruumi, et sinna laupkokkupõrke vältimiseks tagasi pöörata.

Gatšinast ärge sõitke lihtsalt läbi. Seal on hiidsuur varaklassitsistlik Paul I palee 617 hektari suuruse pargiansambliga, kus sillad, terrassid, paviljonid, väravad.

suvi 2003


2003. a. stressivabal Venemaa-matkal osalesid: HEIKKI TUOPPI, ELIS-INKERI TUOPPI, HANS-HENDRIK TUOPPI, AGU VARDJA, MARIS VARDJA, TÕNIS VARDJA, SIIRI KVELL, KALEVI KVELL, MAGNUS KVELL.